Tõnis Vilu: „Enne lapsi”.
Häämaa, 2025. 92 lk.

„Kuidas üldse läheneda sellisele suurele teemale, mis inimese headuse kõik olekud nii halastamatult valgele toob?” on kirjas Tõnis Vilu väikese valge luulekogu „Enne lapsi” tagakaanel. Küsimus viitab lastele, nende saamisele ja kasvatamisele, aga kui raamat avada, selgub, et ka paljule muule. „Lapsed on kõik, me ju teame seda,” ütleb autor tagakaanel, kuid enne neid on vanemad, kes on juba mõnikümmend aastat olnud, ja enne neid vanavanemad ja nende ümber Teised. Kes meid siunavad ja armastavad, lükkavad ja tõmbavad. Et meie oskaks teha sama – paremini või halvemini – oma lastega ja nemad omadega. Kui nad kunagi sünnivad.

Sisemisest lapsest räägivad tänapäeval nii psühhiaatrid kui new age’ihipid, oleme hakanud leppima sellega, et meie elu esimesed kümme-viisteist aastat mõjutavad meid suureks saades edasi, vahel hoopis rohkem, kui tunnistada tahaks. Kui mitte enne, jõuab see paljudele kohale just siis, enne lapsi. Või halvemal juhul siis, kui esimene neist äkki sülle kukub. Sünnivad ju paljud lapsed – eriti esimesed – justkui üllatusena. Ütleb ka Vilu (või tema lüüriline mina, kellest hiljem lähemalt):

mina olin õnnetus
valesti arvutatud päevad
mu vanemad ei pannud mulle
kätt ette kuigi ma oleksin
(mingi sünnieelse kummitusena)
lubanud neil seda teha
(lk 41)

Kas pole kummaline mõelda iseenesest kui õnnetusest? Ometi nii paljud meist teevad seda, vähemalt ütlevad: „Ah, teate küll, tööõnnetus.” Ka sellise enesemääramise kohta oleks palju öelda nii psühhiaatritel kui new age’ihipidel. Ent järsku on see „õnnetus” inimene, kes peab elama hakkama.

Sellest inimesest Vilu kirjutabki. Olgu ta sündinud 1961 või 1988 või 2027, alguses on ta uus, tundmatu, täielikult teistest sõltuv, kuni ühel päeval on kulunud, harjumuspärane, ent nagu selgub, ikka veel peaaegu täielikult teistest sõltuv. Ei saa me, homo sapiens’id, kuidagi üksi hakkama, pidagu me end nii targaks kui tahes.

Luuletustega on natuke sarnane lugu. Vähe sellest, et me, inimesed, neid üksteisele kirjutame, ilma Teisteta poleks millestki kirjutada. Lumehelbeke langeb nagunii, ainult inimene küsib eneselt, miks ta süda tuksub. Vilu luuletused kostavad lugejale nagu südamelöögid roiete alt: et neid kuulda, peame äratama magusast unest oma sisemise lapse.

Kerge üldistusena võib öelda, et „Enne lapsi” on Vilu kõige õrnem luulekogu. Õhk ridade vahel on nagu praegu õues – miinus kaheksateist, nina ja põsed kipitavad, aga kopsudel on nii värske, nii värske ja selge hingata.

Esimesest lugemisest jäi kõlama kurbus, aga mida enam tekste üle lugesin, seda eredamalt hakkasid sealt vastu särama rõõmusõnumid nagu päikesekiired lumelt.

Pealegi
ma olen niikuinii teie üle uhke
sellest te ei pääse

mis on siin siis oluline

olgu teil kõhud ikka täis
armastage ja olge armastatud

katkematult

ja ilma selle
punaseta
(lk 59–60)

Vilu luulekogu võiks läbi vuristada tunnikesega, aga just kiirustamise tõttu räägitakse Vilust kui „arusaamatust” luuletajast. Need tekstid sünnivad iga lugemisega uuesti, ärkavad teistmoodi ellu, algused ja lõpud koonduvad millekski, mida enne nagu paberil polnudki. Lehepöördele jäänud lõpud moodustavad nii mõnelgi korral uued ja tervikuga võrdväärsed miniatuurid, näiteks ülaltoodu viimased viis rida või need, ühed vahedamad terves kogus:

võtab hinge jubedalt kinni
kui lõpuks aru saan
et mul on
tõepoolest

olnud

kerge
(lk 46)

Muuseas leiab need sõnad täpselt luulekogu keskelt. Tahtlik või mitte, kompositsioon ja teoste terviklikkus on Vilu salarelvad alati olnud. Kolmandaks võiks nimetada kõnekeelsust, mis, tõsi küll, domineerib praeguses luuleilmas nagunii, aga mõjub Vilu käe all otse inimlikkuse kehastusena. Kuigi olen üldiselt kaasaegse luule liigse argisuse suhtes skeptiline, on „Enne lapsi” erand, mis kinnitab reeglit – kes oskab, võib lubada endale, mida tahab.

Ilma kõnekeelsuse ja otsekohesuseta ei oleks need tekstid mõeldavad. Samas ei saa öelda, et kujundlikkust selles raamatus ei oleks. Võrdlusi ja metafoore, metonüümiat ja ümberütlemist on küllaga, ainult need ei mõju nagu võtted, vaid nagu ainuvõimalik väljendus. Lihtsustades Juri Lotmanit – nad ei kaunista mõtet, mida saaks edastada ka teistmoodi, vaid kirjeldavad seda, mis teiste sõnadega „oleks sootuks väljendamatu”.^[1] Öelda „ma olen kurb” või „mul on raske” ei tähenda sama, mis „see on üks vedelik kõik / tume õli mis valgub / ühele küljele ja siis teisele / unetu öö” (lk 66).

Selle kõrval, mis kõige selgemini kõlab abstraktselt öelduna, on aga võrdselt ridu ja tekste, kus on esikohal otsekohesus. Võtame näiteks luuletuse „kuidas tühistada oma ainus sõber juhend” – selle teksti tundeid ei saaks väljendada kuidagi teisiti kui: „ma parem olen täiesti / ihuüksi moraalselt üksi // käi perse lohh” (lk 20). Mujalt sellest raamatust viha ei leia, vähemalt mitte lüürilise mina viha. Seda võimsam see on, sest kõigile teistele jagub nende kaante vahel kaastunnet. Kõigile peale ahistaja – kes tagatipuks oma käitumisega ka eluaegse sõpruse hävitas.

Poliitiliselt laetud ja tuliseid teemasid Vilu ei karda, olgu selleks sõda Ukrainas ja tapatalgud Palestiinas või hoopis küsimus, miks Eesti mehed platoonilist lähedust kardavad. See, kuidas sõnad argise ja metafüüsilise vahel edasi-tagasi voolavad, ei lase aga neil teemadel mõjuda banaalselt. Hea luule üks tunnuseid on samaaegne päevakajalisus ja ajatus. Hea luuletaja märkab pisiasju, mis iga päev tema ümber uueks saavad, ja sõnastab neis peituva muutumatuse. Selle ülesandega tuleb Vilu toime.

Tõnis Vilu suurimad abilised on „tegelased”, lüürilised minad ja sinad, kes luuletusest luuletusse, isegi stroofist stroofi, väsimatult vahetuvad ja kasvavad. On tekste, kus ühisosa Vilu ja kõneleja vahel on suur, mõnikord ilmselt ka täiesti kattuv, kuid on selge, et tihti kõneleb meiega keegi Teine. Keegi, kellest me vaevu aimu saame, enne kui luuletus juba lõpeb. Kuid kas ongi nii oluline, et sõnade taga oleks alati Isik, kas ei piisa sellest, et ta on Inimene? Nüüd, kus lemmiktekstide leheküljenumbrid juba meelde hakkavad jääma, mõistan, et piisab täiesti. Sest ka siis, kui kõneleb kodanik Tõnis Vilu, ka siis, kui kõneleb mina, ka siis, kui kõneleb oma isa kartev laps või mees, kes pelgab isadust, kõneleb meis alati lugematu arv Teisi. Emasid, vanaemasid, onusid, naabreid, õpetajaid, sõpru ja tänaval kössitavaid kodutuid. See on Vilu luulekogu teene – nende kaante vahel oleme kõik üks mina.

Sellel minal, kelles kõige enam kõlab Vilu hääl, on aga kindel sõnum, ehk isegi õpetus, mida ta jagab. Kõige otsesemalt leiab selle luulekogu 36. leheküljelt: „lihtsus on äärmus / ja iga öö // mina olen äärmuslane”.

Ajal, mil ei viitsi isegi hakata jälle kurtma selle üle, millisel ajal me elame, ei oska paremat õpetust tahtagi. Usun, et nii mõnigi luulelemb jagab minuga sarnast mälestust esimesest kokkupuutest William Carlos Williamsi luuletusega „This Is Just to Say”. Kui olin varateismelisena seda lugenud, arvasin mõnda aega, et õige luule saabki olla vaid imepisike ja õhkõrn. Tegelik pilt on muidugi kirjum, esiteks Williamsi puhul, aga ka nii mõnigi Vilu tekst on tänapäeva mõistes lausa pikk, ehkki mõjub napi ja kergena.

Vilu luuletused on nagu ämblikuvõrgud, kaalutud ja eeterlikud, aga sitked, mõnikord vastikuseni kleepuvad. Sest siin on mõndagi, mis teeb haiget, mõndagi, millest tahaks silmad mööda libistada, aga Vilu, nagu äärmuslane ikka, ei jäta meid rahule. Ja olgu ta selle eest tänatud.

Elamine on keeruline ettevõtmine – kes seda tunnistada ei julge, peaks kiiremas korras Vilu luulekogu lugema. Miskipärast aga saame üha lapsi, kuigi ühel päeval peame kõik surema ja mahajääjad sellepärast kannatama, me leiame ja kaotame sõpru, kuigi iga samm ühisel teekonnal võib jääda viimaseks, armastame, kuigi ainus, mis meid omaenda salasoppidest veel enam hirmutab, on Teine Inimene. Me lihtsalt oleme sellised. Ja lihtsuse äärmus aitab raskust natuke kergema vaevaga kanda.

---

^[1] Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion,1991, lk 227.