olga

esimesed vesikupud on just õide puhkenud
kui ühel soojal pühapäevaõhtul
jõest su surnukeha leitakse
mitte ophelia vaid olga
seitseteist alasti poomistunnustega
politsei pressiteade on lakooniline
neiult olid ära võetud
kuldkõrvarõngad ja kaks kuldkaelaketti
kõik
olga ma ei tunne sind
oled viis nappi rida
päevalehe neljandal lehel alumises nurgas
mobiilireklaami kõrval
suvi ajab hinnad inimesed pööraseks
on üheksakümnendate keskpaik
wild wild east
mina ei käi veel koolis
ei oska veel lugeda
saan teada et surid (elasid?)
alles kolmkümmend aastat hiljem
juhuslikult pööningul vanu lehti lapates
viis närust rida
täna oleksid kuu aega esiküljeuudis
jaaniõhtu kuumim jututeema
ilm on hukas jah ilm on hukas
kujutan ette su tumedaid trotsi täis silmi
natuke valusat naeratust
sest ohver peab pildil alati naeratama
olga oleksid sa seda tahtnud
olla kõikide ajalehtede kaanetüdruk
või ikkagi need viis tühist rida
olga oleksid tahtnud elada


*

ma ei saa enam magada
mõtlen lakkamatult aidanurgas kasvavast käokingast
tema pikkadest peenikestest liiga ahnelt laotust noolinud
looka vajunud soojas õhtutuules õõtsuvatest vartest
suurtest rasket und täis äiksetormitaeva karva õitest
vanaemast kes hoiatas
seda lille ära murra see lill on surm
vanaemast kes ta sinna istutas
kes õppis surma tundma juba lapsena
kelle esimesed mälestused olid
kuulipildujatulest kahel pool daugavat
tulekahjukumast lastetoa seintel
rabedates koidueelsetes unenägudes
emast kes võõra püssiga mehe küsimusele i kto eto
vastab oma diivanil sinelis magavat poega vaadates nemets
mõtlen ja ei saa magada
miks sa ta istutasid vanaema
miks nad nii teevad emme
kõri kisub kokku
öö on talumatult vaikne nii nii üürike
vaevalt jõuab und näha vaevalt jõuab hingatada
tohutud tumedad õied kummarduvad maani
räästa all valvavad vaimud


põlvkondadeülene trauma

sõda muudab inimest
vanavanaisa ivan
muutub kolmveerand sajandit
pärast surma päevapealt
venelasest ukrainlaseks


*

mida hakata peale asjadega
millest on kombeks vaikida
lugudega
mida pole tavaks rääkida
sellest kuidas
emapoolse vanavanaema kaks venda läksid
kahekümnendate alguses samarkandi kommunismi kuulutama
ja löödi risti see ei ole metafoor
laibad heideti kuristikku
sellest kuidas
isapoolse vanavanaema vend ja tema pere
neljakümnendate lõpus maha lasti
sest tütar oli külanõukogus sekretär see on hüpotees
laibad visati kaevu
sellest kuidas
emapoolsel vanaisal oli
nooruses miilitsa ründamise pärast
terve elu plekk küljes nimi rikutud
ta polnud vabadusvõitleja ta oli lihtsalt purjus
sellest kuidas
isapoolne vanaisa põgenes
koos sõbraga magadani sunnitöölaagrist
ja vahetas nime alustas puhtalt lehelt
ta ei olnud poliitvang ta oli tavaline topeltmõrvar
sellest ja tollest ja millest veel
mida hakata peale pärandusega
mis teeb kirstu põhjas põrgulärmi
mäluga
mis aju sügavuses märatseb


mysterium fidei

telekas lööb pisaraist pundunud näoga naine
papi pühitsetud pommi purustatud maja varemeil
risti ette
jumal sa näed ja sa ei mürista
paar päeva hiljem tõuseb teisel pool maakera
guadalupe neitsile pühendatud jõgi
paduvihmadest paisununa öösel ootamatult üle kallaste
ja viib endaga
kolmkümmend kristlikus suvelaagris olnud tüdrukut
kodus kirjutab ema ikka veel
kõigi suguvõssa sündinud laste nimed
suurde kuldsete kirjadega piiblisse
ning valge puust rist
tühja naabertalu rohtukasvanud õunapuuaias
kiirgab suveöös kui hauast tõusva pühaku sõrmeluud