Emad ja Vahemeri
Kõik hävitada kisendasid emad ülalt nõlvadelt
Tänavalaternad maha väänata
Puud põrmuks
tükkideks kiskuda redel nukk ämbliku võrkkiik
lapsed mängigu Merega
õppigu liitmist tänavail lebavate laipade
lahutamist võrata jäänud puude peal
*
Ainsad ellujääjad on sulelised ütlesid emad
kes kudusid lastele tiibu
ja lükkasid nad siis üle käsipuude
lenda mu laps
mu arm
sa mu silmatera
korjasid nad asfaldilt üles sinikad südames
istutasid oma aeda teelehe kõrvale mis ravib kõhuvalu ja leevendab hirmu
lenda päikesesse
kümneaastaselt saab sinust koolibri
punapistrik keda tormgi pelgab kui su peopesadesse kasvavad karvad
lenda õhku verre ja sinust saab täpsuslaskur
*
Reliikvia
teksasid riivanud mürsukild
naasmine süütusse paljaks nopitud karikakar
armastad mind natuke
väga
kuni surmani…
Pöialpoisi kivikesed liivakasti alt välja kaevatud luud
mis pesti puhtaks tunnete ja pisarateta
sest kõik oli kuiv
vihmad ja südamed
*
jasmiini valge lõhn lööb tuikuma
müüri ääres kükitava sõduri
tema kuulipildujal on piima täis naiserindade pehme nahk
tema paks veri kisendab jalgade vahel
punane auk keset kassi otsima tulnud vana naise otsaesist kisub ta kõhu naerust kõveraks
Sai mis tahtis
kassid sõjas ei käi
kassid ja vanad tuppa
tapjad õue
neile kuulub kogu maa
*
Lina kloppimine üle rõdupiirde ajas minema täpsuslaskuri ja päikese
kassikausi kopsimine tekitas tunde et kõht on täis
ülemise korruse lesk kõndis omaenese pisaratel et jahutada kõrbenud taldu
viieleheline ristik tema varvaste jälg
hea enne järeldas kivil seisev kajakas
sõda lõpeb kui Vahemeri on väed lõplikult välja viinud
*
Vahemeri kasutas ära leskede und et taanduda Nikosiani
lapsed kes nägid teda lahkumas ei pidanud teda kinni
tiivad väikestel õlgadel ei lase joosta
Kes sa niisugune oled et julged minult varastada päikese kisendas üks laps
täpsuslaskur kes kartis vaid koerte haukumist
võttis lapse jupphaaval osadeks
pani ta oma kotti ja magas õiglase und
*
Pikka iga sulle täpsuslaskur neitsi ja puusepa poeg
kes sa oskad eristada kasulikku kasutust
rikast vaesest
päästa meid ära tüdimusest
päästa riik rahust
kisendas üks hull trellide tagant
hullu sõnad jooksid mööda tänavaid
nende kare kõla äestas puude nahka
ajas turri lained ja kajaka suled
*
Tüdruk ta sihikus astus omaenese varju peale
kärgatus rebib lahti kleidi ja rinna
täpsuslaskur vaatab tema matust siitsamast katuselt
kolm lasku tema muldasängitamise auks
augustavad kolm pilve panevad õhu verd jooksma
Homme
Lööb täpsuslaskur kalašnikovi vastu põlve pooleks nagu õlekõrre
Homme
vahetab ta oma elu vürtsköömnega läätseroa
ja klaasikese raki vastu
*
Varjendis
Räägitakse puude armeest mis on iga hetk maale tungimas
raevunud inimlaastud ja kooretükid
ronivad üles mööda naisi ja redeleid
istutavad puusade vahele rohelisi lapsi
panevad tarud suitsema kuniks mesilasema on söestunud
rebivad tükkideks mehed ja mesilaslese
*
Lesed on väsinud põrandakaltsude loputamisest Vahemeres
nad on seina najale tukkuma jäänud
pea omaenese õlal
küünal lävepakul hoiab eemale soovimatu surma
Kasside ja vastsündinute kräunumine
emad on enampakkumisele pandud
Kuumus paneb asfaldi lainetama
terrassidelt paistev meri neelab omaenese laineid
merikarbid kui solvang sõjakale maale
*
Vahemere kohal sajab lund
Räitsakad kustutavad sõja
Surnud ei anna enam elumärki
lesed elavad tagurpidi
varjendeisse tungiv päevavalgus voolab kui piim
kassid limpsivad seda kivipõrandalt ja kuivatavad päikeselaigus koonu
Keset teed vedelev kassilaip
Ajab täpsuslaskuril südame pahaks
Oma varju otsas kükitades
Vaatab ta puuduvat puud ja õhus seisvat pesa
Kui sõda läbi saab
Läheb temagi tagasi pessa
*
Katuseta jäänud kirikus
Põletatakse viirukipannil kive
Ristimisnõus pestakse lapsi ja pesu
Homme on Halloween
Tapjad tõmbavad kokku oma vaevunähtavad tiivad et uksest sisse mahtuda
Vahemere päevad on loetud
Veest ilma jäänuna
on see vaid luude ja kontide kuhil
Meremehed otsivad pilvedest selle peegeldust
täpsuslaskur näeb seda oma ema silmis kes saab lõhnastki aru et poeg on tapnud
Tere tulemast laps kes sa asud teise lapse asemele ütleb ema
Ja paneb talle selga tüdrukuriided
*
Varjendites vanaks jäänud naistele
Ehitatakse riigi peale riik
Majad pööravad selja laineile mis lõid uksed sisse
lohistasid juukseidpidi minema naisi kes rippusid oma karjete küljes
Prantsuse keelest INDREK KOFF
Vénus Khoury-Ghata (1936–2026) oli Liibanoni-Prantsuse prosaist ja luuletaja ning võib-olla ei ole vale nimetada teda ka naisõiguslaseks. Igatahes on kandev osa tema loomingust pühendatud sellele, et tuua kuuldavale naiste hääled. Khoury-Ghata sulest on ilmunud üle kahekümne romaani ning veelgi rohkem luulekogusid, tunnustust on ta pälvinud ennekõike Prantsusmaal, kus ta alates seitsmekümnendatest ka elas. Teda on pärjatud nii üksikteoste kui ka kogu loomingu eest nii oluliste auhindadega nagu Goncourt’i luulepreemia ja Prantsuse Akadeemia luuleauhind. Käesolev valik on osa tsüklist „Emad ja Vahemeri”, mis koosneb kahekümne kahest luuletusest.
I. K.
[1] Vénus Khoury-Ghata, Le Livre des suppliques © Mercure de France, 2015.

Lisa kommentaar