sa tuled ka paadiga? küsis isa
ja mina vastasin ikka: ei.‎
‎ ‎
tuhat korda olen käinud neidsamu lahemaa radu.‎
läbi mändide vilksas kollase servaga sinine
kasse paat, kerges viinavines kapten.‎
kohtusime alles õhtul saunas.‎
‎ ‎
süda ei tea kui tugev ta on see ei ole veel
pinnale tõusnud, paatigi ei ole enam
‎ ‎
süda ei tea mida ta puudutab mingid asjad
tunduvad samad, puhas valge lina ja meri.‎
kõnnin mööda jääd kaldast kaugele – ja tagasi
‎ ‎
viskan leili kõigepealt sinu siis enda eest
kuum vesi imbub kanga teise otsa


lõunakeskuses aega parajaks tehes

zamboni teeb väljakul oma ringi, kraabib uisutajate
rägastiku üles ja pritsib uue vee peale, kuidagi liiga
lihtne tundub praegu mida see öelda tahab.‎
tulen jälle psühhi juurest – väga, väga sisse
kulutatud rajad. selline karvane tunne et tegin taas
kultuuri mõtlesin paanikasse.‎
saan sellest kohe ise ka aru kui asja sõnadesse panen.‎
näen end. keel on iseenese arst. patsutate
mind alati õlale: sa oled ikka väga julge et nii avatult
oma asjast räägid. AGA KAS SEE TEID KA‎
TEGELIKULT AITAB? muutus võtab nii palju
rohkem aega, rattad peavad tegema enne sada ringi.‎
ma ei sõida veel bussiga tagasi
koju, tahan oodata end sulle heaks.‎
kas headus ka nõnda inertsist püsib? tahaks loota
et mõned laused küll lagunevad juba
aga rahu vel päike püsib on


kuidas olla poliitiline?‎

ma ei ole seda tüüpi laip kes end hauas ümber
hakkaks pöörama
‎ ‎
aga ma sakutan läbi kalmu su varvast kui arvad et
mind õigesti mäletad – et mäletad ainsana õigesti,‎
‎ ‎
ole avatud vigadele. mina ega mu aeg ei olnud
ei suur ega väike. ühe moraalse looma ähmased
tegemised, mitte miski ei saanud valmis
‎ ‎
ära käi järel, tule hoopis kõrvale
‎ ‎
vihkasin sõda ukrainas palestiinas ja kõikjal mujal.‎
lähedasi üritasin emmata nii palju kui võimalik,‎
‎ ‎
ma ju ei hakkaks hauas selga pöörama, tuleb aeg kui
vajad üht suurt kallit JA SIIS olen ma su jaoks valmis


vana valvur

tahes-tahtmata näen ma teda sest see aed mahub
mulle peopessa ära: teeb vana valvur õliste tsisternide
vahel džentlmanni kõnnakuga oma öist ringkäiku.‎
et astuks kordki tippides mööda liipreid – ei,‎
raskelt sinna vahele. hall hoolitsetud lõuahabe
hing saapaviksine. muudkui ajab lapsi taga, ei vaata
grafiti poolegi (olen lugenud omal ajal kõik mis vaja).‎
pime nagu mutt ei hinda isegi juba kuhtund tähti
‎          e l u   o n   p e a t u s
ainult süüdlased, autorid! armastajad kellele kuulus
see ala ammu enne.‎
olen natuke liiga valjult rääkima jäänud ja järsku
süttivad eredad tuled. mu riided ja nägu kõik
värvilised.‎
aga sina kannad endiselt sedasama vormi
miks sa pole ikka veel end valmis sättinud?‎
varsti on käes aega enam pole


pandivere päeva laat, sajandivahetus

särkide ja cd-dega üle kuhjatud fordide ja sikside
vahel oli üks lauake. kas tunned ära mis viljad on siin
purkides? ma 12, muidugi ei tundnud. aga tuli üks
mees kes ütles kohe ära: kaer oder rukis nisu, ja riis.‎
‎ ‎
okei-okei talupoeg aga sule silmad, kuidas nüüd on?‎
mudis ja mudis aga ütles ikka ära. kuldaväärt mees!‎
‎ ‎
paar kuud hiljem kitkusime tema põllul tuulekaera,‎
kõik kohad valusaid kidasid täis, sain kohe aru
et siin ma kahjuks väärtuslik ei ole. mis nüüd? kas
armastusest piisaks? ametlik poliitika on et keegi
küpsetas selle armuleiva (ent respekt selle töö vastu
‎             ‎                   ‎                   ‎              ikka puudub).‎
kui aga minagi hakkan kasvatama
vaid seda mida ära tunnen,‎
siis pole õhtutel enam otsa, ja sõlmed – neid on sadu


vahemäng

olin juba lapsena küürus, arst surus mu õlad vastu
seina ja ütles emale et – hoida nii iga päev.‎
ega see aidand väga. aga olen sirgund nii mõneski
muus mõttes.‎
alles hiljuti lahvatasin leekidesse vene saatkonna
iisraeli usa hiina saatkonna ees, ja suvaliste majade ees
kus elab kindlasti mõni halb mees lahvatasin tunnetest
leekidesse. tahtmatu vihaturism tallinna linnas.‎
ent tuhka on rohkem kui tuld. 60aastane ly ütles et
elu läheb rahulikumaks – aga et see juba nüüd käes on!‎
tunnen nagu oleksin võlgu, liigagi vaikses augustis
hingelises, uks nõudlikult lahti
‎          ‎                   ‎                   ‎                kus on karje??‎
üks kõrvale astumine mis kasvab algul lonkamiseks
ja juba ma tantsingi rannas selle linnuparvega peod
puhtaks nokitud, silmad liiva täis vaikne august
ma ei unusta iial et astusin siia sirge seljaga


elluärkamine

üksvahe me ei teinudki tunnis muud kui neid suuri
mõtteämblikke, joonelisele paberile, keskel teema ja
jalakeste otsas seosed – ja nii kirjand kirjandi järel.‎
‎ ‎
ma tean et kõik on omavahel seotud. tubli, viis.‎
hoopis teine asi on aga see seos ära teha, lõpuni viia.‎
‎ ‎
ma olin juba õnnelik küll aga siin, otse üle põllu,‎
elas sõber kes armastas maailma (kuidagi sügavam),‎
vanas lagund kihelkonnakoolimajas kõrged kased õue
peal vähemalt neli kassi. tulin siia mingi eesmärgiga,‎
tahte jõul, mis tuleb nüüd maha jätta nagu liiga uued
ketsid mis tõmbaksid liialt tähelepanu. astun läbi
sireliheki välikäimla lehk niitmata kõrred silitavad
paljaid pahkluid. elevil ja
‎                    juba itsitan: sõbra räpased jalad vibutavad
äkki otse nina ees. kõik ühe suure puu küljes!‎


eesti hikikomori

mitte päris linnast väljas aga piisavalt kaugel.‎
kinnikasvand aiamaa mis kord toitis pool talve
ent sõnum on jäänud samaks: ma ei vaja teisi.‎
vana puumaja, monitor mis kunagi ei maga.‎
sa võtsid mu kuskil veebisopis omaks. lasid majja.‎
ja see oli nii hea. pole paremat kui eraku usaldus
isegi kui see on vaid peotäis roostes naelu.‎
mitu aastat ei chattind mitte keegi rohkem kui meie,‎
nagu õde ja vend, must ja masendus alles siis
alles siis õppisin tõeliselt suhtlema.‎
milline ma sulle paistsin et mind usaldasid?‎
räpakas suitsupilv läigatav klaassilm mullamutt?‎
mingi müütiline olend kellest uskusid et ta on
varemgi leidnud armastust nii hämaratest nurkadest?‎
‎ ‎
aga ma olin sama lage kui sina. leidsin kuna uskusid.‎
nagu kõik teisedki, tegid sa minu sulle endale valmis


kuhu sajab vihm

aeg tõuseb jälle, kuivand pikast rohust. suminal.‎
me poisikesed pissime õlg õla kõrval päiksekuuma
kivi peale näod nalja täis.‎
mis ilusad tunded. imetlen neid nagu
jaaniööjärgseid klaasikildusid. ikka veel, teised on
juba kuhugi edasi jooksnud. ja vbla nägin neis juba
ennegi kodude suuri käsi mis kutsuvalt taskusse
surutud. kas see ongi minu osa – tunded. mina ikka
veel siin kõrte vahel suvesoojas mutukmadalal.‎
kas tegelete tunnetega, priit ja kaur. kas sa tegelesid,‎
jorgen,‎
‎ ‎
algusesse. algusesse. algusesse. algusesse. algu-‎
sesse. algusesse. algusesse. alguse-‎
sse. algusesse. algusesse. algusesse. algusesse.‎
algusesse. algusesse. algusesse. algusesse. al-‎
gusesse. algusesse. algusesse. algusesse