Juhani aktiivne luuletamine kestis ligikaudu viisteist aastat (poeedi elukutse on harva elukestev). Tinglikult on selles kaks etappi: esimene algab käsikirjaliste almanahhidega ning saab kiirenduse, kui „Närvitrüki” veerandik^[1] kujuneb sillaks n-ö ametliku poeedistaatuseni, mille järel ilmub lühikese ajaga neli kogu. Järgneb esimene valikkogu ning mõneaastane paus. Teine etapp on 1980-ndate esimesel kolmandikul, mil ilmub veel kaks kogu. Viimased uued luuletused on Juhani teise valikkogu „Osa” (1991) sabas. Kokku teeb see kuus ja veerand originaalkogu ning kaks enda koostatud valikut – Eesti keskmine.

Ta kogud on formaalselt võttes vihikud. (Väga paksus luuleraamatus – välja arvatud valik- ja koondkogud, mis funktsioneerivad ühtlasi kultuurilooliste ürikutena – ongi midagi koomilist: keegi on kukkunud luuletama ega saa pidama või teeb oma igapäevast „poeeditööd”.)

On öeldud, et Jüri Üdi oli pretsedenditu, nii näiteks Mart Velsker: „[—] ta kirjutas ju juba siis nõnda, nagu keegi teine varem polnud kirjutanud.”^[2] Kui pidada silmas teatava laadi esinemist erakordses koguses ja intensiivsuses, siis tõesti. Säärast – säravärpleva atmosfääriga, herilasepesa vikerkaarel – tuli Juhanil üksvahe nagu vulkaanist. Samas, kuigi mõni motiiv või toon esineb tal eriti kõrgekraadiliselt, on neid eesti luules kõlanud ka varem. (Nii et kui ka jagada eesti luulet „enne ja pärast Juhan Viidingut”, siis pole selle aluseks niivõrd ta luule, kui ta fenomen tervikuna.)

Aga Jüri/Juhani luules on tõesti paar lõime, mida teistel peaaegu ei kohtagi. Eriti ühe puhul neist on tegemist ta isiksuse dominandiga üldisemalt (mis on kogu käesoleva kirjatöö põhiobjekte). Esmalt muust.

Millest Juhan luuletas?

Luuletuste liigitamine teemade järgi (loodus-, armastus-, isamaa- jne lüürika) pole väga produktiivne, sest viimases instantsis väljendab luule ikka ühte ja sama, s.t inimese mitmesuguseid hingeseisundeid ja püüdlusi. Täpsem oleks rääkida motiividest ja märksõnadest. Neist mõne kordus või puudumine iseloomustab autorit üldisemalt. Nii ka Juhani puhul. Esmalt olgu rõhutatud, et tal on palju lihtsalt rõõmsat luuletamist kui mängu, sõnakõlade nautimist ja mõtte uperpallitamist. Sellest kujunes tema algne firmamärk, mille kaudu ta kinnistus eestlaste teadvusse.

Juhani sotsiaalsus

Tal on palju vihjeid, varjatud tsitaate, mis vaimukalt haakuvad toonaste meeleoludega. Jüri Üdi on kõrgeimal tasemel „ärapanija”. Säärast ärapanemist ongi vahel samastatud sotsiaalsusega. Seda lugedes tunnevad paljud, et kõneldakse nende eest. Seetõttu tahaks ärapanijate vaikne tagalaarmee poeeti ka postuumselt oma vapiloomaks ja lipukandjaks värvata. Aga see poleks aus. Muretut lõõpi ja verbaalset ekvilibristikat on Juhanil küllaga, aga hiljem see – paljudele pettumuseks – vaibub ning asemele ilmub tõsisem pale. (Kas see tähendab, et eelmine oli poos? Ei. Aga ka uus pole poos. Mõlemad on ehtsad.)

Juhani opositsioonilisus on tuntav. Kes on vasta(li)sed? „Nende” kohta on tal näiteks formuleering kodanikud sead.^[3] Aga me ei kuule täpsemalt, mis parteisse või rahvusse kodanikud sead kuuluvad. Seoses sellega tekib zoosotsiaalne küsimus: kes on sigade vastand? Ööbik, luik, lambuke? Sigalind? On veel sõbrad (vennad), keda on vähe ja keda kutsutakse üles laulma (kokku hoidma?).^[4] Aga nendegi kohta ei anta rohkem vihjeid.

Vahemärkusena. Juhani opositsioonilisust ei maksa siduda konkreetse poliitilise režiimiga. Muidugi on ühiskondade silmakirjalikkuses ja repressiivsuses oma gradatsioon ning Nõukogude kord oli ses suhtes üle keskmise räige. Aga Juhan oleks hakanud vastu mistahes süsteemile, sest iga ühiskond õpetab ja kantseldab, peenemalt öeldes sotsialiseerib. Ta loomingust ei leia kitsamalt nõukogude- ega venevastasust (nn lõimumine oleks talle olnud ilmselt terra incognita). Meenutagem ka mõnd võtmeteksti Juhani mõistmiseks: romaani „Kuristik rukkis” ning filmide „Mässaja ilma põhjuseta” ja „Lendas üle käopesa” ikooniliste peategelaste elu kulgeb ju lääne heaoluühiskonnas. Me ei küsi ka Edvard Munchi ikoonilise maali „Karje” puhul, mille vastu see olend seal sillal karjatab, ei küsi, mis sotsiaalses süsteemis ta elab. See on Elu Sild ja too traagiline isik seal võiks vabalt olla Juhan. Muide, see maal seostub siinkirjutajale tuntud episoodiga, kui Juhan ühe kirjanike liidu kolmapäevase raamatumüügi ajal trepist alla jooksis, hüsteerias ja silmad veekalkvel, kuna oli saanud toimetajalt teada, et tema luulekogu käsikirja on EKP Keskkomitees rapitud. „Ja seda teeb inimene, kes pole elus ainsamatki luuletust läbi lugenud!” hüüdis ta nördinult. Aga Juhanit ei nörritanud ju vaese seltsimees Kalev Tammistu parteiline kuuluvus, vaid tema asjatundmatus poeesia vallas. Kui Juhani värsse oleks välja rookinud näiteks Mark Zuckerberg, oleks ta samamoodi karjatanud. Seega – pidada Juhanit kitsamalt eesti vabadusvõitlejaks on umbes sama, kui pidada „Lendas üle käopesa” peategelast McMurphyt bolševikuks.

Vabadus

Juhan oli vabaduse fanaatik.^[5] Ta kirjutab: „eluaeg olen tahtnud õue”.^[6] Seda igatsust varieeritakse läbi kogu tema loomingu (loe: elu). Üks ta kõige tuntumaid luuletusi on „Suures hallis kaubahallis”, kus „keksib vaene väike varblane. [—] Mis tal puudub? [—] tema tahab välja”.^[7] (Võimalik, et selle luuletuse konteksti tajumine on aegade jooksul muutunud. Kui toona seostus see tsensuuri ja kodanikuvabaduste puudumisega, nii et tuleks rõhutada epiteeti „hallis” sumbunud ühiskondliku kliima mõttes, siis uuemal ajal võiks rõhutada ka sõnaosa kauba – edaspidi näeme, kuidas tärkav turumajandus Juhanit pelutab. Iroonilisel kombel ilmus see luuletus järgmise aasta algul ka väliseestlastele mõeldud lehes Kodumaa, 21. I 1990.)

Eesti

Sotsiaalsuse alla võiks kuuluda suhtumine oma rahvusesse ja riiki. Juhanil on mõistetavalt natuke idealiseeritud ettekujutus esimesest Eesti ajast nagu toona paljudel. Tundub, et teda on võlunud selle ajaga seonduvad üldisemad väärtused (ikka need „maikellukesed roosas koorekannus”^[8]). Ta ühe kogu („Selges eesti keeles”) pealkirjas mainitakse küll eesti rahvuse kõige olulisemat atribuuti, aga kohe on lisatud selgitus, et teise keelde tõlkimisel peab selle vastava keele nimega asendama (lk 5). Seega on tegemist invariandiga, keelega üleüldse.

Kui Juhani tekstides mainitakse Eestit, siis on kaks võimalust. Vahel on see (enese)iroonilises võtmes nagu kupleepalas „Mu rahvus: eestlane / ja sugu: mees / ma olen sündinud ENSV-s”.^[9] Kõik selles väites on kerges nihkes, sest Juhan pole põlisrahvuslane, pole ka ürgmees ja ENSV on kimäärne konstruktsioon.

Või: „Lõuna-Eesti noored mehed / vanas vanematekodus. / Õuepuudel laiad lehed. / Ainult mind ei ole kodus.”^[10] See pole päris sama tunne, mis näiteks Heiti Talvikul luuletuses „Simmanil” – kodune soe sumedus suveöisel eesti külapeol. Tõsi, ka Juhan on (nelikümmend aastat hiljem) „sellel peol” kohal, aga ometi ütleb ta: „kultuurimaja sooja kiviseina / kui ma puutun oma kõigi / allesjäänud sõrmedega, / näen, et vastuolu minus on nii suur / nagu kogu inimlik kultuur.”^[11]

Teine ja ilmsem võimalus, et Eesti on Juhanile eelkõige osa maailmast (pars pro toto), nõnda et Eesti-armastus haakub üldisema olemishardusega. „Ma olen Eestis esimest korda. (Kas ka viimast? – M. M.) Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: milline imeline maa!”^[12] Või luuletuses „Põhi Lõuna Ida Lääs”, kus „söögitoa seinal on Eestimaa kaart”.^[13] See on maa üleüldse, temani ulatuv tükike universumist, mis kannab Eesti nime. Siin ja selle kaudu avalduvad talle maailma saladused (olgu need jumala looming või miski muu). Aga see pole sama tunne, mis näiteks Mihkel Veske luuletuses „Mingem üles mägedele” kõlav hõise „Siin on ilus elada!”.

Siiski on üks erand – tänu rohketele lauluvariantidele ülituntud „Ühes väikses Eesti linnas” („kus minul on olnud hää”), mida on vahel ekslikult omistatud Hando Runnelile.^[14] Võime kujutleda filmi „Laulu sõber” võtteid Otepääl, kus väike Juhan mängib Karl Kalkuni (brigadiri) poega koos Ilmar Tammuri ja Betty Kuuskemaaga ning kirjutab tähtsalt koju, et tore koht, „aga provints on provints”.^[15] Seal provintsis oligi tal hää.

Juhan pole Eesti suhtes ka empaatiliselt kriitiline nagu näiteks oma kodumaa suhtes Heinrich Heine, kes kudus „Saksamaale surirüüd”. Ta jälgib siinset eluolu nagu hea lastetoaga välismaalane võõrsil ja peab sellest lugu. See käib ka „pärismaalaste” kultuuri kohta. Eriti kui see meenutab Kultuuri suure algustähega nagu näiteks arbujatel. Ainult jah, selle „päris-Eesti” alge suhtes on ta natuke äraolev, ja täiesti siiralt. Vahel ta ei hoia end tagasi. Näiteks mõne teise sulest poleks nn parem publik ironiseerimist „Tõe ja õiguse” üle ehk alla neelanud.^[16] Ja „Ballaadis inimestest ja rahast” ning „frakkidest” on Maanus ja Jaanus ju vihjed „Tasujale”.^[17] Näiteid tema hillitsetud irooniast selle maa vaimuelu arvel, kuhu ta on mingil põhjusel „sattunud”, leidub veelgi. Ses mõttes on Viiding Runneli antipood.

Armastusluule

Kuigi habras ja paažilik, oli Juhan omal kombel väga mehelik, temas oli isase traditsioonilist riskialtisust, cool’i väljakutsuvust. Samas oli temas äärmist naiselikkust. Juhan olnuks nagu parimas mõttes kahesooline (mitte soovaba või vahepealne). Tõesti, mingil kujuteldaval laval sobiks ta „Androgüüni päeva” mängima.

Suur osa ta luulest on kantud kirest, aga armastusluulet kitsamas mõttes ei leia sealt kuigivõrd või vähemasti jääb see muude kirgede varju. (Lembelüürikat on eesti meespoeetidel üldse vähe.) Juhanil on mõni armsalt poeetiline koht: „mitu sametist tütarlast / ujub mu südamest läbi”.^[18] Või: „sind veel ei olnud / olid alles peegel / ema käekotis”.^[19] Või: „kes toob mu päitsisse kui veskisse ma suren / su pluusi alt kaks valget krüsanteemi”.^[20] Erootikat leiab avaldatud luulest minimaalselt: haiglaõel tilgub duši all vett „karvast”.^[21] Muidugi on võimatu unustada korterit Valgas, kus Ülu seksib Leaga. Teatava pingutusega võime erootikasse liigitada ka luuletuse hobustest, kellel see „enam ei vehi”.^[22]

Nagu mitmed poeedid (näiteks Goethe ja Puškin), armastas ka Juhan vahel siivutusi (muidugi vaimukaid), näiteks luuletus rasedast tüdrukust, kes ei mahu koolipinki, „sest kandis kooli- / kleidi all / va naabri-Tõnni / kinki”.^[23] Ta juhuluules leidub ka muud ulakat. Ei, seda kõike polegi nii vähe.

Kokkuvõttes. Juhani tundeluules (öelgem nii) on nõudlikku igatsust, pealekäivat paluvust, jah, isegi natuke vampiirilikkust.

Olmet ja inimesi

Tervikuna on Juhani luule üksainus eksistentsialane heitlus, enda ja maailma vahekorra selgitamine. Sellele ajavälisusele vaatamata kohtab ta tekstides suhteliselt palju konkreetseid detaile, niihästi koha- (Nõmme, Nursipalu jne) kui ka isikunimesid. Viimastest on muist väljamõeldised – vahel lihtsalt lõbu pärast (proua Polixena) või riimiloomeks. Kui nõnda toimiks mõni vähem värsisepp, paneks see kaastundlikult pead vangutama, aga Juhanil on see nagu jõu üleküllusest johtuv suursugune hoolimatus. Näiteks riimid „Sirje Brutale – hale”, „Demsei – siiski ei”, „Eevalt Paganiini – See-Wald, plastiliini” ja palju teisi. Mõned isikud on tõesti olemas olnud, nagu nende esimese kodumaja ehitaja ja omanik Rubanovitš: „suures südalinnas / elab Rubanovitsch”.^[24]

Kogus „Armastuskirjad” on terve kimp luuletusi Mati Undi „salongiga” seotud isikutele: Kersti Kreismanni õele Sirjele („Õpetaja Sirje väike monoloog”), Andres Raagile („Väikesele Andresele”), Ülev Aaloele („Kolmkümmend Ülevit”).

Juhani linnahulkumiste üht toonast põhikaaslast on korduvalt mainitud: „Kui Andres Tolts rääkis, olin mina vait, see on / loomulik. / Kui mina rääkisin, oli vait Andres Tolts, mis on / samuti loomulik.”^[25] Luuletuse „mu sõber suvel suures ateljees” kogus „Käekäik” (lk 34) käsikirjal (Jüri Haini arhiivis) on ka pühendus „Andresele”. (Tõsi, Toltsi ateljee Heina tänava poolkeldrikorrusel polnud suur, pealegi oli Andres suvel laisk maalima, nii et tegemist on poeetilise vabadusega.)

Luuletus pühendusega Tõnis Rätsepale, garderoobikaaslasele („Armastuskirjad”, lk 38) põhjustas mõnel pool kuluaarides nördimust – „peas olid tingud ja täid”. Tõnis on ikkagi meieri poeg, omamoodi „maa-aristokraatia”. Aga järgnevad read võisid pahandajaid lepitada: „üks pilv seal ülal oli nagu Tõnis / teine jälle nagu Juhan” („Tänan ja palun”, lk 26).

Loodus

Juhani luuleilmas on vähe rõõmurõket. Ülim, mis ta leiab, on rahulolu perest, tööst, mõnest sõbrast. Helgemaid hetki pakub taevas, igavik, loodus tervikuna. Mitte niivõrd konkreetsete piltidena (à la igav liiv ja tühi väli), vaid üldisemate ja sümboolsete ruumielamustena. Floorat on palju, eriti rohtu. Tähtsad on seened: „Pähe tulevad seened, / pähe tulevad korvid”.^[26]

Juhani suhe loomadega on põgus. Mõned korrad on mainitud pudulojuseid, kõige rohkem siga ja ikka pejoratiivselt – siga jääb seaks („Käekäik”, lk 39). Hobune tundub talle lähedasem, aga mitte traavlina, vaid kui toekas tööloom, lihtne ja aus olend. (Selles ja notsuneimas võiks oletada Orwelli „Loomade farmi” mõju, aga pole andmeid, et Juhan oleks seda tollal lugenud. Karl August Hindrey „Loomade mässus”, mida ta ilmselt tundis, pole jälle sigadel erilist rolli.) Võimalik, et hobuse elutarkus – „sina noormees hinga rahuga”^[27] – seostub kuidagi vanade meeste ja lihtsa inimesega. Ja eelmainitud „Tallipoisi rahvalaulus” ei parastata ruunatut, vaid tuntakse talle kaasa.

Kassi ega koera Juhani luulest ei meenu.

Päkapikud on Juhani lemmikud, aga need on teadagi mikrohumanoidid.

Mis jääb puudu maa- ja mereloomadest, saab kuhjaga tasa taevalindudena.^[28] Neid ilmub Juhani luuleilmas pidevalt ning raske oleks loetleda kõike, mida autor on nende vahendusel väljendanud. Kõige üldisemalt: kuna ta ise tunneb end maailmas püsituna ning tal on alati soov „ära”, siis on lind selle loomulikuks sümboliks. „aga kas on kuulda minu rannalinnukisa / ülemereaastatest mis sinna voolanud”.^[29]

Juhani element oli õhk, ehk ka tuli (sinna teda ahvatleb), igal juhul mitte muld ega vesi. Teda ei tõmmanud elu soe niiske pragu, vaid kõrgus, mäetipud, valgus ja avarus. Ta oli lapsest saati armastanud turnida müüriharjadel ja ronida tornidesse. Eks ta oleks ka ise tahtnud lennata. Rein Veidemann mainib mälestuskillus, et Viidingute Õismäe-korteris oli rõduuks lukus.^[30] Muidugi võib selleks olla olmelisi põhjusi (väike laps peres jms), aga küllap Juhan ise ja ta kodused pelgasid, et talle võib tulla kiusatus „ära lennata”. Nii et see kinnine uks oli nagu laste tarvis lukk moosikapi ees.

Ärkamine

Lõpuks – õieti oleks pidanud sellest alustama – kogu Juhani luulet läbib ärkamise igatsus. See on ärkamine tõelisele elule läbi valgustuse. Ta pole ses suhtes erandlik, aga vaevalt esineb kellegi teise loomingus seda motiivi nii järjekindlalt. Esiotsa väreleb vastav vajadus temas ebateadliku otsisklemisena, siis üha selgemalt, kuni lõpuks see toimub – ta on nägijaks saanud! Kõige selgemini kogus „Tänan ja palun”.

Mõjutajatest

Loojad mõjutavad üksteist kõikidel kunstialadel, aga erineval viisil ja erinevas mahus. Kui näiteks maalikunstis on ühe kunstniku mõju teisele tabatav ka võhikule, siis teatri puhul vähem (mõne lavastaja kohta on omal ajal küll öeldud „väike Hermaküla” või „väike Tooming”, aga see oli rohkem suusoojaks). Esiteks, kuna näitleja on ise enda materjal, aga inimeste välimus on juba kord erinev (lühikesel on suhteliselt raskem end pikaga sarnaseks jäljendada). Siis muidugi ajalikkus. Mõju tuvastamiseks on vaja vastavaid teoseid koos vaadelda, ükskõik kas mälus või päriselt (näitusel, albumis, ekraanil vms). Teatrietendus kaob aga kohe pärast tekkimist, säilides petlikus mälus ja subjektiivsetes arvustustes. Muidugi on olemas näitlemise koolkonnad ja meetodid, aga tuvastada ühe näitleja jäljendamist teise poolt ja tema üldist mõju on suhteliselt keeruline. Seevastu poeesias on mõjud nähtaval. Ka originaalseim luuletaja on eelkäijaist mõjutatud, sest ta sünnib n-ö kultuuri sisse. Mingis keeles loodud luule elab koos ja „risttolmleb” – niihästi epigoonlusena kui ka uut väärtluulet inspireerides. Me oimame seda, kui üritame lugeda eesti luulet enam-vähem korraga, mitte nii, nagu see näiteks õppekavas või lihtsalt aastate kulgedes meile järk-järgult kätte satub. Niimoodi (diakrooniliselt) lugedes märkame seal mõjusid ja sisemisi seoseid, mis vahel rõõmsalt üllatavad.

Võtkem meie väärtluule eelmise sajandi algusest ütleme 1980-ndateni, pangem see mingisse ilma nimesiltideta „hõljumisse” ja laskem kellelgi, kes on eestikeelne ja poeesiatundlik, aga mingil põhjusel ei tunne konkreetseid palasid (säärane robinsonaad on muidugi teoreetiline), sealt võtta näiteid nagu loosirattast ning nende autoreid arvata. Sellise pimetesti järgi võiksid küllap mõnedki palad (näiteks mitmed Jaan Kärneri luuletused) autoreid vahetada.

Luulemõjud ei tarvitse olla lineaarsed – et a mõjutab b-d, b mõjutab omakorda c-d jne. On täiesti võimalik, et eri põlv-, paik- jne -kondadesse kuulujad ammutavad inspiratsiooni samast algallikast, aga üksteisest sõltumata. Eesti väärtluules on nii olnud arbujatega.

Pärast 1940. aasta juunipööret on arbujad ametlikust kirjandusloost välja kirjutatud. Juhani nooruses toimub nende teine tulemine (natuke sarnaselt sellega, kuidas kujutavas kunstis taasavastatakse pallaslased: noored kunstnikud tõukuvad neist ja vahel ka neid juba eitades arenevad ise mitmesse suunda). Taas hakkavad avaldama Sang, Merilaas ja Alver. Mitu uut põlvkonda avastavad nad enda jaoks. Algul sõjajärgse perioodi kunstilisemad luuletajad nagu Jaan Kross, Ellen Niit ja Ain Kaalep, kes on mõnes suhtes nagu Ristija Johannesed kassetipõlvkonnale. Seejärel „Närvitrüki” autorid ja nii edasi Doris Karevani välja (üks viimaseid järelesõudjaid on olnud Eda Ahi). Hoidkem silme ees ajatabelit, et vältida perspektiivimoonutusi. Näiteks ajaks, mil Juhan debüteerib, on Paul-Eerik Rummo juba aktiivse luuletamise lõpetanud ning muutunud poolmüütiliseks kujuks (1970-ndate algul ülikoolis kirjandusteooriat õpetanud 29-aastase Jaak Põldmäe loengus olid pooled luulenäited Paul-Eerik Rummo loomingust!).

Viivi Luik meenutab: „Me ise olime nii noored, et selles vanuses luges iga kolm-neli aastat ja üldiselt olid kasseti omad meist vanemad ja neil olid teised asjad. Kuigi ma ise ilmusin ju ka kassetis, koos Runneli ja Kaplinskiga, aga ikkagi tundus, et nad on kõik palju vanemad. Me austasime neid, aga ei arutanud nende tekste. Meie iidolid olid ikka veel Arbujad. Mingi kumu liikus ka Alliksaare kohta. Huvitav on, et Ehin oli ka meist vanem, aga tema oli kasseti omadest vist ainus, kes meid rohkem kõnetas. Ja Laaban muidugi.”^[31]

Pikas perspektiivis kuulub muidugi ka Juhan Paul-Eerik Rummoga algavasse rivvi. Ta ise on möönnud: „Otsestest mõjutajatest värsikultuuri või sügavuse või hoiaku plaanis võiksin nimetada vahest ainult Heiti Talvikut, kes on mulle lapsest saadik kõige lähedasem olnud. Lisaks nimetaksin veel Ennot ja Underit, mingil määral ka Alverit ja Sanga, Lepikut, Ristikivi, Alliksaart, Laabanist rääkimata.”^[32] Mainigem veel Gustav Suitsu ja Juhan Liivi.

Jah, Talvik oli Viidingu paleus (meenutame ta esimesi lauseid Viivi Luigele, nimelt tundnud ta nende esmakohtumisel huvi, kas Viivi on Talviku „Palavikku” lugenud^[33]). Natuke sarnast on juba kahe luuletaja elu välistes detailides, näiteks oli mõlemale nende isa väga oluline. (Professor Siegfried Talvik oli vaestest oludest pärit, kingsepa kaheteistkümnes laps ja end vaevaga üles töötanud, palju virelema pidanud kultuurihuviline arst.) Mingist kuldsest noorusest ei saa Heiti Talviku puhul rääkida, see on lihtsalt boheemlus – üsna vaesuselõhnane. Temagi, olles oma loomingu suhtes ülimalt nõudlik, debüteeris suhteliselt hilja.

Näeme kahel luuletajal sarnast teemades, meeleoludes, virtuooslikus vabaduses. Mõlemal leidub mänglevat nihestatust ehk keeleulaklust. Näiteks Talviku luuletuses „Pagulane” on esimese värsi lõpus „metsa sõrva”, mis muidugi selleks, et tuleks välja riim sõnaga „kõrva”, Juhan paneb riimuma „tubli” ja „rubli”. Ka Talvik on kasutanud riimiloomeks ad hoc pärisnimesid. Luuletuses „Taliöine. 4” seisab: „tulin Sinu juurde, Mea”.^[34] Mingit Mea-nimelist naist ei ole Talviku biograafiast võimalik leida. (On see mea culpa’st? Või „mina” murdekeeles – mea es tiä.)

Või säärane seigake. Viidingult loeme: „kui minu peos on tütre pihuke”.^[35] Kohe meenub üks teine käsi: „matkan ma, käekõrval väike vend”.^[36] Kokku loob see kujutluse Heiti Talvikust kõndimas Pärnust Valgeranna poole, käekõrval väike Juhan Viiding. Ja neid mõlemaid hoiab omakorda „kõrgelt nägematu käsi”.

Siis muidugi Betti Alver. Luuletuses „Suurest haardest” paneb poetess südamele: „aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki / kaitse!”^[37] Juhan kõlab sellega kaasa – teravalt ja maskuliinselt. Võime kujutleda, et tema luuletuses „Tee” („Armastuskirjad”, lk 7) mainitud tee, kus käivad tuletoojad, viibki haldjariiki, mida kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad tahavad rünnata. Aga ennäe, selle väraval seisab väike Juhan nagu keerub. Tulemõõga (piigi) asemel on tal käes roosa koorekann maikellukestega, millega ta ähvardavalt vehib. Ja piinajate-poojate read löövad kõikuma ja tee nende all pöördubki teisipidi!

Alveri luuletuse lõpp „Kui sul võiduks puudub rangus, olgu vähemalt su langus / raske!” on nagu prohvetlikult Juhani kohta öeldud.

Under (nagu ka Suits) polnud ametlikult arbuja, aga selle põhjused on põlv- ja seltskondlikud, mitte esteetilised. Nii Under kui ka Viiding tulid suure palanguga ja üllitasid lühikese ajaga hulga kõrgtasemel kogusid: Marie kuue aastaga viis, Juhan viie aastaga neli. (Under oli küll alustades kolmkümmend üks, s.t eas, mil Juhan oli suurema osa oma luuleteost juba teinud.) Ainult üks näide nende hingesugulusest. Underi hiliskogu „Sädemed tuhas” avaluuletuses „Aruand” allutab autor end usulise hardumusega millelegi suuremale ja see tunnetus mõjub temasse vabastava ilmutusena: „Ma istun ihuüksi närtsind rohus / maadligi alandlikult, vaiksemalt kui vari.”^[38] Kõlab kokku Juhaniga: „ma oskan kasteheina / vaid ära kaduda”.^[39] Ja edasi Underil: „üks range ingel nagu küsitleks: / mis ohvrialtarille on su panuseks? // Ja vastus paluvalt mul poetub suule, / mis õnnis-valusalt mind hinges pistis: / oh küsi selt, kes lauluga mind ristis!” Suurima tõenäosusega peab Juhan oma hommage’is just teda silmas: „On üks naine, eesti luuletaja – / tema loodu püsib ülevalt. / Mulle tõesti on ta laule vaja. // Kas ta hääle küsib ülevalt?”^[40]

Publiku poolt vaadatuna võiks leida midagi sarnast ka Viidingu „Pegasuse”-elu ja ta valangulise debüüdi ning Artur Alliksaare Werneris istumise ja n-ö ilmumisega eestlase lugemislauale.

Aga aitab. Kõiges eelnevas on Viiding kenasti vaadeldav eesti kunstluule parimate traditsioonide kontekstis nii hästi mõjudelt kui motiividelt. Aga on kaks lõime, mida teistel esineb minimaalselt. Üks on peaaegu märkamatu, teine on hiiglaslik. Esimene on Läti ja teine on surm.

Läti link ja Krauklis

Mõne hapra lõimeniidi najal ei tasu muidugi Juhanit Juhansiks teha. Karl Rumoril on novell „Janis Bulle”, Gailiti „Isade maas” kohtab groteskseid-fanaatilisi „punaseid” läti talupoegi. Gailiti följetonis „Kuidas me geniaalseks saime?” nimetab Visnapuu teda lätlaseks (Gailit oli seda isa poolt). Contral on luuletus „Buss Riiga”, Tammsaare Mauruse koolis õppis paar nimetut lätlast (Kopfschneider on siiski baltisakslane) ja Lutsu Lible on verelt poollätlane – rohkem paugupealt ei meenugi. (Eestlaste läbisaamatuses lõunanaabritega ehk kuidas teineteist „ei märgata” ja selle kirjanduslikus peegeldumatuses on midagi ontoloogilist. Lõppeks asub Läti meile sama lähedal kui Soome.) Mis võis Juhanit intrigeerida? Võimalik, et Läti kuvand on rabedam ja heitlikum ning sealses mütoloogias Eestist rohkem kontraste. (Muuhulgas polnud meie detsembrimässajatest Läti punastele küttidele võrdväärset. Aga meil pole ka Soome kodusõja analoogi, nii et oleme üks tõeliselt unine rahvas. Samas on Lätis ka venevastasus teravamalt esil kui meil.) Läti tundub tänu Riiale urbanistlik. Kõik see võis mõjutada dramatismile alti Juhani alateadvust. Samuti võimalik, et siin on midagi perekondlikust minevikust salapäraseid teid pidi ta hinge kandunud: Juhani armastatud isa oli pärit piirilinnast Valgast ja Riias (tõsi küll, venekeelses) koolis käinud.

„Närvitrükis” on Juhanil read „mu õlad läbivad parketi / selg sisse surub puhvetist / üks sõnaraamat saksa-läti / on tõusnud lendu riiulist” (lk 29). Usutavasti oli see sõnastik neil tõesti kodus riiulil. Pelka riimisundust ei tahaks siinkohal uskuda, sest „parketi – läti” pole kooskõlas Juhani kiindumusega puhaste riimide vastu.

Ja miks „leidsid” nad end mängukaaslase Viiviga just Riia rongis,^[41] aga mitte näiteks Peterburi suunduvas? Kas nad kavatsesid minna Riia linna oma „vaimset abielu” registreerima? Tõsi, rong sõitis läbi Tartu… (Muidugi võis asi olla puht sattumuslik, lihtsalt see rong jäi neile momendil ette.)

Või kus asub „sõber Ülu” (ja ühtlasi lausuja-tegelase) tuba kuulsas luuletuses „õhtu Valgas” („Selges eesti keeles”, lk 26)? Äkki nad „seksivad Leaga” hoopis Läti-Valkas? See oli sovetiaeg, piire polnud.

Amor Trio järglase, lühiajalise Bixio Trio kuulsaimas laulus „Vana suksutall” (ERR-i videoarhiiv) torkab Juhan teatava rütmikäänu kohal sisse ingliskeelseid tühifraase, „ai lav juu”, „vondefull”, „kopibuk” jne. Järgmises salmis teeb Tõnu Aav sama: „saldejumps”, „jurmala” jne. Siin on ilmselt Juhani käsi mängus olnud (ta näeb seal üldse hea välja!).

Aga peamine on muidugi Krauklis.

See fiktiivne tegelane ilmub esimest korda omakirjastuslikus väljaandes „Magasin” nr 1 (1969). Lisaks figureerib ta veel viies Juhani luuletuses.

Esmalt ja peamiselt – miks just Krauklis? Kuidas üldse sellise nime peale tulla? Läti keeles tähendab see kaarnat, ronka või lihtsalt varest. Loomulikult läheb mõte E. A. Poe’le, kelle suhtes on Juhan tundnud tõmmet („Laul kirjanik Edgar Allan Poe’le”) ja kelle kuulsaim luuletus on „Kaaren” („Raven”). Ikkagi, miks mitte panna oma luuletegelase nimeks näiteks Kranklys, mis tähendab leedu keeles sedasama lindu (nii on ka Poe luuletus leedu keelde tõlgitud), miks mitte saksa Rabe, vene Voron vms?

Kõige elementaarsem põhjendus, et Krauklis – see kõlab hästi! Isegi, kui ta midagi ei tähendaks. Poeet (kunstnik ) lihtsalt tunneb, et selles kõlas on midagi, järelikult on see õige.

Aga säärane seletus jääb praegu poolikuks. Liiati pole Juhan seda sõna ise välja mõelnud (à la Luise Hüdra). Uskuda, et ta tõlkis Poe luuletuse omatahtsi läti keelde, on vist palju pakutud. Kõige tõenäosem, et Krauklis pidi olema talle kusagilt silma-kõrvu jäänud. Kust küll? Osutagem ühes võimalikus suunas.

Pehmes köites värvilise kaanega raamatus „Valik uuemat läti kirjandust” (Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1931, tõlkinud Karl Aben) on teiste hulgas Jānis Akuratersi (1876–1937) jutt „Jaan Krauklise teekond” (peaks muidugi olema Jānis). Päris pikk, üle kolmekümne lehekülje. See kirjeldab nimitegelase eluteed, mis struktuurilt meenutab Peer Gynti, Nipernaadit ja teisi rahutuid seiklejaid, aga erineb mainitutest ajaloolis-poliitiliste kulisside poolest.

Jānis Krauklis on peen mees, haritud, kes enne esimest ilmasõda on valmistunud professuuriks. Rindelt naasnud, on ta nüüd pettunud ja tüdinud (läti variant nn kadunud põlvkonnast), on kaotanud oma juured ning sõidab laia maailma kavatsusega uurida teisi maid ja rahvaid. Ta teeb seda ülimuslikult positsioonilt, umbes nagu kindral vaatleb paraadil sõjaväge või entomoloog putukaid. Ta minatekst on ses mõttes tähelepanuväärne. Näiteks Pariisis ütleb ta vestluses vana küreega: „Ma kummardan päikest ja vabadust, jumaldan kultuuri ja inimlikke kirgesid…” (lk 190). Teisal väidab ta vene emigrandile: „[—] ma põgenen demokraatia ja kollektivismi eest, mis tungib meile pääle oma Prokrustese küünarpuuga. Ma otsin päikest, vabadust ja ilu.” (Lk 213.)

Muide, Krauklis sõidab maailma Soome aurikuga Tallinna (!) kaudu. „Krauklis oli jõudnud veendumusele: eestlane on eluinimene – lätlane väljasurev vana natsioon aristokratismi lõhnaga. Kuid see lõhn tähendas käesoleval hetkel – sureva indiviidi tunnuseid.” (Lk 177.)

Igal pool maailmas leiab Jānis Krauklis midagi arvustada, midagi paika panna, millest jääb mulje, et lätlane on ikka kõigist üle (väga eluterve hoiak!).

Lõpuks leiab Krauklis rahu. Troopilise Tunise sumedas öös, pärast kohaliku kohviku sulgemist heidab ta selle õuel neegritüdruku kaissu. See on tema Margareta, tema ilus Helena (kas ka Juhani unistustes?).

Kirjandusena on jutt traageldatud, aga tähtis on autori suundumus, tema ideaalid. Need kõlavad natuke õõnsalt ja pööraselt, milles ei puudu teatav koomilisus. Autori eneseiroonia aste jääb tabamatuks – liiga muutunud on vahepealsed olud.

Ühes Juhani Krauklise-luuletuses („Anonüümse daami Krauklise-eleegia”, „Armastuskirjad”, lk 28) on mainitud Buenos Airest. Kas sellepärast, et ka Jānis Krauklis oli seal käinud?

Kõik see süvendab siinkirjutaja oletust, et Juhan oli seda raamatut vähemasti käes hoidnud ja sirvinud.

Juhani suhe raamatutega võis olla nagu keeltega. Ta aimas nende sisu ja laadi õhust. Näiteks kirjutas ta kirjandi Aadu Hindi „Tuulisest rannast”, millega ta oli ainult põgusalt tuttav.^[42] Seejuures võis ta muidugi ka mööda panna. Ta ehitas loetust-kuuldust-nähtust midagi uut vastavalt enda isikule. Kui seda teeb andekas inimene, võib sel uus väärtus olla. Ehk läks Krauklistega samamoodi.

Jüri ja Jānis

On arvatud, et Krauklist on tunda Jüri Üdi kogu tolle perioodi luules. Nii see on, aga seda tuleks täpsustada, sest Krauklise tähendus muutub luuletusest luuletusse. Hasso Krull on kirjutanud, et Krauklise kuju „vastandub heitlikule ja lõhestatud Üdile oma julguse ja otsusekindlusega”. Ja veel: „Samas paistab Krauklis ikkagi kehastavat ka teatavat seitsmekümnendate aastate luuletaja-ideaali, mida Üdi – või isegi Juhan Viiding – oma elus tahab järgida.”^[43] Esimeses luuletuses ehk tõesti („Krauklis” jõudis laiema avalikkuse ette taastrükituna „Närvitrükis”). Selle poeetiline locus on Läti skaudilaager (mis võiks olla ajendatud Kose-Lükati sanatoorsest koolist, kus Juhan veetis mitu koolitalve, ning Valkla pioneerilaagrist). Meenutame: lausuja-tegelane ei pääse öösel õue ja kuseb trepikotta. Järgmine päev nõuab laagri juht rivistusel, et süüdlane üles tunnistaks, aga lausuja-tegelane heitleb oma hinges argusega. Krauklis astub esile ja võtab omaks süü teo eest, mida ta pole korda saatnud, ja saadetakse laagrist häbiga minema.

Urineerimist tuleb võtta loomulikult metafoorina, lausuja-tegelane kusi tegelikult Elu Esikusse (selle asemel, et minna Elu Peldikusse?). Ta ei pääsenud õue – kas nii, nagu Juhani eelmainitud luuletuses varblane, kes tahab vabadusse? Äkki tuleks seda võtta julge Nõukogude-vastase aktsioonina, üleskutsega kusta vastu parteikomitee hoone seina? Aga siis on lausuja-tegelane kangelane, kes jääb märkamatult tagaplaanile (et tulevikus veel kusta – fight another day?), kelle loorberid lähevad nüüd Krauklisele, vabatahtlikule märtrile. Nii et tegelikult nad tegutsevad heroilise tandemina. See seos oleks ilmselt kunstlik.

Võib-olla on siin pärispatu allegooria, lausuja-tegelast valdab eksistentsiaalne süütunne (mida vahel tunnevad nii paljud)? Ja kas pole Krauklis Lunastaja, kes võtab meie kõikide patud enda peale? Taoline kujutlus võis Juhani hinges juba tallel olla. Säärane Krauklis ei ole tõesti lausuja-autori teisik, vaid ideaal. Ühtlasi väljendub selles resigneerunud sedastus, et lunastajad ei lõpeta hästi. Ainult… miks on enne öeldud, et Krauklis on ebameeldiv tüüp? Kadedusest enda suutmatuse pärast? (Umbes nagu vahel hakatakse vihkama seda, kelle ees tuntakse end süüdi olevat?)

Kolm aastat hiljem ilmunud teises luuletuses „pikk maja suitsus” sooritab Krauklis kangelasteo, päästes eluga riskides põlevast majast kaks tüdrukut. Ta saab medali. Kus on sellal lausuja-tegelane ning miks tema ei läinud tüdrukuid päästma ning kas tunneb ta seepärast süüd? Näib, nagu oleks tema ja Krauklise piirid ähmastumas, lausuja-tegelane on mingitpidi ka ise Krauklis. Sest keda siis iseloomustavad reetlikud read: „Krauklis toetub vastu klubitooliriita / mõtleb ei ja jaa ja lõpuks siiski ei”.^[44] See on ikka Juhan ise. Muide, selles luuletuses ütleb Krauklis talle (sisedialoogis) kaks sõna läti keeles (mida on luuletuse eel ka tõlgitud): paldies ja lūdzu ehk tänan ja palun. Krauklis „dikteerib” Juhanile ta 1983. aastal ilmunud luulekogu pealkirja!

Ent lausuja-tegelane on heitlik. Kohe eelmise järel varieeritakse esimese Krauklise-luuletuse motiivi kolmandas luuletuses „sodimine” („Selges eesti keeles”, lk 42). Keegi on pahatahtlikult sodinud pliiatsiga kasvataja Sorgenfrei (proua Muretu) sahtli põhja ja taas jääb ebaõiglaselt süüdi Krauklis, kusjuures nüüd, vaatamata nn sodiproovide võtmisele, näib süüdlane olevat juba ette ära otsustatud (poliitiline protsess ette teada otsusega?). Krauklis ei hakka vastu, kuigi ta pole süüdi. On’s ta luuser või ohmu? Sääraseid sunnitakse vahel omaks võtma mõrvu, mida politsei pole suuteline lahendama, sest nii saavad viimased linnukese kirja. Igatahes on Krauklis juba harjunud võimu poolt süüdistatud saama. Ja ka nüüd teab lausuja-tegelane, et Krauklis pole süüdi, aga ikka ei astu ta vahele, seega tema moraalne süükoorem suureneb. Ent kuhu ta läheb oma süükoormaga? Kuhu mujale kui Kiire tänavale (nüüdne Väike-Ameerika, kus elab sõber Rein Ruutsoo?), olles aasta otsa kannatanud – „tal oli Kiire tänavale rutt”.^[45]

„Armastuskirjade” kahest viimasest Krauklise-luuletusest vaatab vastu teistsugune ja vähem dramaatiline maailm. Näib, nagu oleks kätte jõudnud Eesti Vabariik, kus vabadusvõitlejad saavad hüvitatud. Ideaal-luuletajale kirjutatakse anonüümne armastusavaldus („Anonüümse daami Krauklise-eleegia”) ja lõpuks on tegemist juba veteraniga, kellesse suhtutakse idealiseeriv-ülistavalt, ehkki luitunult („võib-olla viimane luuletus Krauklisest”, lk 29). Tal on pea läinud halliks ja ta istub pingil vana kase all (mille kohin jutustab ka kurdile). Juhan nagu näeks ette ja visandaks üht omaenda võimalikest saatustest (oh läinuks see päriselus nõndaviisi!).

Surmalõim

Pealiskaudselgi tutvumisel torkab silma, kui palju esineb Üdi/Viidingu luules surmamotiivi. Arne Merilai on leidnud seda koondkogu „Osa” saja kolmekümne ühest palast pea neljakümnes otsesõnu ning kuuekümnes kaudselt.^[46] Muidugi on surma teistelgi. See on loomulik, surm kuulub elu juurde ja antiikajast saadik on poeedid sellestki kirjutanud. Ka Eestis, kuigi mitte ligilähedaseltki säärastes proportsioonides. Aga tähtis pole maht, vaid see, kuidas on surmast kõneldud.

Näiteks Lydia Koidula tõotab: „Ja peaks sada surma ma / seepärast surema! [—] su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa!”

Juhan Liiv vannutab oma mesilast: „Ja puhugu vastu sull’ surmatuul / ja lennaku vastu sull’ surmakuul: / sa unustad surma ja hoole / ning tõttad isamaa poole!” (Veider kokkusattumus: mõlemad Juhanid on maininud kuuli. Ainult et suund on erinev: ühel lendab see vastu, teisel on „eluaegselt kuklas” s.t tuleb tagant.) Nii Koidulal kui Liivil on tegemist isamaa-armastusega, mis käib üle kõige.

Anna Haava laulja jätab hüvasti kohava laanega, sest ta „rind on varsti külm”. Kõigest on tunda, kui ilus oli elus olla.

Ilmi Kolla kauneimas luuletuses „Nukrad hetked” räägib autor enda surmast. Ta teab, et see on paratamatu ja ta lepib sellega nukralt. „Näe praegu metsa taha päike suri, / mis aitaks hüüe: „Ära mine veel!””

Paul-Eerik Rummo vettinud peiar laulab suurest tüdrukust: „Ikka mina läksin ja tema oli aknal / ja vaatas nõnda isemoodi järele… / Ega ta seekord vist vaatamagi hakka, / kui sõuan toonela järvele.” Järv võiks ju tähendada ka lihtsalt lahkumist, uut keerdkäiku inimese iseloomus, elutsüklite järgnevust jne, aga toonela järv siiski ühemõtteliselt surma (sinna sõuame välja ükskord kõik). C’est la vie.

Hando Runneli ridades „Ma tunnen väikest Urmast, / kes ükskord mõtles surmast” pole morbiidsuse raasugi. Jne.

Näeme, et surma on. Aga kelle-millena? Eeltoodud värssides ja mujal on surm midagi võõrast ja suhtumine temasse on eitav. Vastav varjundite skaala on lai: hirm, märterlus, varjamine, lohutuse ja unustuse pakkumine, resignatsioon. Leidub uljast trotsigi. Heiti Talvik (kes enne Juhanit on konkurentsitult eesti luule „surmaprints”) naerab vähemalt ühes kohas surma üle: „Vooga, tuul! Kes kord su kruusist / hukutavat joonud hurma, / heitleb, kuni murdub puusist, / naerdes läheb surma.”^[47] Talvik on ka ainus, kes on luuletuses tunnistanud, et „surm on sõber”. Jah, aga ikkagi ainult sõber, mitte armastus.

Juhanil on kõik teisiti. Kus teistel on tõrge surmaga tegelda, seal on Juhanil meeldumus. Kus teistel on surm millegi lõpp, seal on Juhanil võimalik ka avanemine, uued võimalused. Surm võib olla vabastaja ning tema ootamises võib olla joovastust. Ülejäänud eesti luules peaaegu puudub vabasurma motiiv. Just see ongi peamine.

Ajateljel

Surm ei avaldu Juhanil üksnes vastava(te) sõna(de) kaudu, vaid ka vihjetes ning kontekstis – see on nagu omaheli või torupilli jörin, mis kõlab läbi ta loomingu. Algul on seda vähe. Korraks kostab seda õhtukooliaegses luuletuses „läksin raamatut tooma / WC-sse end üles pooma”,^[48] aga esimestes enam-vähem kunstiküpsetes värssides, mis ilmusid omakirjastuslikes väljaannetes, seda teemat otsesõnu pole.

„Närvitrükis” ilmunud üheksateistkümnest luuletusest esineb sõna „surm” ainult kolmes, aga nõnda on formaalselt. Kui vaadata üldist tooni, siis on helin juba kuuldav.

„Detsembris” läheb lahti ja nõnda see jääbki.

Kuidas ja millena

Juhan uurib ja luulendab seda teemat pidevalt. (Viivuks meenub Karl Suur, kes pärast troonist loobumist ja kloostrisse taandumist osales igapäevaselt mõnel matusetseremoonial ning korraldas ka enda „matuseid”, s.t heitis kirstu ja lasi kelli helistada.) Pole surma aspekti, mida ta poleks käsitlenud.

Juhani esimese iseseisva kogu esimese luuletuse esimese (!) stroofi kaks viimast rida kõlavad: „õed on igavesel aastalaadal / ise mõtlen miks ma alles püsin”.^[49] Seda võib võtta olmeliselt, et miks siis mina kodus kügelen, selmet samuti minna aastalaadale? Aga võib ka küsimusena, miks olen ma ikka veel elus? Nõnda küsib kahekümne kolme aastane pealtnäha joviaalne teatritudeng…

Surm on tema pärisosa: „Teadsin, et sina, surmale kalduv” ja „on need ohvrid, mida ma toon”.^[50]

Juba mõlgub tal meeles midagi testamenditaolist. „Käekäigu” teisest luuletusest loeme: „Mul puudub laul, kus ütlen, kuhu matta. / Veel puudub koht, mis ootaks kohtumist. [—] Mul puudub laul, kus ütlen, kellel tulla, / Kui kõrge kell mind leinab tunni pealt.”^[51]

Surm on õige asi: „tean et kustumine on mu suurim võit / parim osa minust see on päris selge”.^[52]

Muidugi on kartust ja hirmugi. Surma minek on Juhanil mõneti sarnane initsiatsiooniriitusega, mis on möödapääsmatu, ent tekitab kõhedust, mis tuleb ületada. Ta tunnistab: „Väga, kõige rohkem kardan surma.” Ja: „See on hirm. Tule, aita.”^[53] (Meenub: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!” Mt 26:39.)

Aga ta nõrkus on hetkeline ja ta teeb meele kõvaks. Näiteid „Armastuskirjadest”, mille algusest loeme: „Aeglast enesetappu ei anna / ma iial endale andeks.” (Lk 8.) Otsustatud: „Mul sees on surmav annus. / Ma olen ankru hiivanud.” (Lk 7.) Ja: „sest homme tulla ma ei saa / ma lasen ennast maha” (lk 53). Ja veel nukralt muigav hoiatus: „Kui matate, siis ärge enam pooge / mind lipsuga. / Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid.” (Lk 52.) Päris algusest peale kirjutab ta endast minevikuvormis ja ennast saatusekaalul vaagides: „Tean viimast karjet kuuldavale tuues, / et olen eksind. Aga mitte paljus.” (Lk 12.)

Ta detailsus suitsiidi füüsilisel kirjeldamisel on hilisemat teades päris vapustav: „Ei jäägi kinni, olen hüübimatu / ja voolan maha – tuline ja tume.” Kas seda tuleks tõesti võtta eluteatri lavakujunduse eskiisina? Isegi aastaaeg on fikseeritud: „Nüüd märgin maha selle talve lume”.^[54] Veel enam – ühes luuletuses teatab ta uneskõndija kindlusega ette oma surma aja, s.t mitu talve on veel jäänud: „Kui ilmub leht, saab teada, kes sa olid, / pea vastu veel need mõnikümmend talve. / Pea vastu veel need mõnikümmend talve! / Kui ilmub leht, me loeme, kes sa olid. // Pea vastu veel need mõnikümmend talve / ja hinge riismed välja sureta. / Ja kui sa viimast korda ära kolid, / siis sinu ainsa, eluaegse palve / me unustame, ole mureta.” Luuletus „Mulle on öeldud” ilmub 1975. aasta detsembri Loomingus… Eriti musta huumoriga võiks öelda, et pärast niisugust „surmapatareid” olekski kuidagi kohatu rahulikult oma voodis teise ilma minna.

Juhan ja Juhan. Helin

Ikkagi – miks ta nii palju surmaga tegeles? Eluolulised pained ei tule arvesse. Ta teel polnud katastroofe ja ta ise pole looduse „pooleli jäänud proovitöö”. Lapsena oli tal ehk alaväärsus oma väikse kasvu pärast, aga mitte ülemäära. Pealegi „elas” ta end suureks ja sellest saadav võidurõõm, enda kehtestamine kõige kiuste, on üks magusamaid asju elus. Ta polnud autist, tal ei tundunud olevat inimestega „vaheseina” ja oli võimeline osa saama nende rõõmudest. Tal ei olnud enne päris lõppu ka ületamatuid eluvalikuid.    

Tal polnud orgaanilist hingehäda, vähemasti tohtrid seda ei tuvastanud. (Meenub üks teine Juhan, kel „helises rinna sees”. Aga tema oli tõepoolest meditsiiniliselt vaimuhaige ja võis seda heli ka füüsiliselt kuulda. Juhan enda „heli” ilmselt ei kuulnud, aga kauni kujundina võiks seda siiski ka tema puhul kasutada. Suur luule ja suured luuletajad elavad ühes aegruumis.)

Välistada tuleks ka pärilikkus. Juhani suguvõsa silme eest läbi lastes ei kohta me seal silmatorkavaid meeleolukõikumisi. Isa Paulil olid olnud oma boheemlusaastad ühes sellega kaasnevate hommikuste seisunditega, aga ei midagi erakorralist. Juhani vanim õde Reet on Mari Tarandi sõnul olnud õdedest kõige tõsisem ja tumemeelsem,^[55] aga tema lahkus siit ilmast suhteliselt noorelt ja palju me temast ei tea. Teised õed on heledameelsed ja ema Linda ise kindlasti elujaatuslik.

Loovisikutel on laskumine mõtlikku nukrameelsusse teadagi tavaline ja Juhani meeleolude amplituud on keskmisest suurem. (Ta teadvustab seda ka ise, üks ta „paroolegi” tegeleb introspektsiooniga: „mismoodi on su vaimu seis? / ei seisa nigu.”^[56]) Tal on olnud depressioone ning ka selleteemalist suhtlust psühhiaatritega. Nooreea norutunnetest saame aimu hingekarjatustest ta kodustele saadetud kirjades, mis on ära toodud ta õe raamatus. Pegasuse ajajärgul, samuti lavakunstikoolis on ta depressioonidest minimaalselt kuulda, mis ka mõistetav. Tema tutvuskond ja maailm üldse laienevad sellal, ta on pidevalt liikvel, depressioon saabub aga enamasti üksinduses.

Morbiidia

Pessimismil ja eleegilisusel on kirjanduses mitmeid varjundeid. Piisab, kui meenutada Henrik Visnapuu ridu „Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on…”. Samuti Runneli luulekogu pealkirja „Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks”. Kurbus kuulub orgaaniliselt inimmaailma ja on ses mõttes elu jaatav. Või võtame loovisikute puhul nii levinud sügisearmastuse. Enamasti pole selles peamine värvikirevuse nautimine (varasuvine aeg on vähemalt sama värviline), vaid elu kaduvuse võrdkuju, hääbumise ilu imetlus ning kaasneva hingeahastuse hellitlemine. Ka see tunne on Juhani luules olemas. (Vastav lõim, mida alustasid meil kõige tugevamalt Under ja Talvik, kuulub normaalselt iga rahva poeesiamaailma, aga meil jäi see katki seoses talupojarahva sovetiseerimisega. Jüri Üdi hüppas kahe jalaga tekkinud tühikusse ja täitis selle kuhjaga. Ta on tähtsaim heroilise dekadentsi maaletooja uuemal ajal.)

Juhan poleks ta ise, kui ta aeg-ajalt sel teemal ei vaimutseks. Niimoodi sünnib Üdi-ajal dekadentsimängu: „siis mingem tapma Martin Kingi / ja mingem rukist lõikama”.^[57] „Haraldi kiri, kes tegi harakiri, Rahelile”.^[58] „Kui surmaga naljatada, / siis elu on lausa trikk.”^[59] (Kuluaarides mõistagi teati, et mõeldud on Ada Lundveri ja Mikk Mikiveri ning mida viimane olevat üritanud. Seda epigrammiks muutunud viimast salmi tsiteeriti Mati Undi „salongiski” – mitte itsitades, vaid mõnuga, autori teravmeelt imetledes.)

Suutmatus võtta end normaalselt

Murdeealises Juhanis on muljuv raskusevaim, millele ta ei oska anda nime ega vist taipa, et teistel on teistmoodi. Küpsuskirjandist loeme: „Ja võõras olen elus üldse. Oh ei, see ei ole südamepuistamine, hoidku jumal, see on vaid tunne, millest ma ei pääse.”^[60] Juba siin on sõnastatud põhiline – suutmatus võtta oma eksistentsi loomulikuna. Autoril puudub endastmõistetavus, mis on kõigil teistel elusolenditel ilma mõtlemata ja enamikul inimestel ka mõtlemise kaudu. Siiski võib selle panna noore inimese maailmavalu arvele ega pruugi seostada surmaigatsusega. Aga see tunne ei kao. Kogust „Elulootus” loeme (lk 53): „Miks ma sündisin just siia? / SIIA ilma, / mitte mujale.”

Kui on sünnitud valesse kohta, siis on kaks võimalust: püüda kohaneda või… kohta vahetada. Ainult et kuhu?

Thanatos

Peaksime rääkima vana hea Freudi surmatungist. See pinnas on teadagi liikuv liiv, sest rangelt teaduslikku, s.t objektiivselt üldkehtivat on sellest raske leida. Aga inimmaailmas on kujutlused reaalsed tegijad ning Thanatose jälgi näeme kunstis ja kirjanduses. Vastaval kirel võib olla erinevaid dominante ja avaldumisvorme. Näiteks võib see tekitada agressiooni teiste või enda vastu, juhtida inimest kõrgenenud riskiga tegevustele, panna teda minevikutraumasid taas läbi elama jms.

„Kaugelt kostab vedurivile / Tähendab elu on sääl / Tormata aga vastassuunas / Käsib mu sees üks hääl”.^[61] Enam selgemini ei saa surmakutset väljendada.

Vahepala: Juhan rööbastel

Põnev on jälgida ühe elustseeni võimalikku teisenemist luuleks. Nii nagu Olev Remsu on seda kirjeldanud.^[62] 1960-ndate lõpul (ilmselt siis, kui Juhan tuli Tartusse „Marmi” jaoks luuletusi tooma), olid nad käinud Peedul kirjanike suvilas ja nüüd veetsid niisama aega. Juhan istub rööbastel. On kuulda rongi lähenemist, maa müdiseb, aga Juhan ei kavatsegi tõusta. Rong juba paistab, aga ei midagi… kuni kaaslane ta viimasel hetkel eemale tirib (Remsule medal „Poeedi päästmise eest”!). See on väga-väga tähendusrikas. Tõsi, luuletuses on rongi hääl ja elu vastandsuunalised, aga nii on see tavamõistuse vaatenurgast. Juhani jaoks on nad koos ja siinsamas, sest surm ongi vabadus, s.t tõeline elu. Tõsi, seda saab põhjendada ka lihtsamalt: Juhan oli riskialdis. Temataoliste kohta öeldakse, et neil „läheb adrenaliin üles”. Vastav isik otsib just sääraseid situatsioone. Lennartmerilik inimtüüp tunneb end siis seitsmendas taevas, samas kui teistel on närvid katkemiseni pingul. Jah, aga Lennartit rööbastel rongi ootamas ma siiski ei kujutle…

Mida tähendas surm Juhanile

Thanatosel võib olla oluline osa olemisharduse tekitamisel. Freudi kontseptsioon rajaneb entroopiaseadusel, s.t ideel, et kõik süsteemid jõuavad lõpuks oma kõige alamale astmele – seega lihtsustuvad, lahustuvad jms. Selle üks süütuid avaldusi on tunne, mis tabab meid vahel kesk suurejoonelist maastikku – mägesid, avamerd, kõrbet, kus kõik on lihtne ja selge. Me tunneme tõmmet sinna kaduda, ühte sulada. Selles avaldubki alateadvuslik soov naasta anorgaanilisse seisundisse, saada aatomite tasandil üheks kõiksusega.

Nooruses tajub Juhan surma – nii nagu kogu maailma – suure vastalisena, hiljem mitte nii väga. (See võib olla seotud kuulsusejoovastuse – mis on alati ühtlasi ka eraldumis- ja vastandumissoov – kahanemisega.) Surm ei tekita enam paanikat, sest see on loomulik tahtmine tagasi, sulandumine sellesse, kust oled pärit. Juhan tajub maailma ühtsena ja sellega üheks saamine on kirgastav – nii nagu religioosne inimene võib oodata kohtumist oma loojaga. Kõiksuse osana ei ole sul enam isiklikku elulugu. Säärasena oled sa elulootu (Juhani luulekogu pealkiri!): „siis tunned, et sa sulad, et sa tilgud / ja lahustud. Kuid millesse, ei tea. // (Ei ole enam rohtu, mis sind niidaks; / sa surmalastega saad elus üheks pereks [—].)”^[63]

Juhani surmakutse pole erandlik. Näiteks Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias” lõpus tundub peategelasele, et Surm viipab talle eemalt kutsuvalt (kauni poisi Tadzio kujul) ning osutab avaruste poole. Tegemist on kõrgharitlase, kirjanik Aschenbachiga (Tuhaojaga!). Wagneri loomingus ajab rambe surmaigatsus n-ö üle ääre. Samalaadset leiab ligemaltki. Siinkirjutajat pani omal ajal kukalt kratsima, miks laseb andekas, kergelt kosmopoliitne ja tsaaritruu, oma sugurahvast ette jõudnud Eduard Bornhöhe „Tasuja” lõpus peategelasel öelda: „Seal kutsub surm… näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, surm, ja päästa oma lapsed!”^[64] Iseenesest huvitav mõttekäik – surm kui lapsehoidja. Keeruline on tõmmata piiri, kus alateadvus läheb üle ilukõneks. („Tasuja” ilmus täpselt nelikümmend aastat enne Freudi „Sealpool mõnuprintsiipi”, milles too Thanatost esitles.)

Jah, aga tegemist on kirjanduslike kujudega. Kõik need ja teised autorid elasid oma elupäevad normaalselt lõpuni. Loomingu ja elu selline samamõõtmelisus nagu Juhani fenomenis on kahtlemata pretsedenditu mitte üksnes eesti, vaid ka maailma kirjandusloos (kauged sugulased oleksid Hölderlin ja Mishima).

Niisiis ei pruugi Thanatos olla traagiline. Juhani luuletused, kus leidub surma, ei mõjugi morbiidselt, vaid kuidagi pinevalt ja heroiliselt (kohati isegi helgelt). See pole boheemlase koketerii hämu, lagu ja kõduga, s.t traditsiooniline dekadents. (Muide, Juhan on küll surmalemb, aga mitte masohhist.) Surm pole ulgumine ja hammaste kiristamine, vaid peaaegu valgustusseisund. See ei seostu tunnelivisiooniga nagu enesetapjatel sageli, vaid vastupidi, avardumisega. (Kui Jeesus enne ristile minekut räägib, et varsti „teie ei näe mind enam” (Jh 16:10), siis ei saa jüngrid aru ja kaeblevad, aga asjaosaline teab, et igavene elu on mujal.)

Samuti ei seostu enesetapp Juhanile märterlusega nagu Koidulal või Liivi valmisolekuga ohverdada end isamaa altarile. Ka pole see raheroosk, mille rapsamisest luuletab Heiti Talvik, kel see tähendab kibedat äratundmist, karikat, mis tuleb põhjani juua (aga jumal hoidku, mitte selle roosa igatsust!). Viiding ei naera ega trotsi, vaid… andub. Surm on ta noorema ea luuletustes nagu kohtumine pruudiga, aga pruut on kohutav (mis seondub siinkirjutajal ingliga, kes algtähenduses on samuti kõike muud kui „ingellik”).

Klassikaline „Ööliblikas” ei ole ju üldse depressiivse inimese luuletus. Loeme: „mina tean, see on Surma Tuba [—]. / Sinna tuppa! Ma pean, ma pean! [—] / Sinna tahta – su elutöö.”^[65] On see traagika? Ei, see on joovastav karje. Lõpuks ometi! Juhani ööliblikas lendab tulle, tiibadel loosung: „Yes, we can!”

(Muide, Heiti Talviku luuletuse „Legendaarne” lõpuridades kutsutakse samuti kõiksusega üheks saama: „Sinna kaome, rinnas kuldne seeme”. Ja luuletuses „Pagulane”: „Joob ja joob ning uinudes veel tajub, / kuis mu süda linnulauluks hajub.”^[66] See on peaaegu nagu Juhanil.)

Veel paarist surma aspektist. Surm on tõde ja vabadus. Siinkirjutaja pilku on alati köitnud ilukirjanduses kohatav väljend „tões elama”. Üldjuhul on see ühenduses religioosse kontekstiga. Näiteks on juttu „tõe riigi” saabumisest aegade lõpus. Rangelt võttes eirab see sõnade ja mõistete nominaalset tähendust. Tõde ei ole seisund, vaid suhe: mingi väide või konstateering (tõdemus!) on vale või õige, loogikas on õiged ja väärad laused jne. Küll aga võib mõista, mida selle all silmas peetud.

Esmatasandil ja igapäevas tähendab „tõe riik” südamepuhtust, ühemõttelist, ilma kavaluseta elamist, ligimesearmastust ja muud säärast, kaasa arvatud nn autentsust. Ka seda suundumust leiab Juhanil küllaga, eriti nooremas eas. Aga mida edasi, seda rohkem näib ta lojaalsus kuuluvat mitte inimmaailmale, vaid kuhugi kõrgemale. Juhanit kütkestab tõde igaviku palge ees. Sinna jõudmiseks tuleb vabaneda absoluutselt kõigest. Lõplik (enese)taandus ja vabadus on tema jaoks üks ja seesama ja see ongi Tõde. Niikaua kui miski on tema ja selle vahel, ükskõik kas ühis-, pere- või muu -kond – nii kaua ei ole ta vaba ega osale Tões.

Juhani luule üks märksõnu on „ära”. Aga mitte keelamisena, vaid suunana ühest olekust või dimensioonist teise, „ära” kui vabanemine. See seondub kohamääratlusega „välja” (vt viidatud luuletust „eluaeg olen tahtnud õue”). Seda võib tõlgendada muidugi ka konkreetselt (näiteks repressiivsest ühiskonnast ära minekuna), aga võib ka aste kõrgemalt – surm on algusest peale Juhanile tähendanud ka vabanemist.

Tee „välja” kulgeb läbi (enda) „sisse” minemise, endasse kaemise:

„Kõik, mis teen, on lõputu eelmäng, elusuuruse pildi eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses, eeltöö sisemaale jõudmiseks.

Seal, sisemaal, pean pidama need kõned, ühekordsed kõned vabadusest.”^[67]

Resümeerigem: tõde ja vabadus, ärkamine ja surm ühtivad Juhanil.

Surm on armastus. Juhan ja Doris

Eespool surmast luuletanute puhul jäi üks nimi teadlikult vahele. Uuemal ajal (kui mitte üleüldse) on Juhani luule surmakäsitlusel kõige enam kokkukõlasid Doris Karevaga. Kui neid kõrvuti lugeda, tunneb teatava „süstiku” risti-rästi liikumist. Ka DeKa-l pole surm kunagi lihtsalt surm. Aga kui Juhanil on see tembitud vabaduse ja tõega, siis Dorisel ühtivad surm ja armastus (mis toob muidugi meelde „Tristani ja Isolde”).

Dorisele (kui naisele?) on võimaldatud rohkem ka maist õnnetunnet. Juhanil on vähe puhast armastusluulet. Dorisel on vähe luuletusi, mis poleks üht- või teistpidi ka armastusluuletused.

Kokkuvõtteks. Paul-Eerik Rummo kuulsad värsid kõlavad: „MIKS MA END ÄRA EI TAPA? // Ei taha!”

Juhan võinuks kirjutada: „MIKS MA END ÄRA TAPAN? // Tahan!”

---

^[1] Jüri Üdi, Aastalaat. Rmt: Närvitrükk. Loomingu Raamatukogu 1971, nr 16, lk 23–45.

^[2] Mart Velsker, „Närvitrüki” teisitiolemine. Rmt: Närvitrükk. Loomingu Raamatukogu Kuldsari 2023, nr 2, lk 105.

^[3] Jüri Üdi, Selges eesti keeles. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 19. „pojaga restoranis”.

^[4] Jüri Üdi, Detsember. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 69. „Kiri vendadele”.

^[5] Vt Mihkel Mutt, Arkaadia teel Nigulistest Pegasusse (katkend). Akadeemia 2025, nr 11, lk 1976–1993.

^[6] Juhan Viiding, Elulootus. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 30. „Eluaeg olen tahtnud õue”.

^[7] Juhan Viiding, Tänan ja palun. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 42.

^[8] Jüri Üdi, Armastuskirjad. LR 1975, nr 22, lk 7. „Tee”.

^[9] Juhan Viiding, Ma olin Jüri Üdi. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 138. „oo seda rasvast rahulolu”.

^[10] Juhan Viiding, Elulootus, lk 9. „Perepojad, taustaks talu”.

^[11] Sealsamas, lk 11. „Öö”.

^[12] Juhan Viiding, Elulootus, lk 8.

^[13] Sealsamas, lk 61.

^[14] Vt Hando Runnel, Juhan Viidingu lahkumisel. Kultuurileht 3. III 1995.

^[15] Mari Tarand, Ajapildi sees. Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 180.

^[16] Juhan Viiding, Osa. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 202–203. „Tallinna-mehe rock-mõtisklus”.

^[17] Juhan Viiding, Elulootus, lk 33–35.

^[18] Juhan Viiding, Detsember, lk 6. „tühjade aedade ärevad ööd”.

^[19] Juhan Viiding, Selges eesti keeles, lk 56. „klaasuks”.

^[20] Juhan Viiding, Detsember, lk 68. „Veskipoiss”.

^[21] Juhan Viiding, Meeshäälele. Nõukogude Naine 1985, nr 3, lk 19.

^[22] Juhan Viiding, Elulootus, lk 31. „Tallipoisi rahvalaul”.

^[23] Juhan Viiding, Detsember, lk 46. „Pinginaabrid”.

^[24] Juhan Viiding, Selges eesti keeles, lk 37. „väljas lõõmab juuli”.

^[25] Sealsamas, lk 11.

^[26] Juhan Viiding, Käekäik. LR 1973, nr 33, lk 49. „Kolm pilti”.

^[27] Juhan Viiding, Selges eesti keeles, lk 25. „hobuste laul rändajale reede õhtul”.

^[28] Doris Kareva on Viidingu-vaatluses keskendunud sel puhul tiibade motiivile, mis on kindlasti kohane, sest kõik Juhani linnud lendavad, ta luules ei kohta pingviini ega jaanalindu, emust ja dodost rääkimata. Vt Doris Kareva, Tühi tool. Looming 2008, nr 11, lk 1604.

^[29] Juhan Viiding, Selges eesti keeles, lk 29. „kõik on oma kodudes ja luule lõpeb kohe”.

^[30] Sõbrad ja kolleegid meenutavad Juhan Viidingut. Postimees 31. V 2008.

^[31] Viivi Luige e-kiri autorile 3. XII 2024.

^[32] Ardo Ran Varres, Kummardan ja selle sees on veel üks kummardus. Intervjuu Juhan Viidinguga aastast 1992. Teater. Muusika. Kino 2022, nr 10, lk 102.

^[33] Mari Tarand, Ajapildi sees, lk 26.

^[34] Heiti Talvik, Legendaarne. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 38.

^[35] Juhan Viiding, Armastuskirjad, lk 42. „Kirjake naisele”.

^[36] Heiti Talvik, Legendaarne, lk 35.

^[37] Betti Alver, Lendav linn. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 208.

^[38] Marie Under, Mu süda laulab. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 429.

^[39] Juhan Viiding, Tänan ja palun, lk 24. „Ma olen pannud segast”.

^[40] Juhan Viiding, Tänan ja palun, lk 45. „Esimene leebe päev sel aastal”.

^[41] Mari Tarand, Ajapildi sees, lk 221.

^[42] Mari Tarand, Ajapildi sees, lk 233.

^[43] Hasso Krull, Hommikune Krauklis. Ajaleht Raamat 22. II 2007, nr 14.

^[44] Juhan Viiding, Selges eesti keeles, lk 40. „pikk maja suitsus leekides kes märkab”.

^[45] Juhan Viiding, Armastuskirjad, lk 27. „Hommikune Krauklis”.

^[46] Arne Merilai, Üdi siirdamine ehk kaaren nõela otsas. Rmt: Juhan Viiding, eesti luuletaja. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2010, lk 37.

^[47] Heiti Talvik, Legendaarne, lk 108.

^[48] Vt Mari Tarand, Ajapildi sees, lk 235.

^[49] Juhan Viiding, Detsember, lk 5. „nagu loomad ütlevad hääd aega”.

^[50] Närvitrükk, lk 39. „Hetk”.

^[51] Juhan Viiding, Käekäik, lk 3. „Mul puudub laul, kus ütlen, kuhu matta”.

^[52] Juhan Viiding, Detsember, lk 69. „Kiri vendadele”.

^[53] Juhan Viiding, Käekäik, lk 23. „Mis siin salata, annan alla”.

^[54] Juhan Viiding, Osa, lk 211. „Eelkevad”.

^[55] Mari Tarand, Ajapildi sees, lk 199.

^[56] Juhan Viiding, Elulootus, lk 32. „Vaimuelu”.

^[57] Närvitrükk, lk 26. „memm kinkis mulle karabiini”.

^[58] Sealsamas, lk 43.

^[59] Juhan Viiding, Armastuskirjad, lk 34. „Intiimluulet”.

^[60] Mari Tarand, Ajapildi sees, lk 238.

^[61] Juhan Viiding, Detsember, lk 54. „Põiklen ja otsin väravat”.

^[62] Olev Remsu, Jaaniööl Juhan Viidinguga. In memoriam. Eesti Aeg 28. VI 1995.

^[63] Juhan Viiding, Selges eesti keeles, lk 20. „Kui liigutavad naelutavad pilgud”.

^[64] Eduard Bornhöhe, Ajaloolised jutustused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952, lk 93.

^[65] Juhan Viiding, Ma olin Jüri Üdi, lk 144. „Ööliblikas, su tung on imeline”.

^[66] Heiti Talvik, Legendaarne, lk 35, 107.

^[67] Juhan Viiding, Käekäik, lk 60. „Kõned sisemaal”.