Eile ma nägin, et ma ei näe

Eile ma nägin, et ma ei näe,
ja see oli prillidest;
hullem siiski on see, 
kui ma ei näe, et ma ei näe,
mis pole üldsegi mitte prillidest.


oi-oi 

oi mungad oi mangod
oi jungad oi tangod 
oi pööraseid paare
oi kentsakalt klaare
 
kust tulevad tuhud
kõik miksid ja kuhud
nii aines kui aimes
miks saime me kaineks
 
kas miskitusest saab midagi
või keskitusest veel kedagi
 
kuid Jumal nii just lõi,
kui kõik ilmale tõi
ühest punktist
milles polnud ju tedagi


algust alguses pole
     (sinule ja minule mõeldes)

algust alguses pole
algus on pigem hiljem
pilk sinu silmadestki
tabas, kui taipasin tõika
 
algust mina ei mõika
algus on alguses siiski
lõpust ei tea küll miskit 
see vist on alguses kohe


muusika, kummaline sõna

muusika, kummaline sõna, nagu mõnigi muu: 
mustikad, muusa, küsimus –
ei tea, kas muusika vajab sõna?
sõna küll sageli igatseb sind: 
kui sulate üheks, on see nagu suudlus 
või vaikus kusagil sees, 
mida mõnikord näen vees või puulatvades


kui vale valgub üle tõeluse

kui vale valgub üle tõeluse
oma toretsevas õeluses,
sünnib tõde minugi peas ja südames
nagu lapsuke sõimes
või tõuseb, maetud,
kolmandal päeval surnuist;
aga kas ma ikka tunnen ta ära?
tõeluses on ruumi nii õelusele kui vendlusele,
tõde käib kui vaeslaps üksi oma teed