Tütar ütles ükskord: „Kui saaks kokku lugeda kõik lumehelbed maailmas…!”

Me seisime tardunult laterna all ja vaatasime, kui pehmelt ja õrnalt laotus lumi kõnniteele, puudele, nende raagus, mustendavatele okstele. Lumi langes justkui alt üles, nagu väga suures sügavuses mingisugused veealused osakesed, mis on juhuslikult põhjast üles tõstetud ja sattunud batüskaafi valgusesse. Hetkeks kujutlesin meid ookeani põhjas. Meie kohale laotus üksildus – maailma kõige iidsem tunne – ja ma taipasin, et see kõik on tänu taevale, kus on vahel meeldiv mitte näha tähti ja mitte teada, mis seal on ja mis neil tähtedel toimub, vaid vaadata sedasama lund, mis lendab sihitult, arusaamatult kusagilt kuhugi…

Võtsin tütrel käest kinni, et koju minna. Oli läinud jahedaks, me olime tol õhtul kaua jalutanud ja ma kartsin, et ta võib külma saada. Aga tema vaatas aina laternat, silmad vidukil: „Ma ei lähe kuhugi, enne kui pole lumehelbeid kokku lugenud.” Ma ütlesin, et neid on miljoneid, isegi miljardeid, võib-olla pole sellist arvu olemaski ning läheb vaja tervet elu, kui mitte igavikku, et neid kokku lugeda. Kuid tütar ajas vastu, kuulutades, et on valmis seisma kas või terve igaviku, ta oli ju kõigest kolmeaastane ega teadnud veel, et on olemas aeg koos selle mõõkteravate sekundite, minutite, tundidega, ei teadnud, kui valusaid haavu jätab see inimese ihusse ja hinge. Teades tütre järjekindlust, kõigutamatust, et ta ei liigu paigastki, kui on midagi pähe võtnud, pakkusin, et teen seda tema eest. „Olgu,” ütles tütar, „aga luba mulle, et sa ikka teed seda!” Ja ma lubasin, unustades oma lubaduse kärmelt – kui palju olin ma talle andnud sääraseid võimatuid lubadusi ja polnud neid täitnud…

Kuid samal õhtul, tütart magama pannes, tundsin ma endal tema tungiv-paluvat pilku. Mulle meenus lubadus… Kui tütar magama oli jäänud, võtsin välja seljakoti, millega käisin metsades ja soodes ning kuhu korjasin seeni ja marju, seepärast lõhnas see vaba elu järele, ning mida kasutasin padjana pea all, kui jäin unne, jalad kronksus, tühjades linnalähirongides. Pakkisin seljakotti kompassi, taskunoa, sooja villase kampsuni, villased sokid ja riietusin soojalt, panin endale selga kõik, mis mul oli, mitme kihina, mul seisis ju ees pikk teekond tundmatutele pakaselistele maadele. Heitnud hüvastijätuks pilgu juba magavale tütrele, kes sarnanes kohmaka tuukriga, väljusin tasakesi kodust, kui maa kohal oli sügav öö ja üheski aknas polnud valgust.

Kuidas peaksin lumehelbed kokku lugema? Ilmselt pean minema sinna, mõtlesin ma, kus on palju lund, sinna, kus lumi justkui sünnib, kust seda justkui tuuakse ja kogu maailma laiali puistatakse. Võtsin seljakotist kompassi ja astusin hämaruses põhja poole. Sammusin kaua, võib-olla terve aasta, kuni jõudsin maale, kus lumi katab maad kaheksa kuud ning suvi on jahe ja vihmane, umbes nagu meie sügis. Sel maal vältas pilkane öö, milletaolist ma polnud kunagi näinud, terveid nädalaid. Küsisin vastutulijatelt, kes elasid pika öö kattevarjus, kuidas peaksin lumehelbeid kokku lugema, olin ju tütrele lubanud seda teha. Siis ütlesid need vaoshoitud ja sõnakehvad öömaa asukad mulle, et see on võimatu ja et ma olen vist peast põrunud, kui niisuguse asja olen ette võtnud. Kuid mul oli meeles tütre pilk, mul oli meeles oma lubadus ja ma jätkasin kangekaelselt teekonda põhja. Märganud minu visadust, hakkas öömaa asukatel minust kahju ja nad andsid mulle kaasa mitmesugust toidupoolist, et ma ei sureks nälga, ja kinkisid päikeseprillid. Nende sõnul ootas ees raske ja läbimatu igijää-maa, kus lumi on nii valge, et võib pimedaks jääda, kus ei kasva midagi ja pole poode, et osta toitu, ei ole ka inimesi, aga kõigepealt pean sõitma üle mere, mis ei ole kaugeltki ohutu.

Peab ütlema, et põhjamaa on karm ja julm. Aga kui antud lubadust pidevalt meeles hoida, saab mis tahes pakasega hakkama, võib sõbruneda tuisu, lumetormiga, leppida kokku purgaaga. Ja kuna mul ei olnud sõpru, kellega jagada rõõme ja muresid, rääkisin ma halva ilmaga ning palusin, et ta oleks minuga lahke ja heatahtlik. See päästis mind, kui oli väga raske. Lohutasin end sellega, et inimene peabki olema üksildane ja pole vaja seda karta, sest ainult nii võib mõista, miks sa elad.

Pärast pikka kurnavat teekonda jõudsin mere kaldale. Ma ei tea, kui kaua ma olin astunud, ajataju polnud ja mul oli nüüd kõigest ükskõik. Mis kallas, mis meri see oli – küsida polnud kelleltki. Ma astusin rannal, vaadates silmapiiri, ja mõtlesin, kuidas üle mere saada, öömaa inimesed olid ju öelnud, et selle taga algab igijää-maa. Nende arvestuse järgi läheb sinna jõudmiseks vähemalt aasta. Ma elasin kaua mulle teadmata mere kaldal, kehvapoolses osmikus, mille leidsin juhuslikult ühe abaja äärest, hambuliste kaljude vahelt, kus lained tuuletu ilmaga justkui suudlesid kallast, tuues kuuldavale iseloomulikku heli. Mu habe kasvas pikaks. Selles tilpnes jääpurikaid, mis helisesid nagu Hiina kellukesed. Minu uue eluaseme ümber lendasid kajakad, vaalad heitsid end aeglaselt veest välja, väljutades vikerkaarevärvilisi veejugasid. Toitusin vetikatest, õppisin neist valmistama erinevaid roogasid, maitsvaid ja ka mitte eriti, mõnikord püüdsin veest passima jäänud hõbedasi kalakesi, mis sarnanesid kinžallidega, riputasin neid vanikutena harva põhjamaa päikese alla, kuivatasin ja sõin, murdes raginal krõmpsluid. Mul oli kõigist eemal hea olla, aga ma mõtlesin kogu aeg, kuidas küll üle mere saada.

Ükskord kuulsin ukse taga aeglasi raskeid samme ja rahulolematut urinat. Algul arvasin, et jääkaru tuli mind külastama, ma olin neist ju lapsena raamatutest lugenud. Ma tardusin hirmust ja valmistusin kõige halvemaks. Uks avanes ja osmikusse astus mees, kellel oli peas punane villane müts, seljas presentülikond ja pikk piip suus, ning kes raputas endalt veepiisku. Ta oli tõmmu, suur nagu raidkuju, ripsmete asemel turritasid hallid puhmad, aga nägu oli kaetud rõugearmidega. Minu nägemine ei üllatanud teda, nagu oleks võinud arvata, vaid ta istus rahulikult vana puidust laua taha, mis oli eri kujuga laudadest kokku klopsitud, ja asus piipu toppima. Suhtlesime terve õhtu žestide keeles ja ma rääkisin talle oma loo, ta hakkas naeru lagistama, kui sai aru, miks mul on vaja jõuda igijää-maale. Siis jäi ta vait, muutus nukraks ja heitis magama. Ka mina heitsin magama ja me magasime terve nädala, aga võib-olla kuu aega – olin kaotanud ajataju.

Ühel varahommikul ajas ta mind juba enne koitu üles ja andis märku riidesse panna. Me istusime tema väiksele puhisevale puksiirlaevale, millel oli paks korsten nagu sigar, ja seilasime tõusva päikese poole. Tundub, et seilasime sellel karmil merel viis aastat. Karmil, sest ma polnud veel kunagi kogenud sääraseid torme. Olin lapsena sõitnud küll praamiga, aga mis on praami kiikumine väikese, peaaegu mängupuksiiri raputamise kõrval. Meri pillutas meid nädalate kaupa küljelt küljele ja ma ei suutnud midagi teha, isegi mitte püsti tõusta ja minna kambüüsi vett jooma. Ma palvetasin enda ja kapteni eest, mõtlesin ainult sellest, et ellu jääda, ja unistasin veel kord kuivale maale pääsemisest. Unustasin, et mul on jalad, et ma oskan kõndida. Ja kui mul polnud enam jäänud lootust, et näen veel maad, hakkas silmapiiril paistma kahvatusinine viirg. See oli igijää-maa. Kapten pani mu kaldale, kinkis sooja telgi, suusad ja gaasipõleti ning lehvitas mulle kaua järele, siis aga kadus kui miraaž.

Mulle kulusid marjaks ära öömaa asukate kingitud prillid… Lumi pimestas nii tugevasti, et tundsin tema teravat valevust isegi läbi suletud silmade. Eriti selgetel, päikeselistel päevadel. Nendel päevadel põletas päike Aafrika kombel ning ma võtsin mõnikord jope ja kampsuni seljast ja astusin palja ülakehaga nagu paapualane, aga pikk habe kõdistas kõhtu ja ma naersin hea kevadise meeleolu pärast. Jah, ma ei teadnud, mis aastaaeg on, kuid olin millegipärast kindel, et just kevad, sest ainuüksi kevadel suudab päike nii õrnalt ja rõõmustavalt soojendada mitte ainult inimest, vaid ka tema mõtteid. Aga minu mõtted olid haaratud ainult ühest – et ma ei kohtuks jääkaruga! Juba puksiirlaeval oli kapten silmapiirile osutades kätega vehkinud, hambad irevile ajanud ja urisenud, kujutades mingit imelikku olendit. Aimasin kohe, keda ta silmas peab. Kuid mul vedas ja ma ei kohtunud karuga, see-eest leidsin ma kunagise laagri ja inimeste jäljed.

Olin lapsepõlves kuulnud vanaisalt, kirglikult jahimehelt, rahvajuttu, et taigas on kõige kohutavam loom inimene. Märganud inimese jälgi lumekõrbes, tulid need sõnad mulle meelde. Miks on siin need roostes vaadid ja miks neid nii palju on, mõtlesin ma. Tuleb tunnistada, et olin väga tujust ära seetõttu, et inimene oli jõudnud isegi siin kõik mustaks tallata ja kuidas veel…

Tundes end esimest korda ebamugavalt, kiirustasin edasi minema, sest tahtsin küll kõige vähem kohata inimest pärast roostes vaadihunnikut, traktoriroomikuid ja raevukas arktilises tuules ümber paiskunud antenne.

Nüüd ei kartnud ma karusid. Minuga oli midagi juhtunud, toimunud oli mingi imelik muutus hinges, nagu oleks minult võetud usk imesse. Olin väga kõhnaks jäänud ja habe takistas liikumist, takerdudes jalgadesse. Lõikasin selle noaga maha. Tuleb tunnistada, et see oli mind päästnud äkitselt kevadise päikese asemele tulnud tuule eest. Mu nägu tõmbus krimpsu. Pakane piitsutas põski, otsmikku. Nina ei tundnud ma juba ammu, ei tundnud ka kõrvu. Lisaks olin ära kaotanud kapteni kingitud telgi ja gaasipõleti. See juhtus lumetormi ajal. Astusin hetkeks telgist eemale, et korjata kokku tormiga laiali pillutatud asjad. Kui tagasi tulin, leidsin eest ainult lume – ümberringi oli üksnes lumi tuhandete kilomeetrite ulatuses… Käes olid rasked päevad.

Inimese mälu töötab huvitavalt. Pruugib tal ainult sattuda huku äärele, kui meenub jahmatava selgusega äkki kõik, mida on varem nähtud ja kuuldud, kõik, millele ta ei omistanud soojas ja mugavas elus vähimatki tähendust. Jäänud ilma telgist ja tulest, mõtlesin ma, kuidas ellu jääda, kuidas magada külmal ööl Maa veerekesel.

Ja mulle tuli meelde, et põhjamaade nomaadid kaevuvad lumme ja magavad rahulikult ning neid ei tülita keegi, kui just inimene ei juhtu mööda minema, ei hau halba ega ärata neid. Kaevanud suhteliselt sügava augu, heitsin pikali ja katsin end lumega nagu tekiga, jättes väikese pilu õhu jaoks, ning surusin näo sooja kampsunisse. Nii kummaline, kui see ka pole, aga see toimis! Tundsin end olevat soojas, suhtelises turvalisuses ja jäin kiiresti magama.

Ma nägin und: istun, jalad rippus, pilvedel, loen tähti kokku. Just tähti, mitte lumehelbeid. Tähti on taevas niivõrd palju ja need siravad nii eredalt, et ma loen neid kiirustamata, nagu oleks mul ees tuhat elu. Erekollane kuu nagu sidrun naeratab siinsamas, mu kõrval, vaadates mind, valgetes pükstes ja valges öösärgis arveametnikku. Selline pilt on liiga ebaloomulik ja ma tunnen, et see on uni ja et ma viibin unenäos, kuid mul pole aimugi, kus ma olen ja millal üles ärkan.

„Ärka üles!” kuulsin ma taevast häält, tegin silmad lahti ja pistsin pea välja.

Minu kohal seisis vanamees. Tema nägu helendas samasuguses sidrunkollases valguses nagu kuu unenäos ja tundus mulle ammusest tuttav. Roomasin oma lumeaugust välja, raputasin end puhtaks ja vahtisin hämmeldunult vanameest.

„Mida sa siin teed?” küsis ätt. Ma rääkisin talle kõigest, mida olin rääkinud teel siia öömaa elanikele ja puksiiri kaptenile.

Sõnagi lausumata haaras ta mul käest ja hakkas mind kuhugi vedama…

Me muudkui astusime ja astusime, vajudes sügavasse lumme. Päike vajus juba jäämägede taha, taevas roosatas ja päev oli lõppemas, aga meie jätkasime teed.

„Me peame sinna minema,” sõnas vanataat kähedalt, viibates mägede poole.

Jõudsime ööseks mägedeni, kuid ei jäänud ööbima nende jalamile, nagu ma olin arvanud, vaid ronisime mäkke ja laskusime hommikul teisele poole ning mulle avanes kummaline vaatepilt. Arvasin, et mulle kangastub see kõik nälja, väsimuse, üksilduse tõttu…

Kohtasin suurel lumisel väljal, mida ümbritsesid igast küljest mäed, hulka inimesi. Kõik nad astusid ringis, suu ammuli ja keel väljas, ega märganud ei mind ega vanameest.

„Ka nemad andsid kunagi lubaduse, kuid jätsid selle täitmata ja on nüüd mõistuse kaotanud.”

„Kuidas nii?” ehmusin ma. „Kas nad on siin tõesti alatiseks…?”

„Jah, see on nüüd nende koht. Nad ei lähe siit enam kuhugi. Nad ei suutnud lubadust täita.”

Kujutlesin õuduses, kuidas minagi pean lumisel väljal veetma kogu ülejäänud elu, keel suust väljas.

Vanaätt märkas minu näol muutust.

„Kas lubasid palju?” küsis ta.

„Palju…”

„Ma tean, kuidas sind aidata,” ütles ta, mõelnud hetke. „Sa lähed koju tagasi.”

„Miks sa tahad mind aidata?”

„Keegi ju peab koju tagasi pöörduma,” ohkas taat ja vaatas taevasse, kus juba koondusid rasked hallid pilved. „Varsti algab torm. Selleks et tagasi pöörduda, pead sa mulle midagi lubama. Ainult nõnda leiad tee.”

„Mida ma pean tegema?”

„Luba mulle, et lakkad mõtlemast ainult iseendale!” sõnas taat kavalalt. „Tean, et see on peaaegu võimatu, see ei õnnestu kõigil, aga sul on aega aastaid, kuni sa jõuad koju, et lakata mõtlemast iga hetk endale.”

„Kuidas nii?” olin ma jahmunud. „Ma tulin siia ju lubadust täitma…”

„Aga siia tulles,” katkestas ätt, „mõtlesid sa ainult endale, mitte oma lubadusele. Sa unustasid selle umbes poolel teel, kas pole?”

Ja ma hakkasin meelde tuletama, kus olin unustanud antud lubaduse. Tuli välja, et isegi natuke varem kui poolel teel. Kõik, mida taat ütles, vastas tõele.

„Luban!” hüüdsin ma, puhkedes nutma nagu laps, sest kartsin veeta ülejäänud elu suu ammuli, keel rippus.

„Näen, et sul seisab ees pikk tee…”

Hiljem, kui väga ma ka poleks püüdnud, ei suutnud ma meenutada vanamehe nägu, tema häält, mäletasin ainult tema sõnu ja antud lubadust, aga kui oleksin üritanud, oleks ta olnud minu moodi, ainult kõvasti vanem, kühmus.

Ma asusin tagasiteele. Koduteel möödusid aastad, kordasin valjusti, nagu ebanormaalne, ühtesid ja samu sõnu: „Luban, et ei mõtle ainult iseendale!” Rooma imperaatorite juurde olevat kinnistatud ori, kes pidi neile kogu aeg meenutama, et nad on tavalised inimesed, ja vähendama tema keiserliku kõrguse kõrkust.

Mõnikord, astudes lumisel väljal või seistes traaleri pardal (taas päästsid mind tundmatud head inimesed, karmid Norra kalurid), hüüdsin ma kuhugi taeva poole, et ei mõtle enam kunagi iseendale!

Ma nägin Arktika rubiinpunaseid loojanguid, kui kogu taevas, kogu silmapiir on otsekui verine. Nägin, kuidas laotus laiali polaarvalgus ning selle lahvatused värvisid taeva roheliseks, siniseks, oranžiks, ning siis tardus kõik looduses, kõik justkui jälgis seda taevaimet.

Ma raiusin jäälaamu taglaselt, et traaler ümber ei läheks. Laadisin trümmidesse pondunud kalakaste. Jõudsin elada Norra kaluri peres, kus lapsed, kes olid sama rahulikud ja karmid nagu nende vanemad, aitasid lapata ja lahti harutada lõputuid kalavõrke…

Öömaal võeti mind vastu kui kallist inimest, kangelast, kes on põrgust tagasi jõudnud. Ma olin ju üle kümne aasta rännanud võõrastel maadel, tundmatutes paikades ja palju vanemaks jäänud, kuid siiski terve. Inimesed küsisid, kas mul õnnestus lumehelbed kokku lugeda, kuid mina ainult naeratasin virilalt, aga inimesed noogutasid mõistvalt ja patsutasid mind õlale: jäid ellu, isegi hea…

Ma tulin tagasi kodumaale, koju ja leidsin eest kevade: linnud laulsid täiel häälel, täie jõuga aedades ja parkides, valmistudes kevadpeoks. Mul ei saanud kuidagi küllalt nende laulust, nende siristamisest, ning kõik möödunu tundus imelise unenäona.

Mõtlesin sellele, kuidas ma kohtun tütrega – kas ta tunneb mu ära…? Tahtsin teda alguses lihtsalt kuidagi salaja vaadata, et ta ei ehmuks, kui ma ilmun taas tema ellu, pärast nii paljusid aastaid lahusolekut.

Oodanud ära öö saabumise, astusin tasakesi korterisse. Kõik oli samamoodi nagu siis, rohkem kui kümme aastat tagasi, kui olin astunud vaiksesse talveöösse, seljakott õlal, et täita lubadus…

Tütar magas. Istusin ettevaatlikult voodi servale. Kui suureks ta oli kasvanud, kui väga muutunud! Tema juuksed polnud pikemad kui väike sõrm, kui ma tema, kolmeaastase tirtsu juurest ära läksin, aga nüüd lebasid need kuldsete kiharatena lumivalgel tekil. Tema kõrval ei olnud plüüssiili, keda kallistamata ei möödunud varem ükski öö. Siili asemel oli kõrvalpadjal telefon. See helendas pimeduses: oli keegi, kes ei maganud sel kellaajal ja saatis südamekesi – nägin neid ekraanil…

Aga tema nägu oli muidugi sama. See oli lihtsalt natuke tõsisem, sellel olid mingid nukrad jooned, mingisugune kurbus, mis polnud nii noorele inimesele omane.

Mõtlesin, et lähen ära ja otsustan hommikul, kuidas endast teada anda. Võib-olla saadan kellegi teatama, tütart ette valmistama, et mitte lumena kaela langeda…

Tõustes voodilt, riivasin kogemata põrandavalgustit ning see kukkus reeturlikult ümber, selle pirn veeres voodi alla, kuid katki ei läinud.

„Kas sina, isa…?” küsis tütar haigutades.

„Mina.”

„Miks sa ei maga? On juba hilja. Mis kell on…?”

„Üle südaöö.”

„Imelik,” ütles tütar ja pilgutas silmi. „Mulle tundus, et nii palju aega on möödas.”

„Maga, homme lähed lasteaeda…”

„Isa,” ütles tütar ja puhkes naerma, „mis lasteaeda? Ma käin ammu koolis! Või on see sul meelest läinud?”

„Ahjaa,” sõnasin ma. „Muidugi koolis…”

„Luba mulle, et lähed magama. Kaua võib öösiti ringi konnata! Vaata ennast! Sa oled nii vanaks jäänud. Kõikidel minu sõbrannadel on noored ja värsked isad, aga sina… Luba, et lähed otsekohe magama!”

„Luban,” ütlesin ma ja heitsin oma voodisse.

Ja kuigi akna taga oli kevad ja ööbikud laksutasid aias, meenus mulle latern, lumi, mis langes tasakesi maale, mustadele puudele, ja mulle meenusid kõik need lubadused, mille olin andnud, kuid siiski täitmata jätnud.

Siis jäin ma magama ja magasin väga kaua.

Vene keelest ERLE NÕMM