Istud peegli ees, must lina üle õlgade, vahid iseendaga tõtt. Inimene kõnnib sinu ümber, askeldab. Must lina on nagu kilepeenar, ise oled nagu kapsas. Inimene sinu ümber ei ole päris aednik, kaua sa ühte kapsast ikka kõplad. Võib muidugi arvata, et harjakapis on tal ka laia teraga kirves, katana või mõni muu mõõk. Kuskil lüüakse hingekella. Alguses niimoodi pühalik-pidulikult nagu peab, oma lellega, lellel raudkiiver peas, kõll… kõll… vastu hiigelsuurt vaskset kellukest, siis muutub hingekella löömine kaootiliseks, nagu Tartu raekoja kellad, nagu viisteist purjus päkapikku vasknõude äris laamendamas, aimamisi mingit viisijuppi jäljendamas. Hea, kui hingekell puhuti hingega kaasa kõmiseb. Või siis jah, antud juhul pigem kiliseb ja kilksub. Oh mu hing sa aetud piinast, mille vastu jõud on nõrk.

Niisiis, oled tardunud, juuksuriskäik, surma väikene vend, kükitad otsekui Jeesuse kõrval, issanda süles või siis issandast teisel pool Jeesust, lõputusse sirutuval pingireal omasuguste hulgas, nüüd, kujutluspildi sisse minnes, tõesti nagu kapsapeenras, kuulad, kuidas tülpinud inglikoor vanu kiidulaule käiab. Ketrab. Surmani tüdinud, aga loota sa sellele ei saa, oled ju juba surnud, kui tüdimus su veel kord tapab, siis läheb veel hullemaks; pääsesid siia, Jeesuse kõrvale lõputule pingireale üsna odavalt, piisas sellest, et tapsid suhteliselt vähe ja enamasti uskmatuid, trukkisid ligimese naist teda õieti himustamata, lihtsalt sellepärast, et sul oli tema üle võim, ja seda hukka ei mõisteta, ühesõnaga, üldiselt ei teinud sa midagi, mille peale issand laitvalt kulmu kortsutaks, ja ta lubab päris paljusid sigadusi, või kui tegidki, siis palusid andeks ja lähme nüüd kõik koos edasi ja oleme jälle sõbrad ja läksitegi ja olitegi ja siis sattusid sellesse kuradi peldikusse, siia, kuhu pääsemiseks piisab näruselt vähesest, mõne üksiku patu välistamisest, sellest, et sa ei tee midagi halba – ja kordan üle: see halb on ikka väga piiritletud, sellest saab kergesti mööda hiilida –, siia pääsemiseks ei pidanud sa tegema midagi head, mitte kui midagi, su heateod ei ole väärt küünemustagi, kärbsepesagi ei teinud sa ei suu ega käega, kogu su elu oli üks suur vältimine ja kaasajooksmine ja viksi ilme näole manamine – vähemalt selleks hetkeks, kui palusid vabandust –, ja siin sa siis nüüd oled, paradiisis, kuhu pääseb halbade tegude puudumise eest; paradiisis, kus pole mitte midagi toredat, meeldivat, harivat, mitte midagi head, seda iseloomustab piinade puudumine, aga sa piinled, piinled selle inglikoori käes, mis sa arvad, kuidas nemad sellesse koori valiti, piisas sellest, et nad ei kusnud trepikotta, väga tublid tõesti, nad olid viksid ja igavad ja on nüüd edasi viksid ja igavad, no mis sa siis arvasid, mida lootsid, ega paradiisi pääsemisega kingita sulle ju ajusid – neid poleks kuhugi pannagi, sul pole pead –, võime mängida mõttega, nagu võiks su mõte hõljuda endisel tasemel, võid suuta lahendada sarnase taseme ülesandeid nagu elusast peast, olgu, lubame endale seda fantaasiat; aga kindlasti ei saanud sa, kõrvalehoidja, surres areneda, sest milleks sulle siis oli antud elu, sulle ei kingitud surmaga valgustumist, see hingeräbal, mille endale maa peal kasvatasid, sellega pead siin kontserdil istuma, kannatama, kuigi pole õige seda nimetada kannatuseks, sa lihtsalt jokutad vaikselt, nagu jokutasid teatris käies, midagi halba ei tee, heategusid ei oota sinult keegi, lihtsalt siin ei avane võimalust etenduse lõpus püsti tõusta ja maruliselt aplodeerida, siin ei ole võimalik väikestviisi kurja teha või ahnitseda, siin lihtsalt istud, siin pead häbelikult varjama oma unisust, oma surmaigatsust, võimetu midagi muutma, midagi tajuma: sulle anti kannatuse puudumine, see on sul käes, säh!, ja see siin on sinu ja veel paljude parim arusaamine sellest, sa ei kannata, mitte aktiivselt, nii see käib, sa tead, et tegemist on üleva, taevaliku muusikaga, olete ju taevas, sa teed näo, et saad sellest osa, aga tegelikult ei ole sul jaksu selle poole püüeldagi, ja omavahel öeldes pole ka mille poole püüda, sest sitt esitus rikub ka kõige täiuslikuma teose, oh, kui see teos vaid oleks täiuslik, aga ei ole, ei ole, istud ja kujuteldav käsi kobab, lähtudes kujuteldava lihase lihasmälust, telefoni järele, mõtled kõigile neile suunamudijatele ja tervisegurudele, kes sind istumise eest hoiatasid, aga siin sa nüüd oled, ja oleme ausad, Jeesus su paremal käel paistab olevat üsna resigneerunud, ei ole temas enam seda mässulist leeki, mille palanguis ta templist rahavahetajaid minema peksis, ütles, et tuli mõõka tooma. Tema ju tuligi, tema ju tuligi mõõka tooma, aga mõõk jäi harjakappi; kuidagimoodi muutis isa ta ikkagi lihtsalt selle näruse, odava, hingetu, kassikulla järgi lehkava paiga sisseviskajaks. Istud siin ja ei taipa kannatadagi, usud selle olevat õnnistuse, usud selle õnnistuseks, oled endiselt valmis maruliselt aplodeerima, lihtsalt seda võimalust ei avane ega avane – nii nüri, kui olid elu jooksul, sama nüri oled surmas.

Oleks midagigi teinud sellesinatse elu jooksul, midagi head, astunud mõne autoriteedi varbale, lükanud ümber püha pulli (üldiselt öeldakse lehma, aga keda me lollitame?; ärme lollitame!), tõstnud mässu mõne tabu vastu või seisnud tegelikult nõrgema eest, autoriteet oleks su mutta tampinud, ehk oleks pääsenud koguni põrgusse, ehk oleks, see tundub, tunduks, kui sa oleks nutikam, isegi hea, sest selleks, et tunda piina, selle käes vaevelda, peab elavas või surnud hinges olema midagi sirget, mingi iha, mingi lootus, kirg, midagi järeleandmatut ja armastavat, vankumatu valgusvööt; pelk füüsiline valu ei saa olla nii mõjus, eriti kui pole füüsist, no ei ole, ma olen oma silmaga näinud suurt hulka surnuid, kõigi kehad on siin, me põletame need või matame maha, ei usu, et saatan käiks neid purgatooriumi või krematooriumi ahjust viimasel hetkel näppamas, öösi surnuaias kaevamas, hinge neisse kehadesse tagasi sokutamas ainult selleks, et neidsinatseid hingi keha kaudu piinata. Ei usu.

Tuttav filosoof, kunagine sõber, ütles millalgi, et tema ettekujutus põrgust on see, kui peab istuma ja kuulama, kuidas üks tunnustatud poeet oma luulet etleb. Poeedi nime jätame oma teada, tal on austajaid ja pole mingit põhjust teda solvata. Arvan siiski, et mu sõber eksis. See ei oleks põrgu, see oleks paradiis. Kuulad, piinled, aga kuulad, kuulad ja kuulad, kaotad peagi aktiivse suhte ümbritsevaga, hoidud tegemast kurja, etendusele vahele segamast, vajud stuuporisse – ongi paradiis. Põrgus kõrvetab sind elusus, rääkisin sellest juba, oled erk, mõistad, järelikult oled võimeline arenema. Põrgu on hea koht.

Ja siis see limbo, ooteruum, see on kahtlemata tüütu, loomulikult äärmiselt väsitav, vaieldamatult suudad vähemalt mõnda aega ennast närvi ajada mõttega, millisest uksest sind sisse kutsutakse või kust luugist lükatakse, mis on selle ukse või luugi taga, aga lõpuks on seegi lihtsalt paradiis, igavleva inglikoori asemel su oma ärevus, seegi ei suuda sind köita lõputult.

Hoopis iseasi, kui sind on juba ette võetud, aga veel pole teada, mida sinuga tehakse. Mis sinust tehakse. Võib-olla tehakse büst, oled ju piisavalt tähtis lähedastele või oma elualal või ehk tõesti üleriigiliselt või koguni üleilmselt möödapääsmatult vaimustav, vapustav, ajaloo kulgu muutev, tehakse büst, rinnakuju, aga seda ei panda mitte postamendile, see küünitab mingilt seinale kinnitatud plaadilt: õlad näha ja pea kuklasse aetud, nagu hirve pea, topis, ehk saab sinust topis, trofee, võid alati loota, et sa seda veel ei ole.

Olen puhuti esitanud väikeseid improteatri rollikesi, menukamaid tüütuseni korranud, aga ainult ühel korral oli mu esitus täiuslik. Mind kutsuti matemaatika tunnist hambaarsti juurde ja ma läksin. Ei ühtegi kaebesõna, jalg ei värisenud, ei midagi ilmset, aga korraga teadsin, mismoodi jätta pelgalt oma seljaga, kõnnakuga (mis oli tegelikult samasugune, ma ei venitanud ega kõhelnud; ei olnud ka õlad längus ega midagi niisama ilmset) tervele klassile mulje, et kardan. Ma ei kartnud, tõesti. Kui rumal minust, ma oleksin pidanud kartma. Aga ei kartnud ja hiljem, kui klassiõed väljendasid oma pettumust, haavumust minu argpükslikkuse pärast, sain aru, et ei saa enam kuidagi vastupidist tõestada. Noh, see selleks, see polegi oluline, julgen olla arg. Oluline on see, et hambaarst lasi puuriga üle puuritava hamba kõrval seisvate, täiesti ilmsüütute hammaste. Nüüd on mul sellest reast kaks hammast puudu, eks ma muidugi oleks võinud ja saanud, oleks pidanud õigel ajal õige (päris?) hambaarsti juurde minema ja need hambad päästma, aga kuidagi jäi see tegemata, vaesus?, ja toona istusin seal toolis, suu kuulekalt lahti, ega saanud isegi aru, et hambaarst oli keset päist päeva purjus. Hiljem sai ta kinga, jah, kunagi hiljem sain aru, et ju ta oli purjus, päike oli liiga kõrgel, et pohmeluse tõttu käsi nii väriseks, pealegi polnud see värin, tagantjärele joonistuvad mõned liigutused ja hoiakud selgelt välja, siis, kui juba tead neid asjaolusid, mis toona mulle teadmata olid – oh, õnnelik peab olema lapsepõlv, kui nooruk ei tunne ära purjus inimest, ei oska teda karta! –, kui tead neid asjaolusid, mis toona jätsid su hinge lihtsalt hämmingu, arusaamise, et siin on midagi veel, midagi, mida sa ei mõista, siin on saladus. Võimalik, et see saladus on õite lihtne, sedapuhku oli. Igatahes istusin seal toolis, pea tühi, mõtlesin, et näe, puur käib üle tervete hammaste, jälle, aga ei mõelnud, et lükkan arsti eemale, tõusen püsti, lahkun ruumist. Ei mõelnud ka metsikumaid mõtteid, ei mõelnud ka raugemaid, ei valmistunud paluma, et kuulge, mis toimub, lihtsalt kandsin andmed protokolli, jätsin meelde, isegi õudust ei tundnud, kuigi mingit sorti õudustundele sedasorti tardumus ju viitab. Kui see ikka oli tardumus.

Või kõik need korrad, kui inimene tuleb hambaarstilt, suus uued, teravad kihvad ja hingenatukeses idanemas kihk lüüa need mõne utekese kaela, suruda läbi villa, purra. Uue, oma sisemisest valgusest nõrgalt helkiva hamba all on võõras seeme, mis ajab võrseid mitu aastat, enne kui teadvusse jõuab, aga jõuab – hiljemalt paar tundi pärast esimest tegu.

Sa istud, nüüdsel ajal pigem lamad, uppumas oma sülje ja kombekuse sisse, korraks teed vale liigutuse, neelatad või midagi, ja sülg kipub lämmatama, immitseb hingekurku, arst muudkui puurib või songib seal midagi, kraabib, esitab sulle küsimusi, aga sina saad ainult silmapõhjas helkiva heeringaparve abil, maapõhjast tulevate korinate abil edastada appikarjet nagu SOS-signaali, ei muud, aga kes tänapäeval enam morsekoodi mõistab või heeringaid vaatleb, ehk mõrtsukvaalad.

Või nagu see kord su enese avaras elutoas, avatud köögis, keset kõiki neid heledaid toone, kanapasa-beeži ja puhtust, mis mõjub nüüd korraga, uuest vaatenurgast, ajaliselt distantsilt, kompromissina steriilsuse ja impotentsuse vahel, see kord, kui istusid nunnusti oma leentooli köidetuna, jalad välja sirutatud jalapingile, silme ees lina, see, kel ninajuurel väike kühmuke nagu naha alla susatud pikkupidi pooleks lõigatud uba, topib aeg-ajalt vargsi leiba röstrisse ja sa ehmatad iga kord, kui see välja hüppab. Õhus on natuke kõrbelõhna, linale ilmuvad verepritsmed, selle taga on su jalad, kogu alakeha, kohalik tuimestus on tehtud korralikult, asjatundlikult, sa ei tunne midagi, kuuled helisid, näed ehk paari varju, kuuled ikka ja jälle küsimust, nõudmist: „Räägi!”, ja püüad rääkida, püüad alustada kuskilt kaugelt, aga samas tekitada muljet, et jõuad kohe asja tuumani, oled teenistusvalmis; tahad oma ajust lahti harutada need sõlmed, mille taga võib olla mingisugunegi lahendus, olgu või halb, tahad need sõlmed läbi raiuda, aga oled krampis, teadmatu, ei oska isegi arvata, kas ja mida sul lina varjus küljest lõigatakse ja kas seda tehakse samasuguse kirurgilise täpsusega, nagu tehti kohalik tuimestus, nagu lülitati sisse fantaasia, nagu hüppavad röstrist üha uued saiaviilakad: trahh! Tahaks viivitada, tahaks pääseda, tahaks selle kõige lõppu, tahaks teada! Tahaks teada!

Või kõik need korrad juuksuris, jah, tagasi juuksuris. Istud kannatlikult, tead, et su sõnade mõte – olgu siis su enda viletsa keeleoskuse või juuksurite tõrksuse tõttu – ei ole kohale jõudnud. Nagu näiteks siis, kui tahtsid keskkoolipoisina pikki juukseid kasvatada, karta on, et midagi mulletilaadset, aga juuksur võttis endale voli ja tegi sulle korraliku koolipoisi soengu, istusid samamoodi, protestimata, maksid ja ütlesid aitäh, või siis, kui juuksur viis minutit su vasaku kõrva juurest paremani tatsas, vaatas siis peeglisse, sinu poole, peegli kaudu sind, vaatas, tegi korraks naks, ühe korra lõikas kääridega, ja asus tagasiteele, sedapuhku siis parema kõrva juurest vasakuni, see oli sama ränk teekond, mis lõppes ühe naksuga, naks, või see kord, kui noorem preili juukselõikusmasinaga sulle kogu aeg kergelt vastu pead kolksutas, lõi, polnud otseselt valus, aga kuidagi imelik oli öelda, et kuule, jou, ära peksa mind, nagu ütleks, et ära sülita mu saabastele, selliseid asju on raske öelda, sest need peaks niigi selged olema, peaks ju. Istud juuksuris peegli ees, tõenäoliselt on see natuke parem vaatepilt kui lagi hambaarsti juures või see verepritsmetega lina su maitsetus köögis (mille taga sul kokkuvõttes midagi ära ei lõigatudki, pritsiti niisama natuke tomatimahla ja hirmutati), vahid oma morni nägu, tunned tinast väsimust peas ja imestad puhuti, kuidas saavad naerukortsud anda näole nii kurja ilme. Mõtled selle üle, kuidas sind jälle tellija materjalist välja lõigatakse, morn, väsinud, otsustav, visa, siit tuleb igal juhul veel edasi panna, mõtled, miks nii paljude skulptuuride nägudel on sarnane ilme, mõtlik, kannatav, ootav ilme; pea vastu veel need mõnikümmend talve, mõtled, kuidas skulptuure peegli ees välja tahutakse, kuidas kuju vahib iseennast oma kivist silmadega, kuidas püüab endaga leppida; mõtled, kas kõik need skulptuurid, kõik need tähtsad, ülehaibitud vanamehed, kas kõik need skulptuurid võivad mõne inimese pilgu all särama lüüa samamoodi, nagu sinu nägu veel võib – näed teda tulemas, ja lahvatad sellisel moel, et leevikesed pudenevad põõsast, pobisevad paar needust, soputavad ennast ja lendavad üle eramaja madala aia.

Kapsapeal on igal juhul mõnus olla, kui tuuleke puhub, linnud laulavad ja kuskil võib aimata teisigi kapsaid, kapsal on niimoodi hea. Kapsast saab midagi uut – samuti kapsas, aga ikkagi uus; täpselt samamoodi, nagu Michelangelo öelnuvat, et skulptuuri tahumisel tuleb lihtsalt võtta ära kogu kivi, mis ei ole Taavet, nii võttis juuksur ära kogu kapsa, mis ei ole enam sina-kapsas; kõik uuemad skulptorid võtavad ära kivi, mis ei ole kivistunud vaadetega vanamees, ja jätavad alles kivistunud vanamehe, tühjade silmadega kõrgi, kartliku vanamehe, klammerdumas oma tühjadesse saavutustesse ja kuritegudesse, jätavad ta imema meie imetlust ja seda üle maailma halva haisuna, halva hoiakuna, igavesti korduva tähtsate vanameeste nuhtlusena, needusena laiali puhuma. Tänad õnne, et sinust võeti ära ainult see kapsas, mis ei ole enam sina, ja kogu ülejäänud kapsas jäi alles – on see siis milline ka poleks; on see siis nagu on, vahet pole, mida sa ise lootsid ja arvasid – ja tõused, tänad, maksad arve ja lähed koju, hinges helisemas märja kapsa krudistamise heli, kõrvulukustav, aga armas, südantsoojendav.

Kapsal on ikka hea, kui tuuleke puhub, linnud laulavad ja eemalt paistab teisi kapsaid, aga kapsa mõtted tulevad ikka maa seest. Seal kostab vaikne tümin, oot, ei, ei kosta. Mingi veider pime, tummalt vibreeriv vaikus, maa-alused ei tao rütmipille, laava vulksub tasakesi, mandrilaamad liiguvad, praksatavad vaikselt koost, põrkuvad, kergitavad üliaeglaselt uusi mägesid, laulavad. Kapsapeal on seda raske hoomata, muidugi, tema aeg on üürike, aga oma maa-aluse osa kaudu on ta sellega siiski ühenduses.

Inimese mõtted tulevad keha seest. Kui keha katta linaga, inimene ajutiselt võrdlemisi liikumatuks sundida ja ta laseb sellel endaga juhtuda, siis jõuab ta teatava osaduseni kapsaga. Igavik vajub üle maailma.

Aga erinevalt kapsast mõtleb inimene paremini liikumises.

Siis on soeng teist korda valmis, inimene tõuseb nüüd tõepoolest, raputab imelikud-triviaalsed mõtted peast, maksab ja läheb koju.