ja valguses oli küsimus kas neelab alla või peegeldad sa teda värvides mida su enda silm ei ole näinud mida südame tõusuvesi pole kandnud sinna kus vaikus võtab maad endale tagasi ja küll on sul siis kitsas käes kõigi valesti mõistetud sõnade pärast sest valguses on vale algusest peale mitte tema enese pärast vaid silmade pärast kes petavad kes tüssavad kes ei pööra pilku ära sealt kuhu petetud südant tõmbab ja süda tõmbub kokku üheks ainsaks võimaluseks üheks ainsaks valeks üheks ainsaks valuks mis sealt alates teeb endale teed üle mere ja võtab kaasa kogu soola mis mahub 
 
ema südamesse tema rindadesse tema laste neelata ja tallata tema mehe mõistatada ja üles künda varapimedast hilispimedani välja sest pimedus on vastus see ainus õige pimedus kas see neelab sind või sina neelad teda mida käes kaalud mida su käed määrivad ja maksavad kätte kõik pimedust põlgavad teod kõik valgust kartvad küsimused vere ja soola ja kaotatud maad ja ema isa ja tule mis tuleb tagasi ja jumal ise kas neelab sind või 

*

ja kuu võtab välja oma kollase märkmiku talle paistab et aeg on jälle käes pöörata nägu inimlaste poole paisutada nende unistused üle tammide ja tõmmata tähelepanu väiksemale valgusele mis teeb kõik hetkega selgeks ja täpseks nagu unenäos milles iga jalutugi lennata mõistab sest tähed jah
 
tähed valitsevad end tohutu vilumusega nad kaaluvad täpselt välja õiglase mõõdu tiibu ja hooletust millest ei tohi liiga vara ärgata tuleb usaldada ja tuleb alistuda ja tuleb öökerge süda maastikule avada ja anduda kõige kõrgematele süvahoovustele ülal mis kihavad elust nagu töönädala lõpp ja
 
lõpp on juba käega katsuda vaata talle silma ja tunnista üles kelle eest sa põgened ja mille eest sa end peidad tunnista üles kõik sind puntrasse sõlminud nähtamatud nuhtlused ja koormav õnnistus parmud sääsed ja
 
kahepaiksed ja veri ja sügelised ja sadu ööl ja päeval mis röövib rahu mis röövib hingest lennuvõime kuni suure pimedani mis hävitab su meeltest viimsegi toetuspunkti kuni kuu võtab välja oma kollase märkmiku sest
 
talle paistab et aeg on jälle käes pöörata nägu inimlaste poole

*

ja altarile tuuakse kogu elu et igapäevane kokkupuude surmaga muutuks lihtsalt veel üheks halvaks unenäoks altarile tuuakse lootus ja hirm oma laste ja lastelaste pärast altarile tuuakse kõhklused ja rõõmsa ohke saatel
 
toodud vabandused külaliste ees et ega mul ei tulnud välja nagu retseptis kirjas aga maitsel pole ilmselt viga võtke julgelt altarile tuuakse parimad kavatsused ja varjatud anded ja puhas matemaatika altarile tuuakse kõik
 
või mitte midagi ja see on sinu aeg mis lahti rullub nagu verest ja tahmast määrdunud side sinu jalgadelt mis elust põgenedes põletada said ja kevad mis tõi veel ühe armumise aga ikka kahte korraga ja sinu vaikus lõhenes tulesambaks ja suitsurõngasteks vana targa suust millest täiesti puhtad ja
 
täiesti veatud loomad kuulekalt läbi hüppasid et siis minna itta ja läände et kaasa võtta sinu igapäevane nälg ja võlgade pikad varjud ja et kõik sinu surmasse puutuv jääks segaseks et sinu surma mõte oleks sinu enese jaoks hämar nii kaua kui vähegi võimalik kuni kogu elu on altarile toodud

*

ja võõra kodu piiridele ilmub mõõgavõsa ja rahuvõsa ja ussivõsa ja esiisade õigusevõsa kõik oma suguvõsa nime järgi metsikult juuri vaenlase igemetesse ajades et hirm võiks viimaks teele asuda ja tema südamesse pugeda verd tarretada süldiks sääremarjades nõtkuvateks põlvedeks söötis 
 
maaks et võõrad kurjad kombed lapikuks lüüa oma tüvitekstiga ja peale otsustavat lahingut vahetada uusi metafoore ja pilkelaule et siis keelde hammustada ja suus tunda sõjamöllus kuuldud võõrsõnade ahvatlevat 
 
mekki mis asub teele sinu südamesse võtab põlvist nõrgaks nagu kevadine metsvindi ja käbliku laul mille vastu ei aita ükski vägi maailmas ja sa oled jälle kadunud mees kadunud poeg kadunud koduloom ja raha ja rändur ja
 
rändrahn kauge põhjamere taga kus aeg on sammaldunud veel tundmatu jumala küünte all viimset saunapäeva oodates kannatlikult ikka väga kannatlikult ikka rändrahnu kannatlikkusega keset tavalist parki ja talve kelgumäe nõlval kus laste kilked on kindlas kohas ja laste kilked on pühad

*

ja kõik mida ma tean armastusest on loetud välja silmadest vastsündinu silmadest nähes senitundmatut isa valmis andma talle võimalust tüdruku silmadest mis ajavad hetkega pisaraid üle ääre kui meenub vanaema kes suri mitu suve liiga vara ema silmadest mis ajavad hetkega imetlust üle 
 
ääre kui lapsel vahelduseks hästi välja tuli ja koera kaehallidest silmadest kui ta end ainult peremehe pärast elus hoiab ja eufooriast sinistest õnnest segastest silmadest kuhu jõudis pilt sellest kuidas oma inimene lõpuks
 
värava lõi ja sinu kõrval istuva kaaslase silmadest vastu ekraani kui ta märkab sinu saadetist diivanipadja kauguselt ja naeratab nii nagu sinagi samal põhjusel minut tagasi naeratasid silmadest mis suudavad rahustada silmadest mis suudavad mitte rõhuda süütundele silmadest mis räägivad 
 
rohkem kui tuhat sõna silmadest mis räägivad ka siis kui on juba suletud kui maailm on pimestav kui kõik ajab juba ammu üle ääre kui silmadest on loetud kõik mida ma tean armastusest ja see on peaaegu et mitte midagi