(Catrin Glyndŵr võeti kinni Walesis Harlechis ja viidi koos lastega
vangi Londoni Towerisse selle eest, et tema isa Owain Glyndŵr oli
aastal 1409 juhtinud Walesis ülestõusu inglaste vastu.
Käesolev valik luuletusi on osa suuremast tsüklist.)

Saabumine

Videvikus jõudsime
mere äärest
siia maailma lõppu,
kus on ümar hägune aknasilm.
Läbi müüri kostab
kõnekõminat,
lustlikku lärmi ja hädakisa.
Olen surmväsinud,
aga uni ei tule –
mu vangivahi hapud süljepiisad
hõljuvad õhus.

„Oled siin
oma suguseltsi pärast.
Sind võeti pantvangi,
su isa on vabaduses.”
See mõhnaliste kätega kõõrsilm
püüab mind rääkima panna.
Kuulujuttude vastu
kaitsen ennast
teadmatusega.

„Argpüksid on halvad sõbrad,”
pomiseb see
punsunud silmnäoga mühkam.

Kadunud aeg

Mõõdan aega
laste juustega:
igal hommikul punun
patsidele veel ühe keeru otsa.
Kord nädalas tõmban müüri peale
veremärgi
oma lihani äranäritud küüntega.

Nõnda mõõtsime ju ikka,
kui palju nad on pikkust juurde visanud.
Nende lapsepõlv oli üsna hall,
aga siiski leebe.
Mulle tuleb meelde,
kuidas kandsime veekruusi kaevule,
kiikasime taevast läbi puulatvade,
korjasime siniliiliaid,
lugesime üles lehtede värve –
vaskne, merevaigukollane, sarlakpunane…

Mälestuste kuldne kuma.

Linnulaul

Täna laulsime nagu linnud.
Suurkoovitaja, julge punarind,
kuldnokad, näljased ja söakad,
ning roherähn oma ühetoonilise toksimisega.
Kätest tegime kulli
ja vaatasime oma tillukesest aknast,
kuidas eemal kaugel
pühkisid linnutiivad taevast
ja kandsid nokas minema meie mured
ja palved Jumalale.

Etteheide

Üks jõuk tuli meid jõllitama.
Käskisin lastel vait olla; valetasin,
et võib-olla lastakse meid vabaks.

„Milline kangelane hülgab oma tütre?”
„Mis isa see niisugune on?”
Olime nende pilkehimuliste suupruukijate
märklaud.
Panin silmad kinni,
et viha mind ei pimestaks.

„Kotkas võib vabalt lennata;
tibu on Toweris ronkadele piduroaks
välja pandud,” sain kuulda.

Kui nad olid läinud,
ütles mu südamehääl,
et need tüübid rääkisid tõtt.

Ja siis lõikasid teised hääled läbi õhu:
„Kas meid lastakse nüüd koju?”

Suurrätik

Suurrätikust tegin kodu,
üksteise järel imetasin lapsi,
hoidsin neid ihu ligi – õlal,
süles, rinnal.
Võõra õhu läbi hingasin sisse
kodumaa lõhnu,
sammalt, kärpi,
kanarbikku mägedes.
Kuulge, ütlesin,
tuul puhub kuhu iganes tahab…
Mängisime kohtade ja järvede nimetamist,
mäkkeronimist,
näpp näpu, samm sammu haaval.
Näkitsesin liivaluiteid,
tundsin keelel rand-luidekaera ja
merevetika lintide maitset.

Aga täna õhtul pole mõtet mängida
teesklemist.

Nõud

Kuhu heatahtlik vangivaht on kadunud?
Tema asemele ilmus välja irvhammas,
kes pani mulle musta märgi otsaette.

Julgesin nuriseda,
et savinõud on mustad.
„Teie, waleslased, olete vastikud metslased,
teil kihiseb sopp soontes,”
sajatas ta,
sülitas ja kadus.

Tuli tagasi saviplönniga:
„Säh, tee ise endale nõud,
pane päikese kätte kuivama!”
Ta pööras meile selja.
Noorim laps ja tema pisikesed näpud
olid nüüd õnnega koos.

Panin raasukese kõrvale,
et voolida õnnistavat risti
ja palvehelmeid.

Hällilaulud

Täna tegime hällilaule,
et me häälest ära ei läheks.
„Kuhu, oh kuhu oled sa läinud?” –
„Vaatama pääsukesi
räästa all pesas.”
„Mis mängu te täna mängite?” –
„Peitust viljapuuaias.”

Aga lapsed olid tusased.
Milline väljakutse on küll hiraeth!^[1]
Nad igatsesid oma kodu,
oma poni, koera ja kassi,
nutsid taga omakseid ja sõpru.

Ja mina leinasin vaikselt taga
oma rahvast.

Inglise keelest (Gilliam Clarke’i tõlgete põhjal)
LY SEPPEL-EHIN ja ILMAR LEHTPERE

Menna Elfyn (snd 1951) on rahvusvaheliselt tuntuim kõmrikeelne luuletaja. Ta on Walesi ülikooli emeriitprofessor. Luule kõrval on ta kirjutanud näitemänge, libretosid ja lasteraamatuid. Ta on võitnud mitu mainekat kirjandusauhinda ja on Walesi PEN Cymru aupresident. Tema loomingut on tõlgitud vähemalt kaheksateistkümnesse keelde.

I. L.

---

^[1] Hiraeth – valus ja sügav hingeigatsus kadunud kodu järele (kõmri k).