Esmalt tundus Mooritsale, et ta ees kõndiv naine pillas helkuri, kuid juba järgmisel hetkel taipas mees, et see oli käevõru. Vilunud põgus pilk üles korjatud esemele hindas ehte mitte odavaks ersatsiks, vaid maitsekaks hõbefiligraaniks.

„Neiu!” hõikas Moorits sammu kiirendades.

Naine pööras ringi ning muidugi polnud tegu mingi neiuga, sest nood ju selliseid ehteid ei kanna – Moorits teadis seda väga hästi –, vaid pisut kulunud, ent hoolitsetud välimusega matrooniga. Mooritsa eakaaslasega.

„Neiu,” kordas Moorits, jälgides sisemise lõbususega, kuidas naise häiritud ilme mahenes niipea, kui tülitaja ei osutunudki suvaliseks kaubanduskeskuses jõlkuvaks tölliks, vaid sümpaatseks korralikuks keskklassi kodanikuks – Mooritsale meeldis nõnda enda kohta arvata. „Te kaotasite oma ehte!”

Naine tänas. Mitte ülevoolavalt, vaid asjalikult. Moorits oli pisut pettunud, et tema ausus suuremat tunnustust ei pälvinud – selline ehe võis jääda hinnalt kuhugi paarisaja euro kanti, kui mitte rohkem, rääkimata emotsionaalsest väärtusest, sest tegu paistis olevat juugendiajastu autoritööga, tõenäoliselt perekonnapärandiga.

Kui Moorits oma auto juurde jõudis, oli hakanud tuiskama. Linna piiridest väljas halvenes nähtavus veelgi. Rasked vesised räitsakad kleepusid kojameeste külge, valgete vihurite keerlemine pani pea pisut ringlema. See oli ka omamoodi mõnus tunne.

Jah, Moorits oli aus, ent juba väikesest saadik tuttav ka kerge nauditava pööritusega, mis tabas teda midagi keelatut tehes või isegi sellele mõeldes. Peale instituudi lõpetamist oli ta töötanud paar aastat kunstiõpetajana. Muidugi pandi noor mees valvama kõiki koolipidusid. Olid hullud üheksakümnendad ning esmaspäevad õpetajate toas algasid sageli diskojärgsete kahjude loeteluga – küll oli pärast pidu öösel kooli sisse murtud, aknad katki visatud või jalgrattahoidjad kõveraks rammitud. Moorits, kes tavaliselt reede keskööl viimasena maja üle vaatas, tundis mõnikord vastupandamatut soovi pihustada seinale mõni roppus, et siis nädala alguses koos kolleegidega vagalt pead vangutada ja kurta hukas nooruse üle. Tunda lõbu teiste pahaaimamatust ohkamisest, et samas siiski leidub ka Mooritsa-suguseid galantseid noori inimesi. Moorits ei viinud ühtki oma sellist fantaasiat ellu.

Moorits oli lugenud, et kriminaalne meel sarnaneb kaasasündinud riskitungiga – seda andis kontrollida, kasvatuse ning toetava keskkonnaga pärssida. Ometigi elas sulivaim Mooritsas siiani, pani ihu meeldivalt surisema, mõtte vilkalt liikuma. Mitte kunagi polnud selle ajendiks kasu. Näiteks polnud ta tundnud mingit kiusatust too käevõru endale jätta. Mitte hirmust turvakaamerate ees – neid oleks andnud vältida, sest selja taha jääv kaamera tuvastanuks üksnes mehe kogu, kuid järgmine, väljapääsu kohal olev, ei ulatunud nii kaugelt nägu salvestama. Moorits oleks saanud põigata mõnda hargnevasse vahekäiku, tõmmata kapuuts pähe ja lahkuda teisest uksest.

Kui hästi järele mõelda, siis paelus Mooritsat hoopis inimeste reaktsioon, heauskne lihtsameelsus või kõiki kahtlustav umbusklikkus, millele sai alati vastukäigu teha – jätta usaldus kuritarvitamata või panna teine oma väiklasi eelarvamusi kahetsema. Mooritsat erutas võidurõõm, mida ta inimloomuse ettearvatavusele kinnitust saades tundis. Selles polnud mitte niivõrd üleolekut, vaid pigem mingit veidrat osadustunnet – neis kõigis elas Moorits ja nad kõik elasid Mooritsas, koos oma naiivsuse ja pisipahedega.

Ühtekuuluvus oli midagi, mida Moorits ihales, kuid ei osanud saavutada. Ta oli lõbusa loomuse abil seljatanud kõik takistused, mis olid harvaesineva nime tõttu tema lapsepõlve stsenaariumisse sisse kirjutatud. Nõnda oli Moks, nagu teda hüüti, jalutanud klassist klassi, jäädes ometigi üksikuks. Aga tal kujunes välja harjumus teisi segadusse ajada, abituks muuta.

Ent paraku oli ta praegu ise segaduses. Sügavale mõttesse vajunult oli Moorits tõenäoliselt mööda sõitnud ristmikust, kus ta pidanuks vasakule pöörama. Ühtlane hämarus laotus üle tuisku mattunud üksluise maastiku. Ei ainustki orientiiri, kõikjal võsa. Ettevaatliku juhina tõmbas Moorits auto tee äärde, et häälestada navigaatorit. Plinkivate ohutulede vihus vilksatas justkui keegi, kuid see oli vist meelepett.

Täpselt sel sekundi murdosal, mis lahutas GPS-seadmesse trükitud viimast tähte sisestusklikist, koputas keegi autoaknale. Moorits võpatas tahtmatult. Läbi jäävihmast krobeliseks tõmbunud klaasi paistis noore tüdruku nägu. Vähemalt tundus nii. Vastumeelsust viisakalt varjates üritas Moorits autoakent alla lasta, kuid kirme takistas. Moorits oli sunnitud end üle kõrvalistme küünitama ja ukse praokile lükkama. Sahmakas lobjakat paiskus autosse.

„Kas teiega vähemalt Verestu risti saaks?”

„Oi, ma keeran palju varem ära. Siitsamast. Vahepeal arvasin, et olengi juba õigest otsast mööda sõitnud, aga kaks kilomeetrit veel.”

Neiu – see oli tõesti umbes kahekümneaastane väga ilus tütarlaps – näis nõutu ja abituna.

„Kuidas te siis nüüd nii mõtlematult sellise ilmaga hääletama sattusite?”

Oh, kui vanamehelik-noomivalt see välja kukkus! Kas tänapäeval üldse kasutati sõna „hääletama”? Hea veel, et ta „pöidlaküüt” ei öelnud! Korraga tundus Mooritsale ülioluline endast head muljet jätta.

„Teeme nii, ma viin teid Mardiväljale. Seal on vähemalt asustus ja köetav ootepaviljon, saate tuulevarjus olla. Ning sealt sõidab mitmest suunast busse läbi. Ärge juhuslikele autodele lootke. Pimedas ei võta keegi teid peale, jääte veel alla.”

„Sinna on ju paarkümmend kilomeetrit!”

„Ei, vast kaksteist-kolmteist. Kus ma teid ikka siia üksi keset tuisku jätan? Näete, liiklust pole ollagi. Vaid külm, nälg ja hundid!”

Moorits vihastas enda lollaka vaimutsemispüüu üle.

„Katk ainult puudub,” lausus neiu riiete kuivemaks saputamise järel autosse kobides. Moorits oli talle lõõbiga haakumise eest tänulik. Ära nüüd vaid mingit pandeemia meenutamise nalja viska, manitses mees ennast kurjalt.

„Ma olen teile tõesti väga tänulik, kui mind natuke edasi viite. Kõik, mis te teete, tuleb ringiga tagasi!”

Moorits muigas heatahtlikult. Neius oli midagi haldjalikku. Küllap mõni neist uussiiruse vaimus kasvanud naiivitaridest.

Tosin kilomeetrit kulgesid halbadest teeoludest hoolimata märkamatult. Neiu õppis kunsti. Ei, mitte digidisaini või mõnd muud trendikat asja, vaid vana head maalikunsti. Ta oli avatud, ent mitte pealetükkiv. Mitte liiga energiline ega ka mitte loid.

Ma pole vist kunagi kohanud nii täpselt doseeritud naist, mõtles Moorits hämmeldunult. Tark ja silmaringiga, kuid mitte ninakas ja eneseteadlik. Ilus, aga mitte ülearu rafineeritult, vaid armsalt. Naljasoonega, kuid mitte irooniline. Labane ammugi mitte. Kättesaamatu, ent mitte kõrgilt, vaid… Selle mõtte sõnastamisega jäi Moorits kimpu. Neiu tabamatuses oli midagi unenäolist. Võiks öelda, et lausa ebamaist. Ta olemus, mis näis lihtne ja vahetu, libises siiski defineerimatusse. Neiu Lili – milline napakas ja ebasobiv nimi! – ei paigutunud ühtegi Mooritsale tuttavasse tüübikategooriasse. Ehk mees lihtsalt ei tundnud uue põlvkonna tüdrukuid? Polnud ju Moorits nii noortega ammu lävinud. Mooritsat valdas korraga vastupandamatu soov veeta Liliga kogu õhtu. Seda oli raske endale tunnistada. Eh, see on vaid uudishimu, et kas põgus esmamulje üldse vastab tõele, proovis Moorits seletamatut tungi endale selgitada. Moorits ihkas olla väga mõistuspärane mees.

Mardivälja küla juba tukkus. Siin-seal virvendas kardinate vahelt sinakat telerivalgust, lasteaia-algkooli räästasse ununenud jõulutuled andsid oma hädise panuse kolka hüljatuse leevendamiseks. Bussipeatuse tänavalatern ei põlenud, paviljon oli küll avatud, aga kõlekülm. Metallraam, milles tõenäoliselt oli seisnud liinide graafik, laperdas ja kolises tühjalt posti küljes. Mooritsat, kes oli autost mantlita väljunud – miks ta üldse mugavast soojusest tuisu kätte ronis, mis eskort ta võõrale neiule oli? – tabas vappekülm.

„Ma ei saa teid niimoodi siia maha jätta.”

Miks ma pidin nüüd seda ütlema, siunas mees ennast. Vasta ometi, et sellest pole midagi, et varsti tuleb mõni buss, anus ta mõttes tüdrukut. Too aga vaikis ja üksnes naeratas. Kaugemalt lasteaia poolt nõrgalt siiani kanduvas kumas viirastus mehele halo tüdruku pea ümber ning järsku kõlas Mooritsa peas: „Ärge unustage osutada külalislahkust, sest tänu sellele on mõned enese teadmata võõrustanud ingleid!” Moorits puhkes naerma, ehmudes hüsteerilisest noodist enda hääles. Kiiresti proovis ta anda oma naerule muretut varjundit.

„Mis me siin külmetame nagu varesed, lähme autosse ja peame natuke aru. Guugeldame bussiaegasid.”

Neiu ei lasknud ennast pikalt veenda. Moorits ise aga võttis mantli õlgadele, istme kõrvalt jääkammi ning jäi tuisu kätte autoklaasi puhtamaks kraapima. Nii sai ta võita aega oma vapustusega toime tulemiseks. Moorits polnud usklik inimene. Isegi nooruses, rahvuslikul ärkamisajal, mil ta sõbradki ennast karja kaupa leeritada lasid, polnud Moorits tuhinaga kaasa läinud. Piiblilugudest teadis ta vaid kõige tuntumaid rahvalikke versioone ning paari kõnekäändu, kuid kindlasti mitte ühtki täpsemat tsitaati. Kust nüüd see lause? Äh, pidev infoküllus, milles viibime – igasuguseid asju jääb külge, nii et ise ei teadvustagi, mõtles mees mornilt. Mida ma nüüd selle plikaga teen?

„Tead, ära arva, et mul mingi tagamõte on,” alustas Moorits autosse istudes, „aga kui sa soovid – võid minu poole tulla.”

Jumal tänatud, et mul ei lipsanud suust „võin öömaja pakkuda”, mõtles Moorits ja jätkas juba sujuvamalt: „Saame rahulikult mõelda, mis edasi. Saad ehk kellegi järele kutsuda, kui bussiajad ei klapi.” Lõpp kukkus juba paremini välja.

„Ma vahepeal juba guugeldasin. Täna ei lähe siit enam ühtki bussi. Mul pole ka kedagi, kellele helistada.” Lili hääles polnud abitust ega kaastunde otsimist. Mooritsat ärritas pisut, et neiu oma nigelat olukorda nõnda kiretu faktina esitas.

„Kas ma võin teie poole ööseks jääda?”

Lili oli pöördunud küljetsi mehe poole ning vaatas talle oma suurte selgete siniste, ei, roheliste, ah, ikka sügavsiniste silmadega otsa. Pilk oli nii intensiivne, et Moorits tundis pööritust. Kurram, ehk on vaga vesi, sügav põhi, käis tal läbi pea.

„Ikka, mul on mitu lukustatavat tuba,” kuulis ta end vastavat.

Tüdruk muigas. Nüüd ajas ta Mooritsat juba päris vihale. Äsjane esmamulje hakkas murenema, kuid selle alt ei koorunud välja uut selget pilti. Neiu loomus muutus veelgi hägusemaks.

*

Moorits proovis oma maakodu vaagida võõra, kunstiteadliku noore inimese pilguga – mitte luksuslik, aga mitte ka vaene. Ehtsad materjalid, ei sünteetilisi tekstiile ega plasti. Isegi pistikupesad on ajastutruud, keraamilised. Samas pole retroga liialdatud. Stiilid boheemlaslikult segatud, kuid üldmulje rahulikult minimalistlik. Pole vanapoisi lohakust ega ka veidriku pedantset korralikkust.

Lili nõjatus tavaliselt tühjana seisva külalistetoa uksepiidale, mängis vanaaegse võtmega lukuaugus ning muigas taas.

„Kas ma peaksin toa ööseks lukku panema?”

Moorits proovis tüdruku häälest püüda kinni õrritust või pilget, kuid tulutult.

„Kui sa ennast nii paremini tunned.”

„Ma siis ei pane. Elate te üksi?”

„Sa võid mulle sina ütelda, mina juba hakkasin sinatama. Mis me ikka peenutseme. Aga jah, üksi. Mu pere on Tallinnas. Poeg seal gümnaasiumis. See maja on mu vanavanemate oma, olen jõudumööda korda teinud.”

„Nad pidid päris jõukad olema.”

„Mhm. Lõpetasid Siberis. Aga mõned maalid jäid tollest ajast alles. Siin oli vahepeal kolhoosi kontor, kõik oleks võinud hävida, kuid õnnekombel ei osatud maastikumaalidele tähelepanu pöörata, ununesidki seinale.”

„See on ju Mägi?” kummardus Lili initsiaale otsima.

„Ei, nii jõukas ma pole,” hakkas Moorits pisut pettunult naerma. „Jaan Vahtra. Tema mõned teravama gammaga tööd võivad ehk tõesti pisut Mäge meenutada, aga üldiselt ikkagi mitte. Teine käekiri.” Oli seda targutamist nüüd veel vaja, otsekui mingi neiule edasijõudmatust etteheitev õppejõud! Moorits jätkas kiiresti: „Ja see on Ole ning too akende vahel on Kuno Veeber. Veeberi ostsin ise.”

„Kogud sõjaeelset kunsti?”

„Ei, nii on lihtsalt juhtunud. Mul on varasemat baltisaksa graafikat ka. Aga kõige hinnalisem on muidugi Wiiralt. Oot, ma kohe näitan, vaata numbrit – üldse tegi Wiiralt sellest alguses vaid 25 tõmmist, ehkki hiljem vorpis juurde. Minu oma on esmapartii viimaste seast.”

Uhkuse ja õrnusega tõstis Moorits laiast sahtlist lauale kalkapaberite vahele asetatud teose.

„Ja sa hoiad seda niimoodi sahtlis?!” Tüdruku niigi suured silmad avardusid veelgi, pupillid lahvatasid täiesti mustaks. Korraks meenutas neiu pilk graafilisel lehel võikast hallist inimmassist kaamelt eristuva naise oma, kelle põhjatutest silmakoobastest paiskus pisaraid. Ent samas asendus Lili silmade valgustneelav tumedus võluva helgiga.

Teise lapsik imestus pani Mooritsa heldima.

„Ega ikka ei hoia küll. Mul on see tavaliselt seifis. Vargaid ma ei karda, sest kes mul siin ikka käib, ja kindlasti arvatakse, et tegu on reproga. Kokku on originaalegi mingi seitsekümmend, noh, nendega, mida hiljem valmis vihuti. Seifis hoian pigem võimaliku tulekahju pärast. Sahtlis oli see praegu lihtsalt kokkusattumusest, sest alles eile võtsin mõõtmeid galeriiklaasi tellimiseks. Tahan linnakorterisse viia.”

„Kokkusattumusi pole, Moks.”

Moorits kuulis kerget, ent järsku sahinat, otsekui oleks suur lind vihinal laskunud. Lili varjul seinal joonistusid välja tiivad. Läks hetk enne, kui Moorits taipas, et hääl pärines põrandale liuelnud kalkalehelt ja tiibade illusiooni lõi laualambi valgusvihu ja tüdruku vahele jääv kaamerastatiiv, kuhu Moorits oli heitnud oma särgi.

Ometi läbis vastik judin Mooritsat.

„Miks Moks?” küsis ta, proovides häälega mitte reeta, et teise pöördumine teda ärritas.

„See on kõige loogilisem lühend Mooritsast. Kas sind häirib?”

„Ei, tegelikult oligi see koolis mu hüüdnimi.”

„Ma teadsin!”

„Seda sa küll ei saanud teada, vaid üksnes oletada. Kas ma teen teed?”

*

Õhtu kujunes suurepäraseks. Juba ammu polnud Moorits tundnud end nii noore ja võluvana, samas enda üle uhkena, sest ta polnud tüdrukuga sugugi flirtinud. Või kui, siis vaid õige pisut. Kas ta tundis kiusatust? Oo, otse loomulikult! Vaadates Lili sihvakate jalgade põlvenukke, kui tüdruk istus, sääred diivanil enda alla keritud, valdas Mooritsat suur soov neid kas või korraks puudutada. Ta oli sellest üle. Moorits oli kindel, et isegi pilk ei reetnud tema mõtteid.

Tüdruk oli tundnud ennast vabalt. Ta oli rohkem kuulanud kui kõnelnud. Mooritsale näis, et kui mitte lausa imetluse, siis vähemalt respektiga. Moorits oli rääkinud oma mitmekülgse elu seiklustest, inimsuhetest, filosoofiast, kirjandusest, kunstist ja semiootikast. Nende vahel arenes kalambuuritsev pingpong. Pelgalt paari tunniga kujunesid välja mõned omavahelised naljad, mida sai eri kontekstis korrata, lisades uusi varjundeid. Nad tsiteerisid teineteist aasivalt.

Kell oli kolm hommikul, kui nad ühiselt leidsid, et terve mõistusega inimene heidaks nüüd unele. Moorits otsis välja ühe vähem kasutatud voodipesukomplekti, kõige pehmema saunalina ja tõi oma toast lisateki.

„Tulgu sul hea uni. Mina ärkan varakult, aga proovin mitte kolistada. Su buss läks suurelt teelt kümme kakskümmend, eks? Ma viin su peatusesse siiski ära, saad oodates vähemalt soojas istuda.”

„Oh, seda pole küll vaja. Sinna vaid paarsada meetrit. Sa oled niigi rohkem mu heaks teinud, kui üldse võõraste heaks tehakse. Aga mul pole isegi piinlik, sest tean, et see tuleb sulle nii või teisiti tagasi.”

Lili seisis oma toa lävel, link ukse sulgemiseks peos. Tema mehe poole pööratud pilk oli pisut unerauge, madonnalik.

„Sa ennist ütlesid me vestluses, et inimestega ei tohi mängida,” alustas Moorits karedalt, „ent praegu näib mulle, nagu oleksid sa ise minuga kogu õhtu mänginud.”

Nüüd sõltus kõik Lilist. Tema toonist ja pilgust.

Ent tüdruku hääl kainestas.

„Ei mänginud ma midagi. Tänan veel kord. Head ööd!”

Uks sulgus, võti ei klõpsatanud. Moorits seisis hetke, kuulates, kuidas ta süda taob. Ukse alt paistev valgustriip kustus. Tüdruku toast kostis voodi naginat, otsekui otsiks inimene harjumatus sängis mugavamat asendit uinumiseks. Polnud pinevat kutsuvat vaikust, vaid sordiini all olmehelid. Keskealise mehe korraks tärganud nõmedaid illusioone hävitav argisus. Eh, ma pole siiski ka mitte liiga loll, jäi Moorits kokkuvõttes rahule. Temast oli olnud tark jääda üksnes teejoomise juurde.

Moorits viis tassid kööki, kattis laual lebava Wiiralti paberiga. Korraks vilksatas Mooritsa peas mõte turvalisest seifist, ent samas tärkas mingi seletamatu trots. Pööritav soov saada teada, mis juhtub. Poisina oli ta kord samast tungist kantult proovinud, käed taskus, mööda kiilasjääd künkast üles minna. Mõnikord näis Mooritsale, et toona püstloodis vastu maad prantsatades põrus tema ajus miski sootuks paigast.

*

Moorits kuulatas. Ümberringi lasus haudvaikus. Akna taga valitses alles hämarus, kuid mobiilikell öökapil näitas kaheksa. Mees tõusis ning liikus vargsi majas ringi. Lili toa uks oli suletud.

Ja korraga teadis Moorits raudse, vanatestamentliku prohvetiselgusega, et tuba on tühi. Lilit pole ei toas, majas ega isegi mitte maakonnas. Kartmata kohatult käituda, paiskas Moorits ukse valla. Voodi oli hoolikalt üles tehtud. Ööseks lisakütteks toodud elektriradikas välja lülitatud. Õhk toas hakkas taas jahenema. Lõhnas veel kargelt Lili järele.

Oma töötuppa suundudes teadis Moorits juba ette, et Wiiraltit ta laualt ei leia, kuid ta polnud valmis selleks, et kadunud on ka Ole ja Vahtra. Näh, poes lubati küll, et hea tapeet, ei pleeku, aga tutkit – paari suvega laigud seinal! Huvitav, miks ta Veeberit ei tahtnud? Uitmõtted olid kui reaalsust pehmendav filter. Nurgas seisid raamid. Lõuend oli neilt hoolikalt maha võetud, mitte lõigatud. Korralik tüdruk.

Selle peale hakkan ma nüüd küll uuesti suitsetama, mõtles Moorits. Masinlikult avas ta kirjutuslaua sahtli, kus mäletas olevat viimast, avamata pakki sigarette. Kõige peal, kenasti kalkast läbi kumamas, lebas „Põrgu”.

Moorits naeratas, süütas sigareti ja suundus käega sinist vinet laiali vehkides trepile suitsetama. Märg tuisk oli asendunud suurte räitsakate hõreda tasase sajuga. Kohev valge vaip oli kustutanud lahkunu jäljed. Mooritsale meeldis mõelda, et ehk oli tüdruk hoopiski lennanud.