Öö ei suuda
pidada kinni
ärevat vaimu
 
kui päevamõtted hajutavad une
ja kustutavad öö tahvlilt
tähtede kiilkirja
 
kõigepealt sõnade veeuputus
üle valgusest pärani kistud silmade –
ent aastasadade laiskus kätes ja jalgades
 
ah astuda veel edasi
ilma tinapommideta jalus
ses unenägudeta ilmsiunes
 
põgeneda taeva
klaasistunud pilgu eest
väliste sundusteta oleskellu
 
mitte takerduda päeva võrkudesse
mitte langeda veel hauda
elu surmaväljadel
 
olla truu omaenese karjetele
mis läbivad valgusvihuna
meie elu müsteeriumi


*

Ära puuduta
igavikku
mu tumedas kaevus –
 
kui ta riivab
elujoont su pihus –
on lõpp
 
jälgi peegeldust –
vaata kuidas kuu
valgustab sealt me silmi
 
ja kuidas täht
tuleb vahel –
ja siis kaob


*

Öö on nii öö
et sellest võiks surra
ja ma tõstan silmad
nagu enne kukkumist –
 
üks sõna üksainus sõna
õhtu viimase helgi eest akendel
kuni armastusest uuristatud uni
varjab veel homset elulootust
 
ning mu valulev süda
klopib rannamajade ustele
täis välja ütlemata sõnu
ja torkivaid tähti


*

Emad toovad hommikul
lapsi õue jalutama
et avada nende silmi
 
ning maa väikesed õied
lähevad neile lahti
nagu taeva tähed
 
ja nende väikesed hinged
levivad puude all
nagu udu


*

Sellel mida ma teen
ei ole nime
ometi ma teen seda
rasketest kividest –
 
on mõni raske sõna
mida mu suu
ei suuda öelda välja
 
tuul vilistas neid mulle
ühel ilusal õhtul
all rannal


*

Kui su elu on käinud läbi
uue loomise tulest
on su sõrmeotstes
hoopis kaugemad vaated
 
sa ei mõista veel ühtegi sõna
ent tead et kõik on siin
pakil suuremat tõde
kui su enese ihu ja hing
 
ning et kui sa eksled nüüd
tegelikkuse unenäokujude vahel
oled sina see kes näeb
nende jahedat helendust


*

Vahel läheb ka igavik
maailma eest peitu –
vahel tuleb ta minusse
ja siis ma ei tea kus ma olen
 
ka igavikul läheb aega
kui ta meenutab juhuste kulgu
inimese kummalises elus –
aga aega tal on


*

Issand – sina kes sa vananed
minuga koos –
sa seod oma pastlapaelu
minu kaskede vahel
 
või seisad paljajalu
udus mu lammaste seas
ja vaatad sisse
mu väikesest aknast
 
kas sa tõesti ei ole
kõigi nende aastate jooksul
tulnud mõttele
mind maha jätta
 
ja tõusta üles
suurde tühjusse
kus hiilgab orjatäht
ja pöörlevad koot ja reha