T-le

„Ma kavatsen olla nagu igavene tuli, ma kavatsen igavesti särada.” Ema ütles seda Miale otse näkku. Mia kujutluses oli ema nägu igatahes väga lähedal. Tundus, nagu oleks ema seda öeldes ühtaegu rõõmus ja vihane.

Kuigi see oli öeldud kaua aega tagasi, kuulis Mia häält praegu väga selgesti. Nagu oleks ema ta pea sisse tulnud, või siis oleks hääl või lause pääsenud ema seest põgenema ja Mia üles otsinud. Et ta otse lapsepõlve äratada.

Tuba oli pime. Või õieti hämar. Põles üksainus lamp. See lamp meeldis Miale, sest selle valgus oli kuidagi väga sume. Toona, mis vist tähendab ka praegu, ei osanud Mia seda muidugi sedasi välja öelda. Ei osanud kirjeldada valgust, mis mitte niivõrd ei paista või ei valgu, kuivõrd nõrgub. Et kui valgus oleks veel nõksa sumedam, muutuks see õliks või meeks. Aga just oma sumeduse tõttu ei ulatunud valgus kaugele. Ainult õe voodi kohale. Lamp valgustas paari kuu vanust Mariat, kes magas, rusikas käekesed pea kõrval.

Maria magas rahulikult, sügavalt, ja Mia liikus edasi. Ta lükkas ähvardavalt irvakil lastetoa ukse pärani. Korter oli mattunud pimedusse ja hääletusse. Mia teadis, et vanemad olid jälle kuhugi läinud. Ema oli tahtnud niipea kui võimalik lavale naasta, tagasi rambivalgusse, esietendusejärgsetele pidudele. Ema oli loodud aplauside ja adrenaliini jaoks, ta oli loodud publiku ees lendu tõusma või käkaskaela käima, rambivalgus oli justkui dušš, milles ema hing kümbles, ükski korda- või altminek polnud ilma selle valguseta, ilma suure publikuta midagi väärt. Seda oligi ema mõelnud, kui oli Miale rõõmsas vihas näkku hüüdnud.

Pimedusega oli Mia meelest see häda, et see ei säranud. Võib-olla ainult kumas. Kuigi pimeduse kuma oli midagi sootuks teistsugust kui valguse kuma. Valgus valgub, kumab laiali, see püüab ulatuda ja ulatudes on valgus määratud hajuma. Pimedus aga ei valgu, vaid tiheneb, justkui poleks pimeduse peamine omadus mitte niivõrd ulatus, kuivõrd tahe. Ja sellisel tahtel pole keskpunkti, tahe tuleb igalt poolt.

Igatahes tol hetkel – ja nüüd ka – hakkas Mia kartma. Ta tundis, et peab pimeduse eest põgenema. Aga kuhu? See ümbritses teda igast küljest. Kuhu taanduda? Äkki tagasi lambini? Aga seal oleks ta pimedusele eriti hästi näha, ta paljastaks end, näitaks sel viisil ühtlasi pimedusele oma hirmu. Mina ei jäta oma lapsi kunagi sedasi, mõtles Mia, ja ma polegi jätnud.

Teine võimalus olnuks kodust lahkuda. Põgeneda. Ta ei mõelnud, mis Mariast saaks. Mis temast ikka saama pidi. Ta magas sügavat ja otsekohest titaund, olgugi et oli tervenisti valguse käes, kogu see sume valgus oli koondunud temale, nii et Maria keha tundus olevat ainus koht korteris, kus pimedus polnud veel pannud maksma oma ülekaalu.

Kui Mia pisut järele oli mõelnud, sai ta aru, et kui ta põgenenuks tänavale, olnuks seal küll ehk kohati valgem, ent ta olnuks sunnitud aina jooksma ja jooksma, ta ei osanuks kusagil seisatuda, sest iga koht olnuks võõras. Pimedus oli ohtlik küll, aga Mia tundis seda ohtu, oht polnud uus, ta oskas sellega arvestada, seda isegi pisut usaldada.

Siis meenus talle koridori trepialune. See asus täpselt kodu ja muu maailma piiril. Seda oli kodu välisukse lävelt näha, ent seal polnud sugugi nii soe nagu kodus. Pealegi oli koridoripirn jälle läbi põlenud, mistõttu valitses koridoris samasugune pimedus kui toas. Ja trepialuses oli veel pimedamgi. Seal oli – nagu isa ükskord ütles – „pilkaselt pime”. Alguses oli Mia kuulnud, et „pilkavalt pime”, ja see oli seostunud ta mõtetes otsekohe rottidega. Ema kartis rotte üle kõige ning Mia oli pärinud selle hirmu temalt. Kui Mia ükskord emalt küsis, miks ta rotte kardab, rääkis ema kõige muu hulgas raamatust, mille peategelasele pandi vägisi pähe võrega seadeldis ning teisel pool võret, otse tegelase näo juures, rahmeldas näljast raevunud rott, teravate hammastega suu ema sõnutsi „irevil”, mis kõlas Mia meelest samamoodi nagu „irvel”. Sestap oli ta vist ka mõelnud, et „pilkane” ja „pilkav” on üks ja sama, ning kuigi ta hakkas hiljem sõnade tähendusest õigesti aru saama, tundus talle veel praegugi, et pilkane pimedus irvitab. Ning et rotid tulevad pimedusest, sest nad on pimedusega kokku kasvanud – kui pimedus eriti tihedaks muutub, ilmuvad sellesse rottideks koonduvad kohad, irevil hammastega, irvitavad rotid. Mia teadis küll, et rotid on hallid, mitte mustad, ent hall värv võis tuleneda kokkupuutest valgusega, valgus määris nende musti karvu.

Niisiis polnud kuhugi põgeneda, ent Mia avas sellegipoolest välisukse. Trepialuses valitses tihe tumedus. See oli kõige viimane paik, kuhu ta oleks tahtnud minna, aga nüüd – lõpuks ometi! – ta läks. Suundus otse sinna kõige pilkasemasse pimedusse. Kuigi ta kartis nii pimedust kui ka rotte. Talle tundus nüüd äkitselt, et kui miski on lõpmatuseni hirmus, ning oleks loomulik sellele selg keerata ja sellest eemalduda, tekib ikkagi küsimus: mis saab siis, kui ta hoopis pöörab selle poole oma näo ja viskub kogu kehaga sinna, kus hirmus ilmutab end kõige hirmsamalt, kus see mõjub ületamatuna?

Mia puges trepialusesse, surus põlved lõua alla ning tõmbas sõõrmeisse tolmu, kuse, keedukapsaste, keldris seisnud kartulite ja aastakümnete segu. See kõik kokku oli ka pisut niiske, sest oli juba sadanud kaks nädalat ning vesi immitses kõigesse, nii nagu taevas, nõnda ka maa peal. Ta pidi püüdma midagi hirmu kõrvale ära mahutada. Näiteks mõne mõtte. Mõne nõudliku mõtte. Just: millal ema ja isa tagasi tulevad? Mia teadis muidugi, et seda oli tulutu küsida, nüüd saab ta aru, et pidanuks hoopis küsima mitte iseendalt, vaid neilt: mida te õieti mõtlete? Ta kujutas ette olukorda – mõlemad õed on magama jäänud, ema kargab diivanilt, vaatab isale otsa ja küsib: „Noh?” Justkui oleks isa süüdi, et ei suutnud küsimust ennetada, et ta sundis ema seda esitama, etteheitvalt õhku virutama. Isa saab küsimuse lingukiviga vastu otsmikku, vinnab ennast uimaselt püsti, vangutab pead, aga nii, et ema ei näe, sest ema on juba esikus, juba on tal mantel õlul, kõrge kontsaga kingad imeilusa säärejooksuga jalge otsas, ta noogutab isa poole, et see tuled kustutaks ja Maria kohal sumeda lambi süütaks, läidaks selle ainsa valgusallika nende hüljatavas väikses universumis. Isa ohkab ning sellal, kui ta kingapaelu seob, on ema juba välisuksel, süütab sigareti, vidutab silmi, tõmbab nagu jahikoer ninaga, sest ta tunneb umbes poole kilomeetri kaugusel asuva teatri restorani kihisevate jookide lõhna, parfüüm ja higi keerlevad juugendlae all joovastavas tantsus, huuled on suudlustest ja lubadustest libedad. Kui keegi oleks temalt küsinud, poleks nad hakanud koju tulemagi, lapsed peavad varakult iseseisvust õppima, kui kaua me neid poputame, mina pidin juba kuueaastasena poolteist kilomeetrit läbi metsa kooli ja sealt tagasi koju kõndima. Jah, mulle aitab pimedusest. Seda oli ta vist isale sadu kordi öelnud. Isa aga oli öelnud Miale, et särada võib küll, mõnikord tulebki, ent saab teha ka muid asju. Ja sageli tulebki. Mida siis, oli Mia küsinud. Mida parasjagu vaja, vastas isa.

Mia teadis, et alati polnud sellest vastusest kasu. Sestap püüdis ta mõelda millelegi muule. Ta ei teadnud, kas hirmu vastu aitavad pigem meeldivad või ebameeldivad mõtted. Ime, et ta siia trepikoja alla ära mahtus. Oma suurte kossidega. Jah, tema pikad jalad. Ta oli veendunud, et ta jalad olid liiga pikad, liiga peenikesed. Kosside saatuseks oli jääda kõikjale ette ja kõige taha kinni. Talle meenus pidulik päev, läbipaistvate sukkpükste päev. Ta pidi need jalga ajama ning ema ja Virve ette seisma tulema. Ilma kleidita, ilma seelikuta, et jalad oleksid täies pikkuses näha. Virve oli ema kolleeg, tema parim sõbranna, „tõeline maduuss”, nagu ema isale ükskord ütles. Eks oli nii, et kuna nad olid kolleegid, olid nad ka ühtlasi konkurendid, peopesad pehmed, küüned teravad, kleidid langetati puusadele, justkui oleks tõmmatud lipud masti. Mia seisis oma läbipaistvates sukkpükstes ema ja Virve ees ning Virve, löönud sõrmega elegantselt nipsu, ütles: „Issand, millised kossid.” Mia meelest ei käinud see elegantne nips ja sõna „kossid” sugugi omavahel kokku, aga pärast seda lauset hakkas ta tundma oma jalgade suhtes umbes sama, mida oli tundnud oma käte suhtes: ta ei osanud neid kuhugi panna. Sageli võis ta tunda keset tänavat, et jalad tahavad teda reeta, kaks maduussi, veavad teda alt, issanda kossiaed on ikka õige imelik, ning talle oli Issand andnud kohe eriti piinlikud ja piinarikkad kossid. Mingi hetk, puberteedieas, kui Mia paar korda pikali kukkus, kärutas ema ta arsti juurde, sest kahtlustas hulgiskleroosi. Aga praegu oli hea, praegu olid kossid tõmmatud ülejäänud keha ja pimeduse vahele ning Virve-vastane viha oli suutnud hirmu korraks hägustuda.

Ent siis nägi Mia, kuidas pimedus hakkas tihenema, üks punkt pimeduses muutus üha tumedamaks ja hakkas paisuma, sellest eraldusid jäsemed, saba ja kaks säravat silma. Mia teadis, et nüüd kaob hääl, ta tahab karjuda, aga häält ei tule, pimedus on tasapisi temasse imbunud, hääle ära võtnud või selle enda osaks teinud. Aga mis siis, kui ma ei karjugi, mõtles Mia korraga, hoides pilku kahel sätendaval silmatäpil. Ma ju suundusin otse pimeduse südamesse. Mis siis, kui ma räägin tavalise häälega?

„Kas sa oled rott?” küsis ta.

„Jajah,” vastas rott.

Talle tundus, et rott naeratas. Või õieti muigas. Kui oleks rohkem muianud, oleks olnud tegemist irvega. Muidugi, kui pilkane pimedus on ühtlasi pilkav, siis pidi ka rotis olema midagi iroonilist. Aga kuna ta Miale inimkeeli vastas, võis olla, et ta oli küll pilkav, ent mitte ohtlik. Sellegipoolest tundis Mia vajadust selgitada.

„Mu ema ja isa on praegu teatris,” ütles ta.

„Jajah,” vastas rott.

Ta ütles seda imeliku häälega. Pisut nagu selline pensioniea lävele jõudnud õpetaja, kes teab, et võib oma õpilastelt igasugu jama kuulda ning on seetõttu kõigega harjunud, kõigeks valmis. Rott võis mõelda, et oh aegu, oh kombeid. Mia pidi tunnistama, et see iseteadlik, pisut üleolev toon meeldis talle. Esiteks leevendas see hirmu, teiseks tõi Mia endagi seest nähtavale pilkavaid mõtteid.

„Ema nimelt kavatseb särada. Ta tahab, et ta elu mööduks säras,” teatas Mia rotile.

„Jajah,” vastas rott.

Jah, mõtles Mia. Ja meie istume siin pilkases pimeduses, vahetame pilkavaid repliike. Ma ei tea, kas minu silmad säravad siin pimeduses samamoodi nagu rotil, mõtles Mia. Pigem mitte. Võib-olla need isegi ei kuma, sest pimedus katab neid nagu katt. Pealegi on see sada aastat vana trepialune maailma kõige mittesäravam koht – roti kaks silma välja arvata –, viimane koht maailmas, kuhu sära suudab või tahab ulatuda, ning võib-olla sunnibki elu sellise mittesärava, kõike säravat neelava, kopitava ja pehkiva trepialuse läheduses ema põgenema ja neid aeg-ajalt hülgama. Ja nagu varemgi, aimas Mia, et ta ei suuda end liigutada, siit pimedusest omal jõul lahkuda. Vähemalt mitte praegu. Rott tundus teda pilkavalt jälgivat.

„Nii vist ongi,” ütles Mia millegipärast.

„Jajah,” vastas rott.

„Kas te midagi muud ka ütlete?” torkas Mia juba päris julgelt.

„Jajah,” vastas rott.

„Ei ütle ju. Sedasama ütlete.”

„Jajah.”

Mia tahtis selle vastuse peale vihastada, et sedasi ei vastata, aga sai aru, et rotil oli siiski pigem õigus. Mia nuhutas ühtaegu niisket ja tolmunud õhku ja ütles:

„Ma loodan, et tuleb ikkagi päikesepaisteline päev. Ma pean täna välja minema. Matustele. Mu meelest aitab sellest vihmast.”

„Jajah.”

Mia vahtis rotti, või õieti seda, mida ta pimeduses rotiks pidas. Võimalik, et kui ta oleks oma kosse liigutanud ja asja lähemalt uurinud, oleks ta avastanud roti silmade kohalt kaks naelapead seinas. Või oli seal kaks auku ja nende taga avanes sootuks miski muu? Igatahes oli üks „ja” ning teine „jahi” eest. Kaks väikest sõnasädet, mis võivad leeke nii läita kui ka kustutada, kuidas kunagi, kuidas parasjagu vaja. Mia mõtles, et võib-olla saabki rott kenasti nende kahe sõnaga hakkama. Sel juhul on ta kaunis tark. Mia oleks tahtnud seda rotile öelda, ent sai samas aru, et roti vastus annaks ju mõista, et seegi pole talle mingi uudis. Ta ei ütle ju lihtsalt „jah”, vaid „jajah”, „ma tean seda küll”. Äkki ongi rott andnud kogu oma tarkuses talle algusest peale mõista, et poleks vaja nõnda palju sõnu raisata? Aga kui nii oli, siis võis rott ka taktitundeliselt vihjata, et Mia oli ülepea vales kohas, et tal polnud sealt trepialusest urkast midagi otsida, midagi teada saada, kuhugi edasi minna, et polnud mõtet oma aega mingi tulutu kössitamise peale kulutada. Parem minna ja teha neid asju, mida parasjagu vaja.

Ja otsekui vastuseks kuulis ta häält. Maria oli ärganud. Mia teadis, et peaks ennast liigutama, tagasi minema, põgenemise lõpetama. Rott jälgis teda, ühtaegu irooniliselt ja kaastundlikult. Ja mida kõvemaks muutus Maria nutt, seda kõveramaks muutusid roti piirjooned.

*

Mia avas silmad. Gabriela haaras ta kõrvalt diivanilaualt beebimonitori ja tõttas lastetuppa. Ta väljus sealt, Gertrud süles, ja vaatas mõtlikult Miat.

„Me peame hakkama vaikselt sättima,” ütles ta aegamisi, madalal häälel, pisut isegi manitsevalt, otsekui polekski ta tütar ega Mia tema ema.

„Ma nägin jälle sedasama und,” kostis Mia.

„Mida? Seda, kus vanaema pole kodus?”

„Jah.” Mia ei hakanud lisama, et ühtegi rotti polnud unenägu varem sisaldanud.

„Nüüd nägidki? Lõunauinaku ajal?”

„Nojah.”

„Mhmh,” Gabriela mõtles hetke. „Äkki nägidki seda viimast korda?”

„Miks sa seda arvad?” küsis Mia ja lasi libiseda pilgu üle akna taga avaneva vihmase halluse. Kolmas päev ladistas vihma, kogu maailm näis olevat mässitud mingisse vettinud olekusse.

„Noh, nüüd, kus ta on päriselt läinud.”

Mia oli alati imetlenud Gabriela otsekohesust. Ma ei tea, kellelt ta on selle pärinud. Mitte igatahes minult. Üks asi sai lastega selgeks – mingeid puhtaid lehti pole olemas, igas teadvuses on oma kujunemise hetkest alates kirjas ainukordne, alatasa tõlkimist ootav muster. Igaüks laseb kõiksuse valgust endast läbi omasoodu. Kuni nad seda enam teha ei saa. Nagu emagi, kelle kirst täna Metsakalmistul eeskujulikult kolleegide kõrvale auku langetatakse. Kui tema külmas kehas peaks olema veel tallel ainuski sädemepeegeldus, kustutab vesi selle üsna pea. Ema igavik, nii kütkestav, nii rahutu, on nüüd otsas.

„Jajah,” ütles Mia pärast väikest pausi ning sirutas unes kangestunud jalgu. Ta oli olnud nii väsinud, et polnud jõudnud isegi jakki seljast võtta. Kindlasti on seljal nüüd kortsud. Mia silus kätega üle oma sukastatud kosside. Vaadates oma varbaid, märkas ta silmanurgast, et Gabriela oli ta ees seisma jäänud. Mia tõstis pilgu.

„Mis on?”

„Ise räägid küll, et oled paras vanamutt, aga vaata vaid oma jalgu,” õhkas Gabriela ja naeratas. Säravalt, tundus Miale.