Kas üks köök, mis polegi kes teab mis suur, võib olla maailma sõlmpunkt? Või vähemalt vahejaam elus, kust edasi liikuda? Elutuba küll, söögituba loomulikult, aga köök? Oleneb köögist ja sõltub ajast. Minu jaoks oli. Vallakute köök.

Tartu linnas, aadressil Hermanni (Vene ajal Lauristini) 5–1. 1937. aastal üürisid Vallakud, novellikirjanik Peet Vallak (Peeter Pedajas, 1893–1959) ning tema ajakirjanikust ja tõlkijast abikaasa Marje (1895–1992) vastses Tähtvere linnaosas, katoliku kiriku läheduses Mittide majas esimese korruse korteri. Kunagi toimetas Vallakute köögis – veel Peeda eluajal – koduabilisena mu vanaema Anna. Hoopis hiljem, kui käisin keskkoolis ja eriti ülikooli ajal, sai sellest minu jaoks tõhus hariduse täiendamise paik, mis kulus Vene ajal marjaks ära.

Üks pilt tollest ajast. Tuletasime 7. juulil 1982 koos proua Vallaku truu sõbra professor Aleksander Vardiga meelde Marc Chagalli tema 95. sünnipäeval. Chagall ise oli veel vägagi elus ja olemas, Lõuna-Prantsusmaal. Vardi oli vaimustunud tema maalidest juba 1920. aastate alguses, kui kunstikooli Pallas poistega õppejõud Anton Starkopfi juhtimisel Saksamaal käis ja Berliinis Sturmi galeriid külastas. Marje küpsetas kooke ja meie Vardiga toimetasime aias. Nüsisime muru väikse mehaanilise muruniitjaga. Marje hõikas meid aknast ja nii jätkasime aias hargnenud juttu köögis koos kohvi ja kookidega. Chagalli tähtpäeva puhul ilmus üksnes pisike ptiikirjas nupuke „Sirbis ja Vasaras”. Suur asi seegi.

Aga praegu huvitab mind varasem. See, mis juhtus Vallakute köögis enne mind, enne minu aega. Parim tugi on mälu, aga Mnemosyne võib olla salakaval. Temaga võid minna edevuse nahka. Kui tahad meeldida endale või teistele ning mäletada rohkem ja paremini. Seepärast tasub ikka valvel olla, nii enese kui teiste suhtes. Seda enam, kui on tegemist mälestuste mälestustega: minul siis peamiselt Marje omadega.

Peedal oli sõprade-tuttavate, kirjanike, kunstnike ja teatriinimeste seas ühendaja maine. Nii sattusid tema koju erinevad ringid ja põlvkonnad. Proua Vallak, sarmikas „Postimehe” toimetuse liige, Jaan Tõnissoni kaastööline, ilukirjanduse tõlkija mitmest keelest, oli Peeda toimekas tugi seltskondlikus suhtlemises, kindel seljatagune. Õigupoolest on ta ka avastamata novellikirjanik 1920. aastaist, kui uusi arvestatavaid tulijaid selles žanris polnudki liiga palju. Oma novellid avaldas ta põhimiselt Maret Vasara nime all.

Köök oli intiimsemate juttude koht, soe ring pliidi ääres. Aknast oli vaade suurele lillepeenrale ja puuriitadele selle kõrval ning noortele viljapuudele aia sügavuses. Aknaaluse laua otstes olid toolid. Vajadusel võeti söögitoast mõni tool ligi. Keegi võis istuda pliidi man, keegi seista köögi ukse pääl esikus.

Vahel saabus luuletaja Hendrik Adamson Mulgimaalt, kust oli pärit ka Marje, ja harutas köögilauale laiali oma isikliku toidumärsi, või, leiva ja pudru.

Kui kriitik ja tõlkija Ants Oras viibis oma äia professor Aadu Lüüsi man Vikerkaare tänaval, siis nägi ta oma aknast ilusti ära, kas Vallakute köögis on liikumist ja kas on mõtet tulla läbirääkimisi pidama.

Eesti Kirjanikkude Liidu sõjaaegne juhatus, siis, kui saadi lõpuks sakslastelt luba tegevust jätkata, paelub koosseisult. Viimane talv 1943/1944, kõik olid veel Eestis ja korraks koos. Lisaks Vallakule Gustav Suits esimehena, Friedebert Tuglas, Heiti Talvik ja Pedro Krusten. Kõik nad käisid Vallakute juures.

Nooreestlane ja akadeemik Gustav Suits tuli ja koputas tasakesi labakindaga aknale. Temaga koos kuulati salamahti raadiouudiseid.

Kirjanikele õnnestus Saksa okupatsiooni ajal välja võidelda toidukaardid. Kõigil polnud ühesugune kaart, mõnel oli esimese järgu oma. Näiteks näitekirjanik Hugo Raudsepal, kes oli küll ise Elvasse pagendusse saadetud. Tema komöödiate lavastused käisid pinda igasugustele, nii Vene kui ka Saksa okupatsioonivõimudele. Ometi leidis Raudsepp võimaluse korraks Tartusse jalga lasta, et Peet Vallakut 50. sünnipäeva järel tervitada. Raudsepp kraamis köögilauale oma toiduabi. Kilukarbi ja väikse sosku valget viina. Kääris pidulikult käised üles ja avas isiklikult kilukarbi. Lahkudes küsis ukse pääl: „Millal me jälle sellise orgia korraldame?” Niisugust võimalust enam ei tulnud. Hugo Raudsepa elu lõppes 1952. aastal Siberi vangilaagris.

Luuletaja ja kunagine orbiitlane Juhan Sütiste saabus Tallinnast ja istus sääl köögis viimast korda jõuluajal 1944. Käis vahepääl ära, Peetri kirikus jumalateenistusel ja endale olulisi Tartu paiku üle vaatamas. Tuli tagasi ja jutustas õhinal, mida oli näinud. Need olid Sütiste viimased jõulud. Raamatu „Mälestusi Juhan Sütistest” (1985) koostaja Oskar Kruus üritas Marje sõnastust pehmendada, märkides, et Sütiste oli vaadanud üle ukse kirikusse. Sest tegu oli ikkagi mehega, kelle maakera oli 1940. aastal pöördunud itta. Marje sellega ei leppinud ja lugu ilmus algsete sõnadega: „„Tead, ma käisin täna ka kirikus, orel mängis ja kuusk oli sees,” ütles Sütiste pärast vaikimist.”

Auväärses eas järelärkamisaegne usklik luuletaja Anna Haava tuli ühel päeval köögi akna taha, koputas tokiga vastu klaasi ja nõudis Daniel Palgit. Just nimelt Palgit, mitte kedagi teist, sest Eesti Kirjanduse Seltsi juhtiv tegelane, kirjandusteadlane ja toimetaja oli Haava silmis sellal üks väheseid usaldusväärseid autoriteete. Palgi oli aastaid Vallakute juures korteris, kui ta Tartus tööl käis ja iga päev koju Peedule ei läinud. Anna Haaval oli härra Palgile ainult üks küsimus: „Kaua see jama veel kestab?” Seda mäletas hästi Betti Alver.

Seesama Daniel Palgi pesi hommikuti köögis hambaid, nii et pasta lendas ühtlases rütmis kahele poole laiali. Krõmpsutas hoolega toorest kapsast. Metoodiliselt, põhimõttekindlalt ja tervislikult, nagu ta tegi kõike muudki. Kapsast kasvatas Palgi ise oma Peedu elamises.

Vallakute köögis „käisid vanahärrad kodusoojust nautimas”. Kirjastaja, Eesti Kirjastuse Kooperatiivi asutaja ja vedaja August Pill sõnastas selle niimoodi. Pill andis muu hulgas välja koguteose „Arbujad”, samuti „Põhjamaade romaanide” sarja, kus ilmus ka Marje Pedajase tõlkeid. Härrade köögiseltskond aga oli võrratu. Nende hulgas oli noil järjest süngemaks vajuvail päevil kunstnik ja kirjanik Jaan Vahtra, kui ta tuli Tartu oma asju ajama. Peedaga olid nad hääd tuttavad juba esimese ilmasõja ajast, kui mõlemad Peterburis kunsti õppisid. Mart Pukits, kunstnik, kunstiloolane ja tõlkija, meie esimesi raamatukujundajaid ja üks kunstiühing Pallase asutajaid 1918. aastal. Kunagine tütarlastekooli direktor ja kirjamees, Eesti Üliõpilaste Seltsi patrioot Jaan Roos, kelle ehedad ja salajased päevaraamatud nüüd meie ajastutaju tänuväärselt täiendavad. Ja järelärkamisaegne luuletaja ning trükikojaomanik Karl Eduard Sööt, kes toetas rahaliselt Betti Alverit. See oli pääle Heiti Talviku arreteerimist, kui Alveril Tartus enam elupaika polnud ja ta vahel Vallakute man peatus. Sööt mõistis seda teha delikaatselt. Tegi seda ehk säälsamas Vallakute köögis, kus nad kokku said?

Peet Vallak ise, pigem hää kuulaja kui kõneleja osas, uksemademel seismas, võttis tavaliselt otsustaval hetkel kohvitegemise üle, sest nii olulist asja ei saanud kellegi teise, isegi mitte Marje hooleks usaldada. Kohv vähemalt pidi olema korralik.

Aga 1953. aastal pidi Marje säälsamas köögis lohutama oma sümpaatset vene keele õpetajannat, kes nuttis lohutamatult, sest Stalin oli ära surnud. Marje võttis vene keele tunde, et oma keeleoskust parandada. Peeda haiguse süvenedes jäi Maksim Gorki tõlkimine puhtalt Marje hooleks. Valitses bukvalismi aeg. Pöörati kõrgendatud tähelepanu sõnasõnalisele vastavusele, aeti näpuga järge. Oli keeruline toime tulla, kui tahtsid siiski mingil moel loominguline olla. Aga kuidas ligimest lohutada, kui enesel süda hõiskab ja naer tikub pääle? Sellised küsimused jäävad, sest on igavikulised. Diktaatorid õnneks ei ole.