Eeva Park: „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud”.
Hea Lugu, 2022. 110 lk.
Tükk aega pole ükski raamat mind nii palju üllatanud kui käesolev. Eeva Pargi proosa on ju enamasti fiktsioon, küll omaelulooliste sugemetega, aga ikkagi fiktsioon; erandiks vaid „Minu kuninglikud kaelkirjakud” (2018), mis räägib kohtumistest ja suhetest teiste kirjanikega. Egas’ ometi aedniku käsiraamat, imestasin uut raamatut lehitsedes, märgates lillesortide nimesid ja aiatööde kirjeldusi kuude lõikes. Tekstisse süvenedes selgus, et käsiraamat see siiski pole – raamat koosneb küll ajakirjas „Kodu & Aed” ilmunud kolumnidest, aga neid on ilukirjanduslikumaks töödeldud, juurde on kirjutatud eessõna ning raamatu tausta selgitav avapeatükk. Karel Čapeki „Aedniku aasta”, mis kirjanikku juba õrnas eas vaimustas ja millele mõeldes ta lõpuks selle raamatu kokku olevat pannud, polnud minu lugemislauale veel jõudnud. Mistõttu ehk Pargi raamat minus algul väikest võõristust tekitaski. Aegamisi aga harjusin Parkide üüratus, ligi 7000 m² suuruses Jänese talu aias toimuvale kaasa elama (ja tahes-tahtmata tundma ka alaväärsust oma pisikese aiasopi pärast). Looduse korduv aastaring on ajendanud autorit meenutama olnut ja mõtisklema tuleviku üle. Nii et tegu on memuaristika ja/või mõttepäeviku žanri kuuluva raamatuga, mille keskmes pole seekord inimese suhe kaasinimesega, vaid oma aiaga. „Aia rajamine on mulle alati olnud rohkem oma maailma loomine, mitte ainult aiaarmastus,” kinnitab Eeva Park saates „Loetud ja kirjutatud”.[1] Samas saates ütleb ta, et aed laieneb tema jaoks maailmaks, sest seal on olemas kõik: töö, taevas, taimed, rõõm ja inimesed aias. Pühendumine oma aiale olevatki väga eestlaslik. „Nii suuri ja kauneid aedu nagu siin ei ole kusagil mujal maailmas. Nagu oleksime kõik mõisakärnerite järeltulijad!”[2]
Impulsi luua oma kodu juurde alati ka suur aed sai kirjanik kaasa lapsepõlvest. Kasvas ju Eeva algul isa Aadu Hindi ehitatud eramus Mustamäe nõlvakul, mille erilisest aiast ta varakult, vanemate lahku minnes ilma jäi. Teistsugune, liivale rajatud aed oli Pääskülas, kus elati koos ema Minni Nurme ja õdede-vendadega. Kirjaniku alg-aed olevat aga hoopis Viljandimaa metsade veeres, vanaisa Johan Nurme rajatud Kiini talus, mis sundvõõrandati kolhoosile ja mille hiiglasliku õunaaia 1940. aasta külm talv ära võttis. Töökas vanaisa rajanud seejärel talumaa servale Piirojale kohe uue, ligi 40 puuga õunaaia, kus lapselaps mäletab teda lauldes töötamas. Aiatööst saadav rahuldus ja vanaisa „jätkuv olemisrõõm” avaldasid lapsele muljet ning seda seisundit näib autorgi püüdlevat. „Ringmäng” ei erine kirjaniku eelmistest proosateostest mitte üksnes uue ja erilise temaatika, vaid ka rahulikuma ja helgema tundetooni ning vaimukama stiili poolest. Siin ei meenuta jutustaja enam oma vanemate dramaatilist lahutusprotsessi, mis lastele jälje jättis, ega lahka ka muid suhteprobleeme. Sest iga uus päev on nüüd, raske haigusega võideldes, kulla hinnaga, mistõttu tasub näha maailmas eeskätt ilusat ja head ning seda ka lugejale edasi anda.
Autori arvates vastab eestimaises mõtteilmas „oma aed” ehk kõige enam meie luulest tuntud „oma saare” igavese otsimise kujundile (lk 52). Sellega ei saa siiski lõpuni nõustuda. Kindlasti unistavad paljud (linna)inimesed oma aiast – ja enamik jääbki unistama, sest maa ostmiseks ei ole kõigil raha ja kui olekski, siis maad lihtsalt ei jätku kõigile –, kuid Suitsu luuletuse „oma saar” osutab vast siiski millelegi transtsendentsele või mingi ideaali otsingule, mis jääb leidmata. Õnneks võimaldab luule ju mitmesugust, nii maisemat kui ka sümbolistlikku tõlgendust, ja päris aia puudumist saab alati kompenseerida oma vaimu- ja hingeaia harimisega. Kirjandusliku omailma loomine autorile olulisest paigast, selle loodusreaalide ja ilmastiku detailitruu kirjeldamine, pihtimuslikkus ja mälestuslikkus lähendavad raamatukest Tõnu Õnnepalu „Paradiisile” (2009), mille keskmes on Hiiumaal Kalestes asuv Mäe talu koos naabertaludega.[3]
Kirjanikele ja teistele vaimutöö tegijaile paistab oma aias askeldamine üldse hästi sobivat. On ju aiatöö vaheldus, mille ajal saavad puhkust nii aju kui ka silmad, teisalt vallandab füüsiline tegutsemine ka uusi ideid. „Lihtsad tööd vabastavad sind mõtlema,” rõhutab Eeva Park.[4] Ammusest ajast on iluaedu rajatud ja kasutatud ka teraapiavahendina: kauneid lilleõisi vaadates ja taimi puudutades, puude-põõsaste rohelise värvi ja lehtede sahina rahustavat toimet kogedes leiab inimene hingerahu ja sisemise tasakaalu, mis on tervenemiseks hädavajalik. Ka Friedebert ja Elo Tuglas olevat 1950-ndate stalinlikul hirmuajal hakanud meeleolu tõstmiseks erilise innuga oma koduaia eest hoolitsema, rajades sinna kiviktaimla ning istutades ligi sada roosipõõsast, mida käidi imetlemas lähedalt ja kaugelt.[5] Taimede istutamise, rohimise ja muruniitmise pingutus pole võrreldavad füüsilise tööga majaehitusel, millel samuti teoses lühidalt peatutakse. Koos abikaasa Peetriga esimest maja ehitades koges autor „segumasinasse liiva, tsementi ja lupja kühveldades suuremat mõtte- ja olemisvabadust kui kunagi enne” (lk 16). Tõepoolest, teist nii tublit mördisegajast naiskirjanikku annab otsida! Autori sõnutsi oli see enda üleni mängupanek ehitusel „parajalt hull seiklus” ja sõbrad olevat pidanud abielupaari tol ajal ilmselgelt hulluks. Tagasivaates peab kirjanik metsiku töörügamise varjatud põhjuseks oma loomupärase laiskuse ületamise soovi, „sest see raamatute kohal rosinasaia pugiv plika – see, kes oleks üle kõige tahtnud lakas heinakuhjas kerra tõmbuda ja fantastilisi lendamisunesid näha, oli minus kogu see aeg täiesti alles” (lk 8). Et õige töö peab olema raske ja kurnav, tihti ka ebameeldiv, seda stereotüüpset arusaama on meie teadvusesse ju maast madalast istutatud, mida ilmekalt näitlikustab laps-Eeva otsus töötada suurena kalatsehhis sprotikarpide täitjana. Raamatu pealkiri „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud” vihjab, et aed pakub töörabamist vaat et aasta ringi, kuid põhjamaises Eestis pole tegelikult novembrist märtsini aias suurt midagi teha peale rooside ja rododendronite kuuseokstega kinnikatmise ja neile külma kaitseks lume kühveldamise. Kas „Aedniku 9 kuud” olnuks liiga pentsik pealkiri? Sügistalvisel ajal saab aiast tähtsamaks talu juurde kuuluv mets, kus käiakse koos laste ja hiljem lastelastega küttepuid ja lõket tegemas nii nagu muiste. Seepärast mõjubki raamatu esimene kolmandik pika sissejuhatusena aednikuelu kõrghooaega, milleks on mai, juuni, juuli ja august (kuigi augustipeatükk on miskipärast üllatavalt lühike). Eesti ilma kirjeldades sõnastab jutustaja tabavalt ja poeetiliselt vastuolulisi tundeid, mida meie vahelduvad aastaajad ja pidevalt muutuv ilm temas tekitavad. Kevadeootusega käib kaasas hirm, et „hetkel, kui ta on tõeliselt käes, on ta kohe varsti ka möödas” (lk 58). Või tõdemus, et juunikuu valgete ööde aegu on pea võimatu magada: „Öö aga on ju nagunii nii lühike ja nii helevalge, et kõik uned on hõredad nagu märg marli ning mõni ime siis, et pikkade juunikuu päevade ärkvelolu tunnid on täis unenäolist lendu ja unistamist.” (Lk 65.) Lugeja tähelepanu hoiavad virgena eri stiiliregistrid: kord lüüriliselt tundehell, siis asjalikult analüüsiv, seejärel humoorikas ja eneseirooniline – viimase laadi tõeline meister on muidugi Čapek. Võtsin Čapekilt laenatud motosid kaudse soovitusena ja lugesin tema ajatu teose muheledes läbi. Lüürilist meeleolu loovad ka peatükke alustavad luuletused, mis pärinevad autori esimesest luulekogust „Mõrkjas tuul” (1983), aga mõjuvad üllatavalt värskena, nagu oleks need kirjutatud just selle raamatu tarvis.
Et suure aia hooldamine eeldab sagedast füüsilist pingutust, võrdleb jutustaja aiatööd ka spordiga: „Iga aednik on vähemalt viievõistleja!” (Lk 59.) Midagi pole parata, elades kaasa jutustaja igasuvisele võitlusele mitmesuguse umbrohuga, eriti aga mehekõrguse kärnoblikaga, meenub meie rahvusklassika peateema: inimese võitlus maaga. Pidasin seda juba minevikku, kõige hiljem XIX sajandisse ja XX sajandi esimesse poolde kuuluvaks, aga võta näpust, teema on igihaljas! Ja tõenäoliselt haljendab lähiaastail järjest rohkem, sedamööda, kuidas jutud saabuvatest kriisidest ja katastroofidest kanda kinnitavad. Teadlasedki prognoosivad, et tulevikus siirdub elu aina rohkem linnast maale. Kuigi südamlikemad leheküljed on autor pühendanud oma lemmiklilledele, roosidele, väsimata kiitmast nende ilu, aroomi ja isegi erinevaid iseloomujooni, peab ta kõige olulisemateks taimedeks nii omaenda kui ka teistes aedades vanu suuri puid, mis just aina sagenevate kuumalainete ajal meile varju pakuvad. „Ma ei ole esoteerik ega arva, et puud räägiksid meiega, kuid nende vaikimine, nende kohalolek on mulle tõestus elu jätkusuutlikkusest siin, sellel planeedil.” (Lk 46.) Selle lõpuni mõistmiseks pidi kirjanik ära käima Portugalis, kus nähtud sinise eukalüpti alad, mis moodustavad neljandiku kogu riigi metsast, oli üpris inetu ja äärmiselt tuleohtlik maastik, mis liiati jätab inimesed tihti surmavasse tulelõksu. Miks peame järele tegema muu maailma vigu, võtma maha vana liigirikast metsa ja istutama asemele koledad puupõllud?
Tol nädalal, kui „Ringmängu” lugesin, kogesin, et magan paremini kui tavaliselt. Kahtlustan, et raamat toimis teraapiliselt: lugedes aedadest (lisaks Parkide praegusele koduaiale on raamatus juttu veel kahest varasemast aiast) ja aiaelust, visualiseeris mu aju positiivseid rahustavaid kujutluspilte, mille mõju jäi kestma tundideks. Eeva Park on osanud oma kauni aia väravad lugejatele avada ja raamatuga koos veedetud aeg sarnaneb kummalisel kombel reaalse kohalolemisega. Mida paremat rasketel aegadel tahta?
[1] Loetud ja kirjutatud. Vikerraadio 28. V 2022.
[2] Sealsamas.
[3] Vt ka B. Melts, Paradiis – Tõnu Õnnepalu kirjanduslik omailm. „Keel ja Kirjandus” 2014, nr 7, lk 509–523.
[4] Loetud ja kirjutatud. Vikerraadio 28. V 2022.
[5] Adsoni, Underi ja Tuglaste aed. kirjanikeaed.weebly.com
Lisa kommentaar