On 23. detsember. Tartus Nikolai Pirogovi ja Ülikooli tänava nurga peal asuvas „Edasi” toimetuse majas on kaetud pikk laud, mille ääres, auravate kohvitasside taga istuvad ajalehe 1967. aasta lühiproosa- ja luulekonkursi parimateks hinnatud tööde autorid ning žüriiliikmed. Auhinnad ja -kirjad on välja jagatud, kõik laureaadid on ennast põgusalt tutvustanud, esialgne kammitsetus taandunud. Kõnelema hakkavad mõlema võistluse hindajate esindajad – Heino Puhvel proosažürii ning Aleksander Suuman ja Jaak Põldmäe luuležürii nimel. Selgub, et konkursside üldine tase oli seekord nõrgapoolne, esimesed ja teised preemiad jäid sestap üldse välja andmata. Eriti nukker olukord valitses luules: sellal kui jutukäsikirjade hulgast premeeriti koguni kaheksat (kolm III kohta, viis ergutusauhinda), siis umbes 50 autori saadetud 200 luuletusest osutusid auhinnavääriliseks vaid kaks tööd. Need, kolmanda preemia pälvinud luuletused oli kirjutanud TRÜ arvutuskeskuse noorem teaduslik töötaja ja insener Reedik Palm, kes nüüd – kui ainus kutsutu oma võistluse arvukate osalejate seast – istub samas lauas jutustusi kirjutanud meeste ja naistega. Žüriiliikmete sõnavõtud kasvavad sujuvalt üle laiema ringi aruteluks eesti kirjanduse hetkeseisu ja perspektiivide ümber. Kui aga insener Palm ühtäkki täiesti tõsise näoga väidab, et tulevikus suudavad suurepäraseid teoseid kirjutada ka masinad, kaotab seni küllaltki vaoshoitud diskussioon pinna. Palm räägib küberneetikast, toob näiteid edusammudest masintõlke vallas, võrdleb isegi inimaju elektronarvutiga, kuid filolooge ja kirjanikke see kõik ei veena – puhkeb äge vaidlus.

*

Miks oli vaja viisakaid inimesi nõnda närvi ajada, luua tühja koha pealt veel üks rindejoon füüsikute ja lüürikute täiesti tarbetus konfliktis? Teadus ja kirjandus – mõlemasse maailma sisse elanud Reedik Palmi (1933–1974) ei jätnud külmaks kummagi käekäik ja nõnda saigi temast nende vahetalitaja, kes leidis õige mitmeid mooduseid pealtnäha vastandlikke valdkondi kokku tuua. Efektselt võimaldas seda teadusulmeliste novellide kirjutamine, aga matemaatikast ja tehnikainnovatsioonidest sai ka luule tarvis üldistusjõulisi kujundeid laenata. Matemaatiline lingvistika, tema põhiline uurimisala, oli samuti mingis mõttes harunevate huvide ristumiskohaks või nendevaheliseks sillaks. Ent Palmi väike, erinevate ajakirjandusväljaannete vahele pillutatud ilukirjanduslooming jäi mahult teadustöödele alla ning praegu mäletatakse teda kui noorelt surnud andekat matemaatikut ja mitte kui hilja debüteerinud prosaisti, luuletajat või satiirikut. Elu algupool, seevastu, seisis ligemal just sõnakunstimaailmale.

Reedik Palm sündis Lüüdia (neiupõlves Matto) ja August Palmi esimese lapsena 27. augustil 1933. aastal Tartus. Ta kasvas kodus, kus kirjandust võeti elu loomuliku osana: Akadeemilises Kirjandusühingus, Eesti Kirjanduse Seltsis, Veljestos ja mujal tegutseva kirjandusteadlasest ja -kriitikust isa suhtlusring oli lai, käis kirjanduslikke külalisi (Friedebert Tuglas, Betti Alver jt) ning riiulitelt vaatas vastu üsna rikkalik kodune raamatukogu. Varem ainuüksi vaikivat vabariiki näinud poiss läks kooli punaokupatsiooni esimesel aastal. Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda astus ta 1952. aastal, kohe peale Tartu 6.  Keskkooli lõpetamist. Kõrgkooliõpingud katkesid järsult samal talvel, kui Palm ja neli tema koolivenda arreteeriti, põhjuseks kuulumine 6. keskkooli põrandaalusesse organisatsiooni Vaba Eesti, mille kiivalt varjatud olemasolule olid julgeolekuorganid viivitusega jälile jõudnud. Palm mõisteti Vene NFSV kriminaalkoodeksi kurikuulsa paragrahv 58 alusel üheksaks aastaks vangi. Perekonna jaoks oli tegemist rusuva déjà-vu-momendiga: 1945. aastal niisamuti nõukogudevastastes tegudes süüdistatud August Palm oli vabanenud vaid kahe aasta eest, kusjuures erialast tööd ei lastud tal endiselt teha. Erinevalt isast ei saadetud poega aga kodumaalt välja, tuhandete kilomeetrite kaugusele Siberisse, ega tulnud tal ka karistust lõpuni kanda – Stalin oli surnud ja aeg teine. 1954. aasta detsembris Palm amnesteeriti, ta sai Vasalemma laagrist kodulinna naasta ning järgmisel sügissemestril võis tema nime uuesti TRÜ üliõpilaste nimekirjas silmata.

Arvutusmatemaatika erialal õppinud Palm lõpetas ülikooli 1960. aastal, omandades niiviisi matemaatiku ja matemaatikaõpetaja kutse. Ometi õpetajat temast ei saanud, teaduse pidevalt nihkuvad piirid, masintõlge ning arvutid – mis kõik said kokku tema enam kui 300 lehekülje pikkuses diplomitöös „Lause morfoloogiline töötlemine automaatsel tõlkimisel” – olid selleks liiga ahvatlevad. Lühikest aega töötas ta ENSV Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudis insenerina, seejärel vahemikus 1960–1964 vaneminsenerina TA Keele ja Kirjanduse Instituudis, kus pani aluse masintõlke võimaluste uurimisele, ja lõpuks noorema teadusliku töötaja ning taas insenerina TRÜ arvutuskeskuses, mille hingekirjas oli ta vormiliselt surmani. Oma elu viimastel aastatel teenis ta tegelikult elatist vabakutselise literaadina ajalehtedele tõlkekaastöid tehes.

Kui palju Palm õpingute ning instituuditöö kõrvalt sahtlisse kirjutas, on tema alles hoitud pabereid sirvides raske öelda. Kindlalt sellesse perioodi dateeritavate väheste säilinud ilukirjandusfragmentide põhjal võib väita vaid seda, et noores eas tekkinud loomingulisi ambitsioone polnud ta kunagi maha matnud ega jätnud katki koolipõlves alustatud luuletamist. Tundub tõenäoline, et Palmi enesekriitiline meel pidas paremaks enamikku oma varastest katsetustest mitte talletada. Sellel ebamäärasel taustal mõjub tema trükidebüüt üpris suurejooneliselt. Käsikiri, mille ta 1965. aasta „Pioneeri” jutuvõistlusele saatis, pälvis seal koos Helju Rammo looga „Professori poeg” kõrgeima välja jagatud ehk teise preemia ja kopsaka auhinnaraha – 150 rubla. Jutt ise, pealkirjaga „Vaigulõhn”, ilmus väljaande augustinumbris^[1] ning räägib Maa ajaloolasest ja Marsil sündinud tüdrukust, kes peavad pärast sõiduki purunemist jalgsi läbi punase planeedi kõrbe järgmisesse baasi jõudma. Koos Ustus Aguri, Henn-Kaarel Hellati, Boris Kaburi, Jaan Kaplinski, Rein Sepa, Ain Raitviiru, Ralf Tomingu ja teistega kuulus Palm nende haritlaste hulka, kes lugesid 1960. aastate Eestis õhinaga moodsat teadusulmekirjandust; tema žanriteadlik autoripositsioon tõusis esile juba „Vaigulõhnas”, mis oli tihedas suguluses Arkadi ja Boriss Strugatski 1960. aasta novelliga „Ночь на Марсе” („Öö Marsil”), aga sama joont jätkasid ka sootuks süngema miljööga jutud „Kohtumine” (1966, avaldamata) ning „Järeleksam” (1968, ilmunud 1969).

Aeg oli teadusliku fantastika viljelemiseks erakordselt soodne, esimeste sputnike ja Juri Gagarini vägitükkide tuules kümnendi alguses hiiglaslikuks kasvanud üleliiduline kosmosevaimustus leidis ühe väljundi lugejate piiritus huvis just tolle kirjandusžanri vastu. Ühtlasi oli see ainus ulmekirjanduse kolmest suurest alamžanrist, mis jäi Nõukogude kultuuripoliitikast tasalülitamata, ehkki rajanes peaaegu tervikuna lääne autorite loomingu eeskujul ning andis küllaga võimalusi tekstidesse allegooria kattevarjus režiimikriitikat sisse põimida. Kõigest hoolimata vastav eestikeelne traditsioon paari aastaga pikisilmi oodatud kunstiküpsust ei saavutanud, esialgu pakkusid seda vaid „Loomingu Raamatukogus” (Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kōbō Abe), perioodika veergudel ja mujal ilmunud tõlked. Eriti igatsesid planeetidevahelistest reisidest, robotitest ja tulevikumaailmast jutustavaid algupärandeid lapsed ja see oli ka põhjus, miks „Pioneeri” toimetus ei pidanud paljuks jutukonkursse välja kuulutades igal aastal toonitada, et lisaks teistele tänuväärsetele teemadele, nagu koolielu, matkaseiklused või nn Suur Isamaasõda, võiksid võistlejad jõudu katsuda ka teadusulmelise ainestikuga. Küllap polnudki rohkem vaja, et meelitada Reedik Palmi 1965. aastal esimest korda võistlusel osalema, aga kolmest tema „Pioneerile” kirjutatud loost tabas suurim edu hoopis ainsat mitteulmelist – metsavenna ja pioneeritüdruku saatuslikust kokkujuhtumisest rääkivat „Metsikut suvitajat”, mis sai 1967. aasta konkursil sama kõrge koha kui „Vaigulõhn”, trükiti ära ajakirjas, siis antoloogias „Jutupaunik 1969” ning lõpuks veel – tükk aega peale autori surma – Heljo Männi koostatud kogumikus „Kullaotsijad” (1988).

Lastejutuna serveeritud „Metsik suvitaja” oligi ainus Palmi ilukirjandustekst, mis tema eluajal raamatukaante vahel ilmus. Tõsi, eesti lastekirjanduse üldpilti sobitusid tema „Pioneeri”-lood umbes sama hästi või halvasti, nagu passis „Jutupaunikusse” ennast 20 aastat soos varjanud kibestunud metsavenna lugu – alaosas „Isade noorusmaalt”, kuhu Heino Väli koostajakäsi oli selle paigutanud. Õieti erinevad nad laadilt väga vähe Palmi täiskasvanud lugejale adresseeritud novellidest, mis osalesid „Edasi” lühiproosavõistlusel ja mida on samuti kolm: peale nimetatud „Järeleksami” veel „Libahunt” (1966, ilmunud 1967) ning „Udumäe kuningas” (1971, jäi avaldamata). Kõigi tema narratiivide pinge tuleneb juhuslikult aset leidvast kontaktist iseenesest kokkusobimatute, ent siiski paralleelselt eksisteerivate reaalsuste vahel. Nii satuvad üksteisega äkitselt silmitsi pikalt teel olnud astronaudid ja neist maha jäänud inimkonna järeltulijad või krüounest ärganud mees ja katastroofijärgne inimtühi maailm või linnanoored ja salapärase Udumäe ekstsentrilised elanikud. Kuidas see pinge laheneb – ja seda ta teeb alati –, oleneb juba tegelastest. Mõneti meenutavad need lühikesed lood (konkursitingimused sätestasid maksimaalseks pikkuseks 12–15 masinakirjalehekülge) kontrollitud tingimustes läbi viidavaid eksperimente, katsete seeriat, mis otsib kinnitust hüpoteesile, et nüüdisaega mahtuvaid rohkeid paradokse on võimalik lahti harutada, nende pooluseid lepitada ning siis edasi minna, hülgamata ainsatki inimlikkuse päristahku. Ja mida muud kujutas endast ka too 1967. aasta detsembris „Edasi” toimetuses provotseeritud sõnavahetus, kui mitte veel üht seesugust eksperimenti?

Ent see on vaid pool võrrandit. Sulaajal olid teadusulmejutud ja -romaanid Nõukogude Liidus tõesti äärmiselt menukad, kuid oli üks kirjandusliik, mille järele valitses veelgi suurem nõudlus, nimelt värske luule. Teise ning vähemalt sama ereda osa Reedik Palmi tekstidest moodustavadki ajavaimuga suisa kahtlaselt hästi resoneeruva loojanatuuri kirjutatud luuletused. Esimesed neli neist ilmusid täpselt aasta peale „Vaigulõhna” ajakirja „Noorus” XXI aastakäigu kaheksandas numbris. Bukett andis tunnistust 32-aastaselt kirjandusse tulnud autori loominguliste taotluste läbimõeldusest ja kindlusest. Ühe, ennist kõneks võetud erandiga ta ajalehtede-ajakirjade luulevõistlustest osa ei võtnud ja värsskäsikirjad, mis ta toimetustesse saatis, olid anonüümsust tagava märgusõna või pseudonüümi asemel varustatud autori nimega, olgu saajaks siis „Edasi” või „Noorus”, „Pikker” või „Looming”.

Oma kaasaegsete eesti poeetide seast olid Palmile meele järele näiteks Uno Laht ja Jaan Kross, viimase kuulsale „Maailma avastamise” tsüklile on ta kirjutanud isegi vaimuka paroodia pealkirjaga „Kõik inimesed on sündinud Oxfordis”.^[2] Aga tema eeskujude spekter oli oluliselt laiem ja mitmekesisem, seda ka keeleliselt: vene, poola, saksa ja tšehhi keeles kirjutavate luuletajate teoseid luges ta võimaluse korral originaalis. 1966. aastaks oli ta välja töötanud omaenda poeetilise käekirja, mis pole küll kuigi uuenduslik – ega nii ühtlane nagu proosa puhul –, aga siiski hõlpsasti äratuntav, kui teada, mida vaadata. Seda käekirja aitavad iseloomustada kaks salmi „Nooruse”-buketi esimese luuletuse keskelt:

Veel Udumäele polnud kauge minna.
Veel manatargad mõistsid linnukeelt.
Maapõue vajund muistse Kungla linna
veel üksik rändur leidis eksiteelt.
Ent juba vaikselt vargsi valjemini tuikas
raal-ratsionaalse täisea karge rütm.
Erkaralt hundilaane vahelt vedur huikas.
Süsteem. Struktuur. Režiim. Või algoritm.^[3]

Palmi esimeseks valikuks lüürikas olid traditsioonilised nelikvärsid, alg- ja lõppriimid, lineaarne kompositsioon ning korrapärase rõhumustriga kaasnev voogav rütm. Aga tema luule n-ö vesimärkideks, mis võivad esimesel lugemisel kergesti märkamata jääda, kuid lähemal vaatlusel üllatavad oma isikupära ja värssi tihendava toimega, on elegantselt kokkujoodetud sõnad. Praeguses näites väärivad tähelepanu vaid kaks: erkarg huige ja raal-ratsionaalne täisiga, ent luuletuse kuninglik lõpufraas ronk-nõgi-tõrvmust pigisöine kass demonstreerib nähtust ehk lennukamalt.

Eesmine, ürgse mineviku nostalgiat heiastav salm sisaldab mitu peanoogutust eesti XIX sajandi kunstmütoloogia suunas: kultuuriseoste võrgule nõjatumine on Palmi ilukirjandusele tüüpiline. Need noogutused võivad väljenduda tsitaatpealkirjades (ladina sententsid), motodes, pühendustes, laenatud fraasides (luuletus „Tüli me ei nori” kasutab noppeid Uno Lahe „Roosadest prillidest”), tegelaskõnes ja -nimedes (metsavend Reiman, „Libahundis” Tiina) või terves kirjanduslikus metatasandis (Kreutzwaldi „Udumäe kuningas”). Miski ei takistanud teda Strugatskite mõju all kirjutatud tekstis viitamast nii Juhan Liivi luulele, „Punamütsikese” muinasjutule kui ka nõukogude autorite Vladimir Voinovitši ja Jevgeni Dolmatovski ülipopulaarsetele kosmosešlaagritele; või pühendamast H. G. Wellsi sajandaks sünniaastapäevaks Kitzbergi näidendit töötlevat ja Kreutzwaldist inspireeritud tsüklisse paigutuvat juttu. Eriti meeldiski Palmile vedada paralleele omariikluse-eelse rahvusliku kirjasõna ning teda ümbritsenud 1960. aastate vaimulaadi vahele. 1966. aastal avaldatud pilaarvustus „Kuhu te lähete, sm. Andi?” mängib juba pealkirjas kurioosse ajanihkega, tuues ühe katuse alla Friedrich Kuhlbarsi (pseudonüüm Villi Andi) ja Aadu Hindi (näidend „Kuhu lähed, seltsimees direktor?”). Kirjutis analüüsib „andeka noore autori” Kuhlbarsi „üht viimast” luuletust „Kui Kungla rahvas kuldsel aal”, kasutades selleks sotsrealistlikule kriitikale omaseid skisofreenilisi hoiakuid ja kunstikaugeid probleemiasetusi. Stiilinäide:

„[Teises] salmis satub autor müstiliste kujutelmade võimusesse, ja väidab, et nimetatud kontserdilt olevat kohaliku fauna ja floora mitmesugused esindajad (näiteks linnud, loomad ja lehepuud) saanud mingisugust „laululugu”. Siinkohal hämmastab eriti okaspuude täielik mahavaikimine, kuigi on hästi teada, et nad annavad rahvamajandusele palju väärtuslikumat toorainet kui tavalised lehtpuuliigid. Kuigi luuletaja end veidi hiljem parandab ja nendib, et lauljate hulgas oli ka „mets” tervikuna, siiski see lugejat ei veena.”^[4]

Toonase ajakirjandusvälja riiklik reguleerimine kajastus muu hulgas perioodikaväljaannete tohututes tiraažides: nii trükiti vormiliselt rajoonilehte „Edasi” 1970. aastal üle 90 000 eksemplari. Tõenäoliselt edestaski lugejate arvu poolest kõiki teisi Palmi tekste just „Edasis” avaldatud „Libahunt”, mille muidu tahes-tahtmata üürikest retseptsiooni rikastas ootamatu seik: lugu jäi silma leedu keeleteadlasele Domas Lukšysele, kes otsustas selle 1969. aastal Kaunase päevalehe „Kauno Tiesa” kultuurilisa tarvis ära tõlkida. Eesti ja läti keelt oskav Lukšys oli selleks ajaks ümber pannud juba kaks eesti lasteraamatut (Richard Roht, Jaan Rannap) ning Juhan Smuuli reisikirja „Jaapani meri, detsember”. Suhteliselt pikkade intervallidega ilmunud ja mitme erineva väljaande vahel jaotunud vähestest juttudest-luuletustest mingi kirjandusliku maine üles ehitamiseks muidugi ei piisanud. Ja sellegipoolest oli Palmi loomingus midagi, mis suutis ka väikeses koguses tähelepanu ning poolehoidu äratada.

Oskar Kruus luges vaid „Vaigulõhna”, aga sellest saadud mulje oli küllaldane, et tõsta „huvitavast teadusemehest” autor kohaliku lasteulme viletsa künkakese tippu.^[5] Veidi avaram vaade Palmi loomingule oli Heino Välil, kes „Pioneeri” 1966. ja 1967. aasta jutuvõistluste žüriiliikmena oli tuttav ka ülejäänud kahe lasteajakirjale saadetud looga, kaasa arvatud käsikirjalise „Kohtumisega”. 1969. aasta 10. aprillil Tallinna Kirjanike Majas toimunud lastekirjanduse aastaülevaatekoosolekul peetud ettekandes väljendas ta põgusas kõrvalepõikes oma meelehärmi paljutõotavate autorite Juta Leesiku ning Reedik Palmi ärakadumise pärast.^[6] Mõlemalt võttis Väli ühe jutu oma samal aastal ilmunud järjekordsesse „Jutupauniku” köitesse. Eraldiseisvalt saab kõikides konkurssidel pälvitud tunnustustes (kaks II preemiat, kaks III preemiat, üks ergutuspreemia ja üks äramärkimine) näha tõendit Palmi kirjutusviisi kontekstiülese sugestiivsuse kohta. Ent täit ülevaadet tema avaldatud loomingust vaevalt kellelgi peale autori enda oli – kuniks küsimus aktualiseerus 1974. aastal seoses kurva vajadusega kirjutada Palmi nekroloog. Selleks ühendasid sobivalt jõud matemaatik ning kirjandusteadlane: TRÜ arvutuskeskuse esimene juhataja Ivar Kull ja Abel Nagelmaa, kadunud August Palmi kolleeg kirjandusmuuseumist. Jätkväljaandes „Matemaatika ja kaasaeg” ilmunud järelehüüe ongi jaotatud kaheks osaks, varalahkunud inseneri teaduspublikatsioonide ning -publitsistika järel on ring peale tehtud ka tema lühiproosale ja luulele. Nagelmaa (ilmselt just tema) võtab lühikeseks jäänud kirjanikutee kokku nii: „Seda pole küll palju, aga need tööd on siiski tähelepandavalt omanäolised.”^[7]

Kirjandusele pühendumine oli Reedik Palmi unistus, konkreetne ja tungiv unistus, millele ta tõi ohvriks oma lõpetamata jäänud kandidaadiväitekirja ning stabiilse sissetulekuga töökoha ülikooli arvutuskeskuses. Ent ümberlülitumine ei läinud libedalt, õigemini jooksis hoolimata nähtud vaevast liiva – ja seetõttu on temast takkajärgi paslik rääkida kui viivukeseks kirjandussfääri püsiasukatega samas lauas istunud külalisest. Küll haritud, kombekast ja isegi oodatud külalisest, aga siiski üksnes külalisest, või, mis vahest veelgi tabavam, suvitajast. Laiemalt on suvitamise kujundi kaudu eesti ulmekirjanduse esiajalugu mõtestanud Kristjan Sander,^[8] aga Palmi puhul on võrdlusel lisatagamaad. Jõudeoleku staatiline motiiv varieerub läbi tema loomingu, kattes nüansshaaval skaala, mis ulatub närvesöövast ootusest sügava, aastakümneid kestva hibernatsioonini. Määravate tegude algmed kujunevad siin tegevusetusest, dialoogi eelduseks on vaikus. Novellis „Libahunt” ujub maal suvitavale reaalteadlasele külje alla kohalik tüdruk, kes hakkab võõrale mehele rääkima, et oskab hundiks muutuda. Vastu ootusi ei aja teadlane teda ära, jääb hoopis kuulama, muutub uudishimulikuks, pärib ühte ja teist ning katsub tüdruku müstilisi kogemusi kuidagi valutult enda maailmapildiga ühitada. Selles süžeekäigus on midagi väga eskapistlikku. Ja samasugune eskapistlik noot kõlab läbi tervest Palmi kirjandusse suundumise projektist.

Selleks, et unistus täide viia ja lõplikult põgeneda, tuli ennast esmalt lahti tõugata kirjandusperifeeria roostunud kaldapervest: eemalduda ajalehtedest ning jõuda raamatuteni. Selleks oli tal kolm strateegiat. Esimene puudutas proosat ja ilmnes juba esimese novelli juures. „Vaigulõhna” lüüriline kõrberännak moodustab küll iseseisva terviku, kuid samas mõjub episoodina suuremast loost; ka ust tulevikku (tegevusajaks umbes 2008. aasta) paotatakse imevähe, ehkki olemasolevast aimuvad keeruka maailmakujutluse kontuurid. Nagu autori tehtud märkmed kinnitavad, oli jutt algselt mõeldud üheks peatükiks ulmelisest Bildungsroman’ist „Täiesti harilik maailm”. Raamatuideid genereeris ja viimistles Palmi mõistus üldse kiiremini kui neid – isegi osakaupa – realiseerida suutis. See-eest olid paberile pandud kavatsused enamasti üpris intrigeerivad, näiteks inimeste ja robotite vahekorra üle mõtisklev piibli loomisloole viitava pealkirjaga novellikogu „Kuues päev” või kodumaa lähiminevikule paljude tegelaste abil panoraamset vaadet pakkuv autobiograafiliste sugemetega kollaažromaan „Seiklus”, mille pidi sisse juhatama tsitaat Isaac Asimovi ulmejutustusest „The Dead Past” („Möödanik”). Ometi ideevisandid ja poolikud käsikirjad raamatut ei täida ning terviklood olid visad valmima – nii suubus tühjusesse jutukogu üllitamise plaan.

Luuletajana läbilöömiseks oli Palmil teistsugune strateegia. Peale seda, kui tema luulet oli avaldanud terava kultuurinärviga ajakiri „Noorus”, oli järgmiseks sammuks võtta sihikule prestiižsem „Looming”. 1967. aasta alguses ta seda tegigi, aga tagajärjetult: neli „Loomingu” toimetusse saadetud luuletust lükati tagasi, kaalukeeleks sai „Etiam tu – Eesti?”, mille versaalis lõpurida „KÕIGE VÄIKSEM SUURRAHVAS MAAILMAS!” poleks ilmselt Glavliti ametnike töölaudadest niikuinii kaugemale jõudnud.^[9] Edasised püüded luulega kirjanduselu keskmesse pürgida lükkas Palm tulevikku, „Pikri” toimetuse liikme Rudolf Rimmeli ärgitusel hakkas ta sama aasta suvel huumoriajakirjale satiirilisi värsse kirjutama ning just seal ongi ilmunud kõige rohkem tema luuletekste (15 pala aastail 1967–1970). Too käiguvahetus ei räägi siiski resignatsioonist: „Loomingul” (ja tema „Raamatukogul”) oli oma koht Palmi plaanides ka hiljem, nii kannustas eelmainitud „Seikluse” sisu ja struktuuriga edasi töötama just „Loomingu” 1967. aasta novellivõistlus, kuigi sedavõrd mastaapset ideed lühivormi suruda olnuks ilmselt keeruline.

Üksiti oli arvutusmatemaatikul varuks veel kolmas strateegia perifeeriast pagemiseks. See hõlmas tema pikaaegset huvi ilukirjanduse tõlkimise vastu, misjuures loomupärane keeleline andekus ja kirjutamiskogemus andsid teatava eelise. Eriline side oli Palmil poola keele ja kirjandusega, side nimega Stanisław Lem. Väljavaade saada Lemi – oma lemmikautori ja kirjandusliku eeskuju – teoste eestindajaks tundus vastupandamatu ja võimalusi selleks otsis ta aktiivselt, kuid esialgu päädisid need otsingud vaid ühe „Noorusele” tõlgitud jutuga Ijon Tichy mälestuste seeriast.^[10] Asjad võtsid paljulubava pöörde 1969. aasta aprillis, kui Palmil õnnestus sõlmida leping kirjastusega Eesti Raamat: talle usaldati Stanisław Lemi 1961. aastal ilmunud romaani „Powrót z gwiazd” („Tagasitulek tähtede juurest”) tõlkimine. Sündmus oli märgiline mitmes mõttes. Esiteks oli sama teos olnud selgeks inspiratsiooniks „Kohtumise” kirjutamisel, teiseks paistis professionaalne kirjanduslik karjäär nüüd suisa käeulatuses ning kolmandaks oli tekkinud tugev argument ajakuluka teadustöö jätkamise vastu. Kuid haugatud tükk osutus traagilisel kombel liiga suureks. Kes on „Tagasitulekut” lugenud, teab, et sealsete tundmatuseni muutunud tulevikumaailma neologismirikaste kirjelduste kadudeta edasiandmine nõuab tõlkijalt tõelist virtuoossust. Esimeseks suuremaks tööks algajale on see ränk valik, liiatigi kui too algaja peab originaaltekstist sügavalt lugu ja kardab moonutada selle stiili. Uude ülesandesse süvenemist segasid muud kohustused, pärast arvutuskeskusest lahkumist hoidis Palm ennast vee peal vabakutselisena, peamiselt ajalehtedele „Edasi” ja „Noorte Hääl” aimeartiklite tõlkimisega. Lemi romaani vahendamine edenes aeglaselt, lepingu tähtaeg – 1. juuni 1970 – saabus liiga ruttu ja kirjastuselt tuli korduvalt aega juurde küsida. 1972. aastal abiellus ta toonase matemaatika-aspirandi Mare Koiduga. Peagi kolisid nad naise vanemate majja Viljandis, perre sündis kaks poega.

Mis näis algusena, oli tegelikult lõpp. Tõlketöödega kimpus oleva Palmi tervis hakkas halvenema, tema organismi kurnas lümfivähk. 1973. aasta septembris tühistas kannatuse kaotanud kirjastus lepingu, tõmmates nõnda kriipsu peale matemaatiku lootusele kirjandusmaailma äärealadelt välja pääseda. 1974. aasta 28. veebruaril Reedik Palm suri.

Kaks ja pool aastat hiljem ilmus Eesti Raamatu „Mirabilia” sarjas Stanisław Lemi „Tagasitulek tähtede juurest”. Raamatut trükiti 50 000 eksemplari – see sinisekirjude pehmete kaantega köide on endiselt olemas paljude kodude riiulitel. Tõlge on meisterlik, autoriks Gunnar Kaarend.

*

Millisel hulgal on tegelikult neid autoreid, kes, olles jõudnud tundmatuse ja tuntuse piirile, pole suutnud seda päriselt ületada? Palmi põlvkonnakaaslaste abil võiks tõdeda, et ühe Ilmi Kolla kohta on väga mitu Albert Koeneyt ja Mark Udamit, kelle nimesid tänapäeval teavad vähesed. Lõpuks ei ole kirjandusloo kulg võrreldav sirgesse ritta laotud doominokivide kukkumisega, täiusliku ja ühemõttelise ahelaga, mis nüri järjekindlusega iga ande põlistab. See on ühtlasi põhjus, miks ikkagi tasub võtta ette ekspeditsioone kirjandusperifeeria vanematesse kihistustesse ning otsida sealt mitte kanoniseeritud kirjanike esiletõusu saatnud mürafooni, vaid hästi unustatud vähem häälekate loojate põnevaid, ajaproovile vastu pidanud tekste. Kuniks suurepäraste teoste kirjutamine on veel inimeste pärusmaa.

---

^[1] Reedik Palmi avaldatud ilukirjanduse bibliograafiat ja avaldamata käsikirjade kohta vt: T. Ariva, Reedik Palmi kaks maailma. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2022. Võrgufail. „Vaigulõhna” kordustrükk ilmub järgmisel aastal kirjastuse Gururaamat antoloogias „Minu isa luulud”, mis koondab Nõukogude Eestis perioodil 1950–1990 avaldatud algupäraseid ulmejutte.

^[2] A. Autor, Kuidas ma romaani kirjutasin. (Kogemuste vahetamise korras). „Edasi” 6. VIII 1967.

^[3] R. Palm, Täna õhtul kell 20.00 tantsivad murueide tütred. „Noorus” 1966, nr 8, lk 68.

^[4] R. Retsensent, Kuhu te lähete, sm. Andi? „Sirp ja Vasar” 5. VIII 1966.

^[5] O. Kruus, Fantastikast eesti lastekirjanduses. „Edasi” 26. II 1967.

^[6] H. Väli, Kõrvutamisi, võrdlemist, vaagimist ehk lasteraamat 1967–68. Rmt: H. Väli, Mallega ja Kallega. Tallinn, 1975, lk 61.

^[7] I. Kull, A. Nagelmaa, Reedik Palm – matemaatik ja literaat. Rmt: Matemaatika ja kaasaeg, 20. Tartu, 1975, lk 138.

^[8] Sander peab suvitajate all silmas kirjanikke, kelle üksikud teadusulme konventsioone järgivad teosed on nende loomingus marginaalsed (Matthias Johann Eisen jt), ning ühtlasi esimesi väheviljakaid žanriautoreid (nagu Rein Sepp). K. Sander, Kirjanduslikus provintsis suvitajatest selle asustamiseni. Rmt: Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjandusest. Tartu, 2020, lk 384–390.

^[9] E. Maasik R. Palmile 3. IV 1967; Luuletuse „Etiam tu – Eesti?” käsikiri. Mõlemad M. Koidu valduses.

^[10] S. Lem, Päästkem kosmos! (Ijon Tichy avalik kiri). „Noorus” 1966, nr 12, lk 66–71.