Üks vaikus ja teine vaikus. Mind ei eksita kodus praegu mitte keegi, ometi tulen kirjutama siia oma endise töölaua taha „Loomingu” toimetuses. Vaikus majas Harju 1 tihendab mõtlemist, koondab midagi vajalikku ja nii on parem keskenduda nähtusele Eesti Kirjanike Liit. Mis ajast see minu ellu tuli ja kuidas? Üldse mõiste „kirjanik” ja eraldi „eesti kirjanik”? Esialgu, varakult lugema hakanud lapsele kindlasti võimatusena: ega siis ometi mina ei hakka kunagi kuuluma nende inimeste hulka, kes on oma mõtetega täitnud kõik need köidete leheküljed meie koduses mustast tammest, klaasitud raamatukapis – mööblitükk, mille isa oli ostnud kunagi aastaid tagasi, sõja eel Vaterland’i kutsutud saksa perekonnalt, vist Wiera-nimelistelt omanikelt nende ärasõidueelselt varaväljamüügilt. Raamatuid polnud meil just palju, kuid kusagil pidid olema, või vähemalt olid olnud inimesed, kelle nimed kirjasid köidete selgi nii mustas kapis kui Puurmani rahvamaja, kõnekeeli ikka vallamaja raamatukogu riiulitel. Poes raamatuid peaaegu ei olnud, kui mitte arvestada taskuploki formaadis trükiseid „Abiks agitaatorile”, mida pandi kaasa leivapätsi ja kruubikotiga. Lenini-Stalini tumepruunis, naksuvas, imelikult lehkavas köites pakse teoseid ning veidi õhemaid, koguni piltidega elulugusid, mille ostmine oli kohustuslik, ei osanud keegi raamatuteks pidada.

Koduses raamatukapis olid mitte just ühtekuuluvuskujutelmi õhutavad, vaid aupaklikkusele häälestavad „Tõde ja õigus”, „Sõda ja rahu”, „Vennad Karamazovid”, „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”, „Vaikne Don”, „Surnud hinged”, „Seitse tarkuse sammast”. Pildirikas „Eesti rahva ennemuistsed jutud” ilmus kappi hiljem. Kusagilt, ei tea kust meie majja jõudnud mitmeköitelist teost „Maailma maad ja rahvad” hoiti millegipärast kardina taga või diivanilaua alumisel plaadil eraldi.

Alles hiljem selgis mu teadvuses, et kauni, siidpaberist vahelehtedega „Eesti entsüklopeedia” köidete komplekti, nagu ka „Maailma maad ja rahvad” oli toonud meie juurde konfiskeerimise eest varjule üks küüditamisele määratud pere. Nii et meie ema murelik nägu rabinal lahkuvaid varavalveusaldajaid hüvasti jättes võis olla pinges nii äraviidavate saatuse pärast kui ehk lähemalgi seisvast argisest murest selle ees, mida kulakuks kuulutatute varanduse kaitsmine, õieti varjamine temale endale ja kogu meie perekonnale maksma võis minna.

Vangistamised ja koolist väljaheitmised Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil” omamise eest järgnesid alles hiljem ja meil seda teost ei olnudki, kuid mingi õhustiku sisendus oli see, et raamatuga nalja ei ole, niisiis kirjaniku nägemisest või jutule saamisest parem mitte unistadagi. Lugemine oli aga seiklus, see oli lihtne, tuli nelja-aastaselt kuidagi ise minu juurde. Kogu see ärakäimine teistes, jutustatud ilmades, luuletuste imelikult kumisevad nõiasõnad… Hiljem, suuremana juba tajuma hakates täiesti tundmatute inimeste – kirjanike – mõtte- ja koguni südameruumi: see oli maalapsele, kelle „maailma maad ja rahvad” piirdusid heinamaa, koolimaja ja Pedja jõega, niivõrd muinasjutuline väljavaade, et sukeldusin raamatutesse ülepea, mäletamata enam midagi muud. Ning erapooliku inimesena, kel tänase päevani puuduvad relvad teise inimese isikliku võlu ees, leidsin ma mingi väljaelamisvõimaluse selles (kui sõnariigi iidolitega kohtumiseks niikuinii puudus igasugune lootus), et asusin hariliku pliiatsiga koolilapse joonistusplokki jäljendama fotodelt kirjanike portreid.

Silmi tabada oli lihtne ja huvitav, näo üldist plaani ka, aga raske oli teha suid, tihti tühistas see üsna vaieldavad, aga siiski leitavad saavutused üldise sarnasuse vallas, kustutuskummiga nühkimisest tekkis odavasse paberisse auk, suu aga, see sõnade seadja ei andnud alla. Ning ma ei jõua ära imestada, kui kuidagi on läinud nii, et pikapeale isegi mul endal kunstilise sõna riiki siiski samuti mingisugune, olgugi pidevat pikendamist vajav viisa on tekkinud.

Kulus palju aastaid. Avaldamistele „Sädemes”, „Pioneeris” ja hilisemas „Tähekeses” lisandus – minu noorusajal väga tarka ja avangardistlikku – ajakirja „Noorus” ebalemisi vahele jättes millegipärast kohe „Looming”. Esimene esinemine uljaspäiselt koguni eriti elitaarses rubriigis „Mõtteid ja märkmeid” (praegu „Ad marginem”) esseega „Manulised”, seejärel trükiti ära lühijutt „Eelkõlad”. Tartu Kirjanduse Maja külastamine algas alles lõpukursuste üliõpilasena, tõenäoliselt veelgi hiljem. Aastate rivi sulab üheks pidevuseks. Pika koosolekulaua taga kangastub inimesi erinevaist aegadest. Autoriteetsed etableerunud kirjanikud, ülikooli õppejõud, ka mõned kunstnikud, nagu Ilmar Malin. Rohkem tõlkijana tuntud Leo Metsar. Füüsik Madis Kõiv. Kirjandusteadlased Karl Muru, Harald Peep, Ülo Tonts ja Reet Krusten, mõlemad Nagelmaad, Abel ja Silvia. Selles mälupildis plingivad kirjanikud erinevaist põlvkonnist: Kaalep, Merilaas, Kaburid, Kaal, Milvi Seping, Runnel, Hainsalu, Hellat, Vahing, Ustav Mikelsaar, Lõhmus, Verev. Kaplinskit millegipärast ei mäleta, et seal kohanud oleksin, pigem ülikoolis. Nagu ka Ly Seppelit ja Andres Ehinit. Õpetaja tänaval käis koos vahelduva koosseisuga noorem seltskond, osa organiseerunud Tartu NAK-iks: Toomas Liiv sel ajal kindlasti, Linnar Priimägi, Leelo Tungal, pikk suitsupits daamilikult sõrmede vahel, trotslik ja südi Ann Must. Hiljem, palju hiljem juba Doris Kareva ja Mari Vallisoo. Ene Mihkelson, Mati Unt, Mihkel Mutt, Maimu Seping (Berg), Jüri Talvet, Rein Veidemann, Peeter Olesk, Sirje Olesk, Joel Sang, Tiia Toomet, Andres Langemets, Toivo Tasa, Mati Sirkel – nemad ilmuvad mälupilti kuidagi teises raamistuses, milleks on ülikooli ajaleht või kirjandusmuuseum. Ja muidugi ülikooli kohvik. Õpetaja tänava majas toimuv tundus, nagu öeldud, pikka aega nii kaalukana, et mul isegi mõttesse ei tulnud näiteks Noorte Autorite Koondisega ühendust otsima hakata. Kursusevenna Andres Jaaksoo valmistatud ja ka tutvustatud – tema oli peatoimetaja ja ühtlasi teostaja – käsitsikirjas noorteajakirjaga „Noorte Looming” ma liitusin küll, kui kaastööd paluti. Mõnel korrespondentide kokkutulekulgi käisin, näiteks Nüpli järve ääres 1960-ndate keskel, kuhu esinejaks oli kutsutud ka värsiteoreetilisse uurimissuunda kalduv filoloogiaaspirant, ise samuti luuletusi kirjutanud ja tõlkinud Jaak Põldmäe.

Nii kulgeski minu teekond kirjanduse juurde otsekui rohutirtsuhüpetega, teatavaid astmeid vahele jättes, ning lõppes juhusliku kohtumisega ülikooli kiriku, tollal „tuubikumi” ees, kui suundusin koju Tähtverre, Kreutzwaldi tänavale. Kiriku portaali läheduses, sulalumisel tänaval, aeg võis olla märtsi lõpp, peatas mind Henn-Kaarel Hellat, kes ühtlasi kuulus Tartu kirjanikkonna tuumikusse, ja ütles lihtsa lause: „Te olete nüüd nii kaugel küll, et hakata kirjanike liitu astumisele mõtlema.” Elumuutev lause! Ilmunud oli selleks ajaks kaks raamatut, need pandi kirjanike majas aruteluks välja – protseduur, mille pidid läbima kõik liikmekandidaadid. Ametlik kutse ise järgnes üsna varsti. Tartus vastuvõtuhääletust kord ette ei näinud, ainult raamatute arutelu (sulgi ikka lendas, veelkordne kinnitus: raamatuga nalja ei ole!), liitu astumiseks tuli minna Tallinna, Eesti Kirjanike Liidu sekretariaadi koosolekule: selle aja tavade kohaselt pidi kandidaat ise avaliku hääletamise ruumis kohal viibima. Kevadhooajal liidu juhtkond aga vist enam ei kogunenudki. Minu vastuvõtmine nihkus sügisele, oktoobrisse 1978.

Hädaldasin Kalju Käärile, Tartu kirjanikkonna tollasele juhile, kelle ametinimetus oli ENSV Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretär: „Ma ei saa, ma pean sel päeval minema Lähte keskkooli õpilastele esinema.” – „See käik on vast ikka tähtsam, Lähte keskkooli lähete teine kord,” oli Kääri rahulik otsus.

Olingi Tallinnas kohal. Juhatuse ruumis (sellel põrandapinnal asub praegu Soome Instituut) oli kümmekond inimest, meeles on Jaan Kross ja Mati Unt. Minuga koos ootas vastuvõtmist esteetikaprofessor Leonid Stolovitš Tartust. Olin esimene, kes ette kutsuti. Pandi avalikule hääletusele, vastu polnud keegi ja Mati Unt lausus: „Ammu ei ole nii kerge südamega kätt tõstnud.” See tekitas kerge kahina. Kui kaugele see „ammu” tagasi ulatus, polnud vist eriti selge kellelegi. Aga, aitäh, Mati! Kannan seda lauset endaga tänaseni kaasas.

Sume päikseta sügispäev, kirjanike liitu astumise päev on väga eraldi meeles. Mitte just nii, nagu oleksin omandanud lindude ja loomade keele, aga midagi senisest oleks kui küljest ära kukkunud ja teinud ruumi uuele. Ellen Niiduga olin tuttav juba mitu aastat. Ta oli liigutatud, kui sai teada, et mina, kes ma olin korduvalt raadiost kuulnud tema eriomast häält, sõitsin ühel talvepäeval Tallinna üksnes selleks, et kuulda seda häält ka päriselt. Päeval, kui ta tegi ettekande liidu lastekirjanduse sektsioonis ja rääkis emade lubamatult kõrgest tööhõivest Nõukogude Eestis. Ta mõjus julgust andvalt. Ta silmavaates oli erilist, läbistavat soojust. Talle oli meeldinud mu arvustus luulekogule „Maailma pidevus”, samuti pikem artikkel „Suur valge väljas”, mis oli ilmunud „Loomingus”. Ta oli mind palunud põhikõnelejaks oma 50. sünnipäeva tähistamisele musta laega saalis („Ei jää selle pärast tulemata, et pole midagi selga panna. Paned, mis puhas on!”) ja saateteksti tegijaks oma lasteluule autoriplaadile, ning liikmeks saamise päeval ootas mind õhtune vastuvõtt Ellen Niidu ja Jaan Krossi kodus. Külaskäiguni jäi veel aega ning ma läksin draamateatrisse, mis etendusele, ei ole meeles.

Mälestusväärne, päeva pöörangulist kaalu kõige paremini kinnitav episood oli aga järgmine.

Tundsin Tallinna küllalt hästi, olin siin kuuekümnendatel ühe aasta elanud. Ei saanud olla, et Saarineni maja esine Pärnu maantee, Vana-Posti tänav kuni Harju tänavani, draamateatrist väljuja jaoks paremale jääv Estonia hoone, selle pikk valendus pargisügavuses oleksid olnud mitmeti tõlgendatavad orientiirid, paremaid pole olemaski, kuid olin äkki täiesti võimetu valima suunda Harju 1. Miks küll? Mind ootasid seal ju sõbralikud inimesed!

Lavapalavikku ei saanud olla. Kuid ma üldse ei teadnud, kuskohas ma olen. Katsusin umbropsu minema hakata – keegi nagu oleks hoidnud jalgu kinni. Peast sähvatas läbi füüsikatunnitarkus: sammupinge!? Vaatasin ringi. Elektriliini maas kusagil ei vedelenud. Ma ei olnud kunagi varem näinud seesugust Tallinna.

Kui pärast külaskäiku hilise bussiga koju, Tartusse, Tähtverre jõudsin, käis öisele tunnile vaatamata esikus kiire tapeedipanek. Läbikäidav ruum, peab ühe hooga valmis saama. Tihe ja sõnatu töö. Paaniga lae alla, passitamine, maha, uus kliisterdamine, õhumullide harjaga välja triikimine, keegi peab hoidma! Sellises keerises leiavad kõik käed ameti. Käärisin varrukad. Lae alla, maha, lae alla – oravate eriala. Eestiaegsed kõrged laed. Esik sai väga ilus. Hommikul vaid mõni põgus küsimus. Uus päev oli ka uus päev. Kedagi ootas kool, kedagi lasteaed. Oma õppejõudu ootasid üliõpilased. Kellegi maailm oli muutunud alatiseks. Ja kui selline asi kuhugi üldse paistab, paista võib, siis tõsi see on – ainult sissepoole.

Kui varem olin Tartu kirjanike majja, hiljem rahvapäraselt Uluotsa majja aadressil Õpetaja 12 sisse astunud talve jooksul vaid korda paar, siis nüüd hakkasin saama igal kuul osakonna tööplaane. Need olid ülikoolilinna nägu. Mugavalt siin ei elatud. Ajas poole aasta jagu ettepoole rutates toon ära 1979. aasta maikuu kava, mis märkmeraamatu vahel alles:

12.–13. V – Kirjandusteoreetiline konverents.
12. V – pärast konverentsi I päeva: klubiõhtu.
19. V – laup. k. 11 Juhan Peegli juubeliaktus TRÜ aulas.
21. V – esmasp. k. 18 Ain Kaalep: Kommentaare Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetusele”.
23.–25. V – Leningradi kirjanikud Tartus.

Maikuu ja detsember muidugi olidki alati elavamad ja nii on see tänaseni, siiski, askeldamine kirjanike „pesas” käis kogu aeg.

Tagasi mõeldes sündmustele ja inimestele neis liikuvais piltides, mida võiks nimetada kirjanduseluks, asetuvad pildid alati kindlasse miljöösse. Mõni õhtuvalguses tornikülg, mõni lumeräitsakate langemine vastu pimedat pargiseina Tähtveres – korraga toob see endaga kaasa tüki minevikust ja kõike on võimalik näha selgesti. Kolimine Tartust Tallinna 1985. aasta suvel poolitab mu mäluala nii, nagu mõne maastiku poolitab raudtee. Kõik Tartu poole jääv on juba selle poolest reljeefsem, et sidemed kirjanike „pesaga” Õpetaja tänaval olid midagi eraldiseisvat. Töötasin sel ajal kultuurilehe „Sirp ja Vasar” Tartu korrespondendina ja kuigi töö vahel ka kirjanikega kokku viis, tuli korrespondendil hankida oma andam või kandam ikkagi laiemalt alalt: ülikoolist, teatrist, muuseumidest, näitusepaikadest. Kirjanike intervjueerimine, tähtpäevade ja juubelite märkimine oli vaid osa kirjapaunast ja raamatuesitlusi ei peetud siis veel üldse. Tallinnas, olles 1986. aasta kevadest tööle kutsutud „Loomingu” ilukirjandustoimetajaks, sattusin ühekorraga kogu kirjanduselu südamikku juba ainuüksi toimetuse asupaiga pärast majas Harju 1. Seda enam, et Eesti taasiseseisvumise ajast alates asub Eesti Kirjanike Liit samuti esimesel korrusel ja ühe koridori peal on nii toimetuse, kirjanike liidu kui ka „Loomingu Raamatukogu” kabinettide uksed, mis avanevad kõik ühisele „külatänavale”.

Iga vastutulija on seal enamasti kirjanik või tõlkija. Võta siis kinni, mis asjus keegi ringi liigub, kas kuhugi kaastööd tuues või koosolekule rutates, kohver kaasas, mõnele festivalile lendamas või on hoopis külaliskorteris majutudes liitu asju ajama tulnud. Kogu töö ja elu on läbisegi ning õige varsti hakkab tunduma, et sina tead kõiki ja kõik teavad sind. Üksikepisoodide piirid sellisel sipelgarajal hägustuvad, mälujälgi jätavad vaid ulatuslikumad sündmused, sellised, nagu on rahvusvahelised kirjanduspidustused nimekate külalistega, kirjandustänava askeldused Kadrioru esimestes septembrivärvides, viimaseil aegadel ka suvelõpu väljasõidud Käsmu kaptenikülla. Ja – kuidas ka ei tahaks! – jumalagajätud. Jumalagajätud alatiseks.

Musta laega saal on mitmesugusteks kesknädalakavadeks alati juba kaugele ette broneeritud, seda hüvet peab kirjanduspublik enesestmõistetavaks, kuid need kutsed ja eelteated, mis saabuvad Tartu osakonnalt, Vanemuise tänavalt, energilise esimehe Berk Vaheri saatja aadressiga, ei ole vähem meeliköitvad. Tundub, ja küllap nii ongi, et kahe kirjanduslinna eluavalduste stiilis, sageduses ja ideerikkuses praegu õieti erinevust ei olegi. Tartus on teisipäevad, Tallinnas – kolmapäevad. Ligitõmbavad autoriõhtud, hoolikalt lavastatud raamatuesitlused, lisaks suured ülemaalised pulbitsused nagu HeadRead ja Prima Vista, mõlema linna luuleprõmmud – võtteid, kuidas kirjandust avalikkusele lähendada, jätkub nii ühtedel kui teistel. Ja viimastel suvedel on ahvatlevat lisa pakkunud ka Maimu Bergi eestvõttel toimuv Tagaranna kirjandussündmus Saaremaal. Võtikvere raamatuküla etteasted ja suvelõpu hoovifestivalid Tallinnas Koidu tänaval lisavad oma koloriidi. Võimalused nii ühtedel, teistel kui kolmandatel võivad ju tunduda veidi erinevad, sest inimesed on erinevad, kuid lõpuks ollakse ju ükssama kirjanike liit! Tõelist luksust pakuvad nüüd ka Kris Moori ja Tuuli Vellingu ühistegevusena nädalarütmis valmivad väga kvaliteetsed videosalvestised kirjanduslikest kolmapäevadest ja muust, ilma et nendele õhtutele juurdepääsuks kellelgi paarisaja kilomeetri kauguselt tingimata bussi või rongi tarvitseks istuda.

Ometi tundub, et veel üsna hiljuti polnud vaja teab mis teravaid vaiste, et aru saada mentaliteedi lahknevusest kahe Eestile nii olulise kultuurikeskme vahel. Kas ja kui palju see tänaseks on tasandunud, ja kas peakski, ei ole minu võimuses mõõta. Tempot panevad tähele kõik, Tallinn elab kiiremini, Tartu mõtlikumalt. Kliima erinevus: rõskuse nuhtlus Tallinnas, samal ajal kui Tartumaa niite ehib romantiline udu. Ja valget aega tundub olevat rohkem põhja piiril, seal, kus bettialverlikult öeldes ilma äär on irvakil – ja isegi, kui ainult tundub, ei ole see tühiasi. Sest kõik avatu on ühtlasi ka ohustatu. Kui Tallinna sadama kai ääres peatub järjekordne lumivalge iludus, hiiglaslik kruiisilaev, mõtlen mina, kes ma olen väheke gigantofoobne: ta oleks veel palju-palju ilusam, kui ta poleks nii  s u u r. Kui Tallinn poleks nii suur. Erinevate keelte ja meelte segiläbimuster. Emakeel, selle julgeolek. „Eesti keele õpetajate puudus on hetkel lausa nii suur, et tööle saavad kõik,” teatab värske „Postimees” esiküljel. Õpetajaid ostetakse üle koolist kooli – lahendus, mis ei saa kesta pikemalt. Miski hariduselus, tulevikku suunatuses tundub olevat kriitilises seisus ja pole raske arvata, kummas Eesti pooles piki põhja-lõuna mõõdet tõotab kriis süvenemist. Tahta siis veel kaitset murretele, saaks kirjakeelegi kaitstud, trügib vägisi „lauale” miinimumprogramm. Ent kas pole murded, see subtiilne maailm, millele ei söanda peale hingatagi, tänu oma tulihingelistele eestseisjatele isegi paremini turvatud? Murdeluulevõistlused ja Võru Instituut. Seto Kuningriik. Ja mingi sitke hoidlikkus, segu uhkusest ja elutarkusest, millele ei oska õiget nimegi anda. Õrnuse jõu vastu ei saa veel eriti, teavad Kauksi Ülle, Lauri Sommer, Contra. Teab Häniläne. Jätkates luules oma pühendunu rada. Suured kirjandusteosed on keele võimsaimad kaitserajatised. Mats Traadi murdeluule niikuinii, aga eriti 3346-leheküljelise jõgiromaani „Minge üles mägedele” dialoogikeel, Tartu keel – kas pole see ülim, mida murdega tänases eesti proosas on saavutatud! Mitte, et muud murdeautorid oleksid kuidagi küündimatumad, kaugel sellest, aga Traadi teose mõjujõud on mõõdetamatu ka kõiki lisaklausleid kõrvale jättes.

Kuid sukeldugem Emajõelinna kirjandusellu, nii nagu seda läinud sajandi seitsmekümnendaist-kaheksakümnendaist mäletan. Kakskümmend aastat, 1962–1982 juhtis seda liidu Tartu osakonna vastutava sekretärina tasakaalukas, leebelt kindlasõnaline Kalju Kääri. Inimene, kes sisendas respekti ka kõige uljamatesse NAK-itsejatesse. Erialalt romaaniuurija ja kriitik. Hoidis raamatuid ja nood hoidsid teda vastu. Kultuuri ja eriti kirjutamisse aukartliku suhtumise mudeli elas Kääri oma olekuga ise ette, sellest said peagi aru kõik, kes Õpetaja 12 maja uksest sisse astusid. Olme siin kellelegi eriti meenuma ei pidanud, piletiraha ei küsitud millegi eest, kohv oli alati tulel ja sekretäri toas malendid üles rivistatud, kuigi mäletan ka seda, et kevadel pesime kõik koos maja aknaid. See tegevus on mul kinnitunud Kääri lause külge „Käis kerest läbi” – nimelt oleks ükskord majaisand ülakorruse aknalauale tõusnult ja liikuvast ruudust kogemata tuge otsides äärepealt alla sillutisele prantsatanud. Kui Kalju Kääri 21. veebruaril 1982. aastal jäädavalt lahkus, lausus tema kauane sõber juba sõjapäevadest, professor Juhan Peegel sarga juures hüvastijätuks: „Ei ole üldsegi tühiasi, kui inimesest jääb hea ja helge mälestus.”

Kalju Käärist jäi tuntav tühik. Ta oli nii väga loomulik selle maja õhustikus, et tühik pidi olema suur. Tõmbetuule järgi otsustades. Kersti Merilaas tuli Peedult, kus ta aasta ringi elas, trampis lumiseid jalgu trepikojas ja ütles temale omase armutu sirgjoonelisusega: „Soo. Siia majja siis enam asja ei ole.”

Ununematu on ka Uku Masingu matusele järgnenud õhtupoolik, peied, kui Tartu Õpetaja tänava kirjanike maja pilgeni täitus vaimulike mustadest ametirüüdest.

Aga edasi elada sai vaid nendest varudest, mida omati. Ja ühel päeval helistati mulle koju: tulgu ma Õpetaja tänavale. Kuusberg on tulnud Tallinnast ja tal on üks jutt.

Kirjanike liidu esimees Paul Kuusberg küsis pikema sissejuhatuseta, kas ma ei sooviks hakata juhtima liidu Tartu osakonda.

Sellesama mõtte, sõnastuses „Kas Asta ei tahaks Tartu kirjanike juhtimist enda peale võtta?” esitas Betti Alver mõni päev hiljem oma kodus, kui koos Enn Lillemetsaga teda üle tüki aja külastasime. Alver oli Ellen Niidu ja Ain Kaalepi kõrval üks mu soovitajaist liitu astumisel.

Minul sellist soovi ei olnud – kõige austuse juures ettepaneku tegija ja toetajate vastu –, kuid sellest kasvas ainult head: peagi valiti Tartu osakonna vastutava sekretäri toolile Lehte Hainsalu. Mäletan, et Valmar Adams oma retoorilises poolehoiuavalduses tõi üheks argumendiks: „Maja mentaliteedi kujundamisele võiks mõjuda hästi naiselik element!”

Algas sajandi remont, allkorruse suurde tuppa ilmus võimas volditav lükandsein, uued kirsipunased ARS-i kardinad, köögike uuenes, saavutati väike külalistuba ööbimisvõimalusega, naisekäe puudutust oli kõikjal tunda. Ja kõik need kaheksa aastat, mis Lehte enne tollasesse parlamenti, ülemnõukogusse, ja sealt edasi riigikogusse valimist kirjanduse majas tegutses, oli maja õnnega koos. Sest Lehte oli riskijulge ja hooliv Tartu kirjanike eest seisja, omaenese eeskujuga sütitav juht, samas hämmastava loomeenergiaga viljakas kirjanik. Toimetused teadsid kaastööd tellides: on üks sõna, mida peetakse. „Lähen või viimasel ööl ja roomates, aga ma ei jäta käsikirja lubatud ajal üle andmata,” on Lehte ise tunnistanud. Ametiisikuna ta ei väsinud uksi kulutamast, kui küsimuse all oli kellegi korter, ateljeepind või loovtöötaja lisaruutmeetrite taotlus. Tugeva sotsiaalse närviga, taganematu ja südi, tajus ta hästi poliitilist ja majanduslikku seisu riigis. Tartu linnajuhtide seas olevat käibinud väljend: „Selle daami sõjaline kohalolek.”

Kohe ametisse asudes sõnastas ta „Esimese raamatuseaduse”: KIRJUTAMATA RAAMATUID ON VÕIMATU TRÜKKIDA. Esimesel juhatuse kogunemisel (kuulusin seekord juhatusse) küsis Lehte, kas meil on mingeid soove. Nii kodust küsimust polnud keegi oodanud. Hakati unistama, mis kõik võiks olla teisiti: raamatute trükikojatsükkel võiks olla lühem, esinemistasud kõrgemad, liidul võiks olla oma lasteaed jne, jne. Kui järg jõudis Kaalepini, kuuldus: „Aga mina olen jälle liiga vana! Mis sellega annaks ette võtta?”

Kääri kaalutlev vaim oli kahe aastakümne jooksul loonud alused tegevusteks, mida uus juht asus otsekohe rakendama.

Tegevus oli kolmesuunaline, nagu näiteks toodud 1979. aasta maikuu töökavastki lugeda võis: esiteks tartulikult teoreetiline-hariv kõnekoosolek, loeng või kohtumine külalisega, teiseks käsikirjade/uudisteoste arutelud nii uustulnukate karastamiseks kui ka lihtsalt tähelepanuosutuseks värskele, trükist jõudnud raamatule. Ilmumine võttis enamasti aastaid, iga raamatu tulek oli sündmus. Ning lõpuks klubitegevus: luuleteater, vestlustunnid või mis tahes originaalkäsikirja ettekandmine autori ettepanekul.

Teatud aktsioonid kujunesid spontaanselt ja ma ei teagi, kas kirjanike liidul oligi nende vallandumises mingit osa, kuid ümber kirjandusteoste ja kirjanike need sõlmusid. Üks mälestusväärsemaid oli kindlasti protestimeeleavaldus Paul-Eerik Rummo näidendi „Tuhkatriinumäng” keelamise vastu Vanemuise teatris maikuus 1968. aastal. Meeleavaldus ise, mis sai alguse ülikooli kohvikust Jaak Alliku tasakaalukal suunamisel, Miralda Laaguse (Kangilaski) kirgliku initsiatiivi ja veel kellegi veenmisjõu tõukel teatri ruumidesse ei ulatunud, ei olnudki nii kavandatud. Hoopis mõjusamaks osutus ajalukku jäänud seismine teatri ees künkal: vaikiva massilise kohalolu relvitu väerind kui õhku sõnastatud põlev küsimus. Peamiselt oli see üliõpilaste meelsusmarss ja protestiseisak, kuid pole võimatu, et teel kohvikust Vanemuise mäele liitus ka möödujaid. Mäletan vaid, et Barclay de Tolly monumendi juures tuli protsessioonile vastu Kaarel Ird, taaruval kõnnakul ja hõlmad laiali nagu alati, ning kutsus üles ettevõtmisest loobuma. Mingem rahulikult ära koju, te tahate ju kõik ülikooli lõpetada. Aga vaevalt küll, et keegi sellest jahtus. Antiiktragöödialik tume inimsammaste mets mäeküljel on silme ees siiamaani.

Erinevaisse aastaisse paigutub tõeliselt kirgastavaid kirjandussündmusi, mille sisendusjõudu ei oska mõnikord tänastega võrreldagi. Aga ei tule ka unustada, et need toimusid kultuurilise vastupanu õhkkonnas, nagu üldse kõik kujuneb just selliseks, nagu kujuneb, omas ajas. Mul oli juhus osa saada ühest mitu aastat järjest aset leidnud sündmusest Vanemuises, kontserdist „On kevad Tartu peal”, üles ehitatud Hando Runneli luuletuste viisistatud esitamisele. See oli ei midagi vähemat kui manifestatsioon.

Millegipärast tundub, nagu oleks neid pidusid peetud öösiti, aga see tunne võib lähtuda ka laulureast „Öö lõhnab, vihma sajab, / on kevad Tartu peal”. Saal oli puupüsti täis, esinejaid rohkesti, lauldi end väsinuks, joobunuks. Kitarrid tinisesid, keerasid üles meeli, vispeldasid verd. Kõhnake suure suuga Toomas Uibo oma näitlejast isa Väinoga, kellest lapse lauluande ilmnedes oli saanud poja lavapartner ja mänedžer. „Ema, vaata, minul on vari!” ja „Ei tahtnud ma püüdagi pääsukest”. „Üks veski seisab vete pääl” – kui ettekuulutuslikult kõlas see nüüdseks juba rahvalaul! Ja kui vangistavalt „Kevadkurbus” Inna Feldbachi viisistuses: „Oo, sõber, kevadine, ime on sündinud.” Tunderuum, mille avarus jääb füüsikalistele mõõteriistadele kättesaamatuks.

Oligi tõesti ime. Silmad seisid tundide viisi pisarais, tundus, et rebenemisohus rõdud annavad järele. Oli kuum, kogu elu väljaspool saali oli peatunud, lõpetanud olemasolu, lahkunud. Kergelt ja heatujuliselt, ekstaasis peaaegu minetanud kogu maisuse, jooksis ahtas mustas ülikonnas mees saalist lavatiiba pidi alla esinejate sülelusse, ja samal ajal paisus aplaus kurdistavaks mölluks. „Aitab! Küllalt!” katsus must mees tormist üle hüüda nagu merehädaline. „Ei ole ju veel minu juubel!” Tollal viiekümnele lähenev Runnel hoidis neil viimastel nõukogude aastatel oma lauludega tervet Eesti teadvust oma näpu otsas. Just sellisel kunstil oligi olulisim roll rahva hingeelulises valmiduses minna fosforiidisõtta, saavutada oma riik. Tartu kevaded Runneli lauludega olid laulva revolutsiooni hääleseadetund.

Seitsmekümnendate lõpu ja kaheksakümnendate luulelõunad ülikooli botaanikaaias. Esimesele neist ilmus ka Betti Alver, kes saabus kohale läbi laia jõepoolse traktorivärava. Esinema. Lausudes tervituse asemel: „Nüüd olen ma tulnud ja panen pea ka paku peale, kui te käsite.”

Õhk oli lahenduseootusest viimseni laetud. Selle kõige keskel, milleni aeg ja arusaamad parajasti olid toonud, elati kirjanduselu mõneski mõttes tegusalt ja täielt, nimetatagu seda siis stagnatsiooniks, kriisiks või kuidagi teisiti. Kirjanikele saabus palju esinemiskutseid, Hainsalul oli neid tippaegadel ühelainsal kuul kokku 48! Koolidesse kutsuti kindlasti, aga ka kolhoosidesse-sovhoosidesse, osalt muidugi ajendil tak položeno, kuid polnud kahtlust, et inimesed vajasid silmi avavaid kokkusaamisi kirjanikega – üha illusoorsemaks, painajalikumaks moonduva tõeluse talumiseks, selle üle mõtete vahetamiseks, vähemalt neiski piirides, nagu see oli võimalik. Osa kirjanikke olid rakendatud kogu aeg. Sellesse aega jääb näiteks Hainsalu kuulsaim essee „Kolm kurgiseadust”.

Propaganda peitekeelele vastukaaluks ihati tajuda vähemalt midagigi käegakatsutavat, kogeda, kuidas inimesed tegelikult elavad. Tuli ette, et kirjanik läks mõneks ajaks vabrikusse liinitööliseks, keegi tegutses kelnerina, mina olin kolm kuud botaanikaaias „insener”. Liikuvaid pilte ei virvelnud siis igas kodus õhtuti ekraanidel, tuli ise kohal ära käia. Esinemisele järgnes enamasti „elulähenduslik” õppekäik tootmishoonetesse, aiandisse, farmi, kalakasvatusse, tsehhi. Meid Jaak Põldmäega kutsuti kord Kohtla-Nõmme Tammiku kaevandusse. Anti kiivrid, vatikuued ja lambid. Töö ümberringi käis, masinad möirgasid. Sammusime giidiga käikudes. Kui Jaak üle põlevkivitransportööri liikuva lindi astudes korraks komistas, sain minagi teada, mis tähendab „käis kerest läbi”.

Aga ühest eluõppetunnina (või siiski õppetunnina millestki muust…?), igatahes erandina meelde jäänud töökavapõhisest retkest jutustaksin märkmeraamatu sõnadega.

„4. märts 1978. Käik koos Tartu kirjanikega Ropkas, lihakombinaadis, kirjandusõhtul jutte lugemas. Tund esinemisi ja siis – lahitall. Võeti tööplaani Aivo Lõhmuse palvel: „Et teaks, kuhu see meie Maasik sai, kui ta autokastis ükspäev minema viidi.”

Eelkevade räpases jääkolakas Ropka linnajagu. Läheneme allatuule, lehk tuleb kaugele, juba raudtee ülesõidule vastu. Kõrge, peaaegu akendeta, üles taeva alla torniks pingutatud ehitis – Chicago tüüpi projekt. Kuigi meil Tartus, erinevalt Chicagost, on maa peal ruumi küll, ikkagi algab kogu protsess millegipärast taeva alt, kulgedes alanevalt esimese korruse ja keldrini välja. Mis jäi nägemata, oli see, kuidas sajad loomad ootavad päevade viisi, söömata, joomata, lüpsmata oma järjekorda. Maksimaalselt viis päeva. Siis liftiga üles, kõige viimasele korrusele.

Liftist satub lehm suurde puurisarnasesse kabiini. Läbi varbade on meieni näha ta heitlev pea. Kõrgel, puuri pooleni lahtise lae peal seisab mees valge mütsi ja nahkpõllega, käes juhtmega varustatud täägitaoline ese. Selle täägi surub mees loomale kuklasse, misjärel visklev pea ja seda kandev kere silmapilgu vältel otsekui sulama hakkab ja puuri põrandale vajub. Jalad kokku seotud ja pea alaspidi, tõmmatakse nüüd lõtv keha mingitele rullikutele rippu, mis lae all raudteed meenutaval siinide rööbastikul liigub, nii sõidab uinutatud loom tapja ette, kurgualune pikalt ja sirgelt tolle näo kõrgusel. Pikk mõõgataoline puss, mida tugev, ooperilaulja välimusega – jah, kes? – iga korra eel uuesti luiskab, vajub nüüd terava otsaga loomale rinda ja tõmbab rinnaesise ühe liigutusega suuni lõhki. Käsi mõõgaga saab väljapurskavast verest küünarnukini helepunaseks. Suurel mehel on lokkis juuksed ümber ooperilauljanäo ja mõõdukad aeglased liigutused. Silmadel, mis meie poole vaatavad, puudub sõnastatav ilme. Ta ootab järgmist, loputades voolava veejoa all käsi. Must pull, kelle kõht, munandid, pool külge on meie poole, krampleb kauem kui lehm. Sealsamas tõmmatakse kõigepealt maha kolbanahk, alt ilmub sinakas valge kilega kaetud liha, silmad endiselt justkui elusad, lahti, veri niriseb pikkamisi üle sinetava näo, ja kohe rebibki mingi kohutav konksude kombinatsioon mehaaniliselt edasi libiseva looma ta nahast üleni välja. Selle töö juures assisteerib ühelt küljelt luider, hullu välimusega vanamees, linnuna hüplev, peaaegu tantsisklev oma koha peal – olen teda nõdrameelseks pidades linnas ammu tähele pannud – ja teiselt poolelt lühike lõkendav, koka moodi tüdruk, suured kuldvõrud kõrvades.

Õhtul, kui sealt tuleme, on soe ja suur sula. Bussis kardan, et lehkan, mul on käes lilled, mis kirjandusõhtul kingiti, neilgi on vere lehk, mis jääb mu koju ja mantlisse veel pikaks ajaks. Pudenetakse peatuseti vaikides välja, Aivo on jäänud veel direktori sekretäriga tantsima. Ja ma ei taha mitte midagi süüa.”

Aivoga, kes sel ajal võis kirjanike majas olla ka miskitpidi ametis, seostub teinegi mälestus, aastalõpupeolt, mis ühtlasi oli Aivo autoriõhtu. Külm. Olime riides paksult ja villaselt. Pakasele vastukaaluks on otsustanud mehed proovida, kuidas oleks juua pokaalidest põlevat piiritust. Pakutud klaas jõudis ringi mööda Aivoni ja kellegi hääl ütles:

„Ära lase klaasi käes tuliseks minna!”

Inimlik arukus oleks ehk leidnud sekundi järelemõtlemiseks, mehelik uhkus aga – temal seda sekundit võtta polnud. Järgmisel hetkel oli Aivo nägu tules. Ja Ele, Aivo abikaasa, kätega mehe näos. Tubli naine taipas üles tõmmata Aivo lambavillase kampsuni kõrge rullkrae, mis leegi kiiresti summutas. Põlev vedelik oli klaasi kummutamisel alla jooksnud mööda Aivo nägu ja kaela. Keegi tormas helistama. Kääri trampis saabastega surnuks leegi põlevas piirituseloigus toapõrandal. Kiirabi jõudis kohe. Kuigi arstidele avanev pilt polnud nii hirmus, kui oleks võinud arvata, tundsime end siiski kõik rohkem kui täbarasti. Rumal õnnetus, mis hüüdis tulles ja mille igaüks meist oleks saanud peatada. Ele intelligentne vahelesööst ja teadmine, et suurim abimees selles loos oli vagur loomuke lammas oma villaga, mis ei sütti ega sula, nagu teinuks mõni siidine saterkuub, lisab juhtunule ainsana pehmendavat helki. Juba öösel kiirabist tulema lastud sõpra aga tõttasid turgutama Hando Runnel ja Ustav Mikelsaar veel enne, kui koit kõigile uue ja õpetatuma aasta koju kätte tõi.

Kirjanike liidus toimuv ei olnud muidugi kogu Tartu kirjanduselu. Salongikultuurist on haaravalt kirjutanud nii Maimu Berg ja Vaino Vahing kui ka organisatsiooni mitte kunagi kuulunud Madis Kõiv. Salonge oli kinniseid, poolkinniseid ja avatuidki ning nad kõik olid kultuurilis-poliitilise lävimise paigad. Üheks selliseks kohtumiskohaks oli Ustav Mikelsaare kodu, kuuldavasti vahel ka Hellati korter Marja tänaval, aga võib-olla mõni veel. Ka külaskäigud, pigem küll rõõmsad palverännud, eriti Kaalepi juurde Elvasse või suviti Ähijärvele, sealjuures ette teatamata – telefoni ju paljudel polnudki – kuulusid Tartu komberuumi. Enesestmõistetavalt ulatati abikäsi, näiteks aidati teisel puuriit üles laduda või kolida, ja see ei tulnud sugugi ainult kolimisfirmade puudumisest. Kui ise poistega hakkasin lõplikult ära tulema Tartust, Annelinnast, kus elamine oli tornmaja kümnendal korrusel, täitis abiks tulnud Hando Runnel majakraamiga lifti, oli tunde selle töö peal, lausudes: „Kodus ei julge lastele rääkidagi, lähevad kadedaks: isa sõitis päev otsa liftiga üles-alla.” Juubeliks võidi kirjanikule kinkida näiteks remont – sellist plaani peeti seoses Aira Kaaluga, kas see teoks sai, ei tea. Ka võidi kellelegi sõidutada õue koorem aiamulda – Kalev Raave Võrtsjärve kolhoosist Kersti Merilaasile. Kersti liiliad õitsesid valeva müürina Peedu aias veel aastaid peale luuletaja surma.

Tagasipilguks Tallinna-aastate kokkupuudetele kirjanike liiduga, olgu nad pealegi töökontaktidega „Loomingus” jagamatult segunenud, prepareeriksin enesedistsipliini mõttes välja kolm: ühe ilusa, ühe sujuva ja ühe üleinimlikku pingutust nõudnu.

Ilus oli, kuidas mu tööruumi „Loomingus” astus ühel hommikul nimekas näitlejanna Tiia Kriisa ja küsis, kas võib mu juures oodata, kuni tuleb Tartust Ilmamaast Hando Runnel, kes on lubanud temaga Harju tänaval kohtuda.

Muidugi ta tohtis oodata. Me siis õieti veel ei tundnudki teineteist, nii et mina tegin vaikselt laua taga oma tööd. Tiia oli ilusasti sätitud, nagu alati, kuid tähelepanu köitis, et kandvate pauside meister, eeskujuliku enesevalitsusega kaunis diiva võbeles ja habises nagu debütant. Põhjus selgus hiljem. Tiia Kriisal, kes polnud sel ajal veel peaaegu mitte midagi suuremat avaldanud, oli sel päeval kaasas esimese raamatu, väheldase romaani „Tüdruk” käsikiri. Tänaseks me teame, mis on „Tüdruk”, millena ta jäi! Teos, triloogia esimene osa, mis eesti küüditamiskirjanduses ja võib-olla üleüldse ka autori enese loomingus on kunstilises mõttes ületamata. Ja Runnel tundis selle ära: raamatu, mis on tõeline algmeeter ja ühe uue, isikliku ajaarvamise uhke avatakt. Nagu ikka, on kõige määravam hetk enne, kui… Ja tänu oma tooli õigusele „Loomingu” kümnendas toas vasakpoolse väikese arvutilaua taga olin mina selle ülemhetke tunnistajaks.

Kõige sujuvamalt laabus üks aktsioon, mille jaoks ma ei tundnud enesel ei küllaldast taktitunnet, varasemat karastust ega sammuks vajalikku julgust, kuid mis oli vältimatu.

Auväärne Jaan Kross oma vanus aastais oli kirjutamas „Kallite kaasteeliste” teist köidet, kui eluväsimus temaga juba nii reeturlikult ümber käis, et masinakirjas leheküljed, mida Ellen oli seni puhtaks viimistlenud, aga nüüd ise tervise murenedes oli sunnitud kõrvale astuma, ei olnud „Loomingusse” järjekordse katkendi avaldamiseks tooduna enam täiskindlalt välja loetavad. Mida küll teha? Proosatoimetajana pidin leidma lahenduse. Ei sobinud ju iga takistuse puhul esimesse allikasse helistada, paluda kirjanikult vastuvõttu, ja iga kord ei osanud küsimust vormistadagi, nii kadunud oli tekstijärg paranduste tihnikusse. Lahendus oleks olnud sekretär, kes töötab arvutiga kirjaniku kõrval, saab iga hetk raske koha ette näidata ja avardavat kommentaari paluda. Kust selline filoloogilise kvalifikatsiooniga või vähemalt kirjandusväljaandes töötamise kogemusega sekretär võtta? Teisiti „Kaasteeliste” teine osa ei valmi ja ka „Looming” hakkab seisma nüüd ja edaspidi ületamatu delikaatse takistuse ees. Kui abiline leidukski, kust peaks tulema tema töötasu?

Haarasin härjal sarvist, mis muud mul üle jäi. Kõnetasin vajalike oskustega inimesi, kes võiksid olla ka Krossidele vastuvõetavad. Ja imekombel ma huvitatud kandidaadi leidsin, meie oma, „Loomingu” kogemustega tekstisisestaja. Kust saada palgaraha? Esitasin vastava taotluse kultuurkapitalile ja saavutasin ka selle. Seejuures ilma igasuguse pika seletamiseta. Krossi nimi avas südamed ja uksed. Jäi veel vaid mõtet Jaanile ning Ellenile endile lähendada. Tegin seda oma ettevaatlikkuse varusid viimseni mängu pannes. Läbi telefoni oli tunda, kui tõsiseks jäädi. Väga tõsiseks. Vaade kätte jõudnud eluleheküljele oli ikka väga uus. Tõeksvõtt, et see tund on löönud, see vajadus on saabunud, ei tulnud kergesti, aga ta tuli. Pealegi oli asja lahendamise protsess juba käivitunud.

Mind kutsuti üle õue lõunale, koheldi hellasti, teemat vältides. Tuttav hämar köögike, praetud silgud, marjasupp. Ja keegi neljas kogu aeg juures, keegi, kellele kohta lauas ei olnud kaetud. Istus siin ja võttis ruumi. Oli tulnud, et jääda. Võitjaks. Linaluukollase näoga Laastav Vanadus. Kivi mu südamelt libises natuke kõrvale: ma vist ei olnud kedagi haavanud. Mis jäi, see oli üks teine vajutis. Ja selle all me viibisime koos.

Ja siis, deus ex machina on siiski olemas! Ilma et ma sekretärikandidaati oleksin jõudnudki Krossidele tutvustada, saabus mõni päev hiljem äkki armas inimene Jouko Vanhanen. Nagu maa alt. Krossi aastakümneid tõlkinud, diskreetne, kõiges pädev, ammu-ammu sisse töötatud loomekoosluse täpseim varuelement. Ma ei ole küsinud, kuidas see nõnda võimalik oli, kuidas ta oskas tulla. Rõõm oli liiga suur. Tänu temale – ja Kristiina Rossile, kes on üksinda toimetanud esimese köite – on meil „Kallite kaasteeliste” täiskomplekt olemas, tänu sellele sai „Looming” omad tipp-topp poognad. Ning mina pean seda episoodi kirjanduse  e l u  vallas oma kõige sujuvamalt kulgenud pingutuseks üleüldse.

Jääb veel kõige rängem inimlik eneseületus. See kuulub aastasse 1995, veebruarikuusse. Raske vaimse pingutuse tagajärjel suri ajuaneurüsmi seriaali „Õnne 13” idee ja esimeste jagude autor, hea sõber, hea kirjanik ja meie pere Peedu-suvede kaaslane Astrid Reinla. Tahtsin tema äkilist lahkumist „Loomingu” lehekülgedel märkida, olin kusagilt kuulnud tema avaldamata luuletustest ning sõitsin seepärast Mustamäele, et käsikirju Astridi abikaasa Borisi käest avaldamiseks paluda. Astridi lahkumine oli olnud järsk, televiisor seriaali esimeste osade vaatamiseks haiglapalatis voodijalutsis, juba veidi paranemislootust, kuni äkki…

Toad olid külmad, nagu nad sel ajal kõikjal olid külmad, kardinad tihedalt akende ees, Boris sügavas masenduses, kuid aitas lahkelt vaadata Astridi pabereid, avada sahtleid ja kirjamappe. Vaikse vestlusega meenutasime lahkunut. Kõik oli vettinud ja poolpime, akna taga, millelt kardin otsimise puhuks pooleni kõrvale veetud, ajas pahinal üle vihmaveetoru, all määrdunud lumi täis risti-rästi rattaroopaid. Nukrus. Lein. Nagu portaal äramaailma tumendas läbi esiku ukseklaasi seina najale püsti tõstetud, nüüd juba pooleldi mõttetu kaheinimese kummipaat. Paberileht lühinägelike silmade ligi, ohkega uusi ja uusi lehti uurimiseks lauale tõstes äkki Kaburi ootamatu lause: „Ja nüüd siis veel Juhan ka pidi…”

Ma ei olnud hommikusi uudiseid kuulanud. Aga oli üksainuke Juhan.

Ja mul on kõigest üks hool, kõik muu on kõrvaline: Boris Kabur ei tohi näha, kuidas ma näost ära muutun, kuidas ma oma lõualuid ei valitse krampumast. Ma tulin teiste koju, kaastundesõnad suus ja need on ammu öeldud. Sellel stseenil ei ole teist vaatust, ei tohi olla. Me oleme surnu majas. Siia ei mahu praegu rohkem. Juhan on nii viisakalt väike surnu. Üks surm kummatigi ei saa varjutada teist. Olla enam kui teine. Üks surm lõplikum kui teine. Aga kas meie sees on alati nii suur selgus? Ma tulin oma sõbra majja ühe teadmisega, ühe alistumisega, ja midagi hullemat ootas ees. Surun suud kokku ja püüan mitte kuhugi vaadata. Ma tean, on ebaloomulik, kui ma midagi ei ütle, aga kui häälitsen, siis esimene heli reedaks kõik. Õnn on, et need rohekaspruunid kardinad on nii paksud. Pähe valgub kuum raskus, mis võtab seal kogu ruumi. Kuidagi saan saapad jalga. Ma tulin luuletuste järele ja siin nad nüüd on.

Olen alati mõelnud: ikka enne, kui tuleb meie tunnetuse piir, jõuab meie öelda võimise, öelda suutmise piir. Inimesesse mahub nii palju ja tahaks veel rohkem, aga me peame leppima, et seda esimest piiri me peaaegu liigutada ei saa… Ning kui me ei saa muuta ennast kuigi palju tundlikumaks, arukamaks, õrnemaks, nägijamaks – oluliselt mitte! –, siis see, millega me midagi ette võtta saame, on meie öelda suutmise piir. Sellega siis tegelgemgi, siin ja sealpool raudteed, Tallinnas ja Tartus, põhjas ja lõunas, kogu ilmamaal. Selles on side ja siht. Inimlikem saavutamisväärsus, kuni ei olda öelnud veel oma viimast sõna.