Om fyra hundra meter, sväng vänster. Sväng vänster. Vid rondellen ta andra utfarten till höger. Telefon ladus Juhole sõidujuhiseid rootsi keeles. Ta oli Google Mapsi kunagi rootsikeelseks sättinud, sest talle meeldis see, keskkooli rootsi keelest piisas arusaamiseks ja tekkis tunne, nagu elaks ta mingit teistsugust elu. Juho teadis, et naisterahvas ta kõrval oleks eelistanud soome keelt. Kui naine jälle midagi selle kohta ütleb, vastan, et sõida siis ise. Aga Päivi ei olnud kakskümmend aastat autot juhtinud.

Yle Saame leviala oli kuskile eelmiste mägede taha jäänud. Selles raadiojaamas rääkisid noored hubaselt koduse intonatsiooniga arusaamatut keelt, milles vahel mõni sõna tuttav tundus. Nagu oleks häälitsusi kokku pannud väike laps. Nendelgi oleks võinud olla laps. Nüüd oli valida ainult Radio Tromsø ja Radio Bardufossi vahel, mis mõlemad saatsid tümpsu ja norrakeelseid reklaame.

Kell lähenes üheksale, aga sama hästi oleks võinud olla varajane pärastlõuna. Mäenõlvadel oli juulikuu alguses veel lumi ja veejoad paistsid kaugelt valgete triipudena. Tipud mattusid pilvedesse, teisel pool teed vilksatasid veekogud. Tee polnud väga kitsas, aga mitte ka kuigi lai, ja Tromsø poolt vurasid veoautod korraliku kiirusega vastu. Oleks isa veel elus, oleks ta uhke olnud, et me hõbepulmi peame. Kuni surm meid lahutab, mõtles Juho. Kui sellele ette sõidaksin, siis lahutakski.

„Me jõuame küll hostelisse, sa ei pea kihutama.”

„Ega ma ei kihutagi.”

„Mulle ikka tundub, et sa kihutad.”

*

Õhtu tähistamiseks olid nad külmakotiga toonud Kilpisjärvi Alkost joogi, poolmagusa vahuveini, nagu Päivile meeldis. Hosteli köögis oli neil siis väike pidulik hetk omaette. Pärast oli aeg õhtustama minna. Majutus oli täiesti kesklinnas, sadama juures. Mõne sammu kaugusel peatänavast avastasid nad hoovi, kus kahekorruselise puumaja ees oli kitsas terrass kuue väikese lauaga ja metalltorudest toolidega; vikerkaarelippudega ehitud. Oslos oli mingis geibaaris olnud tulistamine, ju sellepärast siis need lipud, oletas Juho. Baarilett ja seinad olid värvimata laudadest, lõhnas peaaegu nagu mööblitöökojas Seinäjoel. Norralasi ja turiste vooris edasi-tagasi, kuigi kell hakkas juba üksteist saama.

„Näe, Päivi, kallis, jõudsimegi õigeks päevaks Jäämere äärde.”

„Aga päikest ikka pole.”

„Ülehomme pidi selge ilm olema, vaatasin ilmateadet. Ja homme käime Raili juures ära. Vaatasin telefonist, see tema suveniiripood on kohe siinsamas.”

„Friikartulid on head, aga burger ei maitse nagu kanaburger.”

„See ei olegi kanaburger, ma ju tellisin meile vaalaburgerid.”

„Aga sa ütlesid, et võtad kanaburgeri.”

„Ma küsisin, et kas võtame vaalaburgerid, ja sa ütlesid, et võtame.”

„Sa küsisid, kas võtame kanaburgerid.”

„Ma söön siis ise sinu vaalaburgeri ka ära, tellime sulle kanaburgeri. Friikad sa vist sööd ise, või kas on nendega ka mingi häda?”

Päivi jõi sõõmu õlut. „Juho, kallis, asi pole selles, et ma pean tingimata saama kanaburgerit, vaid selles, et sa oleksid võinud minu käest küsida, mida ma tahan!”

„Sa vaatasid oma telefoni, kui ettekandja tuli, ja sa olid nõus, et võtame vaalaburgerid. Ja kanaburgerit saab kodus ka. Sa ju ise ütlesid, kui me reisile läksime, et sellel õhtul sööme midagi erilisemat.”

„Ma SÖÖN, ma söön selle vaalaburgeri ära, kui ma pean seda tegema!”

*

Kõndisime Kadriga mööda Storgatat ja otsisime mingit mõnusat kohta. Olime seal terve õhtu jalutanud, tore oli lihtsalt koos astuda ja kätt üksteise selja peal hoida ja üha uuesti imestada, kui valge oli veel pärast keskööd. Tean küll: ka kodus Eestis on praegu valge, pikalt, aga seal on öö siiski öö, ükskord ta ikkagi saabub, ja päev on nagu päev ikka. Siin oli midagi muud. Järgmisel päeval pidin ma juba Bergenisse lendama, aga Kadri kavatses veel üheks päevaks siia jääda. Ta tahtis külla minna oma ema soomlannast tuttavale, kes oli mõne aasta eest siia kolinud – ma sain ka aru, miks võib keegi siin elamise kasuks otsustada. Astusime madalast uksest tänavaäärsesse lokaali, mille akendel lubati veini ja käsitööõlut.

See oli kahekorruseline puumaja, nagu enamik maju selle Tromsø peatänava ääres. Väike ja sopiline koht, aga leidsime laua, kuhu end oma veini ja õllega istuma sättida. Teine, pikk laud oli täis valjuhäälseid norra noori. Kellelgi nendest oli vist sünnipäev. Aken oli lai ja kõrge, olime peaaegu nagu tänaval, ja elektrivalgust polnud vajagi. Akna juures istus keskealine paar, õlleklaasid ees, hoides teineteisel käest kinni.

„Kuule, need olid ju enne seal geibaaris õlut joomas,” ütles Kadri vaikselt. Tõesti – kõhnuke, kiilanev, habemik mees ruudulises suvesärgis ja temast kogukam naine, lühikeste lokkis juustega, mõlemad prillidega. Jume oli mõlemal põhjamaiselt roosa. Olime varem jalutades nendest mööda kõndinud. Küllap oli too eelmine baar juba kinni pandud, tundus, et siia hakkas linna pealt tulema rohkemgi seltskondi.

„Need küll mingid geid pole,” arvasin ma. „Oslos oli hiljuti mingi tulistamine, ma kuulsin raadiost. Need lipud on vast solidaarsuseavaldus või midagi.” Kadri nõustus minuga ja arutasime veel Oslo juhtumit.

Nad rääkisid soome keeles. Nende olekus oli midagi dramaatilist, ega me muidu oleks pealt kuulanud.

„Juho, kallis, ma ei öelnud ju niimoodi.”

„Mismoodi sa siis ei öelnud?”

„Sa hoiad mul käest, aga sa üldse ei kuula, mida ma räägin.”

„No vabandust siis, ma lihtsalt ei kuulnud. Mida sa rääkisid?”

Mõlema artikulatsioon oli veidi vaevaline. Naine võttis prillid eest ja pühkis oma nägu.

„Su isa on surnud, aga see ei ole traagika. Tead sa, mis on traagika? See, et mul on abikaasa, kes üldse ei kuula, mida ma räägin.”

„Ütle siis uuesti. Mida sa rääkisid?”

„Sa ei tahagi mind kuulata. Lahutame siis ära.”

„Aga meil on ju tore.”

„Sa soovid, et ma oleksin surnud.”

„Meil on kõik hästi, me ei pea niimoodi rääkima. Ma toon veel õlut.”

Naine jäi lauda. Märkasin, et mees kõndis ebakindlalt.

*

Tänavad olid tühjad, ka viimane baar oli uksed kinni pannud. Valgust oli natuke rohkem, sest loodes oli hallide pilvede vahel üksikuid valgemaid, mille tagant võis aimata päikest. Teisel pool Stortorgetit paistis sadamaala. Tänavakivide vahel kasvasid noorukesed kased, millest mõne vastu toetusid lukustatud jalgrattad. Kaks inimest kõndisid turuplatsil pealtnäha sihitult, peatusid vaalaküti monumendi juures ja jalutasid siis väikse kaarega taas sadama poole. Vahel kõndis mees naisest mõne meetri võrra ees, aga jäi jälle seisma.

Sadamakail ei olnud ees tara, ainult maadligi kollane metallist latt. Vees seisid suuremat sorti paadid, millega turistid said teha väljasõite.

Hostel on ikka sealpool, mõtles Juho. Meil vist mingi jook seal veel on? Kuhu see Päivi nüüd jälle pidama jäi? Millest kogu see tüli täna õhtul, ja teistel õhtutel? Miks ei võinud Päivi temaga rääkida lihtsalt normaalselt? Kogu aeg oli mingi probleem. Hõbepulm – ma ei tea. Kunagi oli meil hea. Elu võiks ka teistsugune olla. Mina ju vähemalt püüan. Või püüdsin. Aga mille jaoks, või kelle jaoks? Kuidas juhtus, et just Päivi? Kui ta veel midagi ütleb, siis lükkan ma ta kailt vette, sealt ta enam üles ei tule.

„Juho, kallis, ma tean, et sul on raske. Aga võib-olla ongi parem, et su isa surnud on. Sa saad rohkem mõelda selle peale, mis su enda jaoks hea on. Ja meie jaoks.”

Juho kõndis otsustavalt mööda kaid edasi.

„Juho, kallis, miks sa pead minuga niimoodi tegema? Räägi minuga normaalselt. Mina olen ka inimene. I-NI-ME-NE.”

„Päivi, tule ära sealt. Ära käi nii serva peal, sa võid alla kukkuda.”

„See pole sinu asi. Sa ju tahadki, et ma alla kukuks.” Päivi prillid olid näo peal viltu vajunud.

„Kallis, tule ära.”

„Ära puutu mind! Miks sa mind kisud? Lase lahti!”

Kuidas see sai juhtuda? Juho tõmbas Päivit ohtlikust servast eemale, Päivi lükkas teda endast eemale ja siis lasi Juho lahti. Seda hetke ta pärast mäletas. Vesi oli hall ja väga külm, peegeldades pilvede vahelt imbuvat valgust. Päivi prillid kukkusid kollase lati peale, ta püüdis vees veel midagi hüüda. Juho põlved olid korraga nõrgad ja ta pidi maha istuma. Siis veeretas ta end paremale küljele, kollasest latist kaugemale.

*

Politseis küsiti, kas tal on siin mõnda tuttavat, kelle juures ta saaks olla ja kes oleks toeks. See oli ainus küsimus, millele oli lihtne vastata: Raili – Päivi ja tema ühine kooliõde, keda nad olid lubanudki külastada. Ta mäletab politseiauto vilkureid Raili varahommikuse maja ees. Mis siis veel oli? Joove ja ehmatus või šokk, või mis see oli, mingi seisund, mida ta polnud kunagi varem kogenud, ja rahustid, ja vilkurid, ja lenduriprillidega Norra politseinik, ja ehmunud Raili, kes oli vanem, kui ta mäletas. Siis lõpuks pimedus.

„Oled sa üldse magada saanud? Nii hirmus. Ma ei oska. Ma ei tea, mida öelda. Tahad süüa? Ma ei läinud täna tööle.”

Juho istub köögilaua ääres. Peas keerlevad pildid või mõtted, mis polegi mõtted. Ta saab aru, et see siin on Raili ja et Raili räägib temaga. Kõhus keerab, pea on paks, mingi hirmus asi on selle sees ja otsib väljapääsu. Aknalaual on plastist kass, kes valmistub käppa viibutama. Selle tagant tuleb tuppa pilvise suvepäeva valgus. On vist juba pärastlõuna.

„Praegu on pahasti, mul on siin ka teine külaline, ühe Eesti sõbranna tütar. Ma seletasin talle, ta sööb ainult võileiva ja ütleb tere, te ei pea rääkima.”

Köögiuks avaneb aeglaselt. Ebaledes ilmuvad välja pea ja siis inimene, riidesuuruses S, lühikeste heledate juustega, ühesõnaga Kadri.

„Hei!” Kadri vaatab Juhot ja ta näoilmes muutub korraga midagi. „Ma kuulsin teie abikaasast. Mul on väga kahju. Minu kaastunne.”

Näoilme on teistsugune, see väljendab ehk kaastunnet, aga ka midagi muud. Juho vaatab seda nägu, temagi näoilme muutub.

„Ma… vist siis… jätan teid praegu Railiga kahekesi,” ütleb Kadri. „Söön linna peal midagi. Lõunaaeg juba. Õhtul näeme, kui sobib. Minu kaastunne, veel kord.”

*

„Andke mulle andeks.” Kadri rääkis soome keeles, aga ei suutnud sina öelda. „Ma võin ainult aimata, kui valus teil praegu võib olla. Aga ma oma elukaaslasega isegi vist nägin teid mõlemat eile õhtul linna peal. Ja vabandust, mul on väga piinlik, see oli ju hirmus õnnetusjuhtum, aga teil oli päris korralik tüli. Ma vist ei peaks sellist asja rääkima, aga tulevad mingid koledad mõtted. Et kuidas siis see kõik juhtuda sai, ja nimelt eile õhtul.”

„Ei-ei, pole midagi. Me lihtsalt olime Päiviga väga väsinud, jõime ka natuke. Meil tuleb ikka tülisid vahel ette.” Juho peatus korraks. „Tuli ette. Tuli.” Ta hingas sisse, kuskilt altpoolt hakkas tõusma nutt, kuni see kogu tema keha raputas. Kadri ootas. Ta silmad läksid kitsamaks.

„Sa ütlesid,” sõnas Kadri ebalevalt (nüüd oli ta teietamise unustanud), „sa ütlesid Päivile: hüppa siis kai pealt vette.”

Seda Juho küll ei mäletanud. Kas ta oleks võinud midagi sellist öelda? Tundus uskumatu. Ei – nii purju ta ometi ei olnud jäänud. Ei olnud ju?

Kadri silmad olid üha kitsamad. „Ma ei tea, mida ma pean tegema. Kas ma räägin Railiga? Või kohe politseiga? Ma saan aru, kui hirmus raske sul on. Aga ma lihtsalt… no lihtsalt…”

„Katri,” niimoodi hääldas Juho, „see oli ainult üks tüli. Neid tuleb meil ikka ette.” Tuleb ette. Nutt oli kohe jälle tulemas. „Räägime homme, ma pean veel asjad hostelist ära tooma, ja konsulaat, ja politsei. Räägime homme.”

„Ma lendan homme Bergenisse. Veerand üksteist.”

„Ma sõidutan sind siis lennujaama, saame rääkida.”

Kadri vaatas Juhot kahtlevalt, otsustas siis: „Hea küll. Räägime homme.”

*

Ma rääkisin Kadriga õhtul pikalt telefonis. Konverents oli hilisõhtuni veninud ja mulle oleks meeldinud vestelda lihtsamatel teemadel. Kadri tundus veidi paranoiline, ma päris samu asju ei olnud kuulnud tookord, kui me Tromsø õllekas istusime. „Sa soovid, et ma oleksin surnud” – sellist ei saanud ju olla, Kadri oli lihtsalt valesti kuulnud, kõrvallaua noored olid häälekad. Mind hirmutas see, mis oli juhtunud, ja see, mida Kadri väitis, et ta kuulnud oli, ja veel rohkem järeldus, millele ta vihjas. Juho ja Päivi olid purjus, aga tundusid ju ikkagi põhimõtteliselt korralikud inimesed, niipalju nagu ma neid nägin. Ma siiski soovitasin Kadril mitte Juhoga lennujaama sõita. „Aga me leppisime kokku,” sedastas ta. Kui olime kõne lõpetanud, olin tõsiselt mures.

*

Roolis istudes tundis Juho end juba peaaegu normaalselt. Radio Bardufoss mängis. Sõita olid ainult mõni kilomeeter läbi Tromsø saare. Aga miski polnud normaalne. Hõbepulm oli läbi, mis nüüd saab? Hea, et isa seda kõike enam nägemas polnud. Oligi mingi vabanemine: polnud isa, ema polnud enam juba aastaid, ja nüüd polnud ka Päivit. Polegi enam vahet, sõidan siin vabalt. Kuulan raadiot. Pole mitte midagi. Oli siiski see eestlanna, kes tahtis meelde tuletada midagi, mis tähendas süüd ja häbi.

„Mul jääb väga halb tunne, kui ma sellest kellelegi ei räägi.” Kadri niheles istmel. Sa soovid, et ma oleksin surnud, hüppa siis kai pealt vette. Ta oli kindlasti seda kuulnud. „Põhimõtteliselt korralikud inimesed” – kas tõesti? Kas korralikud inimesed ei lükka üksteist vette? Selle mehe olekus oli veel midagi peale leina ja vapustuse. Väsimus, ja mitte ainult füüsiline. Nende ees oli Rootsi numbrimärgiga Volvo, ja Juho tegi kiire möödasõidu, kuigi vastu oli tulemas furgoonauto. Esimest korda teadvustas Kadri, et ta kardab.

„Sa juba rääkisid minuga, ma seletasin sulle. Kas ma pean veel seletama?”

„Aga see pole ju minu otsustada. Päivi on surnud, politsei asi on selgeks teha, kuidas ta suri.” Kadri hääl oli pingul ja ta kahetses neid sõnu otsekohe. Need kõlasid uhkelt nagu krimiseriaalis, aga krimiseriaalides on sellistel ütlemistel eranditult halvad tagajärjed. Ja pealegi: mida tähendab, et pole minu otsustada? Kelle siis? Vastupidi, otsustama pidi ju nimelt tema. Aga kui ta kellegagi räägikski, politseiga, jääks kogu asi ikkagi lahtiseks. Tülisid tuleb ikka ette, võib-olla see nii oligi? „Kas me ei peaks juba lennujaamas olema?” Kadri vaatas Juhot vargsi, ja teda tabas korraga aimus: see mees ei ela enam kaua.

„Ega mina tahtnud, et Päivi sureb. Ei tahtnud. Ei tahtnud.” Juho hääl läks vaiksemaks, ta keeras raadio valjemaks.

Ta kätesse ja näkku oli kuskilt voolanud mingi suur ja senitundmatu tardumus. Ta vaatas naisterahvast enda kõrval, kes istus jäigalt ja oli oma pilgu kindlalt teele suunanud. Vastu vurasid veoautod korraliku kiirusega.

*

Olin pärastlõunal lennujaamas vastas, kui Kadri pärast vahemaandumist Trondheimis sinna jõudis. Ma olin tegelikult olnud ikka väga-väga mures, ma täpselt ei teagi, mida ma kartsin juhtuvat. Nii suur kergendus oli teda jälle näha. Ta oli kuidagi kinnine. Juhost ta eriti rääkida ei tahtnud; midagi ta vist esiteks ütles, mida ma ei kuulnud, sest telefoni oli parajasti tulnud töölt sõnum. Rohkem ta midagi ei öelnud ja ma väga ei pärinud ka. Küllap niimoodi oligi parem, pole vaja võõraste inimeste ellu sekkuda ja fantaasial liigselt lennata lasta. Rääkida võis ka normaalsetest asjadest. Meil oli kõik hästi.