Selles nähtavas maailmas
ära unusta uurida
asjade alumist poolt

Nii nagu me vahel
nihutame kivi
ja avastame selle alt tuksleva elu

Nõnda on ka muude maiste asjadega
Tähtsaim on alati
silmale nähtamatu

Ära unusta et kuigi kõigel nähtaval
on algus ja lõpp
siis jumalikus mõõtkavas
pole kumbagi olemas

sest Jumal ise on alati olnud ja jääb igavesti

Nõnda püsib su kummardus sügavam
ja hingepuhtus suurem


November

Päike hiilib ääri mööda,
kohati kahvatult helendades
männi harvemate okste vahelt.

Taevas on ruumi laialt.

Seal kappavad pilved kui valged traavlid,
kiiresti, nii kiiresti – üle kuuri katuse
tuleb jõuda enne, kui kuju muutub.

Nüüd korraga rabav säratus.
Hetkeks saavutab päike
oma harjumuspärase väe,
paistes pimestavalt
okstest puutumatust laotuselaigust.

Aga seda valgust ei olegi valus vaadata.
Pigem avardav.

Valus on hoopis mõelda,
et pühapäev saab olla nii üksildane,
nii ääremaine siin inimestest täidetud maal.

Kaks kõrget, koltunud kõrt
õõtsuvad ligihoidvalt.
Neil on nende sügis,
nende rohelust kaotav hääbumine, nende
kahehäälne luigelaul, millest minagi
aimatava sahina tõttu
olen kutsutud osa saama.

Justkui anuksid nad
ammumöödunud suve tagasi.

Nemad on minu igatsustasu
inimeste maa järele.

Selles põhjatus sügispäevas.


Kuni sa naeratad
ei saa ma lahkuda

Ei saa tormata teistesse tegemistesse
kuigi jutud on räägitud
ja vein maitstud

Ei saa
sest sa naeratad

Tahaksin veel viivelda vestluse valguses
lasta lähedusel paitada oma hinge
selles võõrliikide inimmetsas

Olla su avala ilme
südant puhastava kaitse all

Olla mitte unustuse umbteedel tatsav nimetu naine
vaid väike rõõmus ristteedel tantsiv
armastusväärne tüdruk

seda kõike seepärast
et sa naeratad

Tahaksin olla õnnistatud
elama täielikus andestuses

elama tundega et kõik mis mul on
on üle

Tahaksin seda osata – osata loobuda
öelda lahti anda vabaks mitte klammerduda
kohaneda loobumistega

Elu on imeväärne
sest sa naeratad

Ja mina tahaksin
olla veel kaua elu saladuse sees
enne kui saan sellest päästetud


Siiruse eest ikka saad
enamasti küll sõnamalakaga üle turja
või teenimatu vaikuse vastust oodates

Aga sina ole ikka imeline
pane käsi südamele ja ütle

See teeb olemise kergeks

ja sa suudad uskuda
et avameelsusel ja usaldusel
on laotuse all oma koht

Soe vihm sajab seal vaid alt üles
ühtegi piiska su palgeile poetamata


Veel uimane kevadkärbes
või vähemalt kärblane
istub lahtise luuleraamatu leheküljele

Sätib end „päikese” peale
ja mõtlematagi äralennule
soojendab seal oma kuut jalga

Võiksin raamatut liigutada
ja ta ära ajada
Võiksin raamatu plaksuga kinni lüüa

raputada kärbsekorjuse
tärkama hakkava rohu ja männikäbide vahele
Aga on see tiivuline siis midagi kurja teinud

Pealegi jääksid „päikese” peale
ebakorrapärased tumekollased laigud
ühele lehepoolele suurem teisele väiksem

Või ikkagi unustaksin kärbse
unustaksin külavahekauge vaikuse
aegamisi unustaksin kõik mille poole olen seljaga

Jääks ainult pagevalt igikestev hetk
mille poole saab olla üksnes näoga
hetk milles on kõik ja veel mitte midagi

sest vaid sellisena seisab inimene
tundmatuse lävel


Ligipääs

Mingi ligipääs alati leidub
kui tahad näha
asjade alumist poolt

Vaata tolmunud riiulil vaasi
kui sa ta tõstad
paistab puhas puutumatu pind

Üllatused ei lõpe
kui nihutad mõttes asju
mil pole ruumilisi mõõtmeid

Nii minagi otsin tabamatut
mida peetakse olematuks
sest tema olemasolu ei saa tõestada

Aga ma olen veendunud et ta on tõeline
et ta on alanud olematusest
ja suubub ajatusse

Sellel mõttel lasen ma end kanda
nagu taevaste tuul
kannab tähtsusetuid ebemeid

See on vaim mis on olemas meis kõigis
vaim mis laiub ka väljaspool olemist
vaim millesse ma usun

On aimata kuidas ta meis laulab
Ka kõige närusemas maailmas
jääb saatma tema armastus


Tee mere äärde

Kujutlusrandadest kirjutas mees
kes polnud iialgi näinud merd
Aga kõik oli nii ehe
aimus isegi mere lõhn

Kujutlusrandadest luges naine
kes polnud iialgi näinud merd

Naine istus kirjutuslaua taga
tõstis oma pilgu ja
saatis selle uitama
kujutluses sinavale avarusele

Siis ta tõusis
astus vaibal jalg jala ette
ja haistis kuidas lõhnavad lained

Aegamisi kuid sihikindlalt
läks ta trepist alla
välja uksest ja väravast
välja turvalisest maailmast

Ta tundis
et peab minema mere äärde
et meri on seal
kus taevast ei saa lahutada veest
ega hinge taevast

et just seal ootab teda teadmine
milline on tema tee