Mõni minut pärast ärkamist sai Luisa-Maria teada, et nad polnud maganud kahekesi. Neid oli enam kui kaks. Sumbe korter vaikis, põrand ja seinad kartsid reeta ilmsiks tulnud saladust. Tänavalt imbusid tuppa linnulaul ja autovuhin. Luisa-Maria ootas ja jälgis, kuidas tema kahtlus üha selgemaid tõekontuure omandab. See meenutas vildikajoont, mille häbelik, poolläbipaistev värvilint kuivades julgust kogub ja tihkeks jooneks muutub. Uus tõdemus sadestus vääramatult reaalsuse vundamenti, nagu oleks talle seal juba ammu koht ette määratud. Seda hetke ei saanud enam eitada ega olematuks teha. Viimased kaks nädalat kestnud unenäost polnud võimalik üles ärgata. Ta oli juba ärganud, oli hommik. Aga soovimatu ulm jätkus.

Kraanikausi äärel, veidi kõrgemal tema silmadest, nägi Luisa-Maria klaasi tumekollase vedelikuga. Ta sundis oma pilgu allapoole ja vaatas tõtt valge plastikust proovikassetiga. See oli kiilutud kramplikult ta parema käe peopessa. Õblukesed sõrmed olid verevarustuse kaotanud, nende heledus võistles kasseti kumaga. Valge ristküliku keskel, läiklevat süvendit pidi liikus järjekindlalt edasi heleroosa värvijuga. Mõlema tähe, T ja C juures ilmutas end tumeroosa kriips. Sel polnud vähimatki kavatsust tagasi tõmbuda ja haihtuda, ükskõik kui pingsalt Luisa-Maria seda ka ei soovinud. Ta proovis siiski ühe korra veel. Silmad kinni. Üks. Kaks. Kolm. Silmad lahti. Ta istus endiselt vanni serval ja hoidis käes seda neetud proovikassetti, mis teatas, et nad polnud maganud mitte kahekesi, vaid…

Ammune, nüüd juba tagasivaatepeeglis virvendav elu näis nii turvaline ja klaar. Nagu hommikupäikeses valendavad, pilla-palla langevad voodilinad, mille vahelt ta hetk tagasi oli tõusnud. Luisa-Maria paotas vannitoa ust ja kiikas voodi poole. Ei, need polnud needsamad linad, mis kõigil eelnevatel hommikutel. Nende kalge puuvillane riie oli teine: määrdunud, kare ja rõhuv. See surus vastu madratsit nagu rõsked pruunid sügislehed ja lämmatas kõik, mis jäi allapoole. Luisa-Maria keha läbis järjekordne kuumalaine. Kahetsus, mille põletikuline niidistik üha sügavamale tema tömbilt tukslevasse rinnakorvi sirutus.

Klaas libises ja kõlksatas vastu kraanikausi emailpinda. Kile heli rebis lõhki nii ehmunud vaikuse kui ka mõned südamekoed. Kuldkollane vedelik nirises valamu põhja, siirdus läbi hõbedase sõela pimedasse kaduvikku. Sügavalt Luisa-Maria seest pääses välja summutatud, ahastav niutsatus ja kukkus nudikarvalisele, kergelt koltunud vannitoavaibale. Ta kuulatas: toas oli endiselt vaikne. Kassett ta käes sosistas järeleandmatult: sa pole enam üks, vaid kaks. Vähemalt oli see nüüd kindel. Mure asendus kergendustundega, millest uhtus üle uutmoodi ängilaine. Eelmistel nädalatel tekkinud kehalised ebakõlad ja muutused, mis temas kahtlust olid äratanud, said nüüd lõpliku kinnituse.

Luisa-Maria mitte ainult ei tundnud, vaid ka kuulis oma kehas toimuvaid muutusi: luude raksumist, rakukoe paisumist. Paokil vannitoaaken krigises dialoogis tuikava vaagnaluuga. Torudes tilkuv vesi luges takti alakõhulihaste spastilistele kokkutõmmetele. See võõralt kõlav keha ei olnud tema oma. Ta oleks justkui annetanud liitri verd ja saanud vastu liitri teist. Selles ulpisid teise inimese helisagedusega punalibled. Tema oma keha kuulus nüüd kellelegi teisele. See kuulus suurele, hoomamatule üldsusele, mille eitamatut osalust kuulutas teine kriips testkassetil. Ta tahtis end tagasi saada.

Tuikavas peas tormasid ringi küsimused, peatumata vastusteks. Nagu üksteise järel ilmuvad oranžid tähed rongi elektroonilisel infotahvlil, olid need eelkodeeritud ja möödapääsmatud.

Kuidas ma nii rumal sain olla?

Kas ma peaksin talle ütlema?

Kuidas seda tehakse?

Kas ma saan seda ise teha?

Kui palju see maksab?

Kas see on valus?

Kui kaua ma taastun?

Kas see on ohutu?

Ehk oleks lihtsam…?

Ei. Ma pole valmis.

Helitute, mehaaniliste liigutustega korjas Luisa-Maria testi kokku ja viskas selle koos reeturliku klaasiga prügikasti. Ta viis prügikoti õue, rohelisse konteinerisse. Tagasi tuppa jõudes lootis ta hetkeks, et mure on koos prahiga lahkunud. Ta asetas mõlemad käed alakõhule. Seal oli endiselt elastne kühm – kummine kõrgendik, mis iga sissesurumise järel tagasi põrkus.

Nupulevajutus, süsteemipuhastus, soojenev vesi. Luisa-Maria vaatas, kuidas kuum kohv masinast tassi niriseb, ja ootas, et teine – või oli ta kolmas? – korterist lahkuks, et saaks teha telefonikõne. Kohv oli maitsetu, ta polnud juba mitu nädalat selle aroomi tundnud.

Kõne kliinikusse. Monotoonne kutsumisheli mobiilis, lämmatav vaikus toas. Kitsad, sururõhu all seinad pitsitasid tema õblukest keha. Luisa-Maria kõndis akna äärde ja vaatas kaubanduskeskuse laadimispunktis toimetavaid töömehi. Nad tõstsid veoautolt maha suuri kaste ning viisid need hiiglasliku hoone sisemusse, mis kogu kauba isukalt alla neelas.

„Tere, Seksuaaltervise Kliinik kuuleb.”

„Tere,” alustas Luisa-Maria kõhklevalt, kuid otsustas siis kohe asja juurde minna. „Mul on selline mure, et ma olen rase.”

„Kas te testi olete teinud?”

„Jah, just tegin. Kaks triipu oli.”

„Üks hetk palun… Kas te saate meile kliinikusse tulla, et vereanalüüsi teha? Kas te kohe kell 9.30 saaksite tulla?”

Luisa-Maria vaatas kella. 8.55, ta jõuaks küll.

„Jah, saan tulla.”

„Siis 9.30. Võtke kindlasti ID-kaart kaasa.”

„Jah. Aitäh. Nägemist.”

„Aitäh teile. Nägemist.”

Vaikus. Üksinda kahekesi.

Luisa-Maria hingas läbi aknaprao karget õhku ja tundis kergendust – ta sai kiiresti abi, liikus juba lahenduse poole. Ta mõtles, et paljudel naistel poleks isegi mitte võimalik tööle hilineda ja kohe arstile minna. Ja samas, kui inimesega ootamatu tervisehäda tõttu õnnetus juhtub, teda lihtsalt enam pole, saavad kõik ilma temata hakkama. Pole muud valikut, tühimik täitub kiirelt nagu haava kattev armkude.

Viimastel nädalatel kaks numbrit suuremaks paistetanud rindade ja raugematu söögiisu põhjuse teadmine tõi teatavat rahu. Nüüd oli võimalik väljapääs leida. Iiveldust veel polnud, ega tulnud eriti hiljemgi. Luisa-Maria mõtles, et parem on sellest mitte kellelegi rääkida – hakkavad ilmaaegu muretsema. Teise inimese kurbusest teadmine ainult koormab. Abitu kaastunne, asjatu mure. Võib-olla siis, kui see kõik juba läbi on, võiks ikkagi oma kogemust jagada. Aga kui keegi välja räägib? Kõige enda teada hoidmine näis lihtsam. Ta poleks suutnud leida jõudu, et kellelegi kolmandale olukorda selgitada, võib-olla isegi oma otsuse üle vaielda. Jagatud mure on pool muret, aga seekordne mure ei olnud poolitatav. See oli terviklik tihe kamakas, mida sai üle anda vaid täismassiga.

Vana puumaja esimesel korrusel registratuuris ootas veel kaks tüdrukut, pead-silmad langetatud. Nende kehad olid kokkutõmbunud, väiksemad kui inimlikult võimalik. Kuid neist kiirguv lootus, et nii ei saa neid märgata, helkis üle toa ja tõmbas magnetina Luisa-Maria pilku. Ruum oli räämas, aga selle pleekinud soojades toonides mööblis ja linoleumpõrandas oli midagi lohutavat. Siinne summutatud vaikus mõjus turvaliselt. Luisa-Maria võttis selle ringihõljuva, kartliku vaikuse omaks, istus registratuurilaua kõrvale plasttooli ja ulatas arvuti taga toimetavale naisele oma ID-kaardi. Naine klõbistas klaviatuuril ning palus tal seejärel diivanil istet võtta.

Kella kuldne tiksumine, päikeseviirg linoleumpõrandal. Luisa-Maria hoidis ID-kaarti kindlalt oma sõrmede vahel. 17.04.1999. Niisiis kaks sajandit inimest ühes kehas, tema kehas. Neli silma, kaheksa jäset, peegeltäpne duaalsus. Mõnenädalane olend paisus suureks ja omandas inimlapse kontuurid, loode pöörles Luisa-Maria kõhuõõnes, niiskes nahkjas paunas ja liigutas oma väikesi sõrmi. Ei. Aitab. Luisa-Maria raputas pead ja kangutas lahti registratuurilauda klammerdunud pilgu. Ta meenutas endale, et see on kõigest üks väikene klomp, mis tuleb lähiajal eemaldada. Just selleks, et temast inimest ei saaks. Maailm on juba niigi täis inimesi, kes siia ära ei mahu, enamik neist ei ela ilmselt isegi loomuliku surmani, vaid surevad janus või sõjas. Ta teadis, et lapsi peaks saama naised, kes neid päriselt tahavad. Tema ei tahtnud, mitte praegu. Võib-olla mitte veel. Võib-olla mitte kunagi.

Vanem, kitlisse riietatud naine astus esikusse ja kutsus Luisa-Maria kabinetti.

„Tere!”

„Tere! Palun jätke jalanõud ja üleriided siia toolile.”

Luisa-Maria riputas oma tolmumantli nagisse ja lausus ikka veel kabinetiukse kõrval seistes: „Ma tegin täna testi ja sain teada, et olen rase. Ma tahaksin aborti teha.”

Omaenda otsekohesus jahmatas teda. Kas ta oli ebaviisakas? Kas naistearsti juures tohtis nii selgelt oma abordisoovi avaldada või tuli teeselda kõhklust? Kuid arst ei paistnud sugugi üllatunud olevat. Ei võinud isegi kindel olla, kas ta üldse Luisa-Mariat kuulanud oli. Tal näis olevat oma agenda, mida mööda selle visiidi niite tõmmata.

„Proovige natuke rahuneda. Hingake sisse-välja. Üks, kaks. Üks, kaks,” lausus naine ja tegi näitlikke sügavaid hingetõmbeid. „Hoidke aeglast, sügavat rütmi. Kui te korralikult ei hinga, hakkab süda läikima.” Arst ootas, kuni Luisa-Maria kolm korda kopse täitvat õhku vahetas, ja kutsus siis: „Tulge istuge siia tooli, ma võtan teilt vereproovi. Kas teil on kaebusi?”

Luisa-Maria pööras pilgu kanüülilt eemale, nõelad hirmutasid teda. Üks, kaks. Üks, kaks. Üks, kaks.

„Mu kõht paisub nagu mõni luuvili – kollane ploom, mida ma oma pidevas näljas lõputult alla kugistada võiks. Ma olen väsinud ja palavikus. Ma olen väga-väga haige,” jättis ta ütlemata. „Vist mitte. Ei ole.”

Juba naksaski tema käsivart metalne sääskjas torge, millele järgnes lepitav plaaster.

„Tulge istuge siia laua äärde toolile, ma sisestan teie andmed.”

Luisa-Maria istus arsti laua kõrval valgel plasttoolil ja üritas keskenduda tema jutule. Paljugi sõltus sellest, mitmendal rasedusnädalal naine on, testi tulemused tulid enamasti päevaga. Pigem oli tegemist varase rasedusega, veel oli aega. Luisa-Maria nägi vaeva, et oma silmi aeg-ajalt arsti poole pöörata, need tahtsid laua alla peitu ronida ja sinna jääda. Tooli valge plastik meenutas proovikassetti, mis nüüd kusagil pimedas prügikotis helendas ega hakanud kõdunema enne paari tuhandet aastat.

„Millise rasestumisvastase vahendi ma teile kirjutan?”

Luisa-Maria ärkas mõtisklusest ja tõstis silmad. „Kuidas palun?”

Arsti pilk oli kindel ja nõudlik, ta vaikis ja ootas. Ootas teistsugust vastust. Tal polnud kuhugi kiiret, talle oli iseenesestmõistetav, et noor naine peaks oma kehasse panema hormoonitasemega hasartmängivaid tablette või tromboosi soodustava seadme. Ka Luisa-Maria vaikis ja lootis, et günekoloog pakub peagi välja mõne muu lahenduse. Lõpuks arst kõneleski. Tema sõnad langesid Luisa-Maria leemendavale laubale kui külm paratamatuse vihmavaling.

„Te jääte uuesti rasedaks.”

Lausutu polnud süüdistus, vaid sedastus inimeselt, kes sadade korduvate episoodide järel on veendunud teatud loogika paratamatuses.

Luisa-Maria polnud viimased kaks aastat enam pille söönud – need muutsid ta flegmaatiliseks ja depressiivseks, tegid paksuks. Ainuüksi mõte, et ta oma keha loomulikku hormoonide tasakaalu kõigutama peaks, ajas vihale. Miks tema? Miks naine? Aga ta ei tahtnud uuesti rasedaks jääda. Kühm alakõhus meenutas, et tuleb olla alandlik, et naine peab olema leplik.

„Kas peale pillide on ka muid variante?”

Arst pakkus välja mitmeaastase toimeperioodiga vahendeid, mis pidavat toimima lokaalsemalt. Spiraal kõhus. Kanüül käsivarres. Seadmed, mida Luisa-Maria ise omal soovil eemaldada ei oskaks ega saaks. Silme ees kangastus stseen, kuidas ta peenikest, silindrikujulist plastkanüüli oma käsivarrest välja urgitseb. Sisselõige, vibujad veenid, ritvjas käsivarreluu. Verised sõrmed. Ta tundis peapööritust, toetas end tooli seljatoe vastu ja keskendus arsti pea taga kõrguvale flaier-pilvelõhkujate linnakule.

„Ma soovitaksin teile spiraali,” katkestas arst taas vaikuse. Tema nägu näis nüüd lahkem, tema pilgus välgatas mõistmine. „Selle mõjuperiood on kolm aastat, te ei pea millegi pärast muretsema. Paljud naised valivad just spiraali.” Ootav paus. „Need on hiljuti palju edasi arenenud ja 99% juhtudel tõhusad.”

Luisa-Maria peas sähvatas lootus, et ehk… Kui ehk arst talle täna selle rasestumisvastase vahendi paigaldab, läheb kõik ise mööda, klomp laseb lahti ja tuleb kõhust välja. Ta ei küsinud trombiohu ega muude kõrvalnähtude kohta, ahastusest ja soovimatusest teada vastust.

„Jah, ma võiksin seda spiraali proovida küll.”

„Väga tubli,” lausus arst liiga kiiresti, justkui kartnuks, et soodne hetk võib mööduda. „Ma kirjutan teile retsepti ja te ostate ise apteegist välja ja lasete paigaldada.”

Ehk siis ikkagi mitte täna, ta pidi oma probleemiga veel piinavalt kaua koos elama.

Vaikus, klaviatuuriklõbin. Luisa-Maria keskendus hingamisele ja piilus aeg-ajalt arsti poole. Üks. Ta hingas sisse ja pani käe alakõhule. Kaks.

Lõpuks vaatas günekoloog arvutiekraanilt kõrvale, Luisa-Maria poole ja ütles: „Teil on mitu valikut.”

Kui Luisa-Maria oli väike, ütles ema ikka, et mida Maria ei õpi, seda Luisa ei tea.

Luisal oli kaks valikut: tabletid või narkoos. Arstilt saadud voldikutes ja internetis leidus mõlema kohta rohkelt informatsiooni, mida aju kiire sirvimise pealt endale mõistetavasse keelde tõlkis. Tabletid ehk medikamentoosne abort tähendas tundide viisi iiveldust, palavikku, krampe ja verejooksu. Kuuma, venivat, punaklimbist lõpmatut voogu. Kuid see hirmutav kogemus toimuks haiglas, õdede valvsa pilgu all ja valuvaigistite uimas. Kirurgilauale minek tundus palju kiirem ja puhtam, pealegi meeldis Luisale narkoos. See tähendas, et ta saab end täielikult meedikute kätte usaldada. Saab oma teadvuse välja lülitada ja õõvastavast mälupildist kinnisilmi mööduda. Pärast narkoosist ärkamist oleks kõik soovimatud võõrrakud – võõrkeha – tema seest välja kaabitud. Ta keha oleks puhas ja valmis naasma sinnasamasse ellu, mis ajutiselt pausile pandi.

Miskipärast soovitas arst siiski esmavalikuna tablette. Luisa ei mõistnud, miks. Et kogemus oleks piinarikkam – karistus, mis õpetab? Enam see tüdruk oma kätt vastu tulist pliidirauda ei pista, kannab kohusetundlikult oma hormoonikiipi? Vististi oli ikka nii, et operatsiooni korral olnuks suurem oht emakakaela kahjustada ja tulevikus viljatuks jääda. See asjaolu Luisale eriti muret ei teinud. Kurjakuulutavate nimedega toimeained – mifepristoon ja misoprostool – tabletiabordi infolehel näisid tunduvalt kardetavamad. Viimase kõrvaltoimetest ja tüsistustest lugemine oli ainuke kord, mil rauane, hüübinud vere maitseline iiveldus Luisale kurku tõusis. Ta köhatas selle hingetorust välja ja neelas alla. Luisa otsustas kirurgilise abordi kasuks ja helistas kliinikusse, et asjaga edasi liikuda. Talle määrati operatsiooniaeg paari nädala pärast – oli vaja, et loode veel märksa suuremaks kasvaks.

Maria lahkus arsti kabinetist pisarsilmi. Registratuuriruumi asemel laius nüüd ääretu luitunud-kollane ookean. Ei paistnud ainsatki laidu või saart, mille poole ujuda.

Pool aastat tagasi oli siin riigis nagu ka mitmel pool mujal Euroopas abort keelustatud. Poolale olid järgnenud UK, Taani ja Norra, siis oli järjekord Soome ja Balti riikide käes. Ameerika sinipunane täht säras üle kohaliku seadusandlusmaastiku. Kuu aega olid tänavail toimunud lärmakad protestid, siis vaibusid need arvamusartiklite vooks. Lõpuks, nagu igakuine verevool, rauges ka vastuvõitlejate hääl, muutus jõuetuks, koduseintevaheliseks sosinaks. Hakati otsima salajasi, põrandaaluseid pääseteid.

Maria olukord ei olnud mingil viisil eluohtlik, vähemalt mitte veel, nii et ükski eriolukord talle ei rakendunud. See, et ohus oli ta elu jätkumine tema enda valitud rajal, ei omanud tähtsust. Variandid, mida arst mainis, olid lapse allesjätmine, teise riiki reisimine või mõnelt rahvusvaheliselt abiorganisatsioonilt, näiteks AidAccessilt, abordipillide tellimine. Viimast arst ei öelnud, vaid kirjutas selle vaskspiraali infovoldikule, mille ta vaikides Mariale ulatas. Esimene variant oli välistatud – Maria ei tahtnud last. Teine variant eeldanuks vähemalt nädalast puhkust ja paari tuhandet eurot, mida Marial polnud. Lend, hotellid ja haiglakulud – nii vabalt kättesaadavad ja samas nii piiratud, lubatud vaid ühiskonna koorekihile. Ehk siis kolmas variant: välismaalt tellitud abordipillid, mis ei pruugi kunagi kohale jõuda või saabuvad koos politsei koputusega uksele. Mis on abordikeelu mõte? Maria tundis jõuetut viha selle abstraktse kehandi vastu, mille enda elu see eestkõneldav piirang kuidagi ei ohustanud. Ta turtsatas, kui luges artiklit, mis kujutas abordikeeldu kui patriarhaadipoolset naiste allasurumist. Maria tundis, et see kõik on palju lihtsam ega vaja keerulisi poliitteoreetilisi selgitusi. Inimolendilt võeti ära kontroll omaenda keha üle. Vihapisar voolas üle põse, seejärel teine, siis kolmas. Ta kahetses, et polnud osalenud ühelgi protestil. Nüüd oli liiga hilja. Nüüd olid jäänud vaid internetifoorumid, milles oma kogemust ja julgustusi jagavad anonüümsed, nähtamatud naised pakkusid enam tuge, kui oleks suutnud ükski lähikondne lihast ja luust inimene.

Luisa istus kodus tugitoolis ja ootas. Tuli oodata veel kaks nädalat, et loode kasvaks piisavalt suureks ja kirurg selle eemaldada saaks. Tuli elada kaks nädalat, nagu miski poleks muutunud – käia tööl ja kohtuda sõpradega, magada rohkemakesi kui muidu. Tuli loota, et keegi ei märka. Aga miski oli muutunud, ta kõhus kasvas väikene asi. See pisike klomp kasvas näljase järjekindlusega. Iga suutäiega, mis Luisa alla neelas, kasvas ka loode. Ratsionaalne mõtlemine ütles, et see on alles algfaasis, sel puudub vähimgi sarnasus imikuga, see ei tunne valu ega kurbust.

Aga mis siis, kui kusagil – kõhus või õhus – on juba selle olendi hing, ootamas oma keha, mõtles Luisa. Kas abordi korral jääks seesama hing ootele, kuni ta millalgi tulevikus enda sees uue loote kasvatab? Kas ta jääks lootele? Või liiguks see hing edasi mõne teise valmimisjärgus inimolendi juurde? Kas varem abordi teinud ema esmasündinud laps on seesama, kes oleks sündinud esimesel korral? Kõigist võimalikest küsimustest käis just see sageli Luisat kummitamas. Kas sa vihkad mind, kui ma su oma kehast välja ajan? – Ei. Kas sa tuled mu juurde tagasi, kui ma selleks valmis olen? – Jah. Ta raputas pead. See mõnenädalane klomp tema kõhus ei olnud laps, see ei rääkinud ega isegi mitte hinganud.

Maria istus kodus tugitoolis ja ootas. Tuli oodata vähemalt kaks nädalat, et aborditabletid postkasti saabuks, ilmselt veel kauemgi. Kuigi arvel oli iga päev. Mida varem ta neid võtta saaks, seda parem, seda ohutum. Kõik pidi juhtuma enne kaheksandat nädalat. Ja kui need ei saabugi? Kolmanda päeva õhtul otsustas Maria ka teiselt abiorganisatsioonilt tabletid tellida. Ehk pakivad nad tablette erinevalt, võib-olla on üks pakike raskemini tuvastatav kui teine. Ta oli mures, mis juhtub siis, kui politsei paki vahele võtab. Kas nad teeks talle trahvi või, veelgi kohtutavam, lukustaks ta kuni lapse sünnini haiglasse, et ta lootele viga ei teeks? Need mõtted näisid kuuluvat mõnda düstoopilisse sci-fi-romaani, mitte tema väiksesse, tavalisse ellu. Ta oli vang suures narratiivis, mille kahest väljapääsust üks – see, mis viis tagasi minevikku – võiski lukustatuks jääda.

Maria pesi hommikuti jääkülma veega eelmise öö nutupaistetuse silmilt maha ja valmistus tööle minema. Ta seisis vannitoas peegli ees ja vaatas oma alasti kõhtu, mida polnud enam võimalik kokku ja lamedaks tõmmata. See mühk hirmutas teda, kasvas tohutu kiirusega, nagu teaks, et peab võidujooksu postiljoniga. Nagu teaks, et ta on juba võitnud ning tabletid ei saabu mitte kunagi. Kui peaks juhtuma, et ta ei saa pillidega aborti teha, siis kas ta prooviks midagi muud? Aga mida? End vigastada, ajada kõhtu terav ork, nagu ta kujutas seda tehtavat XX sajandil? Või siis saada laps, keda ta ei taha? Kas ta suudaks seda soovimatut last mitte süüdistada ja teda armastada? Mõte sellest, et see kõik viib sünnituseni, ajas iiveldama ja Maria kurku kerkis kibe nutuklomp. Ja isegi kui tabletid saabuksid, ahastas Maria, võib üksinda aborti tehes juhtuda eluohtlikke komplikatsioone. Mis siis, kui ta verejooksu ajal minestab ja teadvusetuna sureb? Või kui hiljem sisemine põletik tekib? Kas günekoloog annaks ta politseile üles? Sõnad la petite mort omandasid uue, ähvardava tähenduse.

Kuid valikut polnud, lootest tuli vabaneda. Maria otsustas, et teeb seda hotellitoas. Seal on vaikne ja puhas, ta saab olla omaette ja segamatult, häda korral võib helistada infolauda. Nad kutsuvad kiirabi ja kõik saab korda. Valge voodi, mille keskel laiub kraatrina sügavpunane loik. Valu, veri, üksindus. Ta puhkes nutma ning ta pluusile langesid soolase vihmana kurnatus, lootusetus ja surmahirm.

Luisa luges ajaleheartiklit. 2021. aastal tehti Eestis 3307 indutseeritud aborti. Sündis 13 272 last. See tähendas, et 19,9% rasestunud naistest otsustasid lootest loobuda. Ta poleks arvanud, et neid naisi, kes tunnevad samamoodi, on nii palju, et igal talle vastu kõndival tüdrukul võib olla sarnane kogemus. Ta tundis end vähem üksinda.

Maria luges päevi. Esimese ümbriku postitamisest oli möödas neliteist päeva, see pidanuks juba postkasti jõudma. Ta kartis, et mida aeg edasi, seda väiksemaks muutub šanss tablettide kohalejõudmiseks. Ainukesed inimesed, kellele ta loota sai, olid võõrad kirjutajad foorumites ja kahe riigi postitöötajad. Ta tundis end viibivat akendeta ruumis, mille ust sai avada vaid väljastpoolt.

Üks, kaks. Üks, kaks. Hinga rahulikult. Kahetised tunded. Kahestumine. Kas see on juhus, et sõna „kahetsus” sees on sõna „kaks”? Ta hingas sügavalt sisse. Kohe saab see kõik läbi, ainult üks päev veel. Ta saab oma keha tagasi. Kolm liimiselt venivat nädalat möödusid kummalises poolunes, milles hägustusid piirid tõelise ja kujuteldava vahel. Ümbrik tablettidega saabus kahekümnenda päeva pärastlõunal.

Luisa saabus haiglasse kell üheksa hommikul.

Maria registreeris end hotelli õhtul kell kuus, 32 tundi pärast esimese, mifepristooni sisaldava tableti võtmist.

Piklik, kollaste seintega haiglapalat, ei ainsatki akent, avali uks. Luisa asetas voodi kõrvale kapikesele karbi vaskspiraaliga ja ootas vaikides.

Sügavpruuni vaipkattega hotellituba, kirjutuslaud, tugitool, lai voodi. Maria tõstis kotist välja soojakoti, hügieenisidemed, kolm vannilina, kaks lehte tablette, müslibatoonid ja neli rulli köögipaberit.

Vanemapoolne haiglaõde koputas uksele, sisenes ning palus Luisal selga panna öösärki meenutava operatsioonikleidi, seejärel käia tualetis.

Maria helistas hotelli registratuuri ja tellis pudeli vett. Ta tahtis veenduda, et telefon töötab. Seejärel neelas ta alla ühe ibuprofeeni ja viis soojakoti vannivette kuumenema.

Luisa juhatati operatsioonituppa. Selle sinises auras toimetasid kaks medõde ja noor naisarst. Tal paluti heita pikali operatsioonitoolile. Luisa märkas kaugemal valget plastämbrit ja suurt läiklevat lauda, mis näis kuuluvat pigem büroosse kui operatsioonituppa.

Maria täitis veega kõik kolm klaasi ja asetas need voodi kõrvale lauale. Keegi koputas hotellitoa uksele. Maria paotas ettevaatlikult ust, sundis end naeratama ning tänas noort teenindajat veepudeli eest. Tüdruku nimi oli Katariina. Teadmine, et kui tal väga halb hakkab, saab ta Katariinale helistada, pakkus pisut lohutust.

Luisa hingas läbi näole asetatud maski. Ta nägi enda kohal toimetamas blondi krunniga medõde. Naise liigutused olid teadlikud ja kindlad.

Maria lükkas kaks misoprostooli sügavale enda sisse ja pani kaks suhu keele alla. Nii, nagu juhendis kirjas. Kuigi misoprostool ei pidanud mõjuma enne tundi aega, tagus tema süda juba hirmurütmis.

Luisa langes anesteesiaunne.

Maria ootas, et algaksid krambid ja verevool – torm, mis uhuks tühjaks tema kõhuõõne.

Luisa ulpis kaalutus teadvusetuses ja nägi unes, et on reisil. Ta jalutas üksi mööda laia, õliselt läikivat basaltkiviteed, mida ümbritsesid uhked barokkmajad. Kusagil eespool laius pruunhall jõgi, mille kaldal ootas teda paat. Ta küsis paarilt möödujalt suunda, kuid keegi polnud jõest midagi kuulnud. Tal tuli omal käel linnalabürindist väljapääs leida.

Ligi pooleteise tunni pärast tundis Maria oma alakõhus krampe. Need põrkusid ta sisikonna vastu nagu nürid, tugevad haamrilöögid, liikusid ühest ruumist teise, kuni leidsid õige koondpunkti. Ta asetas oma kõhule soojakoti ja valu muutus kraadi võrra väiksemaks.

Luisa pööras kirikuesisele platsile ja külm tuuleiil reetis, et peagi algab torm. Mustad basaltkivid ähvardasid muutuda läbimatult libedaks. Juba tundiski Luisa oma jalgealust kiviplaati kalde alla pöördumas ja teistest eemaldumas. Pragu ahenes ja kaheks rebeneva kiviplaadirea vahelt kiirgas sametmust süvik.

Krampidele järgnes peagi verejooks. Rahulikumat hetke ära kasutades läks Maria tualetti ja ootas pikalt, kuni kogu ta kõhuõõs allpool lirtsuvasse vette tühjenes. Kõige teravamate, pistvamate krampide ajal näis talle, et koos vere ja klompidega irdub kehast ka mõni siseelund. Ta oli mures: kas tõesti tohib inimene kaotada nõnda palju verd? Ja ometi, kuigi valu heidutas, tõi see ka leevendust. See oli võitlus väljapääsu eest ja suletud uks murdus tasahilju üha rohkem avali.

Luisa silmas kohvikut, mille ukse kohal oli embleem kahe luigega. Üks luik oli must ja teine valge, nende mõlema nokk oli tuhmpunane, jalad helesinised. Luiged olid omavahel keerdus nagu yin ja yang ning meenutasid linde Hilma af Klinti maalilt. Käega libedaid kiviplaadiservi kobades ronis Luisa visalt luikede poole.

Krambid vaibusid. Maria tõmbas lugematut korda vett, julgemata vaadata tualettpotis laiuvat punast merd. Parem seda mitte näha. Ta vaatas telefonilt kella. Ta oli vannitoas veetnud ligi kolm tundi. Ta otsustas veel mõnd aega potil istuda ja veenduda, et krambid ei naase.

Luiged kohvikuembleemil elavnesid ja hakkasid tiibadega rapsima. Üha suuremaks moonduvate siidsuliste mustade ja valgete tiibade palav kloppimine täitis Luisa vaatevälja. Need tiivad tõmbasid ta üleni oma tolmusesse, luisesse embusse ja sulgusid ümber ta keha. Õrn võrklik struktuur tõstis ta õhku ja kandis üle basalthambulise kuristiku. Luisa teadis, et võib peagi avada silmad ning tema ees laiub siis mändidega kaetud graniitkivist saar keset tasast järve. Just sinna soovis ta jõuda.

Maria läks tagasi hotellituppa ja heitis pikali voodile laotatud käterätikuhjale, tõmbas üle keha suure koheva teki. Mida kiiremini ta uinub, seda kiiremini tuleb hommik ja kõik on möödas. Kumisev konditsioneer, pimedus, tasahilju lahtuv hirm. Kõik oli läinud plaanipäraselt, isegi lihtsamini ja valutumalt, kui ta oli kartnud. Väsimus varjutas teadvuse.

Luisa avas silmad. Läks hetk aega, enne kui haiglapalat tuttava ilme omandas. Vastasseina voodis magas veel keegi, kelle keha liikus muretult üles-alla nagu mahedas tuules kuivav rannarätik.

Maria vaatas hotellitoas ringi. Õbluke päikeseviirg põrandal kinnitas, et tal õnnestus öö ilma valuhoogudeta mööda saata. Alakõhus tuikas, kuid need polnud enam samad teravad pisted mis eelneval õhtul.

Luisa sulges veel hetkeks laud ja lubas kehal puhata. Tema äsja ärganud teadvus kuulutas valju südamekloppimise rütmis: see kõik on möödas. Ukselingi klõps andis märku, et keegi sisenes palatisse. Luisa vaatas noore medõe poole ja küsis vaiksel, tagasi maa peal olemisega harjuval häälel: „Mis kell on?”

Noor naine vaatas käekella ja sosistas siis: „Pool kaks. Proovige veel pisut puhata.”