Oli hilisõhtu. Kõik juba magasid, kui kuulsin, et köögiukse taga klopitakse. Tulija osutus kellekski kõrgeks Moskva kindraliks. Mõtlesin: mis nüüd lahti? Aga asi lõppes rahulikult. Paul vist meeldis kindralile, too andis talle isegi oma Moskva telefoni.
(Maria K.)

Aeg: 1944. aasta lõpp.

(Avar ruum, ilmselt Suurmeistri töötuba. Laud, raamaturiiulid. Toast on valgustatud ainult üks pool. Saabub Külaline. Vaatab ringi, ei näe kedagi.)

Kõigepealt palun vabandust, et tulin lubatust nii palju hiljem. Mis parata, töö iseloom. Kuidas kellelegi, mulle nii. Ei-ei, ärge tehke endale tüli, küll ma saan ise… (Paneb mantli ja kaabu varna.) Lootsin kogu südamest, et teiegi ei maga. Maletaja elu. Vaatate ehk mõnd partiid, kirjutate mõnd raamatut, mõtlete möödunu üle. Mis oli, mis tulla võib. Sõda ju. Ühel ühed mured, teisel teised, muredeta pole keegi. (Käib ringi, ümiseb laulda.) Ni sna ni odtõha. Mne notš ne šljot otradõ i zabvenja. Jah, „Vürst Igor”. Muidugi teate, armastate ju muusikat. Nii nagu teie vendki… On ta Saksamaalt tagasi? Ei veel? Noh, kes tuleb ja kes ei… Niisiis lubage, et tutvustan: Merkulov. Nimi ei ütle teile midagi, olgu siis vähemalt aukraad. Kindral. Ei, mitte armeekindral, mis te nüüd! Tema juba reamehele külla ei tule. (Naerab.) Järelikult teist liini pidi…

Nii et ma ei sega? Ei, te öelge ausalt? Väga hea. Olgu peale, et öö, aga ei ole mina kommodoor ja ei ole teie don Juan. Malerüütel, seda muidugi. Seepärast tulingi lihtsalt, kodusel moel. Ei-ei, kõik on hästi… Kui lubate, võtan istet. Ei tulnud ju tuld tooma. Teie aga, kui on veel tegemist, toimetage edasi. Saame niigi rääkida. Sellest, mis oli, mis tulla võib… Abikaasa? Lapsed? Paneb just magama. Väga armas… Lubate? Ma tean, teie ei tee. (Süütab paberossi.)

Lihtsalt hirmus, mis on saanud linnast! Tulin ja ei ole kohta jalga maha panna – paljas puru taga! Aga kui ilus linn oli kunagi, puhas, kultuurne. Mäletan, kui töö mind neljakümnendal siia tõi. Tulin kui teise ilma!… Teie kodu ei saanud pihta? Õigus, te ei elanudki veel siin, hoopis Tartus. Tartu jäi terveks? Ka ei jäänud? Kvartalite kaupa? Ooh!… Ja Narva, teie sünnilinn? Samuti suurelt malelaualt ära. Kahju! Aga kui näeksite veel Orjoli, Mogiljovi, mis neist järel! Ei anna võrreldagi, ei anna…

Teate, te ei pea mulle vastama. Las mina räägin, selleks mind siia saadetigi. Lõpuks pole ju ka ülekuulamine.

Kas teate, neljakümnendal avanes võimalus käia Berliinis. Ametliku delegatsiooniga, koos Molotoviga. Võite naerda, aga me läksime kohtuma Hitleriga, jajah, temaga. Kui tookordse kamraadiga. Mina kohtusin veel ametivend Heinrichiga, Himmleriga. Rääkisime, nagu räägin praegu teiega. Ainult et üle laua, visavii. Millest? Millest kolleegid ikka – ühesugune töö, ühesugused mured. Kilp ja mõõk, Blut und Ehre. Ilus linn… oli.

Nii-nii… Kas teile ei tundu, et öö annab kõigele teise mõõtme? Kuidas ongi Horatiol? „Kell saab kaksteist. On aeg, kui vaimul pruuk on kõndida…” Kõik on piiri peal, täna oled, homsest ei tea. Eriti nüüd… (Läheb akna juurde, paotab kardinat. Väljas kõlab pauke, üksik automaadivalang.)

Aga ärge öelge, öös on ka ilu. Mäletate Gogolit, seda suurt hoholli? (Esinedes.) „Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd! Jumalik öö! Nõiduslik öö! Süda on nii avali ja õnnis…” Mingid kooljad kondavad tal seal ringi, sõidavad nõiad kirstuga, luurab Mustas Metsas moskaal, peab kurja nõu… Imetoredad lood, imetore maa! Kuindži „Ööd Dnepril” olete juhtunud nägema? Mõtlen Tretjakovis? Ei ole? Kahju, missugune ilu! Aga kõrvalsaalis tapab tsaar Ivan poega. Noh, igal rahval omad kombed…

Jah, võrratu maa see Ukraina. Ei ole käinud? Tean, et olite viimasel ajal rohkem Saksamaal, Austrias, Tšehhis, ühesõnaga Reich’is. Mängisite nende juures. Ka Poolas. Gauleiter Franki ei juhtunud seal kohtama? Ma seda niisama, uudishimust. Kindralkuberneri? Ei? Õigus, Alehhin kohtus temaga, jakšalsja s nim. Mis on veel kraad kangem. Kui ma ei eksi, olite veel Hispaanias, Soomes, andsite laatsarettides simultaane… Minul on olnud õnne. Neljakümne esimesel viisid asjatoimetused mind Lääne-Ukrainasse, Bessaraabiasse, Moldaaviasse. Oli nii-öelda töö ja lõbu koos.

Aga nüüd lubage, et tunnistan: olen teie talendi suur austaja. Jumaluke, kes ei oleks! Olen kaua teid jälginud. Võtame või selle AVRO viigipartii Euwega. Milline kombinatsioon! Ime, ütlesid kommentaatorid! Geniaalne läbimurre! Muide, ma ise tõstan ka natuke, teen pattu. Tööle vastukaaluks või nii. Lõpuks tuli veel turniirivõit, teile, neist kõige nooremale. Terve maailm ees lahti! Võisite minna Alehhini vastu tiitli järele. Seniajani ju võimalik. Või mida arvate? Igatahes Moskvas räägitakse teist palju, väga palju. Seda enam nüüd, kui otsustasite jääda kodumaale. Milline rõõm! Ää-re-pealt oleks võinud minna teisiti, aga ei.

Niisiis palutigi mul vaadata, kuidas te siin elate, mida teete. Leiti: kui kiire ka ei oleks, teie jaoks tuleb leida aega. Sõda veel käib, paljugi mis võib juhtuda. Teiesugune aare ei saa jääda järelevalveta. Oleks korvamatu kaotus. Äkki on midagi vaja, ehk on millestki puudus? Ma tean, tean, et olete tagasihoidlik, aga jumala eest, ärge häbenege! Teie vajadused, meie võimalused. Kõik saab korda, ma luban.

Muide, Mihhail Moissejevitš tervitab! Rõõmustab teie pärast väga. Räägib teist kui kõige suuremast sõbrast. Ja veel teadke, et teie pärast tuntakse muret, väga kõrgel! Seepärast palutigi tulla mul endal ja mitte saata mõnd kangialuste kaaki. On meil neidki, praktilise töö tegijaid. Priuh-prauh – ja juba järgmine ette. Milleks teie puhul pole vajadust, ehkki arvamusi kõlas. Ühesõnaga, öeldigi siis mulle: mine sina, meie intelligent. Räägite seal kui kaks kultuurset inimest. Kusjuures võrdsel tasemel – kindral malekindraliga… No ja siin ma nüüd olengi, võtke heaks või pange pahaks! (Naerab.)

Lubage, et ma kutsun teid Pauliks. Ma tean, et igasugu Petrovitšid ja Pavlovitšid pole teil kombeks. Ei, teeme nii, et mina olen lihtsalt Vsevolod ja teie olete lihtsalt Paul. Nagu Paul Morphy. Temaga ju teid võrreldakse. Geeniusega. Küllap seepärast ta hulluks läks. Ehkki ta võis ka olla morfiinist, kui nime järgi võtta. Ei-ei, naljatasin. Natuke ikka võib. Sõda küll, aga inimesed ju elavad, armastavad, saavad lapsi nende asemele, kes… keda… Nojah.

Muide, see male. Huvitav mäng, meenutab elu. Mina käin, sina käid. Et tõestada oma õigust. Kusjuures iga käik võib olla ka eksitus, aga tagasi võtta enam ei saa. Nagu elus… Mis teie ütlete, on ta jumalast või kuradist? Midagi narkootilist temas igatahes on. Teie ei pruugi teada, aga ka Marx oli kirglik maletaja. Mänginud Londonis nii, et lähedased olnud juba paanikas. Ööd kui päevad! Hakanud juba töö, tervise, pereelu peale käima. Liebknecht, see tema partner, öelnud, et kaotuse korral läinud proletariaadi isa päris pööraseks. Mänginud ainult kuningagambiiti, mida ju teiegi noorena armastasite. Nii et teaduslik materialist küll, aga mängus viimane romantik. Mine tea, palju ta materialismiski teadust oli… Ka Lenin mängis. Kuuldavasti paremini kui Marx, umbes teise järgu tasemel, kuid niisama kirglikult, kahinud vasakule ja paremale… Kommunistid mängivad alati kahivariante. Ei pelga võidu nimel ühtki ohvrit.

Teate (hakkab naerma), Beria, see minu ülemus, kui seis on sant, pühib lihtsalt nupud laualt. (Näitab.) Viuh! Tema stiil! Suudate ette kujutada? Ei, teie muidugi ei suuda. Minu puhul oleks mõeldav, aga ei. Luban endale seda nõrkust, et mängin ausalt. Tööle vahelduseks. Või vastukaaluks, kui soovite. Aga tema – viuh! Omakorda tema ülemus (osutab lakke) pühib laualt riike. Oli seal mingi… ütleme mingi Latvijas Republika, oli (laseb nipsu) – aga enam ei ole. Jõud teeb õigust! Mitte tõde.

Teil siin vist keegi kirjutas mitu köidet… kas oli „Tõde ja õigus”? Oligi! Noh, eks praegu olegi parim aeg tõeks ja õiguseks… Kuidas? Suri ära? Kahju. Võinuks veel kirjutada, näiteks järje: „Jõud ja õigus”. Olgu, kirjutavad teised. Alati leidub. Teie nii ei arva? Kahjuks eksite. Kui ka ei taha, on igaühel keegi… Oi, lapsed! Räägin ehk liiga kõvasti? Ahaa, alles pannakse magama. Kui vanad nad teil…? Oo, parim iga isal-emal kallistada!

Nii et kirjutavad kindlasti. Teate meie ühist hümni: ta-taa-taa-ta-taa-taa, splotila naveki velikaja Russ? Juba töötabki loominguline koondis, murrab pead, kuidas panna see teie ilusasse keelde. No mina pakuks välja, et „klopsis kokku suur Venemaa”. Aga nendel on: „lõi jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim”. Jäägu see „jäädav aeg”, aga kes peaks olema see „suur Venemaa hõim”? Tatarlased või? Samojeedid? Naljatavad seltsimehed…

Muidugi, teie ju Venemaad ei tunne, isegi mitte teoorias. Koolis ei õpetatud ja nüüd, palun väga, saate kohe praktikat. Ega teil kolmekümne üheksandal Leningradi turniiril kerge olnud! Kuidas te sealt koju kirjutasitegi? No vaat. Sest teie olite… teie olete teistsugune. Teine maailm, ne naš… Kuidas küll Mihhail Moissejevitš tookord vihastas, kui Prokofjev aplodeeris teile ja mitte talle! Mina aga saan aru. No kuidas sa plaksutad inimesele, kes ei oska kanda kaabut? Täiesti võimatu. Tegelikult nad keegi ei oska ja selles asi ongi. Teil veel annab nende seas elada ja olla! Kogu see nende olek, jutud… Arvate, et hakkate seal kuulma Petrarca oode, Shakespeare’i sonette? Kuulete seal sihukesi kolmejalgseid jambe, et teil kukuvad kõrvad peast! Iz za lesa võježala konnaja militsija… ja nii edasi. Nõnda siis põrutate ka ise viimases partiis Mihhail Moissejevitšile seesugust, et annabki ehmatusega alla. Jah, esiotsa on raske, pärast aga harjute ära ja… ja ongi kõik.

Stiil on inimene. Ja ilmselt ka rahvus. Teie stiil. Kuidas eestlastel see kõige ilusam lause ongi? Ah jaa, keegi ütles mulle: „Sõida tasa üle silla.” Hm, pole tõesti viga! Sõida tasa üle silla. Aga edasi? Kuhu edasi? Soosaarele varju, peitu koerakoonlaste, peninukkide eest? Need tulevad ju alati, leiavad üles ja algabki jälle kõik otsast pihta.…Või siis sild kui kujund. Eestimaa kui sild Euroopa ja Aasia vahel? Kuristiku kohal. Kes kõik pole siit üle trampinud! Te ärge pange pahaks, et ma natuke literatuuritsen. Sest olen veidi sulge proovinud, paar asjakestki kirjutanud. Lavalegi toodud. „Insener Sergejev”. Pole muidugi Gorki, isegi mitte Trenjov, teie keelde vaevalt tõlgitakse. Sain veel Juhi käest võtta. Ütles: „Riikliku julgeoleku ministri asi on spioone püüda, mitte näidendeid kirjutada.” Nii ma siis püüangi.

Jah, see sild. Sõida tasa… Alles sõitis sellest üle Vene sõdur ja mitte kuigi tasa. Või arvati, et sealt tuleb keegi, lill nööpaugus? Ja võetakse lilledega vastu?… Olgu, naljatasin, mulle lubatud. Ei, teie juba teadsite, et sealt tuleb tavaline Ivan – harimata, kasimata, must ja kole. Teadsite ka, mida ta võib. Et anna talle ainult voli ja sul jääb üle ainult õhku ahmida. Kähku jalust ära kaduda. Seda kõike saite omal nahal tunda. Teie. Kõik. Nüüd aga saadakse tundma seal (näitab käega läände). Sest marsib edasi see Ivan ja võetaksegi end koomale ja tehaksegi talle ruumi…

Miks ma seda? Aga sellepärast, et ka mäng on sõda. Olgu male või mis tahes. Üks võidab ja kõik teised kaotavad. Teie räägite ilusast kaotusest. Aga mina küsin: mis asi see on? Mina ei tea, keegi ei tea. Teie aga paistate teadvat, ainsana kõigi hulgast. Ei, on ainult võitjad ja on kaotajad. Teie aga, olen kuulnud, ulatate kaotajale käe sellise näoga, et kahjuks läks nii, vaata et palute vastaselt andeks. Et see on kõigest mäng… Olete kummaline mees. Teie vist ulataksite ka teie kodu maatasa pommitanule käe? Las ma ütlen teile: mitte miski ei ole ainult mäng. Kas teate, et sõna „partii” on vene keeles sama mis „partei”. PARTIJA. Muidugi teate, olete juba kogenud. Ja kogete veel.

Muide, teie vanemad? Elavad? Väga tore! Mis ametit peavad? Õigus, ma ju tean, käsitöölised. Auväärt seisus! Temal endal (näitab lakke) oli isa ju lihtne kingsepp. Kingsepa poeg, aga näe, kuhu jõudis. Teenis ära rahva armastuse. Teie niisamuti. Minul seevastu oli õnnetus sündida aadliperekonda, nii isa kui ka ema poolt. Puhas siniveri. Aga välja rabelesin! Saatuse iroonia: aadlik hakkas võitlema aadlike vastu. Saatus naljatab inimesega. Teie vanemad aga võivad rõõmustada: kaks toredat poega, üks teadlane, teine Nõukogude male au ja uhkus.

Ma lõpetasin keskkooli kuldmedaliga. Läksin Leningradi, astusin ülikooli, matemaatikat õppima. Näete siis, oleme kolleegid. Kui saabus eluvaliku aeg, olin kakskümmend seitse. Täpselt nagu teie praegu. Loomu poolest olin tagasihoidlik, naiivne, häbelik, vaikne. Ei pugenud, ei trüginud. Vaheta teiega ära! Sellisena ma Beria, Lavrenti Pavlovitši ette ilmusingi, kui ta kutsus. Hindas neid mu omadusi. Tahtis ka, et kõrval oleks ükski venelane. Läksin. Auväärsele tööle. Kuum süda, külm mõistus, puhtad käed…

Olen ju samuti väikerahva hulgast, ema poolt grusiin, isa poolt venelane. Mõistan väikerahvaid, seepärast mind neljakümnendal nende juurde saadetigi. Uutele läänealadele, siia. Öeldi: mine sina, kes sa tunned paremini nende hingeelu, oskad sikke lammastest eraldada. Viisteist tuhat Poola ohvitseri, needki usaldati mulle. Et tegele, haritud inimene, haritud inimestega. Ehkki poolakad – ei nemad õpi iial.

Kuulsin, et olete samuti püssitorude ees seisnud. Kas mitte Tartus, neljakümne esimesel? Oligi nii? On alles idioodid need sakslased – ei teagi, keda hakkavad maha laskma! Nii et läks napilt? Saatus astus vahele? Õnneks teile, õnneks malemaailmale…

Imelik, et sakslastel pole ainsatki suurt maletajat. Huvitav, miks? Sest filosoofe jääb neil ju ülegi. Analüütilist mõistust küllaga. Aga malelahingud, ette võetud sõjad – kõik kaotatud. Miks? Mida pakute? Ei paku midagi. Mina ka mitte. Kui, siis ehk seda, et sakslased joovad õlut, venelased aga viina. Ja teie ei kumbagi, ma tean. No ja juute, kelle peale võiks loota, neid pole sakslastel ju enam ühtki! Teid ennast ei ole peetud, ma mõtlen male põhjal? Ei? Ka mind mitte, ehkki vastupidisel põhjusel. (Naerab.) Sest päris tipus ju peale nende suurt kedagi polegi. Hea küll, Capablanca ei olnud, Alehhin ei ole, Euwe ka mitte. Just nagu hakkas seda liini pidi juba minema. Siis võitsite veel teie AVRO ja pidigi olema järgmise mittejuudi kord. Teie kord. Aber! But! Uvõi! Selle asemel sai teile osaks teine kord. Teieni jõudis mitte otšered, vaid stroi. Eesti otsustas astuda sõbralike rahvaste perre. Täiesti vabatahtlikult. Oskate öelda, miks? Noh, naljatan.

Vabandage, kus teil siin see hea koht on? (Tõuseb.) Ahah, näen… Tuleb meelde. Olin kord lapsena onu juures Venemaal. Talvel. Mehed istusid ümber laua ja ajasid juttu. Äkki näen, onu võtab midagi ümber, läheb välja ja on tükk aega ära. Lõpuks tuleb tagasi, pilgutab mulle silma ja ütleb: „Käisin hobusele tekki peale panemas.” Neil, nagu maainimestel ikka, oli see hea koht õues… Nii et lähen ka ja panen hobusele teki peale. (Peatub.) Teil seal mõnd püssimeest ootamas pole? Mõnd semu raadioga ühendust pidamas?… Nonoh. (Lahkub.)

(Tuleb tagasi, käib mõnda aega vaikides ringi, istub siis otsustaval moel laua taha.)

Suurmeister, räägime nüüd asjast. Öelge, mitu käiku võib males ette näha? Sest nagu mina aru saan, pole male midagi muud kui ettenägemine. Viis käiku? Kümme? Ehk koguni viisteist? Teile küllap jõukohane. Aga pakkuge nüüd, mitu käiku võib inimene ette näha oma elu, saatust? Ei paku midagi? Mõistan. Sest inimene võib teha plaani, hakata minema, tormata, nagu oleks surm kannul, kuni lõpuks jõuab ääreni ja näeb: enam ei ole kuhugi, vesi on ees, vaenlane taga. Jääb ainult ahastus: tegin vale plaani… Elu on malepartii. Variante kui palju, õigeid üks. Ole siis tark ja leia see õige. Õige homne päev.

Seepärast lubage öelda: siin olen ma teist suurem spetsialist. Esiteks sel lihtsal põhjusel, et ma kuulun nende hulka, kes… kuidas nüüd öeldagi… kuulun nende hulka, kes seda homset teevad. Ja jäävad veel pikaks ajaks tegema. Aga teiseks, kolmandaks ja kümnendaks – täpselt samal põhjusel. Nii et las räägin mina, kuidas kõik hakkab olema. See pole ju raske.

Niisiis, Mittelspiel on läbi, Endspiel läheb juba inertsiga. Peagi oleme Berliinis, kus loodetavasti kohtan ka vana kamraadi. Kätt ma talle ei anna, aga ütlen kõige sõbralikumalt: Na, lieber Heinrich, wie geht es dir? Mäletad, kunagi läks meil ju nii kenasti? Oli siis tarvis sõbrale nuga selga lüüa? Nüüd saategi oma Endlösungi, kandiku peal… Muide, lubasite ju teiegi endale veidi naljatada, kui mängisite Rootsis Ekenbergi vastu Berliini kaitset. Täpselt sama tulemusega.

Teate… Te olete tark, mõistlik, arusaaja inimene. Teie ei ole ju… teie ju ei… Üks mu alluv rääkis järgmise loo. Ta kuulanud üle üht teie omadest, eestlast. See oli keeldunud armeeteenistusest, öelnud: ma ei saa, sest ma ei tunnista nõukogude võimu. Mis asja!? Mispärast, imestanud minu alluv. Sellepärast, et see käib vastu minu veendumustele. Just nii öelnudki: käib vastu minu veendumustele. Saate aru, niisama hästi oleks ta võinud öelda: palun laske mind maha. Küsisin veel, millega lugu lõppes. „Lasksime ta maha,” vastas mu alluv.

Suurmeister, las ma ütlen teile. Me teame ju kõike, meiega ei ole võimalik peitust mängida. Tahate, ma nimetan neid, kellega koos te Puise rannas olite? Seda niinimetatud valitsust, teie sõpru ja seltsikaaslasi, relvavõitlejaid, keda te aitasite, nagu korralikule inimesele kohane? Tahate? Ei taha, teate isegi. Tahate, ma loen üles, kellele te varjupaika pakkusite, kellega koos valedokumente meisterdasite? Kas ütlen, mis neist on saanud või veel saab? Ka ei taha. Teate, ma isegi mõistan teid, sest me oleme ühesugused. Teie olete omadele truu, mina olen omadele truu. Kaks veendumustega inimest. Mis siis teha? Ei muud, kui et minu omad püüavad teie omad kinni. Koos kõige järgnevaga.

Suurmeister, muidugi olen ma siin teie pärast. Aga mitte ainult. Ka veel sellepärast, et neid teie omasid on kuidagi paljuvõitu. Sliškom mnogo! Ikka veel ja ei tea, kui kauaks. Aga meie ei saa jääda igavesti selja taha vaatama, igast põõsast kikivarvul mööda kõndima, iga krõpsu peale relva haarama. Selles on asi. Sellepärast olen ma siin. Ehk teiste sõnadega: laual on seis, mis allub väga halvasti analüüsile. Meie ja teie. Küsimus on: kas saab neid kaht kuidagi kokku traageldada? Kunagi? Mingilgi moel? Üldse? Ei tea. Sest praegu saab seda teha ainult nii: trrrrrrrr!… trrrrrrrr! (Veab tulistamist imiteerides sõrmega edasi-tagasi.)

Aga olgu. Vaatame parem, mis võiks oodata teid, veel noort meest. Kes te vanuse poolest kõlbate mulle pojaks. Kuidas see pärast AVRO-t oligi? Kogu Eestimaa juubeldas, vastuvõtud, esinemised, trall tralli otsa! Seejärel võitsite veel Euwet. Hulluks minna! Iga viimane kui laps tahtis teid isaks, iga viimane kui ema pojaks, iga neiu kallimaks. Noor, kena, võidukas! Kõik ootasid teie tiitlimatši. Noh, järgnes muu, aga vähemalt on, mida meenutada.

Nii et esialgu puhake, korraldage elu. Analüüsige. Kirjutage raamatuid. Mängige. Kas või Läti kolleegidega, egas nad kõik üle mere jooksnud. Mõnele jäi ikka paat tulemata. Tõsi, Petrovi, nende parimat, enam ei ole. Temaga läks veidi pahasti. Kuigi – kes on Petrov? Muidu ilus läti nimi. Ivanov, Petrov, Sidorov – kes neid jõuab üles lugeda. Kuid on ainult üks (näitab näpuga Suurmeistri poole). Võimatu võrrelda. Üks ja ainus! Ei-ei, te ärge muretsege. Olite liiga kaua sunnitud mängima seal (näitab käega läände). Pealegi kui on naine ja lapsed…

Nii et las nüüd Mihhail Moissejevitš läheb omakorda Euroopat nautima. Teie aga saate olla kodus, mängida siin, oma armsas Eestis. Ehk on mõni sõbergi alles. Pärast aga mängite Gruusias. Kui küsite, miks Gruusias, kus pole ühtki õiget maletajat, siis teadke: sellepärast, et ma ise korraldan kõik. Sõidate sinna, ja minu aadlikud võtavad teid vastu kui kuningat. Puhkate, kogute jõudu, unustate, mis oli. Ja algabki taas kõik otsast pihta. Maailm näeb, et olete olemas. Teie geenius lööb jälle õitsele.

Alehhin aga kükitab praegu ei tea kus. Hoiab hinge kinni. Ja ongi, mille pärast. Oli tal vaja nii avalikult „juudi malet” kiruda? Sest nüüd saabub Taaveti tund. Jah, ma tean, et ta pakkus teile tiitlimatši. Jäägu need Saksa margad, mida ta tahtis ja mida teil niikuinii pakkuda polnud, sest teil jätkus kohe tarkust ei öelda. Vastu aga tegite päris head nalja, kui küsisite: „Kui venelased tulevad, kas võtavad mul pea maha?” Ja Alehhin, aadlik, aga nalja mõistab sama palju kui eesel, vastas: „Ilmtingimata võtavad.” Aga meie räägime siin praegu nagu kaks… noh, kas nüüd just sõpra, aga ka mitte vaenlast. Kuidas ongi Puškinil? Už verno golovu mne ne otrubjat. Vedj ja ne gossudarstvennõi prestupnik. Ehk siis: „Kindlasti ei võta nad mul pead maha. Pole ma ju riiklik kurjategija.” Nagu pole teiegi Ristija Johannes.

Seda küll, et mõneks ajaks on teil mustad malendid. Ehk siis: teie osaks ei jää mitte esimene, vaid teine käik. Mitte sellepärast, mida te olete teinud, ehkki arvele jääb seegi. Ja ka loosi ei tõmmanud teie eest mitte saatus.

Mäletate AVRO lõppu, oma tähetundi, võidetud õigust tiitlimatšiks, läbirääkimisi Alehhiniga? Nüüd aga räägin teile midagi, mida te ei tea. Tund aega enne teie kokkusaamist peeti veel ühed läbirääkimised. Alehhini ja turniiril kolmandaks jäänud Botvinniku vahel. Kes oli kutsunud endaga kaasa Flohri, turniiril viimaseks jäänud väikese Salomontšiku. Keda te enne Hollandisse sõitu olite oma Tartu kodus võõrustanud ja kelle koeragi teie ema oli oma hoole alla võtnud. Niisiis, sellal kui teie Alehhinit oodates pöidlaid keerutasite, samal ajal lõi Aleksandr Aleksandrovitš kõrvalhotellis käed Mihhail Moissejevitšiga. Teie aga, enesele teadmata juba kõigest ilma, ütlesite Flohrile, sellele Praha põgenikule ja em-emmi henchman’ile: „Pole midagi, sõidame minu juurde Tartusse.” Sõitsitegi, võõrustasite seal teile omasel moel teda, tema naist ja tema koera. Aastaid hiljem aga kirjutab seesama Flohr, Miikaeli poeg ja Botvinniku Handlanger, sõna-sõnalt nii: ainult Keres kui tõeline sõber võis niimoodi käituda… Vaat nõnda. Kusjuures see käelöömine on endiselt jõus ja seda tulingi ma teile ütlema.

Suurmeister, te ei paista mõistvat, milles asi. Ja vist veel vähem kujutate ette, mis tasemel seda asja aetakse. Üht pealtnäha lihtsat puunuppude tõstmist. Eks kuulake siis. Teiega räägib praegu inimene meie riigi absoluutsest võimutipust. Ja ta teeb seda muu kõrval teiegi huvides. Sest te olete mulle sümpaatne. Kuid teil tuleb võtta teadmiseks järgmine. Ühelt poolt on olemas venelane Alehhin, kunagine Kominterni agitaator, seejärel bolševikevastane emigrant, seejärel sakslastega semutseja, massoon ja juudivihkaja – ühesõnaga mees, kellele korralik inimene ei annaks kättki. Ja teiselt poolt on olemas Botvinnik – kommunist, Moiša poeg ja ema poolt Rabinovitš, kes juba kuuendat aastat peab matšiläbirääkimisi sellesama Alehhiniga. Sest tiitel peab tulema Nõukogudemaale. Sest nii tahab see, kelle nime ma praegu ei nimeta. Mäng juba käib, mängitakse lipuohvriga Kremli gambiiti ja on üleliigne öelda, kes on ohverdatud lipp.

Las ma räägin nüüd lähemalt. Kui teate, on hiljem kergem. Te hakkate alles neljakümne kuuendal mängima suuremal areenil. Siis sureb Alehhin. Paljude arvates peaks nüüd tiitel kuuluma teile, kui AVRO võitjale. Aga kusagil ollakse vastu. Olgu, meie oleme vastu. Teie aga muudkui võidate, tulete aasta hiljem ka Nõukogudemaa meistriks. Lähete selles seisus maailmameistriturniirile. Võidate sealgi kaks esimest partiid ja olete ainujuhtija. Siis kohtute Botvinnikuga. Teil on valged. Seitsmendal käigul teete edasilükke, mille kohta hiljem kirjutate oma turniiriraamatus: „Selle edasilükkega suleb valge – aga valge olete ju teie ise – oma kuningaodale suurepärase diagonaali ja võtab endalt võimaluse aktiivseks edasimänguks.” Nii. Siis teete oma üheteistkümnenda käigu, mille kohta hiljem kirjutate: „Selle käiguga suleb valge – see tähendab teie ise – veel kord oma Og2 diagonaali ja nõrgestab ühtlasi punkti e3.” Ühesõnaga, topelt ei kärise. Siis teete kolmeteistkümnenda käigu, mille kohta leiate: „Seisu sulgemisega võtab valge – ikka teie ise – endalt lootused saavutada mingitki rünnakut.” Ehk võiks nüüd juba alistuda? Ei, sest pärast musta ehk Botvinniku kahekümne kolmandat käiku leiate, et „valgel – ühesõnaga teil – pole enam midagi erilist karta”. Nii et pole vastanegi tasemel. Seepärast teete ruttu vankrikäigu, misjärel võite rahuliku südamega öelda: „Tekkivas ajapuuduses hakkab valge – ikka kolmandas isikus, nagu keisrile kohane – mängima väga nõrgalt ja satub mõningate käikude järel kaotusseisu.” Quod erat demonstrandum.

Tahate ehk veel kuulda, kuidas käib teie käsi järgmises partiis ikka sellesama Botvinniku vastu? Sest võidu korral – võidu korral püüaksite ta ju kinni! Sellest on veel vähem rääkida, kuna see partii – partija – kestab ainult 23 käiku. Neist viie taha panete te oma raamatus rasvase küsimärgi, ühele koguni kaks. „Must – see olete teie – valib ilma igasuguse vajaduseta võrdlemisi passiivse arenguvormi ja vabastab seega vastase paljudest muredest,” kirjutate te seal. Kirjutate veel: „Must – ikka teie – jätkab vigast plaani… On üllatav, et must mängib… On huvitav, kui palju nõrku käike must suudab teha niivõrd lühikeses ajavahemikus… Kogu see idee on täiesti kõlbmatu… Must asetab oma senistele vigadele krooni pähe…” Üks lause toredam kui teine. Partii lõppedes aga olete enda peale nii tige, et ei anna vastasele kättki. Teie, malerüütlitest esimene! No ja et asi oleks täiesti kindel, kaotate talle veel kaks partiid. Ja asetategi krooni pähe sellele, kellele vaja. Ise aga ei tule te isegi mitte teiseks, vaid jääte kolmandaks-neljandaks. Kuidas küll kõik olid eksinud – te polnudki Botvinniku pearivaal!

Kas imestate, kui täpselt oskan ma kõike seda ette näha? Taevake, sellest kirjutab ju kogu malemaailm ka veel siis, kui meid teiega enam ei ole. Teie teate ja meie teame, aga nemad seal (näitab käega läände) on nagu vastsündinud lapsukesed, suud ja silmad pärani: ei või olla! ei saa olla! Aga on – ükskõik milles, ükskõik millal, ükskõik kus, alati!

Teid aga hakatakse tundma kui Suurt Vaikijat. Ehkki kunagi olite tavaline noor inimene – rõõmus, lõbus, sõpradega isegi joviaalne. Mäletate, kuidas kirjutasite neist ühele enne matši Schmidtiga? „Kavatsen talle paar kartulit keerata!” Ja keerasitegi. Pärast kirjutasite veel: „Saigi sakslane üle vuntsi!” Sakslane! Tegite ikkagi vahet. See kõik kaob. Sellist Pauli enam ei ole ega saagi olema. Tangidega kisu sõnu suust välja!… Olgu, vabandan, ma ju ise lubasin teil vaikida. Aastad lähevad ja endiselt küsitakse: miks läks nii ja mitte teisiti? Mis põhjusel? Seletatagu ära! Kogu malemaailm küsib, aga teilt ei kosta vastuseks poolt sõnagi. Nii nagu olite mingil hetkel otsustanud, nii ka jääb. Ainult naeratate.

Võin veel rääkida, ehkki pigem korrata, kuidas läheb edasi. On aasta 1953, käib järjekordne kandidaatide turniir, sedapuhku Zürichis. Pärast 23. vooru juhivad ameeriklane Reshevsky ja meie Vasja Smõslov. Teie olete mõlemast pool punkti taga. Ja peate järgmises voorus mängima just Smõsloviga. Kui võidate, võib ameeriklane temast mööduda. Mängida jääb aga ainult kuus vooru. Mõistate? Sel hetkel kutsub delegatsiooni juht teid välja. Lähete koos järve äärde kõndima. On ilus ilm, vananaistesuvi. Patseerite seal tunnikest kolm, vaatate, kuidas laine laksub, kuidas pürjelid söödavad tuvikesi, kuidas jalutavad armunud. Täielik idüll! Kõnnite, rikastate kopse hapnikuga, kosutate vaimu, analüüsite asjade seisu. Ja tuletegi mängule hoopis teises meeleolus: põsk punetab ja kõrvad huugavad.

Partii algab ja te kargate kohe Smõslovile kallale. Nagu vaenlasele. Smõslov on segaduses, küsib sõber Bronsteinilt: mis on lahti? Kas Paul Petrovitš on minu peale vihane? Miks ta mind nõnda vaatab? Tegin ma talle midagi? Aga mida saab vaene David vastata? Mitte midagi ei saa väike David vastata! Ehkki teab suurepäraselt, milles asi. Nüüd aga ainult maiguta suud. Samal ajal teete teie kodus valmis küpsetatud käike, kuni pakute vastasele tervet vankrit! Nagu ütlevad venelased: ne za što, mitte millegi eest. Või nagu ütlevad inglased: for nothing. Või nagu te ise sel hetkel teate: kui juba peab, siis olgu ka viimasele lollile kõik selge. Ja kingitegi Smõslovile terve punkti. Kes ta võidab turniiri ja läheb Mihhail Moissejevitšiga matši mängima. Teie aga jagate teist kohta, nagu oodatud oligi. Väga tubli! Aga David, see Joona poeg, kirjutab hiljem oma turniiriraamatus, et teil tekkinud mõte proovida õnne originaalse kuningarünnakuga ehk siis kahe palja vankriga. Kirjutab, et te kas ei saanud või ei tahtnud sundida end metoodiliselt ja järjekindlalt mängima. Just nii kirjutabki: te kas ei saanud või ei tahtnud. Kergendab Davidik niimoodi endagi südant, sest kaks aastat varem ta ise kas ei saanud või ei tahtnud võita tiitlimatšis Botvinnikut. Kuigi suutnuks…

… Niisiis, oli meeldiv. Mul on aeg. Elage, mängige. (Tõuseb.) Olete nüüd nagu Joonas Leviaatani kõhus: ära seedida ta teid ei suuda, välja sülitada aga ka ei raatsi. Mind aga lastakse peagi maha. Nagu ikka, omade poolt. Teile aga, usun, pannakse sammas. Samuti omade poolt. Ja miks ka mitte? Teil ju kõik kohad meie vastu võidelnute sambaid täis. Istute seal ja tõstate oma musti nuppe. Mine tea, laual võib isegi olla teie võit. (Naerab.) Et öelda hüvastijätuks ka midagi ilusat!

Noh, jumalaga! Enam me ei kohtu. Mis rääkida oli, sai ju räägitud… Mihhail Moissejevitšile viin terviseid? Muretseb seal kangesti. Pani mulle südamele, et ma siin kõik korda ajaksin. Tema, teie suurim sõber. Nii jah… Tervitage abikaasat, kallistage lapsi!

(Külaline paneb mantli selga, võtab kaabu. Hakkab juba minema, kui äkki käib vali kolksatus. Külaline ehmub, tõmbub küüru, pöördub, käsi teeb liigutuse, nagu haaraks puusalt püstolit, vahib uurivalt pimedusse. Valgusvihk liigub ja me näeme maha kukkunud põrandaharja. Külaline kogub end ja lahkub.)

Isikulist:

Vsevolod Merkulov (1895–1953) – NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi esimehe asetäitja. Peeti süsteemi üheks haritumaks, samas ka julmemaks ülekuulajaks. On kirjutanud näidendeid ja jutustusi. Lasti pärast Stalini surma maha koos Beriaga.

Lavrenti Beria (1899–1953) – NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar.

Mihhail Botvinnik (1911–1995) – malemaailmameister aastatel 1948–1957, 1958–1960, 1961–1963.

Aleksandr Alehhin (1892–1946) – malemaailmameister aastatel 1927–1935, 1937–1946.

Max Euwe (1901–1981) – malemaailmameister aastatel 1935–1937.

Vassili Smõslov (1921–2010) – malemaailmameister aastatel 1957–1958.

David Bronstein (1924–2006) – malesuurmeister, mängis 1951. aastal viigiliselt lõppenud MM-matši Botvinnikuga.

Salo Flohr (1908–1983) – malesuurmeister. Sündis Austria-Ungaris, hiljem elas Nõukogude Liidus ja esindas seda.