Teispool ust

Und näen. 
Ruumis olen,
kus ma eales varem
viibind pole – 
pikad koridorid,
kõrged trepid,
ukseorvad, käänakud…
Unes meenub:
võti, see on jäänud
teise ruumi.
Raske uni,
painav uni.

Läbi une kuulen,
keegi uksekella 
kõlistab:
lõikav, pikk ja vali helin.
Küsin,
oma häält ei kuule,
aga küsin, 
silmad kinni küsin –
kindlalt küsin,
kes ja millal – kas?… 
Kuulen:
uksekella kõlistab.

Tõusen, 
lähen, ärkvel olen,
ilmsi lähen,
vaatan läbi uksesilma:
seisab, 
sõrme hoiab kellanupul.
Lõikav, pikk ja vali helin.
Hõikan. 
Und nean
ja oma võtmetust.
Pihkudega taon ust,
taon ja hõigun nagu sõge,
kuni murdub 
uks.
Ruum ja aeg ja elu,
jah, me üks ja ainus elu – üks…
Lõikav, pikk ja vali helin –
ei ta haihtu ega murdu,
elu sees ju… 
elu seest ei lähe välja –
heliseb, et pole vähe…
Punub pesa kõrvu, pähe.
Poegi koorub 
nagu murdu…


Sõja jalus

Sõja jalul
hirmsad haavad,
kuulihaavad,
tulehaavad,
lõhki sooned,
murtud luud,
mürsukillud ihus,
nägu 
sidemete vihus.
Aga süda tuksub.

Ainsa püsti jäänud
seina servast
haarad
muistse vibu,
keegi, keda sa ei näe,
noole ulatab –
nagu teisest ilmast.

Silmitunagi 
sihid sinna,
kuhu vaja. 
Nool on õige –
tema juba ammu teab, 
kuspoole…