Keel kraabib vastu tegelikkust

Keel kraabib vastu tegelikkust
sõnad surevad
et sündida kusagil mujal
oi kuidas ma igatsen näha
sõnade liulaskmist
tegelikkuse taha


Tõlkida teispoolsust

Tõlkida teispoolsust
siinpoolsetesse sõnadesse
pole kerge
sest siinpoolsed sõnad
jäävad siin- ja sealpoolsuse
piirile pidama
või vaikivad hoopis


Hinge hieroglüüfid

Puhas valge leht
täis tihedas kirjas
hinge hieroglüüfe
mida ei saa lugeda
ilma hinge põletamata
sest hingekiri
ilmub nähtavale
alles siis
kui hing on põlenud söeks


Mineviku nuga

Mineviku nuga
torkab selja tagant
noa verine ots
ulatub südameni

ütle veel
et noal pole südant


Mu silmad värisevad

Mu silmad värisevad
ja keha on vajumas maast läbi
aga hing hõljub
nagu ta ikka on hõljunud
maa ei ole temale asitõend
ainult lõpmatus
ainult hõljumise vägi


Enne

Enne Suure Sõnani jõudmist
tuleb läbida sõnatuse ala
see on tühi ja paljas ja vana
aga sõna ise on noor


Tõmban sõnad õuest

Tõmban sõnad õuest
nööriga tuppa
pakin ära
ja saan hingsooja
lipsuga paki
panen selle nagu lille
aknalauale
ja vaatan
hingsooja pilguga
oma helendavat sõnadekimpu
see on nii kaunis
et pole sõnu


Kõik millest oled loobunud

Kõik millest oled loobunud
ümbritseb sind kord
helerohelise loorina
nagu ootamatult saabunud
igavene kevad


Pärl

Vahel läheb maailm
nurksulgudesse
mille vastu ma kuidagi
ei saa
hõljun siis nurksulgude vahel
need on mu karbipoolmed
ja poolmete vahel on pärl


Olen vaarao

Olen vaarao
ajan maa alt metastaase
kuni mäetipus puhkeb
puhas kurbus
ja puhas kuld


Sõnad surevad

Sõnad surevad keelel
et ükskord ärgata
sõnade ülestõusmispühal
ja süüdata tuli