Alguses olid ujuvad saared. Looduses olen näinud neid järvedel. Tõusuvee või tormiga kaldast lahti rebitud tarnade, pilliroo, kassisabade ja väiksemate põõsaste hõljumid triivivad veepinnal otsekui paksud rüiuvaibad, kuni leiavad uue ankrupaiga mõnes madalamas kohas. Ükskord rabas jõhvikal käies mõtlesin laugast ületada selle keskel rohetavale ning kahte vaevakaske kandvale saarekesele hüpates. Vajusin turbast ja taimerisust meetripaksuseks kasvanud vaibast läbi. Needsamad vaevakase oksad, millest kinni haarasin, päästsid mind uppumast saarekese all varitsevas kohvipruunis sügavikus. Eks kosmilises mõõtkavas oleme kõik ühed ujuvad saared, alates tühjuse ookeanis rändavast Maast endast ning lõpetades üksteist igatsevate ning õnnehetkil üksteisega põimuvate, ent enamasti põgenevate ning üksildusse mattuvate inimhingedega.

Need „ujuvad saared”, millest aga minu enneminevikuline mälestuslooke alguse saab, on hoopis üks lapsepõlve tülkjas magustoit, mida lasteaias miskipärast õige tihti lõunasöögi lõpetuseks lauale toodi: vahustatud munavalgest pilved triivimas kollakat värvi vanillilääge kastme pinnal. Mõnel pool on kutsutud „ujuvaid saari” ka lumepallisupiks. Muidugi olen täiskasvanuna seda, väidetavalt Prantsuse köögi hõrgutist mõnes peenes seltskonnas või restoranis pakutuna söönud. Maitse üle ei vaielda ja nõnda on „ujuvad saared” nõudnud minult ikka üksjagu eneseületamist… kuni kohtumiseni, tõsi küll, juba mälupildi sees, Jumala lehmakesega.

See võis olla tuhande üheksasaja viiekümnendate aastate keskpaik, kui üks üheksa- või kümneaastane poiss kükitas tulikuuma suvepäeva lõpetanud äikese järel Pärnus Rääma agulis Kirsi nime kandva kodutänava ja sellega risti kulgeva Ilvese tänava nurgal laiunud suure vihmaveelombi veerel. Äärelinna tänavate keskel oli toona üksnes aimatav kruuskate, sõidetava osa kõrval ja nurkades aga kinni tambitud muld otsekui rehetare põrand. Selles mullases astjas püsis taevast valinguna alla sadanud vesi päevi, enne kui ära auras, jättes järele paakunud lohu. Aga nüüd oli lomp lausa tiigi mõõtu. Muda oli settinud, veepind peegeldas äikesejärgset kirgast laotust ning seal sõudvaid potisinise põhjaga valgevahuseid mitmekorruselisi pilvetorte. Ühel neist korrustest istus Taevaisa. Jah, siis oli poiss veel Taevaisa usku. Kogu heiastuse sarnasus ujuvate saartega sööbis talle mällu ja püsib seal siiani.

Aga mälus püsib ka pilt sellest, kuidas kükitav poisike märkas vahust saarte, otsekui jäämägede vahel hulpimas punast täpikest. Võib ju olla, mõtles ta, et see verepiisk kuulubki Taevaisale, kes äsja välgunoaga vehkides kogemata omaenda sõrme torkas. Aga see võib olla ka punaseks värvitud eskimote kajakk, millest poiss oli äsja lugenud ühest seiklusraamatust, üksnes mikroskoobiga vaadeldav ülimalt väike laevuke. Kajakile kaldus poisi mõte põhjusel, et punane täpp liikus. Olnuks tegemist veretilgaga, pidanuks see vees lahustuma.

Poiss astus täpikese lähemaks uurimiseks ettevaatlikult tiiki, et mitte lõhkuda veepeeglit, aga see ei läinud tal korda. Liivasete tõusis üles, pind lõi lainetama. Lainetuse tõttu moondusid ujuvad pilvesaared Skyllaks ja Charybdiseks, Messina väina merekitsust valvavateks koletisteks. Laevuke nende vahel võis ju vabalt kuuluda koduteel seilavale Odysseusele. Seda kujutlust ei saanud poisi mõtetes siiski veel sündida, sest Homerose „Odüsseia” ilmus eesti keelde alles tuhande üheksasaja kuuekümne kolmandal aastal, kui poisist oli saanud juba keskkooliõpilane. Ja eepose lugemise endanigi jõudis ta noorukina alles ülikooli aegu kümmekond aastat hiljem. Ometi libistas poiss käe vette, asetas päästva pihu punase täpikese alla ning tõstis selle kuivale. Otsekui olnuks ta mõni hiiglane, koguni vete valitseja Poseidon ise, kes parasjagu merihobustel traavides tormi külvanud.

Laevukesena paistnud punane täpp osutus lepatriinuks, tolle poisi ja meie kõigi ühise lapsepõlve haldjaks. Putuka oli lennutanud lompi ilmselt tuuleiil. Nüüd lebas isend liikumatult selili poisi peopesa keskel, elu- ja saatusejoone vahel. Neid jooni nimetada on kohane, sest poisi võimuses oli hukutada lepatriinu, heites ta tagasi vette, mille pind oli selleks hetkeks rahunenud ja kus taas peegeldusid ujuvateks saarteks koondunud puuvillapallidest pilved. Saagu neist sinu viimne kodu, mõtles poiss hetkeks ja oli valmis käeraputuseks.

Aga enda hukkumist otsekui ette aimates sirutas mardikas kõik kuus jalakest välja ning pööras end kõhuli. Esimeste jalakestega kuivatas ta musta värvi, kahe valge laigukesega peast eenduvaid tundlaid, seitsme musta täpiga punased tiivakatted lõi läikima aga ülalt voogav päikesesära. Poiss oli tõstnud peopesa oma näole lähemale. Nii võis ta paremini näha lepatriinu ärkamist teeseldud surmast, mis pidi märku andma, et ta on söömiseks kõlbmatu pühkmepuru; teda pole tarvis laiaks litsuda või mõnele linnule nokkimiseks jätta.

Aastakümneid hiljem nägi poisist täiskasvanuks sirgunud mees massimõrvadest jutustavates dokumentaalfilmides, kuidas tapatalgutes juhuslikult ellu jäänud või üksnes haavatud inimesed lasksid paista end surnuna, hinge kramplikult kinni hoides avatud massihaudades keset korisevaid ja veel auravaid laipu, päästes nõnda oma elu mimikri abil. Aga igal õhtul surevad teatrites ning filmideski tuhanded näitlejad, et seejärel, eesriide langedes või episoodi lõppedes, avada silmad ja jätkata hingamist. Surma mängimine või teesklus võib olla lihtsalt üks ellujäämise viise, ole sa mardikas, rebane või inimene.

Pärast pääsemist algasid eluvaimu ilmutanud punakuues loomakese rännakud poisi peopesal. „Oligi kodu poole rühkiv Odysseus!” mõtlen tagantjärele. Sel sibamisel peost käeseljale, sealt edasi sõrmede poole jättis lepatriinu endast järele oranžika ebameeldiva lõhnaga vedelikunire. Eks seegi oli võimaliku ründaja peletamiseks. Putuka keha varju peituvasse väikesesse, kitiiniga kaetud peakesse ei mahtunud ju vahetegemine kellegi heade või kurjade kavatsuste vahel. Nii et igaks juhuks läks käiku heidutuse teinegi relv.

Ühel hetkel oli seitsetäpp-lepatriinu, laulvalt kõlava nimega Coccinella septempunctata jõudnud poisi nimetamissõrme otsa. Lepatriinu vabadus oli nüüd tiivasirutuse kaugusel; tiibade, mis võisid tõsta teda poole kilomeetri kõrgusele, arendada kiirust mitukümmend kilomeetrit tunnis ning kanda teda õhuretkel ühe lennuga sadakonna kilomeetri kaugusele. Punased kattetiivad avanesid nagu vihmavarjud ning läinud ta oligi, verev täpike ergava suvetaeva pilvevaalude vahel. Mälupildis tähendas see mulle ühtlasi lapsepõlve lõppu. Varsti saabus päev, mil mu jalanumber oli jõudnud kolmekümne üheksani, hääl murdunud; kasvult olin emast juba peajagu pikem ning kehas ringlesid nähtamatud hormoonid, mis ennustasid elu torme ja tunge.

Ometi jätkus lugu ka lepatriinuga. Tuhande üheksasaja kuuekümnendate algul hakkasin käima tantsupidudel. Koolis korraldati neid laupäeviti klassiõhtu nime all. Muusika tuli plaadimängijalt, enamasti valss, rumba või fokstrott. Saali uksel valvas mõni õpetaja, et õpilastest keegi intiimse õhustiku tekitamiseks laetulesid ei kustutaks ja pidu õigel ajal lõpetatud saaks. Aga Pärnu kuursaalis mängis täiskoosseisus Big Bandi nimeline, kõigi pillirühmadega tantsuorkester ja klubide lavasid täitsid kodukootud biitlid. Nende kitarrid olid vineerist šablooni järgi välja saetud ning mitmest kihist kokku kleebitud; traadist keeled lunitud mõnest töökojast; helipead näpatud tänavatelefonide kuulde- ja kõnetorudest.

Poisid ütlesid, et kümmekond kilomeetrit Pärnu jõe suudmest ülespoole, Sindi alevi tekstiilivabriku klubis käivat tants poole ööni, värvilised prožektorid vilkumas pimendatud saalis. Ja mis kõige tähtsam: Sindis olevat saada ka palju ilusaid ja lahkeid vene tüdrukuid. Kunagisse Vene impeeriumi suurimasse, Sindi kalevivabrikusse oli pärast Teist maailmasõda toodudki ketrusmasinate taha erinevat rahvast üle kogu toonase Nõukogude Liidu. Töölisperedes sündinud lapsed käisid kohalikus vene koolis. Pärnu ja Sindi vahet sõitis ööpäev läbi linnaliinibuss. Nõnda saigi ükskord sinna tantsule mindud. Aga see jäi ka ainsaks korraks, sest Sindi poisid ei sallinud „linnakaid” ning kostitasid meid sinise silmaalusega.

Ühe erutavalt kauni tüdrukuga õnnestus siiski tantsu ajal tutvust teha ja see ei olnud kohalik venelanna. Oli hoopis minuvanune, Triinu nime kandev neiu Sindi külje alla jäävast Seljametsa külast. „Võid kutsuda mind ka Lepatriinuks, nagu mind kodus kutsutakse,” ütles tüdruk tantsu ajal, kui läks vastastikku esitlemiseks. Peole olevat ta sattunud sõbranna pealekäimisel, kuigi see olevat olnud hirmus patt, sest pidude asemel pidavat tema käima hoopis majast majja ja ukselt uksele ning levitama piibli prohvetite sõnumit. Usu pärast kiusatavat nende peret taga, tunnistas Triinu, sellepärast polevatki nad läinud linna elama. Seljametsa küla aga asub jõe ja raba vahel nagu Jumala selja taga ning hallis minevikus olevatki see olnud üks metsaga kaetud seljandik keset raba. Eks niisugune rabasaar oli kunagi olnud ka Pärnu külje all mu enda kodukant, mis Rääma asemel kandis kunagi Rawassaare ehk uues kirjaviisis Rabasaare nime. See kõrvalepõige juhatab mind taas algusesse, kus asuvad ujuvad saared, nende kujundnimi ühel magustoidul ning äikesejärgsete pilvetortide peegeldus veelombil.

Triinuga jäime kirjavahetusse, mis noil aegadel, kui telefon kodus oli enamikule peredele kättesaamatu haruldus, oli ühe linna piireski üsna levinud nähtus. Need kirjad polnud armastuskirjad, sest meie kohtumine oli olnud põgus ja tundelise sõnaseadmise eeskujuna võetava romantilise kirjanduse lugemus väike. Kirjutasime kumbki oma argipäevast, sellest, mida olime näinud, lugenud ja keda kohanud. Kuni ühes kirjas teatas Triinu, et on märgistatud ühe pühaks peetava ja äravalitutele mõeldud haigusega. Seda pidavat võtma kui Jumala kutset. Viimane kiri, mille Triinult sain, oligi hüvastijätukiri ja lõppes mäletamist mööda sõnadega: „Jumal kutsub oma lehmakese tagasi, sest et inimesed on ta hüljanud ega võta teda kuulda. Olgu neile karistuseks surra lõpmatus üksinduses.” Või midagi niisugust. Ei läinud palju aega, kui võisin lugeda Pärnu ajalehest, mis toona kandis „Pärnu Kommunisti” nime, kaastundeavaldust Triinu vanematele ootamatult ja ülekohtuselt vara lahkunud tütre surma puhul.

Aastakümneid hiljem, vanu pabereid sirvides, sattusin taas lugema ka Triinu viimast kirja. Mind jäi vaevama tütarlapse enda võrdlemine Jumala lehmakesega. Koolis õpitud loodusloost teadsin muidugi, et lepatriinu on iga aiapidaja õnnistuseks, sest ta jahib lehetäisid, lestasid ja paljude teiste röövikute vastseid ning üldse olevat tegemist peaaegu koduloomaga. Aga nagu kõik teisedki loomakesed, kellega inimesel on kokkupuude, nii pidi lepatriinulgi olema oma kultuuriline tähendus. Mul tarvitses vaid meenutada rahvaluulest Anna Haava luuletuseks vormunud ja seejärel helilooja Riho Pätsi kirjutatud üldrahvalikku laulu „Lenda, lenda, lepalind”. Kõik selle salmid viitavad igatsusele kaotatud või kusagil nimetus kauguses viibiva armastuse järele.

Lenda, lenda lepalind,
tuhat korda palun sind.
Lenda, lenda kaugele,
sinna, kus mu kallike.

Vii tal’ palju terviseid.
Ütle, kallim saatis neid,
saatis soojast südamest,
armastuse õnne eest.

Kui ta küsib, mis ma teen,
ütle, teda oot’ma jään,
ootan viimse tunnini,
ootan palju kauemgi.

Ent üksiti sellest lihtsast teadmisest ei piisanud mulle. Siit-sealt andmekillukesi lisaks noppides ning neist otsekui puslet kokku seades sain aimu, et lepp märkis vanemas rahvakeeles punast värvi. Triinu olevat aga tuletis neljandal sajandil elanud ja pärast märtrisurma pühakuks kuulutatud Aleksandria Katariinast. See naisenimi, mis kreeka keeles tähendab „igipuhast”, olevatki lühenenud eesti keeles Triinuks, u-täht lisatud hellituseks. Ei tulnud mulle üllatusena asjaolu, et paljudes keeltes ongi lepatriinu ümbritsetud pühapaistest, lähtugu see siis katoliiklastel jumalaema neitsi Maarjast või teiste kristlaste puhul Jumalast endast. Lepatriinule olevat püstitatud ausambaid ja soomlastele on lepatriinu ehk soome keeli leppäkerttu koguni rahvuse sümbolputukas. Iseäranis rikkalikult leidsin lepatriinu nimeteisendeid eesti murretes: lepatiiu, lepalind, leeslind, leeskana, maarjakana, kirilind, käokirjes, käolehm, maarjalehm, jumala lehmake, kirjulehmake, merihärg, jumala loomake, taevataadi karjane.

Kui ma aga leitud loetelus peatusin „jumala lehmakesel”, siis koorus sealt ühtlasi seletus Triinu viimases kirjas mulle öeldule: „Jumal kutsub oma lehmakese tagasi, sest et inimesed on ta hüljanud.” Rahvausund tunnebki lepatriinut kui ennustajat ja sõnumitoojat. Kõik prohvetid on Jumala lehmakesed ja nõnda on siis lepatriinugi üks nende hulgast. Inimene, kes ei usu silmapiiritagusest tõelusest või igavikust talle mõeldud läkitust või kellel endal pole midagi öelda või jätta mälestusena järeltulevaile surelikele – see inimene on määratud silmitsi seisma kõrbeüksindusega.

Olen minagi mõnikord tundnud kibedat kahetsust, et pole suutnud kindlameelselt järgida oma tähte; et olen olnud jõuetu vastu seisma ülekohtule, toetama hädasolijat või ületama iseendagi abitust. Olen neil nõrkushetkil pöördunud lapsepõlve Taevaisa poole, et ta aitaks mul leppida juhustest kuhjuva paratamatusega. Ma ju tean, et rabalauka süles ujuvale saarele teist korda ei hüppa, nagu pole võimalik istuda teist korda elurattalegi. Kaduviku ängistavpruun sügavus on pöördumatu.

Ühel hetkel kutsub Jumal oma eestkõnelejad tagasi ning läheb oma teed. Mahajääjate päralt jääb lohutavaks lootuseks võimalus osa saada hingede rännust ja igavesest taastulekust, samas aga ka küsimus, kuidas vabaneda painavast patukoormast. Sest lõplik lunastus jääb tulemata. Mind on liigutanud üks Häädemeeste külast üles kirjutatud pärimuslik tarkus: „Vanad inimesed keelasid kangesti lepatriinule haiget teha, sest tema kannab seljas täppidena inimeste seitset pattu ja ära lennates võtab need ühes endaga.”

Nüüd, kus ma ise seisan sügava vanaduse väraval, seirates taevakummil ujuvaid pilvesaari ning nende vahel vereva täpina paistva Jumala lehmakese lendu, tahaksin aina korrata seda manitsust. Lisades omalt poolt palve: „Kui tuleb tund äralennuks, Jumala lehmake, siis võta mindki kaasa oma tiibade alla.”