Teatepulk

Kirikukella kume ja aeglane löök
püüab justkui viivukski ohjata aja kiiret jooksu.

Kellalöök ja ühe vana naise samavõrd aeglane samm.
Kõhnad põlved musta seelikuserva all
värisevad ehk veidi,
kuid valgesse paberisse keeratud lilled
on kindlalt käes.

Spordiplatsil kiriku kõrval 
kõlab kimedalt treeneri vile.

Laste õblukesed põlvedki värisevad
ja nende käed ja hääled,
kui algab teatejooks:
Kiiremini! Ära teatepulka kaota!

Kohe kutsubki kell viimast korda veel.
Elu kui teatejooks aja kimeda vile saatel.
Üleantud ja vastuvõetud teatepulgad.
Mitmed kaotatud ka.

Jooks on lõppenud! vilistab treener
ja lohutab neid, 
kes kaotasid pulga, 
ja ühes sellega enda arvates kõik! 

Aeglaselt astub see vana naine,
et anda üle lillekimp 
kui viimne teatepulk
kellelegi, kelle teatejooks
lõppes ehk isegi võidukalt.

See ei loe! kisavad tänased kaotajad,
ega tea veel, et mõni vahepeal kaotatud pulk –
see päriselt ei loe!

Elu teatejooksupulgad pole õnneks trummipulgad –
et kui läinud, siis läinud –
neid saab ikka jälle üles korjata
ja edasi joosta,
kuni selle kõige viimase vileni,
mis kõlab pigem nagu kume kellalöök.