Lugupeetud munn,
austatud sitapea,
kallis jobu,
hüva tõbras,
hea tropp,
mõtlesin ühel päikeselisel oktoobrikuu hommikul Kuku raadio stuudio poole jalutades. Ees ootas jutuajamine alati suurepärase vestluskaaslase Neeme Rauaga, sedapuhku oli meil kavas rääkida prantsuse kärekirjaniku Virginie Despentes’i kauaoodatud uuest romaanist „Cher connard” (2022).[1] Ütlen „kauaoodatud” ennekõike prantsuse lugejate peale mõeldes, sest tõsiselt pööraseid vaimustus- ja põlguslaineid tekitanud romaanitriloogia „Vernon Subutexi” (2015–2017, e. k 2019–2021, tlk Maria Esko) kolmanda ehk viimase raamatu ilmumisest oli möödunud tervelt viis aastat. Eesti despentusiastidel tuleb kannatust varuda veel vaid aastakeseks või nii.
Tolleks oktoobrihommikuks oli mul romaan pühaliku vaikimisvande all läbi loetud ja Varrakule innukalt lubatud, et võtan selle tõlkida. Eks tõlkeraamatu pealkiri selgubki sageli siis, kui kõik muu on ammu ära tehtud, aga mida lähemale jõudis Postimehe maja, seda bassisemalt kumises mu peas ängistav küsimus: „Mis moodi sa kavatsed tõlkijana sellest raamatust rääkida, kui sa ei oska isegi selle pealkirja eesti keeles öelda?” Tunnistasingi stuudios kohe ausalt üles, et mina ka veel ei tea, mis selle raamatu pealkiri olema peaks. Sõnadega „Cher connard” alustab raamatu üks peategelane e-kirja teisele: prantsuse – nagu ka inglise – keeleruumis on kombeks alustada e-kirju sõnaga „kallis” (cher või dear), mis meile on jällegi võõras. Neeme haaras kohe sõnasabast kinni ja nentis, et Ühendriikides elades ei harjunudki ta lõpuni ära kombega alustada võhivõõrale saadetavat e-kirja sõnaga „kallis”. „Cher connard’i” tööpealkiri on juba siinse lühitutvustuse kirjutamise käigus korduvalt muutunud ja muutub kahtlemata veel, aga jäägu selleks praegu „Lugupeetud munn”.
Endine seksitöötaja, tänaseks rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik ja skandaalne režissöör Virginie Despentes (sünd. 1969) paistab kahtlemata silma juba oma isiksuse, värvika eluloo ja tabuvaenulike hoiakutega, mida ta tutvustab lähemalt essees „King Kongi teooria” („King Kong Théorie”, 2006). Despentes’i ühiskondlikku ja kirjanduslikku fenomeni võikski lühidalt illustreerida tema enda sõnadega ülalmainitud esseest: „Sest valge naise ideaalkuju, kes oleks ahvatlev, aga mitte litsakas, korralikus abielus, aga mitte allaheitlik, töökas, aga mitte nii edukas, et mehest üle sõita, sale, aga mitte toitumishull, igavesti noor ja ilukirurgiast rikkumata, särav emme, kes aga ei äga mähkmete ja koolitööde koorma all, tubli perenaine, aga mitte harilik majaori, haritud, aga vähem kui mees, seda õnnelikku valget naist, keda meile pidevalt nina alla hõõrutakse, kellega me peaks püüdma sarnaneda – ehkki jääb mulje, et ta saab sitaks vatti suht mitte millegi nimel –, ei ole mina igatahes mitte kunagi kohanud, mitte kuskil. Ma arvan, et teda polegi olemas.”[2]
Siit võib küll jääda ekslik mulje, nagu kirjutaks Despentes ainult naistest ja naistele, meeste kiuste, isegi nende vastu. Aga ei, ta on võtnud enda kui autori ülesandeks juhtida tähelepanu musta ja valge vahelistele hämaraladele, müütiliseks kivinenud ideaalidele, ebarealistlikele ootustele, nii traditsionalismi kui ka kapitalismi nurisünnitistele, tema eesmärgiks on eemaldada reipa tõmbega plaastreid, mis on liiga kauaks peale jäänud.
Romaaniga „Lugupeetud munn” jätkab ta jõuliselt selle ülesande täitmist. Vormiliselt on tegemist kiriromaaniga, mille sündmustiku peajoon ehk kirjanik Oscari ja näitlejanna Rebecca korrespondents hõlmab arvatavasti ajavahemikku 2019–2021, niisiis algab vahetult enne pandeemiat ja lõppeb pisut enne Venemaa kallaletungi Ukrainale.
„Lugupeetud munn” on läbi ja lõhki sotsiaalmeediaajastu romaan, kus peaaegu kõik võtmesündmused leiavad aset virtuaalmaailmas – näiteks kellegi skandaalne blogipostitus või „viraalne” TikToki video –, kuid avaldavad tegelastele vägagi reaalset mõju. Despentes vaatleb kolme tegelase kaudu, kuidas inimesed on olude sunnil ja ajastu tõukel hakanud virtuaalsust kasutama kui kaitsekihti, umbes nagu toruteipi, millega saab lõhkist hinge lappida. Samuti näitab ta, kuidas selle kihi all hauduvad arusaamatused võivad viia vägivallani, ehkki virtuaalmaailm võiks toimida ka sideainena, aidata inimesi üksteisele lähemale, kui nad seda vaid tahaksid.
Näitlejanna ja kirjaniku kirjavahetust raamivad Oscari endise assistendi Zoé blogipostitused, milles ta süüdistab literaati ahistamises ning kajastab vankumatut poolehoidu ja ka räiget kiusu, mis teda nende avalike süüdistuste järel tabab. Paljuski markeerib Despentes Zoé kaudu vaimustuse ja verise vihkamise vahel võnkuvat avalikkuse tagasisidet oma debüütteosele „Kepi mind” („Baise-moi”, 1994) ja eriti selle filmiversioonile, mis jõudis 2001. aastal isegi Eesti kinodesse, kuid võeti Prantsusmaal pornograafilise ja vägivaldse sisu tõttu üsna pea pärast esilinastust kinokavadest maha.
Rebecca ja Oscari kirjadest – mille lähtetoonile viitab hästi raamatu pealkiri – kooruvad tasapisi välja mitmesugused nüüdisaegse lääne inimese pained: kübervägivald, ahistus, sõltuvushäired, isolatsioon, identiteedikriis, lähedusehirm ja -vajadus. Peategelased tunduvad esimese hooga nii erinevad, kui kaks inimest üldse olla saavad, ent tunnevad millegipärast vajadust teineteisele muudkui edasi kirjutada. Erinevateks nad jäävadki, kuid ajapikku selgub, et mõlemad vaevlevad sõltuvuste ja ärevuse käes, mis toovad neid tasapisi teineteisele lähemale ning sunnivad mõlemat endale esimest korda elus valetamata otsa vaatama.
Despentes jääb kõigiti truuks „Vernon Subutexi” hitt-triloogias välja kujunenud stiilile: ta annab järjekindlalt sõna kõigile osapooltele, ka neile, kellest me oma eelhoiakute külge klammerdudes võib-olla midagi kuulda ei taha. Sõnu lajatab Despentes relakameetodil – korraga lõigates ja lihvides, igatahes äkiliselt – mitte sellepärast, et ta teisiti ei oskaks, vaid selleks, et need pärale jõuaksid. Autori enda arusaam õigest ja valest jääb sealjuures meeldivalt varjatuks, sest hinnanguid ta kellelegi ei anna. Samuti ei võta ta kindlasti lugejalt ära usku läheduse võimalikkusest, küll aga jätab nuputamisülesandeks õhku küsimuse: „Kas andeks peab andma?”
[1] Kuku raadio, Neeme Raud. Siin. 8. X 2022, alates 71. minutist.
[2] V. Despentes, King Kong Théorie. Pariis, 2006, lk 13. E. k ilmub 2023.
Lisa kommentaar