Lahkunud on omanäoline kriitik, keda iseloomustasid keeleline mängulust ning kirglik lähenemine kirjandusele ja kirjanduskriitikale.
Arno Oja õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ning asus 1980-ndatel kirjandusmaastikul tegutsema hoogsa arvustajana. Laiahaardelise kriitikuna jõudis ta käsitleda mitme põlvkonna eesti autorite loomingut, kirjutada nii Baturinist kui ka Kivirähkist, nii Viivi Luigest, Toomas Raudamist kui ka Mehis Heinsaarest, nii Ilmar Laabanist kui ka Jürgen Roostest ja Kaur Riismaast. Lisaks algupärasele loomingule on Oja vaatluse alla võtnud ka kirjandusuurimusi ja artiklikogumikke.
Oja arvustused ja mõtisklused on ilmunud kahes mahukamas koguteoses: „Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989–2016” (2016) ning „Eesti kirjandusmaastikul. Kirjutisi 2016–2020” (2021). Oja tundis alati huvi just värskelt ilmunud kirjanduse, hetkel toimuva vastu. Ta oli sõnadest ja kujunditest vaimustuv kirjutaja, keda Rein Veidemann ja Janika Kronberg on nimetanud metakirjanikuks: külluslik keelekasutus teeb kriitikust nii mõneski tekstis nautleva looja. Alati on Oja tekstides tähtsal kohal huumor, mille kaudu arvustused suhtlevad justkui nii lugeja kui ka käsitletava autoriga.
Paljud põlvkonnakaaslased ja nooremadki mäletavad Arno Oja värvika, joviaalse ja heasüdamliku seltskonnainimesena. Seltskondliku särtsakuse varjuküljeks oli heitlik elu. Üle tosina viimase eluaasta veetis Oja Iru hooldekodus. Tunneme kaasa Arno Oja lähedastele.
Eesti Kirjanike Liit
Looming
Lisa kommentaar