Paša Matšinov: „Lenini valss”.
Lepp ja Nagel, 2022. 128 lk.
Paavo Matsin ei peaks olema staarkirjanik. Ta on isegi kahtluse alla seadnud, kas üldrahvalik tunnustus on tegelikult positiivne näitaja,[1] ning näib selle vastu võitlevat iga oma raamatuga. Matsini raamatute tegevus on enamasti kronoloogiliselt ebamäärane. Ammu surnud ajaloolised isikud võivad ilmuda nõnda, nagu poleks vahepeal ära olnudki ja haarata nutitelefoni järele; suur osa populatsioonist võib osutuda loomadeks ja see on kõigile enesestmõistetav; tegelaste eriskummalisi ettevõtmisi ei põhjendata ratsionaalses ega psühholoogilises plaanis (kuni tegemist pole kriminaalsete avantüüridega, mis näivad õigustavat ennast ise). Sündmustik pole küll täiesti juhuslik, aga palju ei jää puudu – kõike võib juhtuda, nii halba kui head. Üksiklaused võivad olla üsnagi lummavad, aga süžee ei saavuta seda sügavuspotentsiaali, mida tekst ilmutab mikrodoosides. Loomulikult on minuski hääleke, mis tunneb vaimustust, et eksperimentaalkirjandus on niimoodi peavoolu tunginud, ent mis on matsinlikkuses sellist, mis on võitnud üldrahvaliku tunnustuse?
Kirjaniku kodumaise (ja rahvusvahelise) tähelennu alguseks on tema Viljandi-romaan „Gogoli disko”. Ühtki kirjandusfenomeni ei saa taandada mõnele üksikelemendile (tolle raamatu ilmumise aegsest kriitikast jäi eelkõige silma, et erilist vaimustust tekitas lugejates romantiline ettekujutus trammidest Viljandis), ent mulle tundub romaani edus tähtsal kohal olevat andekuse tematiseerimine. Esiteks tegutseb selles armastatud kirjanik Gogol, temast veel tähtsam tegelane on aga rokkstaarilik ürgtalent Arkaša. Neid jälgides asub lugeja mõtestama geniaalsust ning raamatu keeleline leidlikkus ja maailma pöörasus tõmbavad kaasa. Ehk on ka raamat ise geniaalne? Keeleline põnevus lubab seda oletada ning süžeeline ebamäärasus teeb selle eitamise raskeks (kas ei kuulu geniaalsuse juurde teatav tabamatus?). Peaaegu et polegi vahet, mida autor edasi teeb, kuni ta jätkab huvitava keelekasutuse ja uljalt maalitud karakteritega – tema teosed intrigeerivad, isegi kui need ei tarvitse meeldida. Keelevirtuoossus ja kujutluslend panevad autorist lugu pidama, aga ma ei tihkaks ta raamatuid kellelegi soovitada kui suurt lugemisrõõmu pakkuvaid teoseid.
Kuigi esiti näib autor „Lenini valsiga” lehvitavat klassikalist massidele ja müüginumbritele suunatud lubadust – ennäe, tema tuntuima teose „Gogoli disko” järg! –, pole ta siingi lugejatele vastu tulnud (või kui tahta positiivsemat sõnastust: ei ole teinud mööndusi oma kirjutamises). Kui Matsini eelmised teosed pole klassikalised süžeepõhised romaanid, siis ehk saab neid nimetada karakteripõhisteks romaanideks? Ent mitte ses mõttes, nagu konstrueeriks Matsin tegelaste psühholoogilist profiili ja laseks nautida nende arengut, vaid üksnes selles mõttes, et teatavad sümpaatsed tegelased aitavad sündmuste segadikus korda hoida. „Mustas päikeses” ja „Kongo tangos” on mõned sellised tegelased, keda on seetõttu hea jälgida, nende abiga on lihtsam suhestuda aina juhuslikumana näiva süžeega. „Gogoli disko” peaaegu koosneski sellistest karakteritest, kellesse sai uskuda! Üks suurepärane karakter teise järel, igaüks neist seismas omaenese kõige suurema Tõe eest.
„Lenini valsis” näivad selliseks (moraalseks? emotsionaalseks? sümpaatseks?) orientiiriks esialgu kujunevat Opiatovitš ja Gukš, kaks „Gogoli diskost” tuttavat tegelast, kelle seiklustest koosneb raamatu esimene veerand. Nad leiavad muuseumist Lenini kuju ja tõeliste aferistidena otsustavad selle pihta panna, et lihtsameelsetelt raha välja petta. Esmapilgul „Gogoli disko” süžee remix – sedasama plaanisid need tegelased ka taaselustunud Nikolai Gogoliga. Ehk oleks see neil siin ka õnnestunud, kui nad oleksid sattunud Viljandi rongile. Kogemata läksid nad aga Tartu rongile ja sellega läheb kogu lugu hoopis teises suunas. Opiatovitš ja Gukš peaaegu unustatakse ja lugeja paisatakse hoopis teise konteksti – õelate kasside valitsetavasse seadusteta linna ning poliitiliste jõudude püssirohukeldrisse, kuhu väga lühikese süütenöörina ilmub ka Lenin.
See, mis järgneb, pole Matsini loomingus pööraselt erinev kõigest senisest, sest mingid elemendid on siit-sealt tuttavad. Näiteks „Sinises kaardiväes” võtavad Riia linna üle kriminaalsetest jõukudest koosnevad „kottpüksid”, keda „Lenini valsis” meenutavad kasakassid; „Mustas päikeses” aga tegutsevad kured, kellele heidetakse ette, et nad on võtnud inimestelt üle saunatamise ja rivimarsi (paralleelina võiks siin näha mantškin-kasside rügemente oma tankidega). Taas tõstab pead autori hirm nüristavalt organiseeritud masside ees, seda hirmu kehastavad mitmendat korda fauna esindajad.
Matsini loomkarakterite moraalne pale on harjumatu. Kui lihtne oleks kurgedest-kassidest-koertest teha kannatavat vähemust, osutada seeläbi inimeste mürgisele mõjule loomariigis. Dehumaniseerimine on ju sagedane vahend kellegi tühistamiseks, seda on ehk kõige otsesõnalisemalt lahendanud Art Spiegelman holokaustiteemalises graafilises romaanis „Maus”, kus sakslasi kujutati kassidena ja juute hiirtena. Kui Matsinil ongi kiusatus taolise lahenduse järele olnud, siis teostest see läbi ei kuma – tema loomad on sageli äärmiselt ebameeldivad ja käitumiselt ootamatult ebainimlikud. Samas pole nad ka rõhutatult ebahumaansed, vähemalt mitte rohkem kui keskmine inimene. Nende kujutamine loomadena pole tingitud soovist kommenteerida inimlikkust.
Vahest võiks lugeja tunda sümpaatiat Dmitri vastu. Dmitri, vahel ka Vale-Dmitri põhiline omadus on see, et ta pole Lenin. Temaga võib liikuda kaasa raamatu teises veerandis, ehk lausa kolmandikus, ning tema silme kaudu avaneb kasakasside jõugumentaliteet ning mantškin-kasside militaarsus. Ent lugeja ei saa talle siiralt pöialt hoida, seda takistab tegelase vendlus Leniniga. See pole siiski ehtne veresugulus, vaid välise sarnasuse alusel enesele omistatud ühisus. Seega on kogu tema „vennalikkus” Leniniga üksnes valskus. Oleks ta sealjuures siis Opiatovitši või Gukši kombel põnev õnneotsija, aga Dmitri on argpüks, ta mõjub haletsusväärsena. Milline lugeja talle südamest kaasa elaks? Ta on lihtsalt keegi, kellega triivida läbi Matsini Tartu, ega anna oma vaatevinkliga eriti midagi juurde. Näib, et autorgi on nõnda arvanud ja tegelasest laias laastus loobunud, et teda üksikutel hetkedel siiski taas lugeja ette tuua. Ent selline hooletus tegelaste suhtes on autoril täheldatav teisteski teostes – ta ei püsi üksiktegelaste ega nende läbielamiste juures, ei püüa neid ammendada, vaid tüdib kiiresti ja liigub kähku järgmise juurde, et säilitada oma raamatute sihitut hoogu.
Selmet otsida sümpaatseid tegelasi, oleks ehk mõistlikum raamatu veidrustes orienteerumiseks keskenduda neile, kes mõjuvad hoopis vastumeelselt. Antipaatsust Lenini suhtes, mis lugejas võiks eeldatavasti tekkida, aitab alla joonida tema sümboolne tähendus võrreldes Gogoliga. Päriseluline Nikolai Gogol ei tarvitseks ju sugugi olla harda tarkuse allikas – pigemini on ta mulle mõjunud Oskar Lutsu moodi teravmeelitsejana.[2] Ometi on ta ehedalt austatud kirjanikuna ideede sfääri asukas, oma kirjasulega tõuseb ta kättesaamatusse kõrgusesse. Sellele on vastukaaluks seatud Lenin ja kogu tema objektsus. Miks poleks Lenini asemel võinud olla Stalin, keda olnuks ehk veelgi rõõmustavam naeruvääristada? Sest Stalinil pole mausoleumi, teda pole muudetud pseudoreligioosseks objektiks. Stalin on ebameeldiv idee, aga Lenin on lisaks sellele ka ebameeldiv objekt. Sedasi vastandub ta veelgi täiuslikumalt hõlpsasti idealiseeritavale Gogolile. Seejuures on Lenin mitmekülgselt objektistatud – esiteks tajume teda juba niigi mausoleumireliikviana, raamatus on ta algselt aga muuseumieksponaat. Lenini objektsus pole aga autori maailmapildis üheselt hukkamõistetav element. Vaimuinimesena üllatab Matsin oma tekstide objektikesksusega. Seda on kriitika talle ka ette heitnud. „Sinise kaardiväe” kohta kirjutas Lauri Laanisto kriitiliselt: „Autori väärtushinnangud ongi eelkõige esemelised, pealispindsed ja rituaalsed ..”[3] Justkui sellele kriitikale vastates on Matsin aga välja toonud, et lääne spirituaalsetes praktikates on objektipõhisus lausa olemuslik, vastupidiselt ida filosoofiatele, mille fookuses on kehalise kogemuse ületamine. Seega ei saa isegi Leninist leida ühest orientiiri selgelt põlastusväärse nähtusena, temagi on osa sellest lääne mõtte- või objektiloost, mis võiks inimest alkeemiliselt suunata vaimse uuenemiseni.
Ehk võikski usaldusväärsemaks toetuspinnaks „Lenini valsi” või ka teiste Matsini raamatute nautimiseks olla alkeemia – mõtte- ja kujundisüsteem, mis kasutab sisemise valgustuseni jõudmiseks lääne kultuuri imbunud sümboleid, rituaale ning objekte. Teatav orienteerumine selles, kuidas Matsin alkeemiat mõistab, ei teeks tema raamatuid küll lihtsaks ega valemlikuks, aga ainuüksi alkeemia-ideestiku sagedase esinemise põhjal tema romaanides tundub väheusutav, et tegemist on vaid juhuslikkuste jadaga, mänguga mängu pärast. Seegi ei anna lugejale siiski päris head tugipunkti, sest ehkki Matsin ikka ja aina osutab alkeemia olemuslikkusele lääne mõtlemises ning kasutab agaralt universaalseid alkeemiasümboleid, on tema arusaamas esmane siiski iseseisev teekond vabanemiseni, mingu see kas või läbi irratsionaalsuse džunglite. Selmet lähtuda selge teadmuse omandamisest, mille pühendaks õpilasele kindel õpetaja (sagedane nähtus ka lääne müstitsismis), näeb Matsin sellises gurupõhisuses ida filosoofia elementi, mis lääne mõtlemisse ei kuulu. Alkeemia võib ehk olla tema meetod, aga seda ei saa võtmena kasutada keegi teine peale tema enda. Matsini jaoks näib alkeemia olevat eeskätt rünnak ratsionaalse vastu.
Tahan küll esile tuua Matsini alkeemiaharrastuse, ent erinevalt tema varasematest raamatutest ei paista alkeemial „Lenini valsis” tegelikult olevat kuigi silmatorkav roll. Siin ei leidu „Musta päikese” ega „Kongo tango” kombel teksti üleküllastamist alkeemiliste kujunditega. Loomulikult on need elemendid olemas, ent pigem dekoratsioonina. Näiteks ilmutab end astroloogiline tasand kasside planeedina; liivaga kaetud põrandat võrreldakse alkeemilise prima materia’ga, rääkimata objektide esmasusest Lenini näol (kes on ellu ärkav muuseumiobjekt). See pole ent samavõrd rõhutatud kui „Musta päikese” must päike Võru linna kohal ega „Kongo tango” sündmused Prahas, maailma kõige alkeemilisemas kohas.
„Lenini valsis” annab tooni hoopiski vastuvõtlikkus muutustele. Kõik on mingis vahepealsuses, mida ilmestab ka ajutine nimesid muutnud Soome võim – Gukšist on saanud Kuksiminen, Soomest Sutse, Venemaast Kemenume. Kui „Must päike” ja „Kongo tango” mõjuvad tagasitulekuna alkeemia kinniskujundite juurde, siis „Lenini valss” püüab pakkuda amorfsemat kujundisüsteemi. Ent mine tea, ehk viibki see taotlus raamatu paremasse kooskõlla sellega, mis on alkeemiale olemuslik?
Kui vaadata Matsini loomingu üldpilti, tundub talle omane katse hoiduda liigsest intellektuaalsest ligipääsetavusest. Soovi korral võiks Matsin olla hiilgav novellikirjanik. Üliandekad lühikesed palad ei jõuaks lugejat rajalt välja paisata järskude kontekstinihetega, vaid oleksidki kontekstid ise. Selline pole aga Matsini opus. Pigem tundub, et ta kirjutab aina üht pikka romaani. Miks ei võiks kõik tema raamatud aset leida ühes ja samas maailmas – miks ei võiks Soome, ptüi!, Sutse valitsusajal paista Võru kohal must päike? Miks ei võiks Lenini naeruväärsete kõnede ajal kaduda Londoni Towerist rongad? Ehk kõlab see jutt ebaloogiliselt, aga loogika pole kunagi olnud esmatähtis selles opus’es, sihiks on miski muu. Üsna kindlasti pole Matsini eesmärgiks olnud aga staarkirjaniku staatus, tema loominguplaan on sellele otsekui vastunäidustatud. Aga nõnda on siiski juhtunud.
[1] P. Matsin, Kirjandus ja alkeemia. Tartu, 2021, lk 15.
[2] Võib-olla on mind pannud nende vahele paralleele tõmbama asjaolu, et enne kui Tartu Linnaraamatukogu sai Lutsu-nimeliseks, oli see Gogoli-nimeline.
[3] L. Laanisto, Traditsioonid ekstaatilisel tühikäigul. Vikerkaar 2014, nr 4–5, lk 166.
Lisa kommentaar