Lilli Luuk: „Minu venna keha”.
Hea Lugu, 2022. 183 lk.

„Minu venna keha” on sõjaromaan, mis näib oma eesmärgiks (vaikimisi) seadvat sõja mõistmise, sõja mõtte dešifreerimise. Lilli Luuk asub seda eesmärki täitma kahe minategelase kaudu, kes on, esimene otseselt, teine kaudselt, mõjutatud Teisest maailmasõjast. Need tegelased on Ellen, teismeline tüdruk, kes elab Teise maailmasõja lõpu ajal Tartu lähedal asuvas talus, ning Elleni õe lapselaps, nimeta noor minategelane, kes seisab silmitsi Suure Isamaasõja mälestuste ja järelmõjudega Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Järgnev tsitaat sisaldab veidi üle poole Luugi esimesest leheküljest, mis on huvitavam kui kõik teised kokku:

„Nende tulevik võetakse jõuga, rebitakse lahti nende enda nähes, nende võimalus, alles tärkav potentsiaal, võimed ja soovid visatakse kõrvale, see kõik rikneb nende silme all, neile juba kättesaamatus kauguses kiiresti, päevadega, kuudega, sündides antud annid jäävad kasutamata ja kaotavad aastatega jõu, nende õnn kehtivuse. Ilmvõimatu saab ikkagi võimalikuks, nägijad ei sekku, ei näe, imelisi päästmisigi ei juhtu enam, võimalused lähevad mööda, aastakümned kuluvad. Tubade laed laskuvad aegamööda madalamale, seinad suruvad servadest põrandat kokkupoole, ainult külmemaks läheb kogu aja, kisub üha pimedamaks, kuni videviku uueks nimeks saab päev, hämarust hakatakse nimetama valguseks, valguse värviks saab ametlikult hall. [—] Mis asi see oligi, mis kunagi pidi mulle kuuluma? Mis selle nimi oli? Ma ei mäleta, miks ma seda ei mäleta, ainult mõnikord on veel roiete all see veider pigistav tunne, nagu oleks mul üks ülearune valutav luu .. [—] Iseendaga ma vahel räägin, ma küsin temalt, kas ta ei karda, et see madal lagi ta ühel päeval päris lömastab. [—] Ma räägin siis nagu kellegi teisega, nagu võõraga. Kes see on, oli? Kas mina tõesti olin kunagi keegi teine? Olin keegi.” (Lk 5.)

Kogu teose kontekstis on need esimese lehekülje kaks lõiku unikaalsed, sest seal avaldub tunne, justkui kirjutaja aimaks midagi, teadmata, mis see on, katsudes seda kirjutamise kui praktika kaudu endast välja paberile saada. Justkui oleks kirjutaja leidnud silme eest tundmatud, seninägematud, kokkusobimatud jäljed, olles samas kindel, et see on üks ja sama elukas, kes need on jätnud. Sellest veendumusest ajendatuna tekib vajadus asju ümber nimetada: „videviku uueks nimeks saab päev, hämarust hakatakse nimetama valguseks”. Järgneb vajadus leida üles need jäljed, mis on kustunud või kellegi poolt kustutatud: „Mis asi see oligi, mis kunagi pidi mulle kuuluma?” Intuitiivsel või emotsionaalsel tasandil võrdleksin seda lehekülge kui aruannet inimeselt, kes on naasnud tuttavasse kohta, mis tema eemalolekul on tundmatuseni purustatud: tal on olemas nimi ühele ruumile ajas, nimi, mis piirab seda ruumi, kuid järsku, kui nimi ei leia enam endale vastet, vaatab see inimene, see nimetaja, enda ümber ringi ning nii aega kui ruumi tekivad praod. Nagu filmis „Taevas Berliini kohal”, kus jutustaja Homeros otsib 1987. aastal, vahetult enne müüri langemist, Potsdami väljakut Berliinis. Väljak, mida tema mäletab kui linna keskpunkti, on täis umbrohtu ja prahti. Viibides seal ei leia ta seda: „Ma ei suuda leida Potsdami väljakut. Siin? Siin ei saa see küll olla.” Tahan öelda, et see, kes saabuks 1944. aasta 10. märtsi hommikul Harju tänavale Tallinnas, reageeriks samamoodi: ta ei suudaks leida Harju tänavat ning tema aega ja ruumi tekiksid praod.

Ülejäänud raamatut on kontrastiks paslik võrrelda krimiromaaniga. Pean silmas eelkõige seda, et teos näib lugeja peamiseks eesmärgiks seadvat narratiivi dešifreerimist. Siinkohal jagan Made Luiga arvamust: „Jah, kirjutaja teadis, millest ta räägib. Ta on meist nii palju üle oma teadmisega. Meie peame alles õppima tema tummadest sõnadest, aukudest, väljajätmistest, mitterääkimisest, suurtähtedega osutatud TÄHENDUSLIKKUSEST aru saama. Mis see on, mida teos mulle meenutab? Ristsõna?”^[1] Minule seevastu meenutab see mõrvalugu, kus mõrvari asemel otsib lugeja tegelaste läbivat ja ajaliselt jätkuvat isiklikku lugu, mis, nagu ka krimiromaanis, on kirjutajale endale kui lavatagusele dirigendile enne teada. Säilib ka tunne, et vägivallas, mida raamatu tegelased taluma peavad, on keegi süüdi, keegi küllaltki konkreetne isik või olend just nagu mõrvaloos. Kes see siis süüdi on? Vastuseks ei sobi „venelased”, „punased” ega „sakslased”, keda raamatu jooksul küll korduvalt kirutakse, kuid keda kogu vägivallas ikkagi süüdistada ei saa. Selles viimases näib „Minu venna keha” süüdistavat lihtsalt sõda ennast. Kuid sõjaromaani jaoks on selline süüdistus liiga labane, liiga enesestmõistetav. Lisaks sellele hajutab selline mõrvaloolaadne ülesehitus sõjaromaani fookust. Lugeja peab vaeva nägema, et kokku panna laiali puistatud sisutükid, jättes tahes-tahtmata tagaplaanile need nähtused, mis minule näivad ühe sõjaromaani juures peamised: surm, häving ja edasielamine. „Minu venna keha” ENSV-aegses osas leiab aset seik, kus minategelane peab Suure Isamaasõja aastapäeva puhul veteranidele tervituskaardi kätte toimetama. Üks veteran, seltsimees Soosaar, kutsub minategelase tuppa, et vanu pilte näidata. Sõjapiltide asemel näitab Soosaar talle pilte tuusikureisist Prahasse. Korterist lahkunud, mõtiskleb minategelane: „Jah, tõepoolest, miks see mees meile oma kangelaslikust sõjateest ei rääkinud? Miks näitas ta meile neid enda pildistatud fotosid kuskilt kauge Praha linna sildadest ja vanalinnast ..” (lk 40). Mõlemad küsimused on labased. Saan aru, et lugu on jutustatud lapsesilmade läbi, kuid sellisel juhul on probleem tegelase valikus. Sirbi intervjuus omistatakse Luugile lause: „Lapsepilk laseb olla vaba ja julge.”^[2]

Lapsepilk kui kirjanduslik võte laseb kirjutaja isiklikud poliitilised veendumused peita vabaduse, süütuse ja loomulikkuse taha. Ma ei taha öelda, et lapsed ise on manipuleerivad propagandistid, kellel ei saa olla vaba ja julget pilku. Tahan öelda, et lapsepilgul kui ilukirjanduslikul võttel on potentsiaal edasi anda teatud sorti poliitikat kui süütut ja loomulikku ning et ka „Minu venna keha” kohati teeb seda. Mul pole midagi poliitilise kunsti vastu, olen veendunud, et eranditult iga kunstiteos on poliitiline, ja seepärast olen kriitiline seisukoha suhtes, mis esitleb end kui süütut või apoliitilist. Võttes veel arvesse asjaolu, et tegu on sõjaromaaniga, mis ilmus Ukraina sõja varjus ning viitab tihti venelaste (nii grupi kui üksikisikute) kuritegudele, ei näe ma mingil moel võimalust „Minu venna keha” süütuks ehk apoliitiliseks pidada. „Minu venna keha” poliitiline seisukoht on mitmekesine. Siinkohal keskendun selle seisukoha ühele küljele, mille võib kirja panna väitena: vene keelt kõnelevad inimesed on kurjad. Toon selle seisukoha illustreerimiseks ühe näite, kuigi minu silmis ilmub neid teose jooksul korduvalt (lk 103–108; lk 163–168; lk 51–54). Raamatu keskpaigas rändab Ellen autos, otsides oma venna hauda. Ellenit ja tema kaaslast peetakse korduvalt kontrollpunktides kinni ning sõdurid püüavad teda vägistada ja talt raha välja pressida. Ühes nendest kontrollpunktidest, parasjagu „venelasele” pabereid näidates, mõtleb Ellen: „Ise kujutasin ette, kuidas voolab punane, paks veri, aeglaselt, venelase kõhust ja peast võõra maja koja kulunud laudpõrandale.” (Lk 108.) Mis mind selle lause puhul huvitab, on tunne, justkui „venelane” ei viitaks enam sellele konkreetsele kontrollpunkti sõdurile, vaid teatud inimliigi esindajale. Et see ei ole see üks venelane, kelle veri on paks ja punane (nagu Nõukogude Liit) ja kes ei saa muudmoodi kui et peab varastama ja vägistama, vaid et need omadused kuuluvad venelastele kui teatavale inimliigile, keda on eelkõige võimalik eristada keele kaudu (ka tsiteeritud lausele eelneb samas lõigus viide vene keelele). Kahtlemata on selline arusaam vene keelt kõnelevatest inimestest lihtsustatud, kuid see ei ole miski, mida peaks Ellenile pahaks panema või ette heitma. Ta on suure osa oma elust elanud sõja ajal ja seetõttu võib tema veendumust mõista kui ellujäämismehhanismi. Elleni maailmapilt on sõja tõttu polariseerunud, nii nagu paljudel teistel, kuid „Minu venna keha” kui teos ei näi seda tunnistavat. Lapsepilgu kui võtte, alternatiivsete perspektiivide puudumise ja teose „ajaloolise romaani” žanri tõttu säilib arusaam Elleni vaatepunktist kui objektiivsest, tõele vastavast vaatepunktist. Seda enam, et Elleni sõjaaegne nägemus vene keelt kõnelevatest inimestest peegeldub küllaltki identsel kujul ka tema õe lapselapse ENSV-aegses maailmas.

Kunst ongi poliitiline. Kordan üle, et ma ei väida vastupidist. Seetõttu ei tohiks ükski kunstiteos end süütuks ja vabaks pidada. Ka see aspekt on oluline vahe esimese peatüki ja ülejäänud raamatu vahel: neid seisukohti ja arusaamu, mida esimene peatükk esitab kui midagi subjektiivset ja kaheldavat, väljendab ülejäänud raamat kui eelduseid, mille tõelevastavus on kehtestatud lapsepilgu süütuse kaudu.

---

^[1] M. Luiga, Pimesikumäng. Sirp 21. X 2022.

^[2] P-R. Larm, Lapsepilk laseb olla vaba ja julge. Sirp 5. III 2021.