Andrus Kasemaa: „Minu lõhn”.
Tuum, 2021. 78 lk.
Juhan Aru: „Oma olemise nägu”.
EKSA, 2022. 116 lk.
Manfred Dubov: „Rõõmustajad tumedas”.
Manfred Dubov, 2022. 79 lk.

Tõukepunkt kolme üsna erineva staaži ja luulekeelega autori teoste käsitlemiseks ühes arvustuses tekib nende suhteliselt võrdväärsest tasemest. Nende sõnad kipuvad mälust pudenema, jätmata sinna poeetilisest mitmekihilisusest tingitud segadust ja soovi tagasi pöörduda. Andrus Kasemaa kümnes luulekogu „Minu lõhn” erineb ta varasemast loomingust enim temaatikalt – kogumikus ei ole ühtegi armastusluuletust. Aru ja Dubov jätkavad pigem varasematest kogudest tuttavat laadi: Dubovi teine luulekogu on aistinguline ja kaduviku poole kaldu ning Aru neljas teos ausalt lihtne.

Andrus Kasemaa „Minu lõhn”

Andrus Kasemaa „Minu lõhn” koondab luuletusi aastatest 2015–2021 ning selle peamised teemad on luuletamine ja isamaa. Luuleminale on kirjutamine töö ja rahateenimise vahend ning enamasti see rõõmu ei paku. Lehekülgedel 26–29 asetsevad kolm luuletust pakuvad kõik vastust küsimusele, kust tulevad luuletused: „kõik sündis inspiratsioonist / justkui kogemata” (lk 26); „käin mööda õue ringi otsin” (lk 28) või „siis nad jagavad kommi auhindasid ja raha // siis saan minagi endale leiva lauale” (lk 29). Inspiratsioonitulvasid leidub harva ja kohati tuleb luuletada lihtsalt sellest, et midagi pole öelda. Luulemina nendib, et kui ta oleks teadnud, kui raske luuletamine on, poleks ta sellega pihta hakanudki. Samas nimetab ta end ka otsesõnu „luuletuseks”, mis on mõistetav vaid asjatundjale. Selle kaudu tajub ta luulet ka positiivsena, sest see on „kajaka hääl” (lk 11) ning „salakeel lindude keel” (lk 52). Vahel aga on luule isegi looduslik antidepressant, mis pakub rohkemgi tuge ja lohutust kui spordi- ja armurõõmud.

Eestit „Minu lõhna” luulemina ei armasta ja üldse tahaks ta pigem siinsest elust eemale saada. Sellele eemale-igatsusele on iseloomulik soov sõjas surma saada, mis praeguses olukorras mõjub eriti tugevalt. Interneti ja ajalehtede kaudu jõuavad temani uudised sõjast Süürias ja Ukrainas, milles luulemina näeb puhastavat väge. Instaluulelikud teemaviited „#sõdaonvaja” ja „#tallinnpulbriks” (lk 36) ei suuda luulekogu taustal moodustada enda ümber hädavajalikku iroonia kookonit ja jätavad lugeja küsival pilgul paberit vahtima.

Poliitilistest luuletustest paistavad silma pühendusluuletused. Mainitakse Kersti Kasemaad (ehk Kaljulaidi, aga siin on tegu ilmselt autori naljaga), Tiit Pruulit ja Aivar Kokki. Kirjanikest nimetatakse Jaan Kaplinskit tema ökopoliitiliste vaadete tõttu: „Kaplinski ütleb ärge niitke nii palju / las liblikas lendab las / mesilane sumistab” (lk 13), kuid luuletuse sõnumile pärisnime sissetoomine palju juurde ei anna, vaid mõjub pigem nimepillamisena. Kaplinski nime funktsioon siin on ehk Kasemaa kirjanikupositsiooni pisendamine („aga ma ei viitsi niipaljugi / nagu Kaplinski tahab”, lk 13). Lisaks pühendusluuletustele eristuvad võttena ka nn küsimusluuletused, mille esimene värss on küsimus ja ülejäänud tekst vastus (nt lk 16, 29, 51–53). Ühes sellises tekstis küsitakse, mida soovida eesti rahvale uueks aastaks. Luulemina toob välja, et ta armastab küll eesti keelt, aga mõtiskleb samas, mis eesti keelest üldse kasu on, kui hoolimata ühisest keeleoskusest ei saada üksteisest aru (lk 53).

Kuigi rahvasse „Minu lõhna” luulemina ei usu, on selle kogu luuletuste adressaat sageli mitmuslik. Näiteks lk 17 lõppeb luuletus: „soovime neile head kojujõudmist”, lk 29 küsitakse: „tahate teada?” ning lk 24 pöördutakse lugejate poole: „nautige ja nutke”. Kasemaa luulemina on teadlik lugejatest ja tajub neid kogukonnana. Sellest grupist tõusevad esile luuletused, mis kõnetavad ema ning vanavanemaid. Keskeakriisis vanapoiss palub vanaemal süüa tuua (lk 56) ning mõnitab vanaisa (lk 57, 59). Oma ema nimetab luulemina loomaks (lk 46), küsib talt abi elus toimetulekul (lk 7–9) ning süüdistab enda ilmaletoomises (lk 42). Kaks luuletust viitavad netikommentaariumitele (lk 58, 66), mis tekitab paralleele Kasemaa 2019. aasta luulekoguga „Mees otsib naist”.

Juhan Aru „Oma olemise nägu”

Juhan Aru neljas luulekogu on sarnaselt tema eelnevate teostega jagatud mitmeks osaks, mida markeerivad pealkirjad ja illustratsioonid. Käesoleva kogu peamised teemad on oma koha leidmine, tähenduse otsimine ning tänulikkus. Kui enamasti on luulemina toon küsiv („kas tuleb hommik, mil sa enam ei küsi / miks sa siin oled, või kas siin ongi su koht”, lk 29), siis vahel nuputab ta välja ka vastuseid, näiteks leiab ta oma koha puuks hakates ja metsa kolides (lk 17). Tähendust leiab ta valgusest (lk 23), aegruumist (lk 62) ning suhetest (lk 86–87) ning tänulik on ta elu ja tähenduse eest. Ka kogu lõpuluuletuses „on see palve su sõrmedes / ehe tänu elu eest” (lk 112). Eraldiseisvad tsüklid on pühendatud aja temaatikale („Hõbepael”) ning inimsuhetele („Inimeste seas”).

Juba päris luulekogu alguses ilmneb, et raamatud on lausujale „nagu paar sõpra” (lk 11), ning neile sõpradele on pühendatud terve tsükkel luuletusi. Sõnamängulise pealkirjaga osas „Päevad on loetud” pühendab Aru luuletusi erinevatele autoritele, kellega astutakse dialoogi, keda parafraseeritakse või suisa tsiteeritakse. Alveri ja Ristikivi, Elioti ja Celani ja teiste kirjanduse suurkujude kõrval leiab oma koha ka Eno Raua tegelane Sipsik. Luuletus „Juhan Viidingut ümber sõnastades” parafraseerib Viidingut:

Viiding
Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid, mis ongi unenägu.

Aru
Mis on inimese elu? Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda küsisin. Eneses ja teistes
on palju imelist, väga palju imelist.
Ja kõik me, inimesed, kas teame seda?
Kas teame oma olemise nägu?
On asju, mis ununevad, lihtsaid asju.
On inimesi, kes ongi oma olemise nägu.

Aru esimene rida viitaks justkui kahele luuletusele korraga. Esiteks juba mainitud Viidingu tekstile, aga ka luuletusele „Mis on see luuletaja luule?”, kuid sellega topeltviide piirdubki. Aru luuletuses on Viidingu nentimised tehtud küsimusteks ja mõned sõnad välja vahetatud (tundsin→küsisin, ühist→imelist). Seitsmes värsirida muudab Viidingu igavikulise taju („On asju, mis ei saagi ununeda”) ajalikuks („On asju, mis ununevad”). Kui Viidingu värsid rõhutavad oma aegumatust, siis Aru omad paigutuvad argipäeva. Viiding näib Arule eriti sümpatiseerivat, näiteks on tema värsse „Meile on palju antud – / ikka oleme nõutud” kasutatud ka T. S. Eliotile pühendatud luuletuse lõpus.

Luuletus „Tõnis Vilu „Tunde-kasvatus”” läheneb aga Vilu luulele hoopis esseistlikumalt. See algab kojutuleku kirjeldusega, kus lausuja leiab eest Vilu teose. Eluolu kirjelduste vahele pikib luuletus tsitaate „Tundekasvatusest” ja kommenteerib neid. Näiteks on luuletuses Vilu tsitaat „Kahetoaline keel, millest ainult mina aru saaksin”, millele järgneb stroof:

Midagi oma. Ometi vaid murre, mille
                            aga valvab algne keel.
Olla mitte päris eraldi, aga parasjagu.
Suur leivapäts, kust murrad viilu,
aga siiski soojast leivast, mille keegi on
                                           küpsetanud,
ja kust murravad ka teised.
(Lk 50.)

Aga miks on need read luuletusena kirja pandud ja mitte sõbrale suusoojaks öeldud? Mis teeb sellest rohkem luuletuse kui blogipostituse? Olgu, siin on metafoor: leivapäts on keel, millest me kõik oma osa saame, kuid kuidas see suhestub „Tundekasvatuse” tervikuga? Paistab, nagu räägiks Aru luuletus Vilu luulekogu sirvimisest ajaviiteks teiste asjade kõrvale, nagu oleks luuletus tema jaoks paber, millele oma mõtted laiali laotada. Mitte kontsentreerida, vaid just laiali laotada. Igast Vilu tsitaadist laiendab Aru välja veel mitu-mitu rida sedasama mõtet ja tulemus ei ole luuleline, vaid pigem korduv ja lahja. Blogipostituslikkust ilmestavad ka sisse vupsavad „abrikoosipuud” (lk 93).

Manfred Dubovi „Rõõmustajad tumedas”

Dubovi luulemina on kehaline olend, kes tegeleb luulekogus oma mälestuste seostamise ja raskemeelsusest ülesaamisega. Tema tekstide loomeimpulssi iseloomustab hästi algusvärss „Tahan kujutada inimkudet” (lk 18). Läbi ihulise kogemuse korrastab luulekogu mälestusi, mis on nagu pooleliolevad raamatud või mälulindid. Mälestustest saab isegi luulemina kehaosa (lk 27). Luulekogu teine tekst kehtestab olukorra, millesse teos lugeja viib: lausuja on andnud endast kõik ja jõudnud vaimsesse nullpunkti. Läbi tekstide kõlab soov lahustuda ja soov astuda „abiellu iseendaga”. Mainitud on ka tööd kiirabiarstina, mis lähendab luulemina autorile ja põhjendab kehalist maailmataju.

Kogu avaluuletus „Ma olen su koljus” tungib julgelt lugeja sisse, kuid see intensiivselt kaasav toon ei jää teost läbima. Palju on juttu empaatiast ning ka armastusluuletuses „Täna ma olin elus” on mina ja sina vaheline suhe tihe: „kui sa laguned, lagunen ka mina” (lk 15). Edaspidi saab „sinast” rohkem „meie”, mis näib viitavat meile kui inimkonnale: „Kulgeme, olevused, üksteise lähedal, eluteid valides” (lk 39). Kui Kasemaa „Minu lõhnas” on oluline roll vanaemal, siis Dubovi kogus „Rõõmustajad tumedas” mängib olulist osa vanaisa, kes on luuleminale vaimseks toeks: „Ta haarab mu käest ja siis hingest kinni, et ma ei vajuks läbi jää ja ristib mind vees” (lk 36). Siiski tegeleb luulekogu enam indiviidi siseolukorra jäädvustamise kui sotsiaalsete suhetega.

Dubovi luulekogu eristab tõik, et raamat on kolmekeelne. Teos on jaotatud eesti-, inglis- ja venekeelseks osaks ning kõigis kolmes keeles on tekstidel veidi erinev hääl. Eesti- ja ingliskeelsed tekstid on riimimata ning nende peamine vormitunnus on refräänilisus, kuid vene keeles satub sekka ka lõppriime. Korduvad fraasid „rõõmustajad tumedas” ning „vaatamata valgusele” ei piirdu ühe tekstiga, vaid rändavad läbi kogu eestikeelse osa. Samuti juhatab fraas „through this” läbi tsükli „On the frescoes of a mind” puhastustule. Luulekogu esimeses kahes osas on mitmeid proosaluuletusi, mille sisse mahub väiksemat sorti lugusidki. Luulekogu tugevaim osis on autori loodud pildikeel, mis kajastab hästi teosele omast tumedat meeleolu ja koondab tekstid tervikuks. Ometi jääb õhku küsimus, kui palju leidub inimesi, kes loevad luulet korraga nii eesti, inglise kui ka vene keeles.

Neid kolme luulekogu ei iseloomusta niivõrd poeetilise keele eripära, vaid pigem omailmad, mille tekstid loovad. Dubovi luulekogu maalib kujutluse endaga pahuksis olevast indiviidist, Kasemaa üksikust keskeakriisis torisejast ning Aru hellast ja sotsiaalsest eneseotsijast. Nii Aru kui ka Dubovi teostes leidub illustratsioone. Arul jääb piltide seos tekstidega nõrgaks, samas kui Dubovi kogus on tema enda loodud illustratsioonid dialoogis tekstidega ning raamat moodustab seepärast ka tugevama terviku. Kolmest käsitletud kogust tõusebki enim esile „Rõõmustajad tumedas” oma kehalisuse ja aistingulisuse, ekspressiivse luulelaadi ja tervikuna mõjuva kujunduse poolest.