Loomingu mõistmiseks tuleb tagasi minna selle kõige elementaarsemate tingimuste juurde. Looming ehk millegi uue teke tähendab seda, et olemasolevad jõud ja kalduvused saavad uuel moel kokku toodud, kombineeritud. Näiteks kvark-gluuonplasmas vabalt ja suvaliselt liikuvad kvargid ja gluuonid saavad teatud kindlal moel ühendatud hadroniteks. Hadronis on kvarkide ja gluuonite käitumine spetsiifilisel moel kitsendatud, nii et eri kitsendused annavad eri hadroneid. Nõnda eristuvad näiteks prootonid, neutronid, antiprootonid, antineutronid. Ka edasised keerukusastmed (näiteks aatomituumad, molekulid, polümeerid, rakud jne) tähendavad seda, et olemasolevaid jõude tuuakse kokku, kombineeritakse uuel moel. Selle käigus tekkiva üksuse ehk isendi vabadus suureneb selles mõttes, et tal saab olla rohkem tähenduslikke seisundeid. Browni liikumises osakesel on ka lõpmatu hulk eri seisundeid, aga neil pole vahet, need ei eristu liikuja jaoks. Seevastu süsiniku puhul kõik need erisugused keemilised sidemed, mida ta suudab moodustada, on tema jaoks eristuvad, ta käitub neis erinevalt, ja seetõttu käituvad erinevalt ka tekkinud ühendid. See tähendab, et iga käesolev seisund, iga käsilolev läbikäimine paigutub keerukama üksuse ehk isendi jaoks rikkalikumale taustale, milles on kohal kõik need erinevad läbikäimised, milleks isend võimeline on. Mingi keemiline ühend annab kokkupuutes teise keemilise ühendiga teatud kindla tulemuse, aga seesama keemiline ühend kokkupuutes elusolendiga võib anda väga erinevaid tulemusi sõltuvalt selle olendi keerukusastmest ja seisundist. Kui mul on kõht tühi, siis toidulõhn (mida kannavad teatud keemilised ühendid) meelitab mind, aga kui mul on kõht täis, siis jätab ükskõikseks või tekitab tülgastust ning ma eemaldun.

Kui kõiki tähenduslikult eristuvaid seisundeid, milles üksus ehk isend olla võib, nimetada tema faasiruumiks (laenates selle mõiste dünaamiliste süsteemide käsitlusest), siis mida keerukam see faasiruum on ehk mida rohkem on temas mõõtmeid, seda enam kasvab ka sellise isendi käitumise ennustamatus ehk tema vabadus, sest tema konkreetne vastus käsilolevas läbikäimises sõltub tema seisundi väärtusest nii paljudes teistes mõõtmetes. Kuna kõik need mõõtmed on mängus isendi käesolevas käitumises, siis tuleb vahet teha sellel läbistuval mõõtmestikul ning käesoleval läbikäimisel, mis on laotatud kõrvutuvasse ruumi ja segmenteeritud ajalisse järgnevusse. Isendil on läbistuv ja kõrvutuv külg.

Nüüd oleme saanud abivahendid mõistmaks ka kõige keerulisemaid loomingu näiteid, mida sageli nimetataksegi kitsas mõttes loominguks: luuletamine, maalikunst, helilooming jne. Kuna inimene on nii keerukas olend, kes on võimeline ümbrusega suhestuma tohutult paljudel eri viisidel, siis võib kergesti jääda mulje, et ta võtab mingeid asju „lambist”, „iseenesest”, ilma igasuguse selge põhjuse või seletuseta. Lihtsalt tuleb „inspiratsioon” ja ta kirjutab hämmastava luuletuse, loob erakordse maali, komponeerib võrratu heliteose. Teeb midagi täiesti enneolematut. Protestina sellise „romantistliku” geeniusekuvandi vastu tekib kergesti „realistlik” hoiak, mis ükshaaval tuvastab neis teostes mõjutusi, toob välja sotsioloogilisi, psühholoogilisi, kultuurilisi jne põhjusi, mis määravad ära selle, milline see teos on. Eks ole ju selge, et kui muusikariistad oleksid kujunenud teistsuguseks, siis oleks ka sümfooniaorkester teistsugune (või teda võib-olla polekski), ning Beethoveni, Mahleri ja Šostakovitši sümfooniad oleks teistsugused (ja neid võib-olla polekski). Ning sellel, miks muusikariistad on sellised, nagu nad on, on samuti oma ajalugu, mida kujundasid mitmesugused sotsioloogilised, füüsikalised, tehnoloogilised jm tegurid. Sellise realistliku kuvandi järgi looja ei loo õieti midagi, vaid on üleni ära määratud väliste tegurite poolt.

Kumbki äärmus ei päde. Ühest küljest pole inspireeritud geenius maailmast isoleeritud, vaid ta reageerib ümbrusest pärit stiimulitele ning ka tema enda sees on hulk liigendusi, mille ta on elu jooksul välja arendanud läbikäimises ümbrusega. Tema loomingu erakordsus tulenebki sellest, et tema läbistuv faasiruum on nii rikkalik, tema „kõlakamber” on nii mitmekesine, et stiimulid, mis ta saab, kajavad vastu ainulaadsel moel. Ja teisest küljest ei mängi stiimulid ja põhjused loomingus rolli eraldivõetult – võib isegi ütelda, et kui mingi üksik stiimul või põhjus on küllaldane seletamaks mingit teost, siis on selle teose väärtus väike. Kui teose kogu tähendus ammendub sots- või natsrealismi esitamisega, siis on ta kunstiliselt nõrk; temaga pole loodud midagi uut ega erilist. Loominguliselt väärtuslikus teoses seevastu mõjub iga stiimul ja põhjus üheskoos arvutute teiste kaalutlustega ning teiseneb nende valguses ehk tollesama rikkaliku faasiruumi mitmekesises kõlakambris. Teosest saab alati välja tuua põhjusi, mis on määranud tema mingeid aspekte või tunnuseid, aga üht head teost need ei ammenda ei üksikult ega isegi kimbukesi, sest relevantseid asjaolusid on nii palju ning et nad otsapidi läbistavad üksteist, siis ei ole neid võimalik üles lugeda ega ära seletada.

Seetõttu muutub ka teisejärguliseks „ande” ja „töö” vahekord loomingus. Kord üteldakse, et päris tühjalt kohalt ei saa tekitada head loomingut isegi kui väga tahta ja pingutada, vaid et peab olema annet. Teinekord jällegi üteldakse, et andest ei piisa, vaid seda tuleb arendada, pingutada ja näha vaeva, ilma milleta jääb anne kängu ning hea looming ikkagi sündimata. Andele ja tööle võib küll omistada mõningast psühholoogilist väärtust, mis võib mõlemal juhul mängida mõlemat pidi, s.t tulla kahjuks või kasuks. Andekal on ühest küljest lihtne mingis vallas häid tulemusi saavutada, aga just seetõttu, et kõik talle nii lihtsalt kätte tuleb, võib ta alla käia, lakata seda valdkonda väärtustamast, muutuda loomisvõimetuks. Töökas jällegi just väärtustab seda, mis talle nii suure higi ja vaevaga on kätte tulnud, nii et ta ei lase seda naljalt käest, aga teisest küljest võib töörügamine inimest kalestada, muuta teda üheülbaliseks, mehaaniliseks, igavaks, nii et looming kängub.

Asja enese seisukohalt aga ei ole erilist tähtsust sellel, mil kombel või kui kiiresti keegi on oma loomingutulemusteni jõudnud. Kogu küsimus on lihtsalt selles, kui mitmekesine on see läbistuv tasand, mis tuuakse kokku käsiloleva läbikäimisega. Iseenesest pole oluline, mil moel see mitmekesisus on saavutatud. On tõsi, et see võibki jääda saavutamata, minu pingutustest hoolimata ei pruugi minust saada head luuletajat, kunstnikku või heliloojat. Aga see ei tähenda mitte niivõrd seda, et mul puuduks „anne”, vaid see osutab sellele, et läbistuva liigenduse kättetoomine ongi alati riskantne. Heal juhul sellest läbistuvast liigendusest kõrvutuvusse kättetoodu omakorda rikastab seda läbistuvat liigendust, nii et saab midagi uut ja huvitavat kätte tuua – aga ei pruugi. Võib juhtuda, et ma küll suutsin midagi kätte tuua, aga jään selle kättetoodud vormi külge kinni, hakkan korrutama. Tegelikult juhtubki see iga loovisikuga; vahe on ainult selles, kui kiiresti ja mis tasandil see toimub. Mõni kukub kohe korrutama, teine paneb kauem vastu, nii et tema kättetoodu mingis mõttes küll kordab eelnevat, aga ikkagi küllaldase nihkega, et olla endiselt huvitav, kõnekas, oluline. Vorm või nõks, mida ta kordab, on ise piisavalt läbistuv, selle kättetoomised kukuvad välja piisavalt erinevalt. Aga alati saab tuvastada sarnasusi looja teoste vahel. See on tema stiil, laad, isikupära. Saab välja tuua seda konstitueerivad omadused, käigud. Aga hea looja puhul need ühised omadused ja tuvastused ei ammenda tema teoseid üleni, vaid ikka jääb midagi üle, mis ulatub otsapidi hämarusse ning mille varal ta jätkuvalt meid lummab, kütkestab, võlub.

„Töö” sageli ei tähenda mitte teatud tegevusele kulutatud ajahulka ega produktiivsust, vaid märgib hoopis selle tegevuse ebameeldivuse määra: mida ebameeldivam, seda enam „töölik”. Seetõttu on „loojad” vahel kimbatuses ning ütlevad, et nad ei teegi tööd või et nende töö on ühtlasi nende lõbu. See ei tähenda, et nad ei peaks end pingutama, nende pingutus ei ole neile lihtsalt ebameeldiv. Kui tegevus on mõnus, siis töö pole vaev ning samuti unub ära küsimus oma andekuse või andetuse kohta: sa lased end kanda asjal endal, asjade kalduvustel, mis kõlavad vastu su läbistuvalt faasiruumilt ning teisenevad sellega seoses mingil moel, kalduvad mingil nihestatud kombel edasi. Sa järgned neile kalduvustele, natuke suunad ja sätid. Päris vastuoksa, täiesti vastukarva, üleni vastuvoolu kõikide asjade ja olukordadega ei saa. Me saame oma jõu maailma mingist regioonist või aspektist; ja ka siis, kui me asjaolusid täiesti ümber kujundame, saame oma jõu ikkagi peaasjalikult mingitelt teistelt asjaoludelt, teistelt kalduvustelt. Sest asjade kalduvused ei ole kunagi täiesti harmoonilised, nad ei osuta kunagi ainult ühes suunas, vaid neis on alati mingi lahkheli, lahknevus, ebakõla, nii et igast olukorrast võib saada erisuguseid jõude, neis saab rõhutada mõneti erisuguseid kalduvusi. Mida mitmekesisem on läbistuv külg, seda tundlikum on isik ka nende lahknevuste suhtes.

Ses mõttes kaob loomingu puhul ära või hägustub enda ja teise vaheline piir. Ei ole nii, et „mina siin” suveräänselt sätiksin asjaolusid. Ja ei ole nii, et „mind siin” üldse pole, et mina taanduks täisorjaks. Alati ma juba olen asjades, asjaoludes, protsessides. Ning need asjad, asjaolud ja asjasaamised on minus. „Minu” tähendus muutub. See ei vastandu lihtsal moel „välisele”, „temale”, vaid selles minas on hulk „sinasid” ning nende koostoimes tekib objektiivne maailm, „nemad”. Ei kuningat ega orja, vaid vabad isendid, kelle vabadus pole kunagi täielik (mille suunas kalduks absoluutne monarh) ja kelle vabadusetus pole samuti kunagi täielik (kuhu suunduks täisori), vaid kes on seda vabamad, mida mitmekesisemalt nende jõud on kitsendatud, määratud, liigendatud, eristatud. Teisisõnu, mida mitmekesisem on nende faasiruum ehk mida rohkem neil on tähenduslikult eristuvaid mõõtmeid. Minu eneseväljendus pole piiratud robustsel moel mõne üksiku vormiga (nagu nt autoritaarses režiimis), vaid seda kitsendab otsatu hulk teiste isendite eneseväljendusi, nii et me anname vastastikku üksteisele isikupära, erilisust, vabadust, loomingulisust. Viimses järgus on ju kogu maailm kõigi isendite ühislooming, või teisipidi öeldes, kõik isendid kooruvad välja maailmaloomest, maa-munast.