Elu maailmas ja Vargamäel

2003 ei ole just suur pöördeaasta, kuid üks sündmus on väga märgiline. Algab 2011. aastani kestev USA invasioon Iraagis, mis määrab tugevalt järgnevate aastate poliitikaelu ja millega koos tõuseb uuele tasemele Euroopa/USA ja islamimaailma vastasseis. Üldse on see araabia aeg. 2005 avaldab Taani ajaleht Jyllands-Posten Muhamedi karikatuure, mis põhjustab muslimite vägivalda kogu maailmas, 2010–2011 saabub araabia kevad ja 2011 tapetakse Al-Qaeda liider Osama bin Laden…

Aga olulisem on muu. See on kindlasti inimajaloo üks revolutsioonilisemaid aastakümneid. Juba 2001 oli alustanud Wikipedia, 2003 alustab Skype, 2004 Facebook, 2006 Twitter, 2007 esitleb Steve Jobs esimest iPhone’i. Veel 2009 oli soomlaste Nokia olnud kaugelt suurim mobiiltelefonide müüja maailmas (ja eestlasi utsitati oma Nokiat otsima), aga 2011 oli ta Apple’ile alla jäänud (meil käib Nokia otsimine edasi). 2009 tuuakse turule bitcoin ja 2011 „Minecraft”, millest saab seni läbi aegade enim müüdud videomäng.

Minu arust on netirevolutsioonil vähemalt neli ülisuurt tulemust. Esiteks, sotsiaalmeedia hakkab mõjutama ja suuresti ka suunama kõike, ajakirjandusest riigivalitsemiseni, söögikommetest seksini. Poliitikat tehakse suitsunurkade asemel Twitteris ja ka Eestis kujuneb oma Twitteri-avangard. Tõsi, öelda pole inimestel just palju. Turu-uuringute firma Pear Analytics analüüsis USA-s 2009. aastal tehtud 2000 Twitteri säutsu. Tulemused saab panna kahte ritta: (1) mõttetu möla – 40%, eneseülistamine – 6%, spämm – 4% ja (2) vestlus – 38%, infoedastus – 9%, uudised – 4%.

Teiseks, internet ja sotsiaalmeedia ühendavad maailma nii tugevalt kokku, et muutub üha mõttetumaks kõnelda kas või Eesti elust eraldi. Sünnib täiesti uutmoodi, virtuaalne koloniaalmaailm, mida valitseb inglise keel ja ameerika meel.

Kolmandaks, muutub suhtlus ja keel. Inimesed kõnelevad üksteisega üha harvemini, maailm suhtleb kirjalikult, sõnumite, säutsude, paarisõnaliste fraaside abil. Kujuneb välja täiesti uus keeleregister maailma ajaloos, reaalajas toimuv kirjalik kiirsuhtlus (alguses tuntud kui MSN), ja kujuneb välja kirjalik kiirkeel. Selle kõrvale käib uute sõnade ja uute nimede aeg, millest küll vaid osa on netitooted. Tuttavaks saavad WikiLeaks, „Gangnam Style”, Higgsi boson, seagripp ja Eyjafjallajökull, mille purse aastal 2010 lööb segi kogu Euroopa lennuliikluse.

Ja neljandaks, kuulutatakse välja generatsioon Z, sündinud sajandivahetuse ümber, kellest saab esimene neti- ja nutimaailmas kasvanud sotsiaalne põlvkond. Põlvkondade vahe hakkab kärisema üha suuremaks (kusagilt lugesin, et tänu nutitelefonidele on uuel põlvkonnal pöial arenenud hoopis painduvamaks kui varasematel…).

Mis veel? Aastal 2005 algab Angela Merkeli aeg, kes juhib Saksamaad (ja Euroopat) kuni 2021. aastani, 2005 sureb Eestilegi ülioluline paavst Johannes Paulus II, 2009 saab Barack Obamast esimene mustanahaline USA president ja 2010 hukkub segase põhjusega lennuõnnetuses Poola president Lech Kaczyński, selle järelkajad mürgitavad Vene ja Poola suhteid tänini. Aga kaugelt olulisim on 2008. aasta pangakrahh, millest saab alguse suur ja räige majanduskriis, mille varjud elavad tänaseni.

Eesti elus ei taha murrangud kuidagi lõppeda.

Eesti ühineb. 2004 pääseb Eesti koos suure osa Ida-Euroopa riikidega Euroopa Liitu. 2007 lõpul ühineb Eesti Schengeni viisaruumiga ja kaovad sabad Helsingi sadamas koos mõnitavate piirivalvuritega. 2011 saabub Eestisse euro. „Saagem eurooplasteks!” (vaimselt) oli Gustav Suits hõiganud anno 1905. Ja ei läinudki rohkem kui sadakond aastat ning eestlane sai hakata ennast tundma ka juriidiliselt eurooplasena, kuigi ilma rahata taskus.

Eesti vastandub. 2005–2014 valitseb Vargamäel Andrus Ansip oma kolme valitsusega, mille hiilgeaastaks saab 2007. Sel aastal võidab Reformierakond valimised loosungiga „Viime Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka”, rahvas laenab kottide kaupa odavat raha ja laulab „Viis viimast…”. Sama aasta aprillis teisaldab valitsus salaja nn pronkssõduri, millest sündinud viha, vimm ja vastasseisud ei ole lahtunud tänini. Siis jõuab kohale majanduskriis, selle alguses kuulutab Ansip: kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada. Kriis Eestis on eriti sügav, selle maksavad kinni töötajad oma palgalangustega, vaikides, aga rusikas taskus. Ja maha külvatakse EKRE seemned.

Poliitiliste mutukate sebimist Vargamäe ja Tallinna linna valitsustes kujutab Andrus Kivirähki Vargamäe-sari, mis ilmub Eesti Päevalehes 2002. aasta septembrist 2005. aasta juunini, mille viimase loo lõpus sammub Arnold Rüütel kepikõnnil rahva sekka, võitlema rahvusvahelise imperialismiga.^[1]

Ja kõige üle hõljub – rukkivälja asemel – lihagrillimise magus hais.

Ajakirjandus muutub. Trükiajakirjanduses on kolmekordne kriis. Kolletumise kriis, mis kipub hävitama ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera rolli. Netistumise kriis, mis viib paberlehelt üha enam lugejaid. Majanduskriis, mis viib reklaami ja rahad. Kultuuriajakirjandus elab veel, aga langevas joones. Eesti Ekspressi Areen vajub vaikselt tuimusesse. Eesti Päevalehe vahele 1999. aastal pandud igareedesed kultuuriküljed Arkaadia peavad vastu 2011. aastani ja lahustuvad siis nädalalõpulisasse Laupäev. 2003–2008 ilmub veel neli kuni kümme korda aastas eraldi kirjanduslisa Arkaadia, eeskujuks Times Literary Supplement jmt tippkirjandusväljaanded.

Aga tegelikult on alanud klikimeedia aeg. Murrangut märgib juba aastal 2000 alustanud Delfi@comment, millest loodeti kollektiivset aju, aga millest sai Mati Undi sõnul peldikusein, mida valitsesid ropendamine, mõnitamine, oma frustratsiooni väljaelamine. Nii et Ekspress paneb 2009. aastal intervjuule klikimoderaatoriga pealkirjaks „Delfi kommentaaride modereerimine paneb jooma”.

Maailma kirjanduses on Harry Potteri aeg. Selle kõrvale tõusevad uued ülibestsellerid. 2003 ilmuvad Dan Browni „Da Vinci Code” (müüdud vähemalt 80 miljonit) ja Khaled Hosseini „Lohejooksja” (32 miljonit), mille edu jätkavad nende hilisemad romaanid. Aga ülipopulaarsed on ka näiteks Stig Larssoni „Millenniumi-triloogia”, Michel Houellebecq, Margaret Atwood, Haruki Murakami, Hilary Mantel, Orhan Pamuk. Muu hulgas on ka Sofi Oksaneni aeg, tipuks „Puhastus” (2008). Nobeli auhinnad tekitavad mõne skandaali (Elfriede Jelinek), aga meelde jäävad üksikud suured nimed: 2005 Harold Pinter, 2007 Doris Lessing, 2010 Mario Vargas Llosa. Eestile Nobeli ootamine saab Jaan Krossi surmaga läbi.

Tegelikult muutub kirjandusmaailm laiemalt. Algab digitaalne ajastu, kui 2007. aastal toob Amazon välja Kindle’i lugeri. Igasuguse kirjanduse kättesaadavus tõuseb tohutu kiirusega ja koos sellega kasvab ingliskeelse kultuuri ülemvõim. Samal ajal saab raamatust üha enam kaup, mida müüakse best-before-mõtteviisiga. Autori kirjaoskus ei ole enam oluline (Dan Browni on nimetatud lausa kirjaoskamatuks). Ja kirjandusega koos muutub lugemine. Väga paljusid romaane loevad väga vähesed inimesed ja üksikuid megaromaane loevad väga paljud inimesed.

Eestis trükitakse üpris kiiresti ära kõik, mis maailmas parajasti müüb, sealhulgas ka see, mis meil ei müü. Üles lugeda neid teoseid ei jõua. Saab alguse üha süvenev kirjanduskauba ületootmine, aga kirjastused ega müüjad ei õpi sellest midagi.

Loomingu Raamatukogu saab viiskümmend ja jätkab mitmekesisuse lainel (endiselt Põhjamaad, endiselt modernsed klassikud jne). Aga minu arvates on oluline liikumine kahte suunda. Üks on ürgvanade tekstide avaldamine, vaid üksikuid nimetusi nimetades: „Vembuvana. Jänes: Winnebago triksterilood” (2004), „Carmina Burana” (2006), Tacituse „Germaanlaste päritolust ja paiknemisest” (2007). Ja teine on esseistika ja muu nonfiction: Vaino Vahingu „Noor Unt” (2004), Olavi Paavolaise „Külalisena Kolmandas Reich’is” (2009), Walter Benjamini „Valik esseid” (2010), Paul Bourget’ „Esseid kaasaja psühholoogiast” (2011) ja õnneks ka midagi lõbusamat, Pierre Bayard’i „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?” (2008).

Luule ja proosa

Luulet valitseb uue sajandi seltskond (tähestiku järjekorras) Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Asko Künnap, Jürgen Rooste, fs, Elo Viiding jt. Mis on keskne?

Ühele poole jääb elu argiseikade luulendamine nullstiilis, lihtsas ja suuresti kujunditeta keeles. Suurema osa sellise luule lisandiks on sotsiaalsus ja kehalisus kõigi oma eritistega. See on ühemõtteliselt ajakriitiline luule. Tarbimis- ja trendimaailma hukkamõist. Vastandumine vastikule meediamaailmale. Ideoloogiliselt siiski pahemale kalduv ja eestlust pigem irooniliselt kujutav maailmapilt. Mu jaoks on selle suuna tipuks apokalüptiliselt valus fs ja tema „2004” ning „Alasti ja elus” (2008), kuigi see enam nii palju üllatust ei pakkunud. Teine eriti oluline tulija on Maarja Kangro, tema „Kurat õrnal lumel” (2006), „Tule mu koopasse, mateeria” (2007) ja „Heureka” (2008), kus sotsiaalsusele ja kehalisusele lisandub loomulik intellektuaalsus, loomulik iroonia, loomulik ja kerge kuivus. Teine suund on endiselt mäng keeles ja keele ja kirjandusega. Selle suuna kõige rafineeritum esindaja on mu silmis Aare Pilve „Näoline” (2007). Aga ka näiteks Kaupo Meieli keelemänguline „Polügrafisti käsiraamat” (2006).

Vaid haruharvade luuletajate kohta on võimalik kasutada poeedi kui (uus)romantilise luuleilma geeniuse tiitlit, kellele oli antud eriline nägemise ja tundmise võime. Uue aja kirjutajad ei ole ega tahagi olla poeedid. Püha luule on lõppenud. Selle kaltsukasse viidud riideid kannavad edasi rahvaluuletajate hordid, kes pakuvad kõiki romantikapõhiseid luulevõimalusi, eluõpetustest usukuulutusteni, suurtest tunnetest vemmalvärssideni.

Proosapilt on hoopis teistsugune. Ka sel kümnendil on oma suur aasta, mis kannab numbrit 2007: Ene Mihkelsoni „Katkuhaud”, Jaan Kaplinski „Seesama jõgi”, Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”, Mehis Heinsaare „Rändaja õnn”. Aga nende ümber on üsna lahja lehma aastad, mil kriitikud kogu aeg ohkavad. Ja loend näitab, et suurt proosat pakkuvad nimed on samad mis varemgi.

Proosat valitseb ühelt poolt tähendusest, mälust, kultuurist tiine hüperpostmodernism (Mihkelson, Baturin, Heinsaar, Raudam jt) ja teiselt poolt uue aja naturalism (Wimberg, Ruitlane, Sauter jt). Nende kõrvale tõuseb kolmandaks nurgaks esseistlikkus (Hvostov, Kaus jt). Aga proosa kese tegeleb ennekõike mälu, mälestuse ja mälestuse mälestusega. Kaplinski „Isale” (2003), Käbi Laretei „Otsekui tõlkes” (2005), Debora Vaarandi „Aastad ja päevad” (2006), Mari Tarandi „Ajapildi sees” (2008), Mihkel Raua „Musta pori näkku” (2009) jne. Hellast puudutusest räiguse ja rämeduseni, kõige väljapaiskamisest kõneka vaikimiseni.

Ja veel, kusagil servas tegutsevad Kiwa („Roboti tee on nihe. Salatühik”, 2005) ja teised mikro-tartlased ehk avant-garde, mis soovib olla nähtamatu ja isegi olematu. Ühesõnaga, zero-garde. Läheb veidi aega, enne kui laiematele hulkadele jõuab pärale selle seltskonna ühe tegija raamat, millest saab suure osa eestlaste jaoks uue lunastusreligiooni algrakuke: Valdur Mikita „Metsik lingvistika” (2008).^[2]

Lisaks jätkub suurte ülevaatetelliste aeg. 2004 ilmub Ilmar Talve „Eesti kultuurilugu”, 2006 Cornelius Hasselblatti „Geschichte der estnischen Literatur” ja 2008 kollektiivne „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil”.

Muuseas, sel kümnendil saab suuresti valmis praeguseni kestev preemiasüsteem. Muidugi võib öelda, et preemiad on tühiasi, žüriid subjektiivsed jne. Aga tegelikkus on teine.^[3] Esiteks on tähtis küll, nii au kui ka raha. Ja teiseks, kui vaadata pikemaid perioode, siis paistab pidevalt vahelduvate žüriide ja pikalt püsivate toimetuste maailmas pilt üsna selge.^[4] Näha on nii need, kes pidevalt kirjutavad, aga preemiaid ei saa, kui ka need, kes pidevalt nimekirjades figureerivad. Sel perioodil (tähestiku järjekorras) Toomas Haug, Maarja Kangro, Hasso Krull, Rein Raud, Jürgen Rooste, Lauri Sommer, Tõnu Õnnepalu.

Jan Kaus ütles kirjanduskonverentsil Nüplis aastal 2009, et tema teada on pea kõik kirjanikud tundnud end kriitikas tõrjutuna. Mida see tähendab? Et käib mingi kõigi sõda kõikide vastu. Samas, see kümnend on aeg, mil kriitiku rollis olid 99% kirjanikud ise ja kõneldi üsna avalikult sõbrakriitika valitsemisest. Mis omakorda tähendab, et käis kirjanike sõda kirjanike vastu.

Jürgen Rooste on kirjutanud, et nullindad on olnud täitmata lubaduste ja täitmata lootuste aeg, ühehiti meeste aeg.^[5] Tõesti, nii on. Rooste otsib taga kirjaniku identiteeti, mille aluseks on oma käekiri ja mida ta ei leia. Romantismi ja modernismi suur sõnum oli: looja on kõige kese. Postmodernismi sõnum oli: autor on surnud. Uue sajandi alguse sõnum on: igaüks võib olla kirjanik.

Minu jaoks on liiga suur osa selle aja tekstidest nagu söegrillikirjandus. Valmis grillsüsi visatakse pannile, valmis marineeritud liha visatakse peale, oodates juuakse õlut ja pannakse maailm paika. Vähe on sädelust ja sära, olgu rõõmsat või kurba. Jah, sõna kirjanik hakkab tasapisi kaotama oma senist tähendust eesti keeles.^[6]

Looming

Aastal 2003 saabub Loomingu järjekordne juubel, seekord siis 80 aastat. Seda tähistab traditsiooniliselt aprillinumber, kus leidub August Eelmäe veidi pealiskaudne ülevaade vabariigi aja ajakirjast ja Janika Kronbergi põhjalikum faktograafiline lugu 1944–1946 ilmunud Eesti Loomingust. Perioodi lõppu jääb hoopis huvitavam juubel. Nimelt 2012. aasta detsembris ilmub ajakirja 1000. number. Seda märgib kogum toimetajate luuletusi ja Andrus Kivirähki „Saunapäev”, milles kõik ajakirja senised toimetajad saavad sauna viidud.^[7] Lisaks Kalle Kure mälestuslugu Sirbis ajakirja tegemisest 1980. aastatel.^[8]

Selle perioodi tiraaž on suuresti saladus, aga kokkuvõttes on suund allapoole: aastal 2004 oli see 1750 eksemplari ja 2010. aastal 1680. Hind tõuseb iga paari-kolme aasta järel, jõudes 2003. aasta 25 kroonist 2012. aasta 2.55 euroni (mis teeb 40 krooni). Keskmine palk Eestis tõuseb eurodes mõõdetuna 430 eurolt 887 peale. Teisisõnu, ajakiri muutub isegi suhteliselt odavamaks. Maht lehekülgedes väheneb majanduskriisiga anno 2009, aga pole mõõtnud, kas ka tähemärkides.

Peatoimetaja Udo Uibo lahkub ametist 2005. aastal peale plahvatust, mille põhjustab ajakirja stammautori Vaapo Vaheri üsna räigelt seksistlik Maimu Bergi juubelikirjutis „Meie geeniused ja muud loomad. Vaino kihvajäljed Maimu võileival”.^[9] Tõsi, see paistab vähemalt osalt ajend ja võimalus, sest Uibo ise peab skandaali viimaseks piisaks ja põhjendab lahkumist pikalt kestnud väsimusega peatoimetaja tööst.^[10] Uueks peatoimetajaks saab Mihkel Mutt (2005–2016). Uibo jätkab kuni 2011. aasta lõpuni lihtsalt toimetajana. Nii võib öelda, et ajakirja teeb läbi kümmeaastaku valdavalt sama seltskond. Lisaks Uibole ja Mutile Toomas Haug, Asta Põldmäe ning Indrek Mesikepp. Nende kõrvale tuleb kindlasti panna üks kolmest pikaajalisest Loomingu keeletoimetajast: Maiga Varik on ametis 1999. aastast 2016. aastani.

Luule ja proosa

Luule elab ajakirjas endisel viisil, mis tähendab, et selles on kõrvuti suured nimed ja tundmatud algajad, uued tipud ja vanad amatöörid. Üldiselt valitseb ikka noorem (ja osalt juba nooremas keskeas) seltskond. Üha korduvad Maarja Kangro, Karl Martin Sinijärv, Indrek Hirv, Contra, Kalju Kruusa, Jürgen Rooste, Kristiina Ehin, fs, Priidu Beier, Triin Soomets. Kuigi vahepeal ilmuvad otsekui mingi ajakardina tagant välja sellised nimed nagu Ingvar Luhaäär… Perioodi algus on üsna võimas, aga siis vajub kõik kuidagi madalaks ja mingil kummalisel põhjusel ei tõuse peaaegu ükski tekst kõrgele mäele. Aga mõned asjad tunduvad olulised.

Triin Soometsa vere ja okse luule on endiselt võimas, just ajalõigu alguses („veebruaris on keha nii valge et syda läheb pahaks”).^[11] 2005. aasta 11. numbris on Indrek Hirve miniatuursed vabavärsid, mille esimene luuletus „Pärast ema surma / (olin siis 20-aastane) / hakkasin portselani maalima”^[12] kõlab otsekui tema uue luuletamisviisi programm, need luuletused ongi nagu haprad maalitud portselantaldrikud.

2007. aasta augustinumbris on Asko Künnapi hääle-või-mis-see-ongi-luulet valges kirjas mustal taustal („Myg mygmyg myg…” jt). See mõjus visuaalselt nii eriliselt, et jahmatas ja tuletas meelde, et kunagi olid Loomingus ka pildid. Vaatasin järele, mingil määral olid reprod olemas läbi kogu nõukogude aja kuni 1992. aastani välja. 1993 ja 1994 leiab lehekülgedelt mõned vinjetid ja siis jääb paljas must tekst valgel paberil. Lisaks taipasin, et Loomingus ei ole joonistusi, graafikuid jms ega ole kunagi olnudki.

Selle perioodi autorid on fs ja Maarja Kangro.

Olgu siin Kangro (ja tema Itaalia-armastuse ja minu futurismi-armastuse) näiteks „Zang tumb tumb! See kassike” (2007, nr 3), milles saavad kokku Marinetti kuulus poeem ja gangreen, kurt kassike ja surnud koerake ja milles üha korduv „zang tumb” hakkab kõlama nagu kurdi kassi nurr.

2003. ja 2004. aastal leiab fs-ilt luuletusi surmast ja külmast, aga lõpp on teistsugune. Näiteks 2011. aastal ilmunud „kätlin tahtis et ma midagi merest räägiks” on natuke nukrad lapsepõlvemälestused, mille lõpus saavad kokku romantiline meri ja merele vaatav metallica-mees. Ja klassikaline puänt „Ja meri haises”.^[13]

Siiski, veel kord, laiemas pildis mõjub kõik kuidagi kahvatult ja nii jääb minu jaoks nullindate kandjaks Jürgen Rooste kuulsaim luuletus ja selle nõudlik küsimus aastast 2004: „milleks on vaja luulet / ma küsin – milleks” koos kurva vastusega „jah tõesti / milleks”.^[14]

Proosa puhul ei saa lahti tundest, et oluline ilmub mujal. Mitmed romaanid on tol perioodil tähtsad, aga neid leiab Loomingus harvade katketena (peale igiliikur Mats Traadi). Tuglase preemia saanud 20 novellist on 11 ilmunud Loomingus. Võrreldes eelmise perioodiga on ajakiri küll novellivalitsuses tagasi andnud, kuid pakub endiselt tippude põhiosa. Aga pean tunnistama, et minu silmadele ei ole tase siiski enam endine (loomulikult ei saa selles Loomingut süüdistada, on lihtsalt selline aeg). Olgu kaks meeldinud näidet siiski, Mehis Heinsaare „Puhkehetkel” (2009, nr 5) ja Maarja Kangro „48 tundi” (2010, nr 2).

Muidu avaldavad pidevalt näiteks üha samasugune Heinsaar ja hoopis teistsugune Indrek Hargla (mõtlen seda, et mitte see Hargla, kelle esimene Melchiori romaan ilmub 2010). Palju on Remsut ja Raudamit. Aeg-ajalt ilmub välja varjukujuks jäänud Leon (Leo Mets), kellelt ilmuvad kummalised pisikesed lood, isiklikku laadi seletused, killud elust (näiteks 2005, nr 6).^[15] Samuti aeg-ajalt ilmutab oma sumeduselugusid Kalev Kesküla (näiteks 2009, nr 8).

Kaks suuresti vastandlikku autorit käivad mu jaoks siiski üle kõige, nii Loomingus kui mujal. Ka proosas algab Maarja Kangro aeg. Kangro toob kaasa täiesti uue hääle, nagu sattunuks järsku võõrasse kultuuri. Tema tekstides on selgelt tuntav väga avameelne mahakirjutus elust, eneseanalüüs ja iha, mis on kaetud teravuse, arrogantsi ja irooniaga, üheks kvintessentsiks ja minu suurimaks elamuseks „Dantelik auk” (2011, nr 2). Ja teine tipp on Kivirähk ja tema tipp omakorda 2010. aasta neljandas numbris ilmunud kolm juttu. „Kõrvaltegelane” (kelleks on Lutsu „Kevade” Kärd), „Laps ja kana” (laps räägib siis, kui kana pissib) ja julmalt vapustav „Ilus loom” uputatud kasside veealusest maailmast. Nende kõrval tasub uuesti lugeda Jüri von Ehlvesti „Toropit” (2004, nr 6).

Mälestuste maailm ja muud

Selle perioodi tuum, kõike valitsev tekst Loomingus on mälestus. Mälestused monoloogidena, dialoogidena, päevikutena, intervjuudena. Memuaarid lapsepõlvest ja nõukogude võimu saabumisest, ülikoolist ja kirjanduselust. See on Eestimaal elulugude ja meenutuste aastakümme ja ka ajakirjas matavad need muu maailma enda alla, kuigi lapates ei paista sugugi välja. Isegi Asta Põldmäe kirjutab mälestusi (2008, nr 7 ja 10).

Mälestuste puhul on raske öelda, et miski või keegi on kuidagi parem. Selles maailmas on igaühel oma. Saan öelda vaid, mis mulle korda läksid. Need on samad asjad nii tookord kui ka praegu (ilmumise järjekorras).

Aksel Tamme mälestused „Aga see oli üks mees” (2003, nr 4, 9).

Hellar Grabbi mälestused Ilmar Laabanist ja suurest põgenemisest (2004, nr 2, 9).^[16]

Enn Vetemaa „marasmaatilised” mälestused, ennekõike Vanapast ja Smuulist (2005, nr 11).

Mindki õpetanud professor Harald Peebu jahmatavalt avameelsed mälestused ülikooliajast ja repatrieerimistööst Saksamaal (2006, nr 3).

Rein Ruutsoo „Lehekülgi päevaraamatust 1986” (2007, nr 6 ja 7).

Leo Lapini mälestused Juhan Viidingu lahkumisest (2008, nr 11), mis mõjusid jubedalt juba ilmumisel ja ka nüüd üle lugedes, sama jubedalt kui Kalev Kesküla „Viimsed korraldused” (2010, nr 7).

Ralf Parve mälestused jutuajamises Jaak Urmetiga (2009, nr 6 ja 7, 2010, nr 8), kus leidub muu hulgas lause, mis on mind aastaid painanud. Nimelt vastab Parve küsimusele, kuidas Johannes Semper tagantjärele 1940. aasta sündmustesse suhtus, Semperi sõnadega: „Nii juhtus.” (2009, nr 6, lk 842.) See tuletab alati meelde üht teist ütlemist, nimelt Nigol Andreseni tunnistust Aksel Tammele: ta ei arvanud, et nõukogude võim niimoodi välja kukub.^[17] Tulevad külmavärinad.

Kui aga vaadata teisest otsast ja otsida tolle perioodi autoreid, siis kõigepealt on see Toomas Haugi aeg. Ainult mõned näited: „A. H. Tammsaare ja A. H. Koitjärve. Maastikuloolisi märkmeid” (2003, nr 1), „Rein Kruus, Jüri Loigu ja igavene perifeeria. Kirjanduslikku noorusromantikat” (2003, nr 6), „A. H. T. surm Aafrikas. Lisandusi Leo Frobeniuse „Jumala külalise” kadunud tõlkele” (2006, nr 12) ja kuidagi eriti hingelähedaseks saanud „Kohvijoomine ja kohviku loomine. Sõnaloolisi tähelepanekuid Madis Kõivu jälgedes” (2009, nr 6).

On Maie Kalda aeg, näiteks „Ruudi Rimmel ja „kirjanduselu tegelik parteiline juhtimine”” (2005, nr 9), „Raha ja paremad riided” (2005, nr 12), Kersti Merilaasist üsna kummalisi teateid toonud „Evald Mänd ja Eugenie Moorberg” (2006, nr 8) ja eriti ülevaade eesti romaanivõistlustest nõukogude ajal (2007, nr 1). Muuseas, selle sabas on avaldatud Elle Tariku koostatud nimekiri kõigist romaanivõistlustest 1927–2004. Sellised nimekirjad äratavad mõtteid. Proovisin näppudel arvutada, kui palju on auhinnatute hulgas kaanoniks saanud klassikat. Sain eriti rangelt võttes alla 5, rangemalt võttes alla 10, lõdvemalt 10–15 vahel. Vähe.

Ja on Jaan Unduski aeg, kelle tekstidest aimub tema tuleviku suundi. Nii „Isiksusest, ajaloost ja häbist. Jaan Krossi lugedes” (2005, nr 4), millest paistab liikumist Krossi suunas. Nii „Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest” (2011, nr 5), mille programmilises alguses kuulutab Undusk enda jaoks keskseks ja ainuhuvitavaks kirjaniku maailmavaate ja elutunde (lk 676–677). Sealt paistab hilisema kokkuvõtva artiklikogu tuummõte. Aga teisalt on see ka tagasipöördumine Tuglase juurde (mille üheks väljundiks on näiteks põhjalikult kommenteeritud Tuglase antoloogia „Valitud proosat” 2010). Ja ehk kõige olulisemana hoopis 2008. aasta novembrinumbris juubeli puhul ilmunud pikk, kaugetesse lätetesse kaevuv intervjuu „Roosikrants ja raamat” (tehtud küll aastal 2005).

Palju kirjutab ka Toomas Liiv, aga see on mingi kummalise nihestusega tekstide maailm, mida ei oska tagantjärele kuidagi võtta või jätta.

Vaadates teistpidi, mitte autorite, vaid kirjutamise „objektide” poolelt, leiab rea eri- või poolerinumbreid.

Mati Undi number (2006, nr 1), kus muude hulgas on Kalev Kesküla sissevaade „Kolm kassi”.

2006. aasta veebruarinumbri sabaots, kus Haljand Udami abiga saavad kokku tema ise, katked koraanist ja natsionaalbolševik Eduard Limonov. Kummastav lugemine tagantjärele.

Betti Alveri number (2006, nr 11), kus leidub August Eelmäe lugu „Salapärane Tartu tuulelaps” ja tema ettevaatlik küsimus, miks puudub „Tuulelaste” luuletuses Tuglasele viitav Ahja (kuigi teistele olulistele kaasaegsetele on viidatud), koos Alveri jäiga vastusega, et tegu oli teadlik ja tahtlik.

Toomas Liivi number (2006, nr 12), kus Jürgen Rooste muu hulgas meenutab, kuidas Liiv pani kirjanduse analüüsi keskmesse küsimuse, mis ühes või teises loos juhtub (lk 1879). See annab kriitikule-uurijale mõtteainet, eriti kui Liiv ise seda mõtteviisi just sageli ei järginud.

Tsenseerimise ja tsensorite number (2008, nr 8), milles on koos eelmise sajandivahetuse tsensor Jüri Truusmann, „Eesti kirjanduse biograafiline leksikon” ja „tsensor” Endel Sõgel, omakirjastuslikud almanahhid ja Hando Runnel.

Oskar Lutsu ja „Kevade” number (2012, nr 11), milles ka minu pisike panus.

Ja kaks lugu, mis mulle olulised olid ja on. Aare Pilve „Poliitilisest (eba)korrektsusest uuemas Eestis. Visandeid viimase 15 aasta sotsiokultuurilise habitus’e muutumisest kirjanduse näitel” (2005, nr 8), kus pealkiri annab selge viite sisule, ja Märt Väljataga „Orja teadvus valguses ja varjus” (2006, nr 12), mille oluliseks osaks on lugu siirdkõne tulekust eesti kirjandusse Liivi „Varju” abiga. Ja väga hea kokkuvõte eelnevast perioodist, Ilona Martsoni kolmeosaline „Eesti kirjandus- ja ajakirjandusväli 1988–2000” (2003, nr 7, 9 ja 11). Nii et on ennekõike kirjandusteaduse ja kirjandusajaloo aeg. Laiem temaatiline avarus on hajunud.^[18]

Üldisele tasandile minnes on juubelite aeg. 2005. aasta mainumber on pühendatud Noor-Eestile selle 100. aastapäeva puhul. Ja 2012 on suurte juubelite aasta. Karl Ristikivi 100, „Kevade” 100, kirjanike liit 90 aastat ja Looming 1000 numbrit. Muide, on midagi sümboolset selles, et oktoobrinumbris, mis pühendatud Ristikivile ja kirjanike liidule, saab Ristikivi palju enam mahtu.

Ja on kahe olulise mõttevahetuse aeg. Kümnendi kokkuvõtteks kestab 2009. aasta septembrist kuni 2010. aasta maini mõttevahetus nullindate kirjanduse üle. Kokkuvõte saab sealjuures kuidagi hajus nagu aastakümmegi, millele ei osata anda iseseisva perioodi tähendust ega tähtsust. Vaatasin enda teksti „Piirideni jõudmine. Eesti kirjandus uuel sajandil” (2006, nr 9). Ega ma midagi tagasi ei võtaks, kuigi tagantjärele paistab, et seal on palju juttu sajandivahetusest. Aga näpu tahaks panna peale loo lõpule, milles on juttu headest ja pahadest uuendajatest (lk 1409–1410). Uuesti üle lugedes tundub see mulle üha programmiliselt tähtis mõte.

Ajakirja kümmeaastaku tipuks saab 2011. aasta mõttevahetus Eesti eksistentsiaalsuse ideest, mis toob minu jaoks välja muu hulgas ka midagi olulist eesti ühiskonna peidetud foobiatest. Selle alguses on Aare Pilve artikkel „Olemasolu-Eesti. Eksistentsiaalse Eesti kontseptsioonist” (2011, nr 6), mis alustab viimase aja kolmest olulisest metafoorist eesti kultuuri kirjeldamiseks (Hasso Krulli katkestus, Tiit Hennoste enesekolonisatsioon ning Jaan Unduski, Rein Veidemanni ja Jüri Talveti eksistentsialism/eksistentsiaalsus), et süveneda siis eksistentsiaalsuseidee arutamisse ja edasi ehitamisse. Ja lõpus Märt Väljataga „Katkestuse kultuur, enesekolonisatsioon, eksistentsiaalne Eesti” (2011, nr 12), mis suhtub radikaalselt teisiti nii neisse mõtteviisidesse kui ka nende edasi ehitamise mõttesse ülepea.

PS. See on periood, mil ajakiri jätkub ka tagakaane siseküljel, kus aastail 2002–2008 ilmub rubriik nimega „Pirnipuu”. Katked eri autorite kirjutistest. Omamoodi kroonika, omamoodi võõritus, omamoodi kunagiste Tuglase jt luukambrite uue aja inkarnatsioon. 2009 saab tagakaane sisekülg taas neitsilikult puhtaks ja selliseks see ka jääb.

---

^[1] Vt: A. Kivirähk, Vargamäe vanad ja noored. Eesti Päevaleht/Akadeemia, 2009, lk 483–484.

^[2] Oma metsaihalust kuulutab Jaan Kaplinski „Achilles” (Looming 2006, nr 10), kõneldes metsast (nii maapäälsest kui merealusest) kui algkodust ja kuulutades, et temal inimesest eriti kahju ei ole (lk 1452).

^[3] Lugege läbi Maarja Kangro „Minu auhinnad” (2018).

^[4] Vt: Eesti tänased kirjanduspreemiad. Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb.

^[5] J. Rooste, Üle õue lendas linde: „nullindad” eesti kirjanduses. Sirp 19. VI 2009.

^[6] Samas, see on ülihea huumori ja satiiri aeg. Mart Juure ja Peeter Oja „Ärapanija”, Juure ja Kivirähki „Wremja” (rullnokad!), „Esto TV” Rain Tolk ja Ken Saan, „Pehmed ja karvased” ja tipuna montypythonlik „Tujurikkuja” Märt Avandi ja Ott Sepaga vana-aastaõhtul 2008–2015.

^[7] A. Kivirähk, Saunapäev. Looming 2012, nr 12, lk 1707–1715.

^[8] K. Kurg, Lendav Looming. Sirp 14. XII 2012.

^[9] V. Vaher, Meie geeniused ja muud loomad. Vaino kihvajäljed Maimu võileival. Looming 2005, nr 8, lk 1208–1221.

^[10] J. Urmet, Udo Uibo: Looming olgu eesti kirjanduse peegel. Eesti Päevaleht 5. IX 2005.

^[11] T. Soomets, [Luuletusi.] Looming 2003, nr 8, lk 1139.

^[12] I. Hirv, Pärast ema surma. Looming 2005, nr 11, lk 1631.

^[13] FS, kätlin tahtis et ma midagi merest räägiks. Looming 2011, nr 10, lk 1329–1331.

^[14] J. Rooste, milleks on vaja luulet. Looming 2004, nr 9, lk 1339–1341.

^[15] Vt: P. Künstler, Leon – lõvi puuris. Eesti Ekspress 28. XI 2005.

^[16] Muuseas, mitmed kunagised noorema põlve pagulased esinevad üsna järjekindlalt ja loomulikult, Rein Taageperast Hellar Grabbini, Helga Nõust Ilmar Jaksini, aga muidu on maailm ajakirjas kitsamaks läinud, harva liigutakse Eestist välja (kui, siis luules) ja sageli vaid Soome. Ka ainus suur erinumber on soome uuest kirjandusest (2007, nr 2).

^[17] A. Tamm, Aga see oli üks mees. Eluvisandeid. Tallinn, 2003, lk 30.

^[18] Vaatasin, et miskipärast on suur osa mainitud lugudest ilmunud aastal 2006.