25. aprilli varahommikul suri une pealt oma kodus Los Angeleses Jaan Puhvel, üks Eesti kõigi aegade silmapaistvamaid humanitaarteadlasi, maailmamainega indoeuropeist, hetitoloog ja mütoloogiauurija. Eesti teadus kaotas ühe oma rahvusvaheliselt kõige tuntuma esindaja; need, kel oli õnn teda isiklikult tunda, kaotasid võrratu vestluskaaslase ja vaheda vaimuga sõbra.

Jaan Puhvel sündis 24. jaanuaril 1932 Tallinnas. Tema haridustee algas Jakob Westholmi koolis, kuid Eesti okupeerimine ja Teise maailmasõja sündmused katkestasid selle varakult. Pärast 1940. aasta riigipööret kolis perekond Aegviitu, kus Jaan jätkas õpinguid algkoolis. Saksa okupatsiooni ajal pääses ta tagasi Tallinna, Westholmi klassikaharusse, kus sai juba kümneaastaselt õppida ladina keelt. Kool pandi kinni 1944. aasta jaanuaris; sama aasta aprillis lahkus perekond Soome ning sealt mõni kuu hiljem Rootsi.

Rootsis algas Puhveli kujunemine filoloogiks. Keeleoskuse puudumise tõttu pandi ta esialgu algkooli, ent ta liikus kiiresti edasi, valis Gävle gümnaasiumis klassikaliste keelte haru ja lõpetas kooli 1949. aastal 17-aastasena. Samal aastal otsustas perekond siirduda Kanadasse. Montréalis McGilli ülikoolis õppis Puhvel ladina ja prantsuse keelt, alustas kreeka keelega, lõpetas bakalaureuseõppe 1951. aastal ja kaitses aasta hiljem magistrikraadi võrdlevas keeleteaduses.

1952. aasta sügisel sai ta võimaluse jätkata oma õpinguid Harvardi ülikoolis. Seal valiti ta peagi Harvard Society junior fellow’ mainekale positsioonile, mis andis kolmeks aastaks täieliku vabaduse keskenduda teadustööle. 1954–1955 täiendas Puhvel end Euroopas, pool aastat Pariisis ja pool aastat Uppsalas. Pariisis kuulas ta Émile Benveniste’i, Georges Dumézili, Michel Lejeune’i ja teiste toonaste suurte õpetlaste loenguid; Uppsalas sattus ta mükenoloogia kujunemise keskmesse, ajal, mil lineaarkirja B dešifreerimine oli kogu eriala värskelt ümber kujundanud; oluline oli suhtlemine nimeka Rootsi indoeuropeisti Stig Wikanderiga. See Euroopa-aasta sai otsustavaks Puhveli huvile indoeuroopa võrdleva mütoloogia vastu.

1959. aastal kaitses Puhvel Harvardis doktoritöö larüngaalteooria rakendamisest indoeuroopa morfoloogias, see ilmus 1960. aastal raamatuna „Laryngeals and the Indo-European Verb”. Tema õppejõutee algas 1955. aastal McGilli ülikoolis klassikaliste keelte lektorina, 1957–1958 töötas ta Texase Ülikoolis Austinis ning alates 1958. aastast California Ülikoolis Los Angeleses (UCLA). UCLA jäigi tema akadeemiliseks koduks. Seal tõusis ta 1960. aastate keskel täisprofessoriks, pani 1961. aastal aluse võrdleva rahvaluule ja mütoloogia uuringute keskusele, juhatas 1962–1967 keelte ja keeleteaduste uurimiskeskust, oli indoeuroopa uuringute programmi asejuhataja ning aastatel 1969–1975 klassikalise filoloogia osakonna juhataja.

UCLA-s õpetas Puhvel rohkem kui kolme aastakümne jooksul erakordselt laia aineteringi: klassikalist ja indoeuroopa mütoloogiat, indoeuroopa keeleteadust, kreeka ja ladina keele ajaloolist grammatikat, hetiidi, etruski, mükeene kreeka ja Väike-Aasia keeli. Tema juhendamisel kaitsti rohkesti doktoritöid ning õpilaste ja kolleegide kaudu ulatus tema mõju kaugele üle Ameerika akadeemilise maailma piiride.

Jaan Puhvel määratles end meelsamini filoloogi kui kitsalt keeleteadlasena. Teda huvitasid vanad tekstid algkujul ning neis talletatud keeled ja mõttemaailmad: veedad, Homeros, hetiidi päikesehümnid, vanapõhja „Eddad” ja vene bõliinad. Ta ei usaldanud teooriat, mis ei kasvanud välja ainese põhjalikust valdamisest. Veel 2025. aasta kevadel, kui Eesti Teaduste Akadeemia tunnustas teda Paul Ariste medaliga, kirjutas ta tänukõnes, et tõik on tähtsam kui teooria, meetod vaid „läbitud tee” ning sõnades on jõud, mida tuleb püüda tihendada ja rakendada, mitte lihtsalt voolata lasta.

Puhveli suurim teaduslik monument on 11-köiteline „Hittite Etymological Dictionary”, hetiidi keele etümoloogiline sõnaraamat, mis ilmus aastatel 1984–2021. Tegemist on mastaapse filoloogilise arhiiviga, mille eesmärk on talletada kõik oluline hetiidi keele sõnade tähenduse, kasutuse, tekstilise konteksti ja indoeuroopa seoste kohta. Puhvel ise on öelnud, et sellesse töösse läks üheksakümmend protsenti filoloogiat ja kümme protsenti etümoloogiat.

Tema teine laiemalt tuntud uurimissuund oli indoeuroopa võrdlev mütoloogia. Ingliskeelne „Comparative Mythology” ilmus 1987. aastal Johns Hopkins University Pressis, eesti keeles autori enda isikupärases tõlkes pealkirjaga „Võrdlev mütoloogia” 1997. aastal; parandatud kordustrükk ilmus 2021. aastal. Puhveli tähtsamad teadusartiklid indoeuropeistikas on koondatud kolme mahukasse köitesse: „Analecta Indoeuropaea” (1981), „Epilecta Indoeuropaea” (2002) ja „Ultima Indoeuropaea” (2012). Kokku sisaldab tema bibliograafia ligemale nelisada nimetust. Peamiste uurimisteemade kõrval tegi ta aeg-ajalt ekskursse Eesti kirjandus- ja kultuurilukku.

Eesti jaoks oli Jaan Puhvel enamat kui maailmamainega õpetlane. Ta kuulus nende pagulaseesti suurkujude hulka, kelle vaimne side kodumaaga ei katkenud ka aastakümnete pikkuse eemaloleku jooksul. Kirjalik suhtlemine Eestiga algas tal juba 1950. aastate lõpul ning kasvas 1960. aastatel pidevaks kirjanduslikuks ja kultuuriliseks kontaktiks. Ta hankis raamatuid Soomest ja Eestist, tellis ajakirju ja ajalehti ning kogus oma Los Angelese koju hiiglasliku estica ja baltica kogu. Hiljem annetas ta sellest suure osa Stanfordi ülikooli raamatukogule; oma erialase raamatukogu ja arhiivi pärandas ta Tallinna Ülikoolile.

Puhvel jälgis tähelepanelikult eesti kirjandust, tõlkeid ja kultuurielu. Ta kirjutas arvustusi, esseid ja käsitlusi, pidas ettekandeid ning tutvustas eesti kirjandust ja kultuuri ingliskeelsele lugejale, muu hulgas ajakirjades World Literature Today ja Journal of Baltic Studies. Mõned lühitekstid õnnestus tal avaldada veel Nõukogude ajal ka ajakirjas Looming. Tema eestikeelne kirjapärand on koondatud raamatusse „Ulgvel ja umbes. Poole sajandi hajalauitmeid, esseid ja arvustusi” (2001), mis pälvis Eesti Kultuurkapitali esseistika aastapreemia. Valik ingliskeelset estica’t ilmus autori enda tõlkes raamatus „Võõraile võõrsil” (2007). Need raamatud näitavad Puhvelit eesti keele, kirjanduse ja kultuuriajaloo nõudliku kriitiku ja mõtestajana.

Väärtuslik oli tema tähelepanu kodumaal ilmunud tõlgetele kaugetest keeltest. Ta arvustas Haljand Udami tõlgitud Umar Hajjami värsse, Linnart Mälli ja Uku Masingu sanskriti keelest tehtud eestindusi ning hoidis tihedaid kontakte Eesti orientalistide ja klassikaliste filoloogidega. Samuti oli Puhvel tähelepanuväärne luuletõlkija. Diplomeeritud prantsuse filoloogina tundis ta sügavat huvi prantsuse kirjanduse vastu ning eestindas kommenteeritult mitmeid krestomaatilisi värsstekste: Paul Valéry „Merekalmistu” ja „Fragment du Narcisse”, Arthur Rimbaud’ „Purjus laev”, samuti käsitles Baudelaire’i kajastust ja mõju eesti kirjanduses. Neile lisandusid erialased tõlked hetiidi ja sanskriti keelest, sh koguteostes „Muinasaja seadusekogumike antoloogia” (2001) ja „Muinasaja kirjanduse antoloogia” (2005). Tõlkijana paigutas ta end pigem Ants Orase ja Ilmar Laabani vabama, jõulisema luulevahenduse traditsiooni kui rangelt rütmitruu täpsuse poolele. Tema enda keel oli samasugune: tihe, kujundlik, allusiooniderohke ja alati isikupärane.

Eestisse pääses Puhvel esimest korda tagasi 1976. aastal. Hiljem sai temast taasiseseisvunud Eesti akadeemilise elu aktiivne toetaja. Tartu Ülikoolis hakkas ta õpetama juba 1989. aastal ning 1990. aastatel pidas ta regulaarselt loenguid klassikalise filoloogia osakonnas. Ta õpetas Homerost ja Juvenalist, võrdlevat grammatikat, hetiidi, mükeene kreeka ja oski-umbria keeli ning võrdlevat mütoloogiat. Tema rolli klassikalise filoloogia eriala taastamisel Tartu Ülikoolis on raske ülehinnata.

Jaan Puhvel oli Tartu Ülikooli audoktor (1991), Tallinna Ülikooli audoktor (2008), Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler (2001) ja Teaduste Akadeemia Paul Ariste medali laureaat (2025). Temast jäid maha abikaasa Madli Puhvel, kolm poega ja lapselapsed.