Freddy Grenzmann: „Deliirium suvilas”.
Ema ja Isa OÜ, 2025. 101 lk.
Pakiautomaadist Freddy Grenzmanni luulekogu „Deliirium suvilas” võttes kujutlesin, kuidas ma kirjutan arvustuse esimest lauset. Kas paremini sobib „Freddy on hirmus” või „Freddy on ebameeldiv”? Kas see, et ta on ebameeldiv, tuleks välja tuua isikliku nurga alt või laiema kommentaarina tähtsate vanade meeste kohta? Kas peaks oma seisukohta selgitama mõnel kontserdil isiklikult kogetuga või otsima toetavat-tõestavat materjali loomingust? Kodus raamatut lugema hakates leidsin end aga hoopis teistsuguse Freddy juurest, kui ootasin-kartsin – see ei olnud tuttav verise ninaga Freddy, tänavanurgal tüdrukutele „noooh, ilusad nukukesed!” hüüdev Freddy ega end sügiseses äärelinna korteris üksi surnuks joov Freddy. Olgu pealegi, see kõik oli kuskil taustal alles ja ootas oma aega, kuid üllataval kombel – vähemalt minu jaoks – oli raamatu keskmes hoopis mingi kummastav vaikus.
Kui muidu võib paljud Grenzmanni raamatu koostamisel-toimetamisel tehtud valikud üsna suure küsimärgi alla seada (nagu salapärane Joonas Goodreadsis kirjutas: „paar teksti olid väga head / aga ülejäänud ei olnud / isegi oi-punk vaid lihtsalt // oi-oi”), siis avatekst on küll õigesse kohta maandunud, juhatades lugeja nii konkreetsele raamatule kui ka Freddy Grenzmanni fenomenile oluliselt lähemale: „mina pole teie sõber / muhe villu tamme / või leplik contra / võltsvaga rooste / ma olen kahvel / teie kõril / eriti varajasel / hommikutunnil / tulin teie lauahõbedat revideerima / rohkem mul / asja polnud” (lk 7). Ja tõsi ta on: Grenzmanni raamatus ei puutu me kokku inimesega, kes end Jeesus Kristuse või Lennart Meriga võrdleks – ning küllap ei ole ka kellelgi teisel kunagi tulnud pähe seda kõrvutust teha.
Freddy Grenzmann ei oota, et keegi tema peale kaebaks või temast päevikuformaadis lühiromaani avaldaks. Ta ei peida oma pahesid, vaid laob need su nina alla pikka rivvi – mitte just uhkelt, ei, ka mitte eriti vabandavalt.
Seejuures on tähelepanuväärne, et mitmed kultuurimaastikul ning ühiskonnas kandvatel positsioonidel seisvad tegelased on tegelikult ju Freddyga üsna võrreldavalt halvad (sageli küll rafineeritumal viisil), kuid jäävad sellest hoolimata nii enda kui teiste silmis eeskujuks ja arvamusliidriks. Nendest on räägitud ja on rääkimata jäetud, on vihjatud ja sosistatud. Olgugi et mõnele võib freddylik-bukowskilik otsekohesus tunduda labase pätistaatuse normaliseerimise või lausa romantiseerimisena, on tema ausus omamoodi austusväärne – parem lugeda plangult hoiatavat silti „Ettevaatust – kuri koer!” kui teadmatusest hammustada saada.
Luulekogus paistab see plangutagune peni tegelikult üsna väsinud – ja eks on ka aeg. Kui purelemisest ja suust vahtu ajamisest mõõt täis saab, võib võtta käsile tuppa lõksu jäänud putukate päästmise (lk 28, 49), vaadata, mis linnud õues teevad (lk 39), valutavaid konte kurta (lk 53) ja loodusluule žanrit kaitsta (lk 28). See viimane pole pelk kummardus klassikutele, vaid ka veidi omakasupüüdlik samm – nimelt sisustavad osa raamatust tekstid, mida võiks pidada jaapani loodusluule kaugeteks, kuid siiski veel sugupuu viimastele oksakestele mahutatud hõimlasteks. Konstateeringud nagu „kui raske on olla / vääramatu jõud / ja kui kerge / juhuslik tuul” (lk 34) ja „ära leina sõber / sa ei jaksa ju / igat haneparve / üle lennanut” (lk 101) kõlbaksid vabalt näiteks mõne keskpärase zen-õpetaja tsitaadikogumikku. Sellised mõtlikkushetked ei ole tegelikult ju Freddy Grenzmanni loomingus enneolematud – nii (laulu)tekstikogumikus „Sigalind” kui ka Psychoterrori albumitel leidub persesaatmise vahel haprust ja valu (mille sümptom kõik muu ju tegelikult on…). Nagu tunnistab albumil „Freddy, löö esimesena!” oleva laulu „Mustad prillid” lõpp: „ehk on hea et mu silmi ei näe / need on nii tühjad ja munnid / kui end laadaplatsidele / ja baaridesse tolgendama sunnid”. „Deliiriumis” esineb sellist sisekaemust aga sagedamini ning kuidagi vähem… küüniliselt? Ehk võiks lausa öelda: vähem lapsikult?
Mingisugune täiskasvanuks saamine (oleks ka aeg, Freddy!) ja enne ütlemist mõtlemise harjumus paistab tugevamatest tekstidest tõesti välja. Alati pole sellest mõtlemisest muidugi tolku – nagu eelmainitud Joonas tõdes, on häid tekste käputäis. Suurema osa kogust moodustavad üsna lakoonilised ja nõrga sisulise ning kunstilise väärtusega sutsakad, mis oleksid löövad ja võib-olla vormiliselt huvitavadki olnud eelmise sajandi keskel või algupooles. Enamasti ei küündi need sutsakad isegi äraneetud instaluule sõnaosavusstandardini, sest kahjuks või õnneks ei ole Freddyl erilist soont relatable sisu tootmiseks. Autor ei püüa igitõdesid või vääramatuid tendentse sõnastada, T-särgile sobilikke lööklauseid treida ega kellegi teise eest kõnelda, vaid ikka enda eest – enamasti ka enda kohta. Ja eks see ole üks omamoodi koht! Olgu pealegi, ilmselt on neid grenzmanne meie ilusa vabariigi lähemates ja kaugemates nurkades küll ja veel, aga nii kõrget lendu pole olnud just paljudel. Ilma legendaarse autorita poleks seda kogu ilmselt ka avaldatud – suurem osa raamatu väärtusest on paraku seotud Freddy isiku erakordsuse ja kultuurilise väärtusega, mitte konkreetsete tekstide huvitavuse või sisukusega.
Eriti head maitset ei jäta suhu ka näiteks aeg-ajalt vilksatavad juhuslikud riimid muidu üsna vabas värsis (teadagi, üleüldse kõige koledam kombinatsioon ja nähtus luules!), eriti kuna nende tase on, nojah, algklassivääriline – poodi-voodi, maks-laks, maa-saa. Selles osas on Freddy Grenzmanni vormilt konservatiivsemad laulutekstid noist luulesutsakatest väärtuslikumad: see, mis laulu „Korter 13” mällu söövitab, on osavalt maalitud ja etendatud lugu. Ja ilma Freddy kurbade silmade ja käriseva hääleta on „Korter 13” vaid pool sellest, mis see nendega koos on. Seda enam panevad õlgu kehitama käesoleva kogu sõnakehvad ja erilise narratiivita tekstid, mis moodustavad suurema osa raamatust – võib-olla puhuks autori esitus neile elu sisse, mine tea. Tegelikult olen ennegi märganud, et inimesed, kes suurepäraseid laulusõnu kirjutavad, ei ole sageli luules sugugi nii osavad, ja paljud tekstid, mis lauluks vormituna on kõnekad, ei suuda niisama paberil laiutades minus midagi liigutada.
Ometi on seda kogu väheses kirjanduslikkuses või luulemaailmas ebakompetentne olemises süüdistada üsna ülekohtune ja mõttetu. Ei usu, et neil tekstidel või nende autoril erilist Loomingu luuletoimetajale meeldimise pretensiooni oleks; ei usu, et Freddy salaja kulka aastaauhinda saada lootis. Need sõnad on ritta pandud kellegi hoopis teise jaoks. Freddy Grenzmann – nii tundub mulle – ei kirjuta nii väga luulet kui lihtsalt oma tegelast: Freddy Grenzmanni. Popkultuur ja klassikaline kultuur, underground ja mainstream kaevavad oma kraave tegelikult alati kahasse, iga nähtus toitub oma vastasnähtusest. Samas on alternatiivi mõõtmine peavoolu või üldtunnustatu reeglite järgi paratamatult ebapädev ja pisendav, ühes kehtestatud standardid ja seadused kaotavad teises oma mõtte ning paikapidavuse. Ja vastupidi. Asjad on asjalikud nende õiges kontekstis: näiteks akutrell on suurepärane tööriist, aga supi söömiseks täiesti kasutu, lausa idiootne.
Just sel põhjusel ei tuleks kritiseerida Freddy Grenzmanni asjaarmastajalikku luulet, vaid pigem (kellegi) püüdu seda pahaaimamatule lugejale luule pähe serveerida. Koostaja-trükkija Juku-Kalle Raidi väite, et tegemist on tulevikuklassikaga, võib rahumeeli välja naerda ja vaesele rahvaesindajale andeks anda. Kõige elutervemalt ja asjalikumalt on positsioneerinud raamatut ehk hoopis Freddy bändikaaslane Uims: „ja kui öelda miskit head / näeb see välja nõnda nagu alati / kui mingid vanad kärsad / patsutavad teineteisele õlale / ma austan sind täiega / sa oled ikka lahe kärss / teine kiidab vastu / sa oled ka lahe kärss / mina austan sind ka / kui ent öelda miskit muud / hakkab küllap kauna kandma [—] varem oleks olnud lihtsam / siis kui me poeedi laulutekstides / riimusid lastevärsi kombel / „purjus” ja „lurjus” / öeldi see on lurjusluule ja asi oli selge / nüüd aga jääb sellest nagu väheks”.[1]
Võib-olla ei peagi iga huvitava inimese huvitavast sahtlipõhjapurust ISBN-iga varustatud raamatut sündima? Võib-olla ei pea kitsale grupile märgilised asjad olema suunatud ka üldsusele ega olema seetõttu lahjendatud? Võib-olla ei ole kurioosumite ülesanne mitte võimalikult paljudeni jõuda, vaid võimalikult õigeteni jõuda? Näiteid selliseks lähenemiseks on ju siit ja välismaalt mitmesugustest kontraliikumistest omajagu võtta. See, kuidas midagi tehakse, on sama oluline kui asja sisu. Sestap kordan: alternatiivil ei ole mõtet end pisendada peavoolu tavade järgimisega. Alternatiiv on alternatiivne põhjusega. Minu arvates oleks see luulekogu palju tõsiseltvõetavam, kui loobuks soovist olla tõsiseltvõetav luulekogu, mida „esteet-kusipead” Alveri ja Liivi vahel osta saavad.
Ka valed inimesed saavad sõnu õigesse järjekorda panna. Selleks ei pea neid õigeks kuulutama. Kuna Grenzmanni kogu on niivõrd tugevasti seotud Freddy Grenzmanni fenomeniga – autor ei ole kohe kindlasti surnud –, ei saa seda kuidagi temast lahus vaadelda. Mõnele valmistab see heameelt ja äratundmisrõõmu, ikkagi ju „kõva vend, legend, elukutseline punkar, täpselt nagu omal ajal”! Mõne paneb see teatud baare-kontserdikohti vältima. Aga eks nii ole kõigi tugevate isiksuste ja seltskonnahingedega: ikka kipuvad nad inimesi kahte leeri jagama. Ega Jeesus, va paipoiss, ka kõigile ei meeldinud! Seda, kas Freddy enam kui elu on, ma öelda ei oska, aga enam kui luuletaja on ta küll.
[1] Juku-Kalle Raid, Teeneka punkari Freddy raamat „Deliirium suvilas” avati klubis Uus Laine. Elu24 16. XII 2025.
Lisa kommentaar