Tõnu Õnnepalu: „Tööpäev”.
Varrak, 2026. 272 lk.
Kui mulle antaks euro iga kord, kui Kanada väliseestlased avavad Tõnu Õnnepalule oma ukse ja tema kirjutab seepeale raamatu, kus need väliseestlased omamoodi tobedad tunduvad, oleks mul kaks eurot. Mida ei ole just palju, aga on siiski imelik, et selline asi juhtus lausa kaks korda.
Raamatut „Aaker” (2019) kirjutades käis Õnnepalu külas väliseestlastel Kanadas Kotkajärvel, tekitades nende seas paraja pahameeletormi. Iga hinna eest Eesti asja ajavad kanadalased paistsid kirjanikule veidi naiivsed ja elukauged oma müütilise kodumaa igatsusega, mis ei hooli Eesti elu tegelikkusest. Võõrustajad olid Õnnepalu peent irooniat lugedes aga pettunud – nad ilmutasid talle külalislahkust, pakkusid voodikohta, süüa-juua, ning mis oli kirjaniku tänuks?[1] Teha neist peaaegu karikatuursed tegelased. Olgu see õppetunniks igaühele, kes kirjaniku oma ellu laseb.
Õnnepalu uusima raamatu „Tööpäev” üheks võtmetegelaseks on Hõbekuuse puukooli omanik, väliseestlasest Peremees. Kui natukene internetis ringi kolada, leiab ilma suurema vaevata Õnnepalu töökohaks olnud puukooli ning ka Peremehe enda pärisnime. Muidugi ei saa kindel olla, kui palju (kas üldse midagi) Õnnepalu kirjeldatust ka päriselt juhtus, aga kas see ongi oluline? Loodud narratiiv on palju võimsam kui tõde. Peremees on erinevalt „Aakri” ülelombitegelastest juba aastakümnete eest päris-Eestisse tagasi kolinud ning kohalike võlude ja valudega väga hästi kursis. Peremees on näinud imelist aega, mil igaüks võis Eestis rikkaks saada,[2] ta on rajanud maakohta imekauni kodu ning pannud sealsamas püsti äri, mida on külastanud prominendid ja suursaadikud. Aga head ajad on läbi saanud, kuigi sulle, kallis Loomingu ja Õnnepalu lugeja, ei tule see muidugi üllatusena. Puukooli ei külasta enam Eesti eliit. Hea, kui teise ja kolmanda klassi kodanikudki sinna tee leiavad. Peremees vananeb ning tema tervis ei ole kiita. Vanasti oli Turutõrke Piirkonnas tohutu vaesus, aga vähemalt olid maakohad inimesi (loe: odavat tööjõudu) täis, nüüd pole inimesi, rikkusest rääkimata.
Siinkohal astub mängu kirjanik, kes on ühtlasi puukooli tööline. Peremees võttis ta tööle, jagas aastaid talle käske, kontrollis tema aega ja ülesandeid. Raamatu ilmumise ajaks on aga töökoha uks sulgunud ja aeg maksta välja päris palk, mitte need närused lihttöölise eurod. Positsioonid on nüüd vahetunud ja Peremehest on saanud kirjaniku alluv ehk lihtlabane tegelane, võim on kirjaniku käes ning tema juba nähtut ei ilusta.
Allakäiku kirjeldama on Õnnepalu meister – paremad päevad on möödas nii puukoolil, Peremehel kui ka teistel töötajatel, igal pool mujal kui Tõmbekeskuses. Puukooli ainus noor töötaja Kristjan-Jaak on haiguslehel ning iga päevaga tundub aina vähem tõenäoline, et ta sealt kunagi naaseb. Lisaks minajutustajale on tööpostile alles jäänud vaid Mehaanik ja Helmut.
Vanasti oli piirkonnas olemas üks hea töökoht – katlamaja. Õnnepalu hoiatab: „Kus iganes te kuulete sõnu saneerimine, optimeerimine, kaasajastamine, moderniseerimine või üldiselt Reform, teadke, et hädad on tulekul!” (Lk 82.) Ka katlamaja sattus selliste sõnade ohvriks, viidi uue operaatori alla ning automatiseeriti. Õnnepalu loob ilusa metafoori meie kõigi võimalikust tulevikust, automatiseeritud katlamaja puhketuba on kaotanud oma kunagise hubasuse ja elu. Ainsa mälestusena ajast, kui seal veel tööd tehti, on üks katlamajja vangi jäänud õnnetu potilill, mis lõpuks mumifitseerub. Ilus ja kurb, kuid eeskätt väga naljakas.
„Palgast” saati on Õnnepalu võtnud omaks tiitli „eesti kirjanduse salty bitch”[3] ning torisemisega jätkab ta ka „Tööpäevas”. Õnnepalu loomingus on väga laialt üldistades kaks registrit. Esimene on tohutu südamevalu ja kurbus ning igavikulised mõtted. Teine argiabsurd ja elu tobedus. Võimalik, et mida aeg edasi, seda enam need registrid kattuvad ning osutuvad üheks ja samaks asjaks. „Tööpäev” on kohati väga naljakas, mis ei tähenda, et see poleks samal ajal ka kurb. Kui Andrus Kasemaa kirjutas raamatus „Au kolhoosikorrale!” (2023) sellest, kuidas talle öeldi, et ta kirjutavat nagu see Eesti kuulsaim kirjanik Tõnu Õnnepalu, siis „Tööpäeva” kohta võiks öelda vastupidist, Õnnepalu argikomöödia meenutab kohati rohkem Kasemaad kui Õnnepalu ennast. Lisaks iseenda sisemaailma kaevumisele vaatleb ta enda ümber toimuvat ning seda groteski kirjeldades on ta korraga õel ja aus. Näiteks maale elama asunud prominente iseloomustab Õnnepalu kui eriti jäledat liiki „kõigi nende omakasvatatud tomatite, koerte ja „looduslähedaste” lastega”. Kuidagimoodi suudab ta samasse lausesse (!) mahutada ka tõdemuse: „[O]n loomulikult vale, et lollid teevad tööd ja targad otsustavad, lolle on mõlemal pool tugev enamus” (lk 12).
Hoolimata ilmselgest allakäigust ja lõpu aimdusest ei tundu vähemalt raamatu alguses usutav, et rutiin saaks kunagi lõplikult murduda. Hea on lõpuga ähvardada, hõisata, et nüüd aitab, ma lähen pensionile, kolin minema, panen putka kinni! Kui sellest piisavalt kaua rääkida, muutub tegelik lõpu tegemine ebausutavaks. Alati tuleb uus kevad, istikud peavad sirguma, pensionärgi võib tööga jätkata. Elu maakohas ei sure välja. Aga väikesed muutused toimuvad sellegipoolest, Lõpumüük hiilib iga päevaga aina lähemale, ent kes teab, millal ta kohale jõuab.[4] Kuigi osalt isegi tahaks, et maailm, mille üle iga päev töökaaslastega vingutud ja torisetud on, lõplikult kokku kukuks, on lahkumisotsus omamoodi kibemagus. „Tööpäevas” käsitletakse selliseid muutusi esmalt haiguslehel oleva Kristjan-Jaagu näitel, kelle puuduolekut on igapäevaselt tunda. Nii palju, kui ka „Tööpäevas” Peremeest ja kogu puukoolielu tobedaks ja naljakaks ei peeta, kumab raamatust siiski läbi, et kõik see allakäiguspiraal ja tobedus on autorile omamoodi armsaks saanud. Neist on raske lahkuda, isegi kui miski enam tegelikult kinni ei hoia.
Vahetasin ka ise hiljuti töökohta. Veider on, kuidas asjad, mis näisid aastaid nii tohutult olulised, tunduvad ühtäkki täiesti mõttetud. Hoolikalt seatud ja silutud väljastpoolt nähtamatud hierarhiad osutuvadki totaalselt väljamõelduteks juba samal hetkel, mil uks selja taga lõplikult sulgub. Olukorras, kus inimesed veedavad väga suure osa ärkvel oldud täiskasvanuelust töökollektiivides, on kohane pidada selliseid lahkumisi ja lahutusi pea sama olulisteks kui eraelulisi. Õnnepalu toob mängu töölahutuse mõiste. „Sest jah, sa võid inimesega aastaid koos töötada, just nagu lähedaseks saada, teada tema elust päris palju, tema harjumustest, iseloomust, kodustest asjadest, ja siis on see äkki läbi. Kõik. [—] Ja mis inimene sa oled, kui sa pole eluski tegelenud lahutuse traumaga?” küsib Õnnepalu (lk 54). Tundub, et „Tööpäev” on korraga nii satiir kui ka siiras kogemus töö tegemisest, arusaam, et töölahutuse mõiste iseenesest on absurd, aga siiski on raske lahkuda kollektiivist, kuhu alguses polnud mõtteski kuuluda.
Õnnepalule on sageli ette heidetud: aga tema raamatutes ju ei toimu mitte midagi, ta lihtsalt heietab? „Tööpäeva” puhul on see, jah, nii ja samas ka ei. Sest ega siin nüüd suurt midagi ei toimu, kui mitte pidada süžeepöördeks sööklas einestamist ja seejärel autos lõunaune magamist (ning miks ka ei võiks seda pöördeks pidada?). Ent sellist tegelaste galeriid kui „Tööpäevas” leiab vähestes Õnnepalu raamatutes. Ja eks alusta ju ka minategelane ühest kohast (tubli töömehena Puukoolis), kuid lõpetab ta hoopis teises (Töötukassa konsultatsioonil). Kuidas saab siis öelda, et raamatus mitte midagi ei juhtu?
Eesti kuulsaim kirjanik istumas Töötukassa järjekorras ning vaagimas, kas valida uus lihttöö või eelpension – absurdne ja rõve mõte. Kujutagem ette, kuidas kuulus prantsuse kirjanik Édouard Louis, keda Õnnepalu on eesti keelde tõlkinud, oleks küll samamoodi vaesusest välja rabeledes tõusnud oma riigi üheks populaarseimaks kirjanikuks, kuid lõpetanud hoopis nii, nagu ta alustas – maakohas lihttöid tehes. Võimalik ainult Eestis! Muidugi pole Õnnepalu ka ise seda elu endale lihtsaks teinud ja on kirjanikele mõeldud almustest keeldunud. Ja võib-olla ongi hea, sest muidu poleks olemas „Tööpäeva” ega vastust küsimusele, mis arvutitööst väsinud haritlastel ikka tekkima kipub: kas füüsiline töö on kuidagi üllam ja parem kui mõttetöö, kas see võiks päästa väsinud vaimu?
[1] Sirje Kiin kirjutab: „Augustis kogesin Kanadas Kotkajärve Metsaülikoolis „Aakri” prototüüpide pahameelt ja solvumist, sest kirjanik oli kelleltki luba küsimata tsiteerinud ja esitlenud neid täisnimega. [—] Teiseks on valmistanud nii Kanada eestlastes kui ka paljudes teistes väliseestlastes pettumust kirjaniku nägemus nendest kui väljasurevast nähtusest, ajalooraamatu suletud, lõpetatud, kurvast ja haletsusväärsest peatükist.” Sirje Kiin, Maratonijooksja mõõn. Looming 2019, nr 12, lk 1807.
[2] Ja ta ei olnud siis koolieelik! Näiteks mina olin koolieelik ja olen seetõttu ikka veel vaene!
[3] Vt Tõnu Õnnepalu, Palk. Tallinn: Paradiis, 2021, lk 37.
[4] Kui ma ei eksi, on päris Hõbekuuse puukool ka sel aastal avatud. Ostke istikuid!
Lisa kommentaar