Livia Viitol: „Kaks muusat. Väliseesti luuletaja Liidia Tuulse (1912–2012) elulugu, 1960. aastate päevik, kirjavahetused Bernard Kangro, Õie Fleigi ja Marie Underiga”.
Tänapäev, 2025. 656 lk.

Kirjaniku biograafia kirjutamiseks on mitmeid võimalusi, alates ilukirjanduslikust, s.t belletriseeritud biograafiast, mida võib lugeda nagu romaani, kuni teadusliku biograafiani, mis rõhub faktuaalsele täpsusele. Need erinevat laadi biograafiad pakuvad ka erinevat lugemiskogemust, aga ei saa öelda, et üks oleks parem kui teine. Ilukirjanduslik biograafia võib anda subjektiks olevast inimesest psühholoogilises mõttes täpsema portree, samas kui fakte esile tõstev biograafia mõjub oma usaldusväärse aegruumilise kontekstiga. Mõnikord sisaldab tekstiks vormitud elulugu eri žanrite elemente, nagu näiteks Maarja Unduski kirjutatud Ellen Niidu biograafia „Heleda mõtte laast” (2022), mis on samaaegselt nii Ellen Niidu elu ja loominguloo kujutus kui tütre mälestus emast. Sellisena on tekst mõnuga loetav, sest autor on lisanud Ellen Niidu eluloosse palju isiklikke detaile ja mälestuskatkeid, mis muudavad teksti soojaks ja helgeks.

Enamasti ei ole selline autoripositsioon võimalik, sest kirjandusuurija vaatepunktist kirjutatud biograafia on paratamatult distantseeritud, kui eesmärgiks on luua teaduslik käsitlus loominguloost. See aga ei tähenda, et selline lähenemine oleks kuidagi vähem väärtuslik, vaid on lihtsalt teistsugune, tuues esile neid külgi inimesest, mis seostuvad rohkem tema tegevuse kui eraeluga, ja võimaldades sellisena sügavamat sissevaadet isiku loomingulisse teekonda. Näiteks võib tuua Malle Salupere Koidula-käsitluse „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017) ja siia ritta paigutub ka Livia Viitoli raamat Liidia Tuulsest „Kaks muusat” (2025). Viimase puhul ei ole küll tegemist päris klassikalise biograafiaga, sest lisaks Liidia Tuulse eluloole moodustavad suure osa raamatust tema 1960. aastate päevik ning kirjavahetused Bernard Kangro, sõbra Õie Fleigi ja Marie Underiga. Ühelt poolt muudab see raamatu vähem terviklikuks, ent teisalt annab Tuulse autobiograafiliste tekstide lisamine võimaluse tuua esile inimese enda hääl. Võimalus vaadata maailma selle „mina” pilgu läbi muudabki autobiograafilised tekstid nii kütkestavaks. Siiski tuleb lugejal silmas pidada, et teksti kaudu vahendatud „mina” ei samastu päriselt olemas olnud inimesega, nii et mõneti loovad autobiograafilised tekstid „mina” illusiooni.

Tõenäoliselt on Liidia Tuulse (1912–2012) nimi paljudele lugejatele tundmatu ja seetõttu on raamatul „Kaks muusat” oluline roll autori tutvustamisel. Esitan siin lühikokkuvõtte tema elukäigust. Hariduse sai Tuulse Tartu Ülikoolis, kus õppis saksa keelt ja kirjandust, lõpetades ülikooli 1934. aastal. Ülikooli ajal tutvus ta ka tulevase abikaasa Armin Tuulsega, kellega abiellus 1936. aastal. Tänu abikaasa stipendiumitele oli neil võimalus elada enne Teist maailmasõda mõnda aega Saksamaal ja Rootsis, aga põgusamalt ka mujal Euroopas. Pärast poja sündi 1939. aasta detsembris naasis Liidia järgmise aasta kevadel tööle Koduse Kasvatuse Instituuti, ent ideoloogilise surve tõttu (ta oleks pidanud hakkama õpetama kommunistliku partei ajalugu) lahkus ta töölt 1940. aastal. Eestist pagesid Liidia ja Armin Tuulse koos pojaga 1944. aastal ja nende uueks kodumaaks sai Rootsi.

Liidia Tuulse oli pagulusaastate algul suuresti seotud koduga ja abikaasa karjääri toetamisega, sest arhitektuuriajaloolasena kujunes Armin Tuulsest üks olulisemaid Põhjamaade kirikute uurijaid. 1962. aastal kinnitati ta Stockholmi Ülikooli Põhjamaade ja võrdleva kunstiajaloo professori kohale. 1953. aastal jätkas Liidia psühholoogiaõpinguid Stockholmi Ülikooli doktorantuuris, ent raske oli ühendada teadustööd koduste kohustustega ja õpingud jäid pooleli. Ta hakkas tegelema rootsi luule tõlkimisega ja tema tõlked ilmusid ajakirjas Tulimuld, samuti tõlkis ta luulet saksa keelest. Samal ajal kirjutas ta ka ise luulet ning lühiproosat. 1965. aastal õnnestus tal esimest korda pärast sõda külastada Eestit. Tuulselt on ilmunud kolm luulekogu ja üks koondkogu: „Liiv ja lumi” (1968), „Linde pihlaka võrast” (1983), „Muutuda sõnaks” (1997) ja „Kogutud luuletused” (2007).

Raamat Liidia Tuulsest on väga mahukas, pisut üle 600 lehekülje ja selle žanrilist kuuluvust on raske määratleda, kuna see koondab erinevaid tekste ja vaatepunkte: Livia Viitoli nägemust Tuulsest ja viimase autobiograafilisi kirjutisi. Tuulse elulooline tekst on võrreldes ülejäänud raamatuga suhteliselt lühike, ligi paarsada lehekülge, ent seda täiendab käsitlus sõprusest Õie Fleigiga. Tuulse elulugu on üles ehitatud kronoloogiliselt, alates noorusaastatest, ent teksti sees on põikeid ka hilisematesse eluperioodidesse. Viitoli vaatenurk liigub seega ajas edasi-tagasi vastavalt kujutatud sündmustele ja olukordadele. Lugeja saab ülevaate luuletaja elukäigust, loominguloosse pakuvad põhjalikumat sissevaadet tema päevik ja kirjavahetus Bernard Kangroga.

Tuulse ja Kangro kirjavahetus on mahukas ja jääb mulje, et see on avaldatud terviklikul kujul, kuigi otsest viidet selle kohta ei leidu. Kirjavahetused Õie Fleigi ja Marie Underiga on raamatus esitatud katkenditena põhiteksti sees ja seetõttu lugeja nendest terviklikku ülevaadet ei saa. Päevik on üsna napisõnaline, koosnedes enamasti kronoloogilistest ülestähendustest, kuigi kohati täidab see ka mõttepäeviku funktsiooni. Teisalt on see ka loomingulooline päevaraamat, kus leidub luuletusi ning mõtisklusi loomingust, tõlkimistööde kaardistusi jm. Päevik ei ole siiski avaldatud täismahus, vaid sisaldab kärpeid.

Mida saame Liidia Tuulsest teada lisaks tema eluloolistele faktidele? Nii Viitoli tekst kui Tuulse kirjad ja päevik loovad ettekujutuse luuletaja loomingulisest teekonnast sõjajärgses Rootsi ühiskonnas ja väliseesti kultuurikeskkonnas. Eestlasena oli talle oluline oma rahvusliku identiteedi säilitamine ja seetõttu olid tähtsad suhted teiste väliseestlastega, kelle kogukond Rootsis oli suhteliselt suur. Kirjade ja päeviku põhjal saame ka teada, kuidas ta mõtestas oma elu ja loomingulist tegevust. Siinse arvustuse pealkirjas toodud tsitaat Liidia Tuulselt iseloomustab seda hästi: elule annab mõtte vaimne töö, südamelähedane tegevus, mis võimaldab ennast teostada ja luua suhteid loomeinimestega, peale Kangro, Fleigi ja Underi ka paljude teistega, keda raamatus lühidalt mainitakse. Suhet Bernard Kangroga valgustab hästi nende kirjavahetus, mis oli tihti luulevormis. Suhtlusviisina on see üsna eripärane ja annab tunnistust intellektuaalsest teineteisemõistmisest.

Põhjalikult käsitletakse ka abikaasa Armini elu ja tegevust, samuti Õie Fleigi elukäiku. Bernard Kangrole ja tema loomingule on samuti pühendatud suhteliselt palju ruumi. Autori eesmärk tuua esile sarnasused Kangro ja Tuulse loomingu vahel, käsitledes selleks põhjalikumalt mõnd Kangro teost, muudab Viitoli loodud Tuulse elulooteksti mõnevõrra hakituks ja nihutab fookuse Tuulselt kõrvale. Näiteks käsitletakse lehekülgedel 145–149 Kangro Joonatani-romaanitriloogiat, mis mõjub omaette analüüsina ega seostu Tuulse elulookäsitlusega, otsekui oleks Viitol püüdnud panna kõik oma teadmised eri autorite kohta kokku sellesse ühte raamatusse. Kuigi Kangrol oli tähtis roll Tuulse elus, mida näitab ka kirjavahetus temaga, võinuks rohkem keskenduda siiski Tuulse loomingu analüüsile ja selle ühiskondliku konteksti avamisele. Rootsi ja laiemalt vaba maailma kirjandus võis ju kas või kaudselt mõjutada ka Tuulse loomingut, seda enam, et ta tegeles rootsi luule tõlkimisega. Samuti võiks küsida, kuidas mõjus tema luule ülejäänud väliseesti luule taustal, kus leidus erinevaid suundumusi ja stiile. Lugeja sooviks ehk ka teada, milline võiks olla Tuulse koht kodueesti kirjanduse kontekstis.

Raamat tõstatab küsimuse naisest biograafia subjektina, võimaldades esile tuua mitte ainult naiste professionaalset eneseteostust, vaid ka rolli emana, abikaasana, pere ja lähedaste eest hoolitsejana. Roll, mis on inimeksistentsi mõttes väga oluline, kuid kipub sageli professionaalsete saavutuste kõrval varju jääma. Liidia Tuulse biograafia toob selle esile, sest abikaasana toetas ta oma mehe karjääri, hoolitsedes kodu ja laste eest. Ka päevikus viitab Tuulse sellele aspektile. Näiteks 8. aprillil 1961 kirjutab ta: „Nüüd pean hakkama elama oma elu, on laste aeg.” (Lk 419.) Seda sissekannet ta rohkem ei laienda, ent lugeja mõistab ehk niigi, sest argielu oli loomingulise eneseteostuse iseenesestmõistetavaks kontekstiks.

Liidia Tuulse elulugu lugedes tekib tahes-tahtmata erinevate ühiskondlike taustade võrdlus: näiteks võib mõelda nende kirjanike elusaatusele, kes jäid Nõukogude võimu kehtestamise järel Eestisse. Kui neil õnnestuski pääseda repressioonidest, näiteks Siberisse saatmisest, olid sõjajärgsed aastad siiski väga rasked nii igapäevaelu kui ka loomingu mõttes. Tõsi, hiljem pakkus Nõukogude võim kirjanikele mitmeid boonuseid, nagu suured honorarid jm, kuid see ei muutnud Nõukogude suletud ühiskonda vabamaks. Selles mõttes oli Tuulse elukäik vabas maailmas siiski teistsugune, sest oma loomingus ei pidanud ta arvestama pealesurutud ideoloogiatega ning see vabaduse hõng on ka tema päevikust ja kirjadest tuntav.

Milline oli siis Liidia Tuulse kui luuletaja ja koduperenaise elu võrreldes nõukogude naiskirjaniku argipäevaga? Kuna Livia Viitoli raamatuga paralleelselt lugesin Ellen Niidu biograafiat „Heleda mõtte laast”, siis oli võrdlusmoment eriti silmatorkav. Kuigi nõukogude kirjanikuna olid Ellen Niidul (ja ta abikaasal Jaan Krossil) mitmed tavakodanikule kättesaamatud privileegid, alates kodus töötamise võimalusest kuni argielu sujuvama korralduseni, nagu näiteks autoostu võimalus ja korteri saamine kirjanike liidu majas, oli Nõukogude süsteem siiski piirav ja ideoloogiliselt rõhuv. Loominguline vabadus pidi mahtuma etteantud raamidesse ja lisaks tsensuurile toimis ju ka enesetsensuur. Argielu primitiivsus (veel 1980. aastate algul polnud kodudes ju näiteks automaatpesumasinat) mõjutas eriti naiskirjanikke, kellele langes suur kodutööde koormus, sest nõukogude ideoloogia järgis traditsioonilisi patriarhaalseid soorolle. Sellest vaatenurgast tundub Tuulse elu üsna privilegeerituna: tänu abikaasa tööle oli ta koduperenaisena siiski majanduslikult heal järjel, igapäevasest töölkäimisest ja majanduslikest muredest vaba elu lubas pühenduda loomingule. Rääkimata võimalusest reisida vabalt igale poole, sh isegi Nõukogude Eestisse, kus Tuulse käis mitu korda oma lähedasi külastamas. Looming, vaimne töö tähendas talle olulist igapäevaelu mõtestamist, ent selle vaimse töö tegi võimalikuks majanduslik stabiilsus ja vaba ühiskond.

Teos tõstatab ka küsimuse, kas kirjaniku elulugu on tema loomingu võtmeks. Ühest vastust sellele ei olegi. Mõne autori puhul on eluloolise tausta tundmine vajalik ja mõne teise puhul mitte nii väga. Livia Viitol Tuulse elu- ja loominguloo uurijana rõhutab autori eluloo olulisust: tekstis toob ta otseseid paralleele Tuulse elulooliste sündmuste ja tema luuletuste vahel. Samas, kui lugeda raamatus rohkelt toodud luulenäiteid, ei teki küll tunnet, et nende mõistmiseks oleks tingimata vaja teada autori elu, sest enamasti on tegemist ju loodus- ja tundeluulega. Ent oluline on see, et kirjaniku elulooline taust loob konteksti tema loomingule, nii autori individuaalsuse rõhutajana kui ka ajastu tähenduste ja diskursuste esiletõstjana. Mida kaugemast ajast on tekstid pärit, seda rohkem kontekstuaalset teadmist on nende mõistmiseks vaja.

Eraldi tahaksin tähelepanu pöörata teose koostamispõhimõtetele. Lugejana oleksin soovinud teada saada, kui palju on neid kirjavahetusi ja päevikukatkeid kärbitud-toimetatud? Milline on olnud kirjade valiku lähtepunkt: kas avaldatud on kõik Tuulse-Kangro kirjad või ainult osa neist ja kui, siis miks. Sama kehtib ka päeviku kohta: tekstis on nurksulgudega märgitud väljajätte, aga puudub selgitus, mida ja miks on välja jäetud. Selline info on tegelikult väga vajalik, sest näitab lugejale, kas tegemist on autentsete autobiograafiliste allikatega või koostaja poolt muudetud tekstidega. Raamatus võinuks leiduda sellekohane selgitus, sest avaldamispõhimõtete esiletoomine muudab teksti usaldusväärsemaks.

Teoses on väga palju, ehk liigagi palju joonealuseid kommentaare, ka nende isikute kohta, kes peaksid olema üldtuntud. Ühest küljest on see muidugi hea, sest nii tekib avaram kontekst, teisalt muudavad aga rohked kommentaarid teksti lugemise vaevaliseks. See tekitab alati ka küsimuse, kuhu tõmmata piir kommenteerimise ja mittekommenteerimise vahele. Kui palju infot võiks lugeja ise otsida, eriti arvestades tänapäevaseid võimalusi? Võib-olla olnuks isegi mõttekam osa kommentaarides sisalduvast infost lisada järelsõnasse.

„Kaks muusat” on mahukas ja vajalik raamat, millesarnaseid Eestis väga palju ei ole, sest uurimistöö konkreetse autori kohta nõuab päris palju aega ja süvenemist. Samas on selliseid põhjalikke üksikautorite käsitlusi vaja, need annavad autorist ja tema loomingust hea ülevaate, millele saavad tugineda ka hilisemad käsitlused ja mis on seega hindamatu väärtusega, sest lisaks autori elu- ja loominguloole sisaldavad need rohkeid allikaviiteid, sh ka bibliograafilisi andmeid. Need andmed ei vanane ka siis, kui autori tööde tõlgendus ajas muutub.