Mu viimane kokkupuude Ainiga oli ilus. Kõik varasemad ka, see aga eriti. Jutt on Aini 90. sünnipäeva pidamisest Elva gümnaasiumi aulas.

Aula muide on üks neid toredaid sisselaenatud sõnu, mis kõlalise kokkulangevuse tõttu näivad me omasõnadena, eriti kui tähenduski enam-vähem sobivasse sektorisse satub. Ainile kohaselt antiikne aulē etümologiseerub meil käigult la-liiteliseks ruumiks või alaks, kuhu koondub mingi koosluse au ja kus neile, kes selle koosluse silmis väärikad, au osutatakse.

Seesinane aula oli tol päeval ehitud suvistepühiste kaskedega, suured aknad soojapoolsele puhtale õhule lahti, valgete linadega laudadel Eesti-aegse moega road. Koos rututa eelmänguga, milleks oli külaliste kõmpimine raudteejaamast koolimajja (tee peal sattusin paari Jaan Kaplinskiga, keda polnud ammu kohanud ja kes kogu tee, buddhapoolne naeratus näol, midagi arutas ja pajatas, ilma et mina – tähelepanu lüürilis-hajevil – kaasa või vastu rääkinuks), et siis jah, koos säärase rututa peripateetilise hoovõtuga kujunes kogu päevast eeskujulikult tujuküllane sümpoosion. Õhkkonnalt midagi taolist nagu Eestimaa/Liivimaa suuremate suguvõsade kooskäimised kohastel puhkudel. Ja mis siin imet: kes ei teaks Aini „Ähijärve lauludest” seda pala, kus külateel kõndides pingsalt mingit mõtet küpsetavale autorile logistavad vankreil ükshaaval vastu Sokratese, Platoni ja in spe ka Aristotelese näoga külamehed ja vahetavad autoriga teresid. Arkaadia jms omast käest võtta (vastu- ja tasakaalustuseks, täienduseks: nii nagu Rein Sepa Ipiku, mis sügishämaruses müstiliselt samastus „Eddade” muinas-Põhjaga – või äkki oligi see).

Või veel üks assotsiatsioon: Juhani „Perepojad, taustaks talu” („Õnnis tunne on momendil, / ainult mind ei ole siin”) – selle vahega, et minul tol Elva-korral õnnestus olla siin. Vahel veab. Küllap just Ain selle garandiks oli, mille eest otsatu tänu. Säärastel puhkudel mõtlen, et meie emakeelde oleks vaja leiutada ja juurutada üks niisugune verbivorm, üks modaalsus ja temporaalsus, mis väljendaks millegi pidevat aktiivset olemasolu nii igavikus kui ka ajas, tegemata neil kahel vahet.

Intervjuudes ja muudel taolistel puhkudel olen Aini ikka nimetanud oma tähtsaimaks mentoriks. Olen valmis seda lõputult korrutama – kuigi jumal seda teab, kui palju ja eriti kui sügavalt ma oma labiilsuses ja laiskuses midagi pärisomaks võtsin. Nii või teisiti, tunnistan, et mu mullikapõlves kärpis Ain mõnelgi korral omal diskreetsel moel liigvara pjedestaalikestele sattunu ninatarkust, mille ilmingud vahel lausa ta endagi pihta käisid. Piinlik takkajärgegi, aga julgen arvata, et ta oli sellest üle ja vist nägi mus kõige kiuste mingit arengupotentsiaali. Mäletan, ütles kord naeratades: ära räägi nõnda, mõni võib sind rumalaks pidada. Või oli see lausa lolliks.

Jajah, just rumalus/lollus oli see, mis talle… ah, mis siin rääkidagi. Sestap ta näiteks ajakirja Akadeemiagi taaselustas ja imestas alatasa, et parlamendis keereldakse nagu kassid ümber palava pudru mõne säärase asja ümber, mis temal Akadeemias ju ammu paika pandud. Et see imestamine käis enamasti humoristlikus toonis, ei pisendanud asja tõsidust. Usun, et kujutelm filosoofide juhitavast riigist – või maailmast üleüldse – ei kustunud temas päriselt kunagi. Muidugimõista ei pidanud ta ainsaks tarkust rumalusest eristavaks teguriks akadeemilist teadmust. Selleks oli ta, kuidas ma nüüd ütlekski, liiga Goethe-meelne. Luuletajaid, olgu või segaseid, ta oma ideaalriigist Platoni kombel pagendama kindlasti ei kippunuks, pigem kutsunuks neid juurde.

Märgin siia üles mõned Aini ütlemised, mis on mulle eriti meeldinud ja sestap meelde jäänud, küll mitte sõna-sõnalt.

Näiteks et täie aruga inimesel on vaated, mitte maailmavaade. Mediteerigem selle üle. Muide leidsin just praegu ta luuletuste hulgast sellekohase, seni mul kahe silma vahele jäänud epigrammi:

Kohtasin üht, kel läind oli meelest maailmavaade:
et seda taastada, läks raamatukokku ta nüüd.

(Eks või ju küsida, kas maailmavaate vajalikkuse eitamine pole omakorda maailmavaade – aga kogu siira austuse juures süsteemse skolastika vastu ei viitsi hakata kogu mängu aste-astmelt läbi mängima.)

Või siis eelmisega klappiv tähelepanek, et uuemal ajal, mil puudub ühtne ja kinnistunud, dogmatiseerunud kaanon, pole kriitikul mõnd teost vaadeldes võimalik lähtuda absoluutsetest kriteeriumidest, vaid ainult oma maitsest. Mis praktikas tähendab, et peegli ees oma hinnanguid kaaludes ei saa vastutustundlik kriitik endalt küsida: „Kas ma olen õigesti haritud ja erapooletult õiglane?”, vaid: „Ei tea, kas mul ikka on hea maitse?” Mediteerigem sellegi üle. Näiteks selle nurga alt, et kust see maitse, hea või halb, tuleb ja mis mõõdupuuga tema headust mõõta.

Veel miski, mis ikka hooti mõnusalt meenub: Aini vastus, kui küsitakse, millest see või teine luuletus on. Eks küsijad lähtu sellisest (üpris küsitavast, kuigi tavalisest) arusaamast, nagu luuletamise puhul oleks teemal miski määravam roll kui lihtsalt päästiku või ettekäände oma. Aini vastus on: „Sõnadest.” Tõepoolest, millest muust siis saakski üks luuletus tehtud olla? (Vt ka „Kõnelus Catullusega” finaal, kus Erato-jüngril Catullusel lastakse öelda: „Lesbiast pole küll ma laule teinud. / Värssidest tegin ikka laule ainult.”) Eriti mõjus on säärast vastust kuulda kelleltki, kelle ehtsa missioonitundega õpetaja, didaktiku ja vahel moralistigi loomusest on võimatu mööda vaadata. Jällegi – võtkem ka selle üle mediteerida. Et arendada endas luule autonoomsuse taju.

Üks vist markantsemaid ja edasisigi pidepunkte visandavamaid dialooge Ainiga jääb päris me tutvuse ja minu poeedikarjääri algusse. Kui olin avaldanud oma „Ebasümmeetria ülistuse” (mille paatose pealkiri ammendavalt kokku võtab), vastas Ain sellele „Pantheoniga” (vt „Järvemaastikud”, lk 95–96), mis, kui lühidalt ümber jutustada, kutsub mind märkama sümmeetriagi väärtust ja esitab neid kahte teineteist tasakaalustavana universaalses panteonis. Viimane salm kõlab:

Imekaunist ja imetõelist näeme selles Pantheonis.
Välja tulles osutan ma sümmeetrilistele sammastele
ja sina ebasümmeetrilisele frontoonireljeefile.
Siis teeme suitsu. Tüli ei teki.

Olin muidugi meelitatud meistri austavast tähelepanust – ega’s ju igaühega poleemikat üles ei võeta. Samas ka üllatunud, sest oma uljale erapoolikusele vaatamata ei kuulutanud mu pala sõda apolloonilisele korrapärale ja oli, nagu ta autorgi, kaugel bakhantlikust orgiastikast. Nii tundus vastandumine kuidagi kunstlik ja suubuski otsemaid lepitavasse lõppu. Lähemal vaatlusel osutub aga, et Aini tegelik fookus pole apolloonilise ja dionüüsilise alge dialektikal, vaid tõe ja vale, ehtsuse ja võltsituse, lihtlabase lihtsustatuse ja kurikavala demagoogia eristamisel – mispuhul pole kahtlustki, kumb pool valida:

Ja paljude sümmeetriate tõeline ilu
võitleb paljude sümmeetriate dogmaatilise igavusega
nagu paljude ebasümmeetriate ilus tõde
paljude ebasümmeetriate kohutava valelikkusega.

Kui sel pinnal üldse mingeid lahkarvamusi tekkida võiks, siis vaid võitlusviiside valiku või siis resignatsiooni lubatavuse asjus.

Ehkki vaielda niisiis polnud midagi, tegin siiski rekontra, s.t kirjutasin „Pantheonile” omakorda vastuluuletuse, mille kohta võiks öelda, et see viis kogu loo teisele pinnale. Luuletus, mis jäi meil omavahele ega ole säilinud (kui mitte ei peaks leiduma Aini järelejäänud paberite seas), kandis pealkirja „Paviljon” ja kiskus antiikse panteoniülevuse alla, vineerist kokku klopsitud koleda laadapaviljoni tasemele, mis tundus adekvaatsemalt vastavat me igapäevasele olmsele ja vaimsele keskkonnale. Kuhu kõrgretoorika ja vaimumõõkade tärin nagu suurt ei passiks. Eks selles – mis siin salata – olnudki juba midagi resignatsioonitaolist. Mäletan, kuidas Ain seda pala lugedes jäi äratuntavalt kurvaks ja ütles vaikselt, et „sul on vist õigus”.

Noh, siiski jätkus mõlemal vahelduva eduga veel jonni käepärastel viisidel edasi jännata – karastatud soomepoisil teadagi rohkem ja järjekindlamalt kui hellitatud noviitsil.

Mis kõik oleks võinud teistes oludes olla! Kui palju head tahet, energiat, eetost, närve kulus madistamiseks masendavate mageduste vastu…

Seal Elva koolisaalis peeti mõnusaid kõnesid, ametlikku kõledust ei olnud, oli kodusus. Pärastpoole, nagu see käib, tegeldi laudkonniti ja muutlikes konstellatsioonides omavaheliste asjadega, aujärjel istuv juubilar (muide, kas 90 on rangelt võttes juubel?) aga ei näinud seda pahaks panevat, vaatas ja muheles. Tema juures käidi ükshaaval privaatjuttu ajamas, nii minagi väheke. Suitsu ei teinud, tülli ei läinud.

Austusalune ei hakanud oma tänukõnes tunnustusi tüütult tagasi ajama, vist hoopis korrigeeris viisakalt mõnd faktoloogilist detaili. Puändiks oli aga parasvöötme suveõhku saadetud üleskutse: olgem eurooplased, aga saagem (või oli see jäägem?) ka asiaatideks. Oh see idamaisus, idamaisus ja tema salapärane… mis? Oma pärsiapärastes gaseelides nimetab laulik end Ain al-Qalb, mis tähendavat südame silma.