Wer den Dichter will verstehen,
Muß in Dichters Lande gehen.
Goethe

Nelikümmend aastat tagasi, Ain Kaalepi 60. sünnipäeva puhul ilmus Edasis 7. juunil 1986 mu arvustus tema vastsele kogule „Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi” (1986). Lugesin toonase artikli nüüd üle ja kirjutaksin sellele alla tänagi. Osutan seal, et Kaalep on ühtede kaante vahele koondanud tekste kolmes kategoorias: antiqua, romantica ning ipsissima – antiigiteemalised, romantilised ja pihtimuslikud luuletused.

Sellessamas kogus leiduv „Õnne piir”^[1] oli 1984. aastal esimesena pälvinud taastatud Juhan Liivi luuleauhinna. Miks mitte nüüd, Ain Kaalepi 100. sünnipäeva puhul vaadelda just seda teost?

Endiselt kehtivas jaotuses kuulub see rubriiki ipsissima, olles üldtoonilt pihtimuslik, intiimseid teemasid puudutav. Hinge protokoll, mille mu siinne analüüs lahti kirjutab, seletamaks niihästi inimese ja luuletaja Ain Kaalepi kui ka tema luuletuses kõneleva autori(kujundi, autori-mina) motiive.

44-realine tekst on üles ehitatud rapsoodiana (vanakreeka kirjanduses „kokkuõmmeldud laul”), kus Kaalepil vaheldub neli luuleliiki: eleegia – ballaad – idüll – hümn – eleegia.

Vaatleme teost nende liikide kaupa.

I. Eleegia (värsid 1–10)

Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniit.
Vaene haud, nüüd maaga tasa, seisis kord paar sammu siit.

Autor viibib surnuaial, kus lähestikku paiknevad graniidist hauamälestis ja kunagise (seisis kord) haua koht. Neis vastanduvad tähtsus ja vaesus, niisiis tähtsus kui rikkus ja vaesus kui tähtsusetus, tähtsus kui rikkuse kestvus ja vaesus kui unustatud tähtsusetus. Tüüpiline eleegia teema: surma võrdsustav paratamatus kõigile, aja kaduvus, kustuv mälestus.

Üksik laps, kes sinna maetud, vaikse nutu varal vaid
oskas jätta jumalaga õde, venda, vanemaid.

Aga siiski leidub keegi, kes pole vaest ega tähtsusetut unustanud – autor. Tema teab (kustkaudu?), et sinna kadunud hauda maeti üks laps. Lapsel oli perekond – õde, vend, vanemad. Ja ta suri õnnetult, vaikselt nuttes. Eleegia traditsioonilise teema kohaselt („ülekohtuselt vara katkenud elulõng”) jääb mulje, et laps oli oma õest ja vennast noorem.

Miks üksik laps? Tal olid ju õde, vend, vanemad? Sellepärast, et polnud perekonna hauaplatsi nagu tähtsatel rikastel, hauda pandi laps üksindusse. Miks see haud aga maaga tasa ning unustusse vajus? Kas tema perekond ei hoolinud? Kuhu nad kõik jäid?

Ja kes on see autor, kes toda hauda ja tema asukohta mäletab? Ilmselt keegi, kes pidi matustel viibima. Isa või ema vaevalt – laps paistab olevat maetud küllalt ammu, haudki kadunud, vanemad võivad ise juba surnud olla. Kes on siis luuletuses kõnelev autor? Küllap sugulane. Tal poleks ju muidu asja mäletada võõrast hauakohta. Ja küllalt eakas (kedagi muud mäletajat justkui enam pole).

Aga mispärast see laps oskas jätta jumalaga? Mis seal osata? Siia värsipositsiooni on luuletaja otsinud õiget sõna. Trohheus nõuab kahesilbilist. See ei saanud olla surijast lähtuv („tahtis”, „ihkas”, „proovis” jätta jumalaga tooks sisse uue teema). Kõige vähem häiribki oskas – sellel on ootamatuse tähendusnüanss („tema oskab alati üllatada”). Laps oskas ära surra, mängis justkui vingerpussi. Isa, ema, õde ja vend küll hoolitsesid, aga tema, näe, ikka oskas surra, perekonna pingutustele vaatamata. Aga kuhu see vastsündinust hoolinud perekond siis ikkagi jäi, miks nad haua hooletusse jätsid?

Naer jäi selgeks õppimata. Õde õppis küll, ma tean,
sest ta naerugi nii kaua, kuni elan, meeles pean.

Laps suri vaikselt nuttes, ei naernud kordagi. Õieti: ei jõudnud kordagi naerda, sest suri vastsündinult, kas mingisse sünnitraumasse või pärilikku haigusse.

Aga mida teeb siin õppima? Naerma õpivadainult näitlejad (lavanaer), laps nutab ja naerab loomulikult, ilma et keegi õpetaks. Siin tähendab õppima ilmselt suureks saamist üldse, esimeste kogemusteni jõudmist. Laps nendeni ei jõudnud. Siiski on õppima luuletajal esimene pähe tulnud, aga paraku küllalt kohmakas võimalus, mis läks kohe ka kirja. Oleks võinud arvestada „õppiva lapse” kõrvaltähenduse soovimatust haige maimukese puhul. Et ta suri ilma naermata, seda saanuks ka vähem häirivalt öelda: „Kordagi ei jõudnud naerda” vms. Õppimata!

Ja see kohmakus rändab edasi: Õde õppis küll. Muidugi ikka samas tähenduses, et õde kasvas suureks, aga õppimise kordudes tematiseerub naer ülemääraselt ja muutub vastu autori kavatsust naeruks mitte suureks kasvamise, vaid naeru enese tähenduses. Seda teemaks saanud naeru ütleb autor end mäletavat elu lõpuni (liide -gi tekitab vale lauserõhu).

Et autor hälbima hakkavat naeru-teemat arendada ei taha, siis teeb ta sellele kiire lõpu labase riimipaariga ma tean – meeles pean, mis sobib mingisse Schnulze’sse, mitte eleegiliselt-pidulikult alanud luuleteksti – põlistanud graniit, vaene haud…

Mujale on tema maetud. Temast mina maha jäin.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin.

Noorelt surnud lapse õde on samuti surnud, aga maetud mujale kui surnuaiale, millest jutt. Autor jäi temast maha. Mis asjaoludel? Kas too õde oli autori armastatu, kes ta hülgas? Või oli see autori enda õde, nii et noorelt surnud laps oli autori vend? Kas õde on samuti surnud (mina maha jäin)? Segane lugu. Kunstiliselt väheväärtuslik on teine värss tervikuna: ruumitäiteline kordus kaugel, kaugel; sakste suvelaulust pärit väljend eluteed ma käin (vrd „Mustlase elu”: Oo millal saaksin ma mustlasena / maailmas ringi veel rännata?… Ma mustlaskombel maailmas rändan / ja otsin õnne, kus asub see).

Kaks korda rõhutatud tema jätab mulje uue teema („õde”) algatusest, aga eksitab lugejat, osutudes kohmakaks valejäljeks, mis mitte kuhugi ei vii. Selle asemel tuleb eleegiline üldistus:

Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas, juured kinni surnuluis.

Kaugelt eluteelt naaseb autor oma mõtteis surnuaiale, kus kindlalt seisavad vahtrapuud. Sajand ei saa siin tähendada numbriga aastasadat (XIX/XX sajand), siin on mõeldud „ajastut” (nagu Voltaire’il le siècle de Louis XIV või venelastel век живи – век учись).

Luuletuse kõige ilusam värsipaar (9–10)! Pisut häirib rõhuta mis rõhulises positsioonis, aga see hälve on prosoodiliselt rõhulibistusega neutraliseeritav.

II. Ballaad (värsid 11–16)

Ema, tead, mul siiamaani see ei ole ununend,
et on sinna kalmistule maetud sinu väike vend.

Tõenäoliselt pöördub autor mõttes omaenda ema poole (sinavormis tead). Kas ema on surnud või elab kaugel, ei selgu, ja sellel pole tähtsust. Intiimne perekondlikkus tuleb luuletusse uue helistikuna. Ema väike vend (autori onu) võib ollagi luuletuse alguse vastsündinult surnud laps.

Mõttes satun vahel sinna, ainult mõttes: aeg on napp.
Näen siis, kuis graniiditahke ehtimas on kassitapp.

Lohakad, odavalt tehtud värsid, täidetud tarbetu kordusega (mõttes, ainult mõttes), klišeega (aeg on napp) ning ennustatava sundriimiga (kassitapp, pealegi ehtimas). Need read võinuksid välja jääda.

Näen ka puud, mis enda kaissu võtnud juurtega seal all
väikse poisi on, ja nutta enam vaja pole tal.

Haua kohale on juurdunud suur puu – ju siis peab matustest möödas olema õige mitu aastakümmet. Aga kui haud oli maaga tasa vajunud, siis saab puu kasvada vaid haua kõrval. Meetrumit teeniv sõnake ka muudab värsi protokolliks, kantseliitlikuks.

Nutt seostab tagantjärele veelgi selgemini, et too ema väike vend on luuletuse alguse laps. Aga mis mõttes tal enne oli vaja nutta? Laps ei nuta vajadusest. Ilmne riimisunduse tekitatud kohmakus (madalstiilis all – tal; samasugune kaissu). Ka need värsid võinuksid välja jääda, nad ei lisa uut esteetilist informatsiooni. Ballast.

III. Idüll (värsid 17–28)

Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin,
eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin.

Repriis: autor kordab, et käib oma eluteed kalmistutest kaugel.

Tead sa, ema, seda tunnet? See on nii teistmoodi muist.
Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist.

Pärast eelmist värsipaari teemal „mustlase elu” kõnetab autor taas arvatavalt omaenda ema. Intiimsust, isiklikkust rõhutab vahele kiilutud ma arvan. Ta pihib tunnet, mis valdas teda armunud olles ja liblikana armumängu mängides (Lexit Senge, / Tegksit Menge – juhuluuletus Heinrich Gösekeni pulmadeks 1638).

See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks
sinu. Mitte üksnes sinu! Äkki liblikaid on kaks.

Hingeliblikas – elu sümbol juba antiigis. Kaks liblikat – kaks kokkukuuluvat hinge ennastunustavas kirekeerises (kus kordused on omal kohal):

Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.
Üks teist laskub, teine tõuseb, kumb on kumb, ei tea te taas.

Eleegiast saab idüll:

Kõik on kerge: ülal pilved, ümber õhk, ja ristikhein
pilvedeni lõhnab lausa. Õnne piir on metsasein.

Järgneb modulatsioon mažoorist minoori.

Aga öö on päeva taga. Öös on teine õnne piir.
Öös on teised lõhnad. Raskelt vajub alla täiskuu kiir.

Päikselisel päeval on õnne piiriks metsasein, öö piiri kohta ütleb autor vaid, et see on teine, teistsugune (pimedas ei paista metski). Et jutt käib tegelikust ööst, seda rõhutab konkreetne kirjeldus (täiskuu kiir – täiskuu valgus mõjub tõesti raskelt).

Aga siit hargneb alaläviselt ka teema „piiritu öö kui lõputu surm”, mis annab luuletajale impulsi edasi minna hümnilisele osale „elu, armastan sind”.

IV. Hümn (värsid 29–36)

Kas on piir see, mis ei piira? Elu, ära jäta mind!
Kohutavalt mujal asub öise õnne tasapind.

Järgneb hümniline sinavormis pöördumine elu poole. Selline arendus pungub eelmisest teemast (inimelu õnne piiratus – piiramatu elu igatsus). Katkenud on seos liblikate-teemaga, mis jääb välja arendamata. Tasapind on „võõras sõna” (Bahtin), mis on end peale surunud riimisundusega (Koidula: mind – pind) ja muutub kõnekaks vaid juhul, kui lugeja teadvus peatub selle liitsõna esimesel osal tasa. Algav sekventsi vorm (sada – tuhat – miljon) tekitab kasvava meeleheite mulje.

Oled sada korda sada, mitte üks ja mitte kaks.
Elu helk ja surma sära kaovad ära sootumaks.

Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud,
kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud.

Oled miljon korda miljon, kuni õnnest nõrkenut
vapustab üks vahk, mis pole kumbki neist: ei naer, ei nutt.

Eleegiast hälbiv hümniline faustlik interluudium. Faust (August Sanga tõlkes):^[2]

Ma ihkan meeltemöllu, virgutavat raevu,
valusat naudingut ja armuvaevu.
Mu põu, mis püüdis teadmislätte poole,
nüüd enam mingi piina ees ei sulgu.
Kõik, mis on osaks antud inimsoole,
nüüd minu põue põletama tulgu,
et heast ja halvast osa saaks mu vaim,
et lähedaks saaks kõrgeim, madalaim,
et suudaks haarata mu Mina kõike seda
ja lõpuks – nagu seegi – hävineda.

Siit ei oska autor enam kuhugi edasi minna, ja tagasi ei saa – see võtaks hümnilt mõju. Peab jätma kajaruumi, mida markeerivad kaks punktiirjoont, „tühjad värsid”.

V. Eleegia (värsid 37–44)

Ema, tead, et ükskord tahan käia sellel kalmistul,
kaasa võetud see, kes mõistab, mida veel on öelda mul.

Ema, tead… Tead sa, ema… Ema, tead… Luuletus osutub aina ilmsemalt pöördumiseks ema poole, kes arvatavasti on autori enda ema. Autor tahab oma viimsed sõnad veel öelda kalmistul, kuhu on maetud ema vastsündinud noorem vend. Ta tahab need öelda kellelegi, kes neid mõistab. Aga kellele? Kas see, kes on juba olemas või alles in spe? Kellest käib jutt? Nüüd võiks eeldada, et järgneb vähemalt üks paarisvärss teemal „keegi”. Aga ei, õhku jääb seegi. Autor hakkab ekskursioonijuhiks:

Näitan temale graniiti, mis ei ole murenend,
ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on su vend.

Miks ta neid asju näitab? Miks tollele tundmatule (sellele, kes) peaks korda minema võõra ema noorelt surnud vend ja tolle kunagise haua asukoht? Autor võib vastata: „Mis see sinu asi on!” – aga nõnda lugejaga ei suhelda!

Paistab, et luuletaja ei teadnud isegi täpsemalt, mis keegi’st ta räägib, aga mingi tundeimpulss laskis tal luuletusse sisse tuua müstilise tundmatu, Nomen Nescio. Tolle kuju vägivaldset sissetulekut reedab veel ka kohmakas konstruktsioon kaasa võetud.

Ja siis mõne varjulise pingi juurde ma ta viin.
Siin ta istub siis ja mina panen pea ta sülle siin.

See keegi peab olema veel õige lähedane, kui talle pea sülle pannakse. Eleegiline helistik naaseb ärkamisaegse meloodiaga: panen pea ta sülle siin (vrd Koidula).

Ka siit ei ole enam kuhugi edasi minna. Järgneb kooda.

Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.

Autor võtab selleks teksti keskelt luuletuse kõige kunstilisemad värsid ja varieerib lõpetust (juured kinni surnuluis → õnne piir on õnnetuis).

Moralitee Õnne piir on õnnetuis kõlab efektselt nagu sentents, aga jätab õhku eelnevad kujundiarendused piiri teemal (metsasein, öö teine piir) ja laseb sõnamänguliselt endale peale suruda uue, non-sequitur-mõtte: et õnne väljaspool õnnetutki inimest ei ole olemas.

*

Kokkuvõtteks „Õnne piirist”.

Ain Kaalepi rapsoodia („kokkuõmbluse”) traagelniidid paistavad, vahelduvate teemade ühenduskohad on nõrgad – mis paneb luuletuse logisema. Näha on meetrumi ja riimi sundust (liigsed ja võõrad sõnad – „Desportes’i täidis”). Teemad ise jäävad arendamata, poolikuks. Kerkivad küsimused jäävad vastuseta.

Eleegilise komponendi võinuks vormistada iseseisvaks fragmendiks. Toimetajana teinuksin luuletajale ettepaneku anda sellele tekstile monoliitsem kuju:

Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas, juured kinni surnuluis.

Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniit.
Vaene haud, nüüd maaga tasa, seisis kord paar sammu siit.

Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud,
kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud.

Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.

Sellest piisanuks. Aga niisuguses variandis läheks kaotsi Kaalepile kui autorile omane rahvalik intiimsus, mis selles luuletuses on õnnetul kombel valatud kunstiliselt kõige nõrgematesse värssidesse, tekitades siiski burdoonina eleegilise põhimeeleolu. Ning just intiimsust ülendava kogumulje kaalukus ning eleegiline põhitoon („liivilik vaimsus”) õigustavad Juhan Liivi luuleauhinda sellele Ain Kaalepi rapsoodiale.

Ain Kaalep on eesti luule klassik olulisemal määral kui keegi teine-kolmas. Ja Goethe ütles: „Klassikaline teos olgu tervikuna mõistlik, aga üksikasjades ebamõistlik.” Selle kirjelduse kohaselt on Ain Kaalepi „Õnne piir” küll klassikaline luuletus.

---

^[1] Looming 1983, nr 5, lk 641–642. Esmatrükis on luuletus läbivalt esitatud kaksikvärssidena, raamatus „Kuldne Aphrodite” on neist autori tahte vastaselt saanud kaheksa nelikut ja kaks kuuikut.

^[2] Johann Wolfgang Goethe, Faust. Tlk August Sang. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 49.