Sain Ain Kaalepiga tuttavaks 1983. aasta lõpul. Õige kohe, kui olin Tartus õpinguid alustanud, värbas Enn Lillemets mu Noorte Autorite Koondisse, sest almanahh „Sõna” oli aasta varem avaldanud mõne mu tõlke. Ühel varatalvisel päeval ülikooli raamatukogus andis Lillemets mulle edasi sõnumi Ain Kaalepilt, et ma talle helistaksin. Kaalepit ma muidugi teadsin, olin oma teadliku elu jooksul lugenud tema arvustusi, esseesid, luuletusi, tõlkeid, poleemikat kultuuriajakirjanduses, kuulnud Kirjanike Liidu musta laega saalis üht ta loengut tõlketeooriast. Nõnda valisin ma telefoniputkas Lillemetsalt saadud numbri. Ain kutsus mind südamlikult Elvasse külla, et tuttavaks saada ja juttu ajada. Ta palus mul mõned tõlked kaasa võtta, nimetas rongiaegu ja hakkas juhatama, kuidas jõuda jaamast majani Tartu maantee 13: minna otse, pöörata vasakule, siis paremale… Aga kui juhtlõngad lõpuks kuidagi sassi keerdusid, raius ta Gordioni sõlme läbi: küsigu ma esimeselt vastutulijalt, kus elab Ain Kaalep, iga elvalane teab.

Täpselt nõnda ma ühel lumisel ja pakaselisel nädalavahetusel talitasingi. Tulin rongi pealt maha, läksin otse, keerasin kusagile – aga võib-olla liiga palju või vähe, liiga vara või hilja – ning hakkasin valitud tees kahtlema. Pöördusin esimese vastutulija poole, siis teise poole – kummalegi ei ütelnud nimi Ain Kaalep midagi… Tee luuletaja majja leidsin siiski suurema vaevata omal käel üles.

Soojaks köetud toas suurte raamaturiiulite vahel asus Ain kohe küsimusi esitama, justkui tulija tausta sondeerimiseks või proovilepanekuks: kas mulle istub kunstis rohkem joon või värv? kas ma tantsida oskan? Selgus, et meile mõlemale tundus joon – näiteks karikatuuride sirgeldamine – värvist jõukohasem. Oma tantsuoskustes polnud mul selgust, aga vähemalt tantsida mulle tollal meeldis. Nii joonistamis- kui ka tantsuoskust pidas Ain ilmselt kasulikeks eeldusteks luuletõlkijale, üht tervikutaju, teist rütmitunde seisukohalt. Ühe põneva kaasaegse luuletaja tõlgete kohta poetas ta, et too tantsib iga tõlgitavaga oma puntratantsu.

Ühest näpunäitest on hiljem palju abi olnud. Olin ettenäitamiseks kaasa võtnud tõlkevisandid paarist Robert Gravesi luuletusest, sealhulgas antoloogilisest palast „Interruption”. Tegu on mõistatusliku, võib-olla ilmasõja rindekogemusest ja saadud peapõrutusest lähtuva pildiga vaimumaastikust, millesse sekkub marsisaabaste vali müra, et seejärel mööduda. Luuletuse loogikale ma tollal eriti pihta ei saanud, võib-olla ei uskunudki selles mingi loogika olemasolu. Nõnda olin tõlkinud lihtsalt sõnu ja lauseid. Tõlget kommenteerides märkis Ain, et jäägu luuletus esimesel-teisel lugemisel kui tahes segaseks või hämaraks, tõlkimise käigus tuleks see enda jaoks kuidagi selgeks mõtelda, tekitada vaimusilmas ettekujutus, pilt selle mõttest. Sest segast segaseks tõlkides puudub vähimgi garantii, et tõlke segasus vastaks adekvaatselt originaali segasusele. Tolle Gravesi luuletuse – piisavalt selgeks mõtlemata – tõlge ilmus mul 1984. aasta augusti Loomingus pealkirjaga „Vahelesekkumine”. Selgemaks mõtestatud, nagu ka algsegasust korrastatud vormi taha varjav variant nägi trükivalgust „Väikeses inglise luule antoloogias” pealkirjaga „Katkestus”.

Hiljem olen taibanud, et loosung „tõlkimine on alati tõlgendamine” õigupoolest seda just tähendabki: tõlkija peaks originaali segasuse enda jaoks vähemalt kuidagi selgeks mõtestama. Segase tõlkimine segaseks – ilma vähemalt vahepealse katselise selguse faasita – jääb ebatäpsemaks ja ebaadekvaatsemaks kui segase tõlkimine selgeks. Ja teine õppetund oli see, et hämarkohtadest võib tõlke üle aidata korrastatud vorm – see annab segasusele vähemalt sekundaarse motiveeringu, õigustuse, miks üks sõna või silp asub tõlkes just seal, kus asub.

Tollele talveõhtule, mille lõpetuseks Ain mind hilise Tartu rongi peale saatis, järgnes tol akadeemilisel aastal kuni kevadeni veel kohtumisi ja jutuajamisi – enamasti juba suuremas seltskonnas, kes oli tulnud külla pigem Aini tütrele. Jututeemad olid laiad ja vahelduvad, mõne tähtsus jäi mulle toona palju kaugemaks ja udusemaks kui luule. Näiteks võis jutt minna riiklusele – kuidas peaksid demokraatlikus vabariigis olema korraldatud täidesaatva ja seadusandliku võimu suhted; kuhu peaks demokraatia tõmbama sallivuse piirid jms. Niisugused asjad tundusid mulle hoopis hämaramad ja eluvõõramad kui värsijalad ja riimid iganes. Hiljem, Põhiseaduse Assamblee aegadel leidis Ainis kogunenud ja olude sunnil alla surutud riigimehepotentsiaal tänuväärse rakenduse.

Valgustushumanismi ja vabameelsuse kõrval või all küdes Kaalepis pealetükkimatu usutunne. Võib-olla see aegamisi süvenes, aga võib-olla leidis seegi uuematel aegadel lihtsalt paremaid avaldumisvõimalusi. Kultuurimaailm tundis Aini salliva ja avarapilgulise erudiidina. Ta oli heatahtlik ja uudishimulik, tohutult suure tutvusringkonnaga, mis koosnes mitme põlvkonna ja eluala inimestest. Eeldus, et esimene vastutulija Elvas võiks osata tema juurde teed juhatada, polnud laest võetud. Ain suitsetas nagu korsten ja võttis napsu. Ta oli sariarmuja, kellele kohaldub Juri Lotmani kaunis understatement Puškini kohta: „Vale oleks arvata, et seltskonnaelu ja daamid ei kütkestanud teda.” Ain armastas visata kavalat nalja, tihti ka iseenda üle, mõnikord mängis sokraatiliselt ennastpisendavat rolli: „Vaid narr! Vaid luuletaja!” Siis aga võis toon vahetuda ja omandada catoliku kategoorilisuse. Heatahtlikule sallivusele otsekui vastu- või tasakaaluks sai kuulda apodiktilisi otsustusi: lüürika on kõige tähtsam kirjandusliik (seda mõtet kohtab siin-seal ka tema kirjutistes); vene kirjandus on tähtsuselt teisejärguline (Max Nordaul olnud õigus); inglastel-ameeriklastel tõelist kultuuri polegi; „eksistentsialism väljendab prantsuse kohvikuintelligendi absurditunnet pärast Saksa ohvitserilt vastu vahtimist saamist” jne. Põlvkonnaomaselt ennekõike saksakeelse kirjasõna tarbijana peegeldus ingliskeelne vaimuilm temas vastu ootamatute murdenurkade alt. Näiteks hindas ta kõrgelt koomilist ameeriklast Ogden Nashi – kes muidugi ongi hea marginaalne luuletaja. Aini (kuri)kuulus „Eesti rapsoodia” (1960) on oma riimidega vabavärsi laenanud just nimelt temalt.

Ain oli kindlameelne filosemiit – võib-olla Saksa okupatsiooni kogemuse mõjul. Kord sain Elva-Tartu rongis pealtkuulajana osa tema kirglikust antisemitismivastasest loengust ühele Tõravere füüsikule, kellel tundusid selles asjas olevat vastupidised vaated. Kaalepi internatsionalism oli läbimõeldud ja siiras. See väljendus sümpaatias Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia, Siberi, Aafrika ja Ameerika põlisrahvaste kultuuripürgimuste vastu. Ta kasutas ära tollal saadaval ametlikke võimalusi „vennasvabariikide” külastamiseks – tõlkis, sõlmis sidemeid, pidas kirjavahetust, armus. Aini reisijuttudest jäi mulje, et ta püüdis igal pool tutvust teha inimestega tänavalt, leida ühist keelt – tihti Vene võimu kirudes. Mulle soovitas ta – poolaasimisi – õppida nõukogude internatsionalismi lainel ära avaari keele alged, et tõlkida ohtralt autasustatud elavat klassikut Rassul Hamzatovit, keda ta isiklikult tundis („Aga tüdrukuid ei maksa Mahhatškalas pikemalt vahtima jääda!”), või läti keel, et tõlkida Rainist – „Lätlased kannaksid sind kätel!” Rahvuslikud eelarvamused, tšuktši naljadest rääkimata, pahandasid teda väga. See aga ei seganud rahvaste iseloomu kohta üldistuste tegemist. Ühel hilisemal korral läks meil jutt Andrei Platonovi jutustuse „Džan” peale. Mina olin seda kummalist teost lugenud justkui Kafka kohtumist Joseph Conradiga. Ain seevastu luges sealt välja või sinna sisse venelase üleoleva suhtumise turkmeeni nomaadidesse.

Samamoodi nagu eakaaslasest filoloogil Harald Rajametsal olid Kaalepil tugevad, läbimõeldud ja põlvkonnaomased veendumused värsi, stiili ja üldse heakeelsuse kohta. Neid väljendas ta küll jutuajamistes, küll teiste tekste toimetades, küll ajakirjanduslikes sõnavõttudes kuni elu lõpuni: kui üritada klassikalist vormi, tuleks see välja pidada puhtalt; teise- ja kolmandavälteliste sõnade riimimine on sallitav ainult süstemaatilises riimimängus (vastuväide, et välteerinevusega riim võiks olla eesti analoog inglise „silmariimidele”, nagu love – move, teda muidugi ei veennud), irdriimid võtnud sõjajärgses harimatuses võimust, sest neid oli kasutanud ainus toona lubatud hea Eesti-aegne luuletaja Juhan Sütiste. Luule tõlkimisel seisis Kaalep „homorütmia” printsiibi eest ning innustas avastama vältelise ja silbilise värsi võimalusi. Eksperimentaalseid tõlkeviise võis ta sallida, aga heaks ta neid ei kiitnud („Paul-Eerik on teinud Dylan Thomasest nõiasõnad”, „Jaan Kaplinski ei mõista vältelise heksameetri hinge”).

Kui Jaan Kaplinski ja Mati Hint hakkasid 1980-ndatel kritiseerima toonast palavikulist uudissõnade loomist, aga ka keeleuuendust üldiselt, asus Kaalep nii sõnaloomet kui ka Aavikut kaitsma. Oli ta ju ise leiutanud nii mõnegi uudissõna: hõber, pombe, seder jne. Laia kasutusse need ei läinud, aga näiteks Max Harnoon korjas mõne neist üles. Stiili või keelelise maitse pendel näib võnkuvat põlvkondliku dialektika rütmis: Aaviku või Orase keeleuuendus asendus August Sanga kõnekeelelähedusega, et asenduda Krossi ja Kaalepi eksperimentaalsusega, et asenduda Kaplinski kõnekeelelähedusega, et asenduda keeleuuenduse velmamisega 1980-ndate lõpu noorurite seas. Neis võngetes hakkas mulle sümpatiseerima pigem Sanga ja Kaplinski alalhoidlikkus. Aga Kaalepi lõimimine integratsiooni tähenduses oli sellegipoolest õnnelik välming ning filosoofiatermin sattumuslikkus kontingentsuse tähenduses sündis just ühisarutluses Ainiga Akadeemia toimetuses.

Luuletõlke laade ja Ain Kaalepi kohta nendes on kenasti iseloomustanud Hando Runnel „Peegelmaastikke” arvustades: „Kui Ants Orase tõlkestiil on kalduvusilt pidulik-puhev, Johannes Semperi oma tunduvalt asjalikum-ükskõiksem, August Sangal aga valdavalt usalduslik-leebe tooniga varjundatud ning ühtlustatud, on Ain Kaalepi „tõlkenäidete” hulgas nii üht, teist kui ka kolmandat.”^[1] Kaalepi tõlgete stiil on enamasti markeeritum ja lugeja jaoks nõudlikum kui Sanga malbe enesesalgamine.

Viimased põhjalikumad vestlused Ainiga jäid aega, kui ta valmistas ette tõlkekogumikku „66 Kurja lille” (2010). Aastatuhandevahetusel tekkinud Baudelaire’i buum oli äratanud ellu Kaalepi ammuse kiindumuse. Ta asus viimistlema oma vanu tõlkeid, tegi juurde mitukümmend uut, käis oma põhimõtete järgi üle August Sanga ja minu tõlked. Kuna raamat ilmus õnnetul kombel nii, et üksiktekstide tõlkijad pole selles kusagil tuvastatavad, olgu selgitatud, et August Sang on selles üheteistkümne luuletuse tõlkija: „Vaenlane” (lk 25), „Öökullid” (52), „Spliin / *Porikuu võimu all …” (54), „Spliin / *Mu mälestuste last…” (55), „Kell” (58), „Maastik” (61), „Hämarus” (66), „Veini hing” (75), „Beatrice” (80), „Vampiiri metamorfoosid” (116), „Kuristik” (124). Minu tõlkeid on viis: „Palkon” (40), „Õhtu harmoonia” (42), „Armastades valet” (71), „Lethe” (105) ja „Epigraaf keelatud raamatule” (122). Aini soovitatud ja enamasti vastuvõetud revideerimisettepanekud puudutasid siin-seal prosoodiat ning peaasjalikult erivältelisi riime. Neist paar tükki (leida – ei peida; minge – hinge) olen ma koondkogus „Gladioolid” (2018) omakorda taastanud. „Palkoni” poolvärsi „Que ton sein m’était doux!” olin ma tõlkinud „Oli pehme su rind”; Ain soovitas „Oli sulnis su rind” põhjendusega, et pehmeks minevat naiste rinnad alles küpsemas eas. Tema ekspertteadmisi vaidlustamata jäin enda juurde, sest keelenduses pigem kaplinskilasena olen püüdnud oma sõnavarast aavikismi sulnis tõrjuda.

*

Ain Kaalep oli kütkestav, väga paljudele tähtis ja kallis isiksus. („Paljuke siis mul tuttavaid inimesi ongi: / võib-olla tuhat, võib-olla ka rohkem.”^[2]) Aga lõppude lõpuks – kui üht romantikut parafraseerida – on see, mis jääb, luule. Tema looming on koondatud kuuesajaleheküljelisse kogusse „Muusad ja maastikud” (2008, kus kahjuks palju trükivigu). Kirjanduslugudes on Kaalepi luulele fikseeritud oma kindel, n-ö kirjandusprotsessiline koht: sula, vabavärsivaidlused, tee ettevalmistamine 1960-ndate luuleuuendusele. Aga nagu armsate luuletajate puhul tihti, on mind saatnud tunne, et Ain Kaalepi luulet ei hinnata piisavalt või kui hinnataksegi, siis kuidagi valesti, valede asjade pärast.

Olen oma arusaamist Kaalepi loomingust püüdnud avada kahel-kolmel korral: tema 70. ja 80. sünnipäeva puhul peetud ettekannetest tõukuvas artiklis „Mis on klassik?”^[3] ning 90. sünnipäeva puhul essees „Ain Kaalepi seitse luuletust”.^[4] Ain oli noorena varaküps, aga samas aeglane areneja. Tema looming jõudis tippu alles 1970.–1980. aastatel. Kaalepi varasemat luulet on peetud ühtaegu liiga lihtsaks (proosapäraselt ja otseütlevalt didaktiliseks) ja liiga keeruliseks (lugejalt värsitehnilisi ja kultuuriloolisi eelteadmisi nõudvaks). Mitmes enesemääratluses paigutas ta ennast vastandustes klassikaline/romantiline ning apollooniline/dionüüsiline esimesele poolele. Ta ongi kui just mitte ainus, siis vähemalt kõige eneseteadlikum ja puhtakujulisem klassitsist eesti luules – poeet, kes mitte ainult ei kasuta antiikmõõte, vaid ka antiigiainest. Klassikut ehk klassitsisti iseloomustab ka see, et tal on juba enne kirjutama asumist olemas valmispilt sellest, mida ta ütlema hakkab. Kunst seisneb sellele mõttele või pildile elegantse, harmoonilise ja meeldejääva sõnastuse andmises. Seetõttu on arusaadav, miks luuletõlkija vaim peakski olema pigem klassitsistlikku laadi. Seevastu mitteklassik, kes ei tarvitse tingimata romantik olla – nagu näitab Erich Auerbachi kuulus analüüs hertsog Saint-Simoni memuaaridest –, ei tea sulge paberile pannes veel ette, kuhu tema mõte ja selle väljendus lõpuks välja jõuab.

Ain Kaalepi luule puhul on märgitud ühtaegu selle mõistuslikkust (vastandina tundelisusele) ja mõistatuslikkust. Ilmar Vene rõhutab oma terases essees „Maailmatajust” Kaalepi luule puhul määravana hoopis selle meelelist külge ning lisab: „Jääb ju igasugune ülemõistuslikkus talle juba olemuslikult võõraks [—].”^[5] Minu meelest on Kaalep niihästi meeleline kui ka müstiline, ülemõistuslik luuletaja. Intellektuaalsus, ideed ja didaktika kuuluvad selle meelelise pealispinna juurde. Selline meelelisus käib kokku nähtumuste ja pealispindade jumala Apolloni teenimisega – olgugi et füüsiliselt meenutas Ain pigem saatürit või sileeni. Kaalepi apolloonilisust tõendab kogu tema loomingut läbiv maastiku kujund. On ju maastik üks suur näivus, kurruline pealispind – mille alla või taha üritavad tungida Dionysos, Antaios ja muud sopaheerosed.

Paul Valéry – luuletaja, keda Ain veel ühes hilises intervjuus esile tõstis („Ütleksin kartlikult, et kaotsi minemas on see suund, mida võib lihtsustavalt nimetada neoklassitsismiks – täpsed elamused ranges vormis. Seda suunda, mille parim esindaja on Paul Valéry, olen üritanud kirjutada ka mina.”^[6]) – on aforistlikult märkinud, et romantikust, kes on oma kunsti selgeks õppinud, saab klassik. Ain Kaalepi puhul on tegu millegi vastupidisega: ajapikku hakkas klassitsist Kaalep üha enam tungima läbi nähtumuste ja ajalikkuse loori ning muutus oma ööpiltides, surmaaimustes ja ilmutuslikes sissevaadetes romantikuks.

Ümber luulendatud ülemõistuslikud, ajatud, müstilised kogemused moodustavad Kaalepi luule tuuma. Sellise kogemuse algkuju kirjeldab üks Aini mälestuslik proosapala „Avatusest” 1977. aastast:^[7]

Väike poiss tuleb rongilt.
Sellelt rongilt ei teatud teda oodata. Sellel päeval pidi ta küll linnast saabuma, aga kes siis arvas, et juba nii vara. Sellest pole ju ka midagi. Ta on kuueaastane, äsja lõpetanud esimese klassi, niisiis päris iseseisev inimene. Ja pole jaamast koju kilomeetritki maad.
On kevad. Päike paistab. Kõik haljendab ja õitseb.
Äkki on kõik avatud.
Mitte see pole tähtis, et väike poiss teab taimede nimesid. Tähtis on see, et äkki ei näe ta enam liike, vaid iga taime üksikult.
Kunagi hiljem ei ole ta osanud seletada, kuidas ta kõndis maad, mis oli lühem kilomeetrist, kauem kui kaks tundi.
[—]
Midagi sai nende paari tunni jooksul valmis.

Seda müstilist kogemust, milles ajalikkusesse tungib ajatus, üldisesse üksik, hetke igavik ja chronos’esse kairos, Ain oma luules otsiski ja sageli ka leidis. Võib-olla selle otsingud ajendasid teda reisima ning kirjutama pealtnäha turistlikke luuletusi, mis pinnapealsel lugemisel võivad paista nagu värss-Baedeker – kultuurijuhid Samarkandi, Jaltasse, Siberisse, Thbilisisse, Jerevani, Vilniusse, Weimari, Havannasse. Eksootikalembese rännumehe pealisrüü all leiavad tegelikult sageli väljenduse kõige ajatumad ja ruumitumad, üldinimlikud eksistentsiaalsed ja kultuurifilosoofilised äratundmised.

Samamoodi nagu eksootilise temaatika loor, võib müstilisi või ülemõistuslikke kogemusi enda alla peita ka Kaalepi luuletuste ülirafineeritud vorm, riimimängud või stroofikujud, mis esialgu tõmbavad endale kogu lugeja tähelepanu. Oma Loomingu essees lähtusin ühest Gottfried Benni mõttekäigust, mida Kaalep ise oli Jaan Krossi luulele rakendanud: „Lüürika olemusse kuulub ka üks luuletajate traagiline kogemus iseenese kohta: ükski meie aja suurimategi lüürikute seast ei ole meile jätnud rohkem kui kuus kuni kaheksa täiuslikku luuletust”, ning valisin „Muusadest ja maastikest” välja seitse pala, mis on „eneseküllased, iseendast säravad, täis püsivat veetlust”: „Hardus”, „Kask”, „Prooimion”, „Keila eleegia”, „Õnne piir”, „Metsvint” ja „*Kõnelda seks, et vaieldamatult”. Selle seitsme analüüsi katse näitas klassik Kaalepit hoopis ekstaasi, joovastuse ja eneseminetuse laulikuna.

Minu valikut vaidlustamata ütles aga Ain omavahel, et neile seitsmele lisaks ta tingimata kaheksandana luuletuse „Rõõmusõnum” (1991), mis tema koondkogu lõpetab. See viiesilbiliste liitriimidega seitsmestroofiline hümn on jällegi seesugune teos, mis pealispindsel lugemisel jääb meelde vormimänguna. Pealispinna efekt on petlik ja varjutab sügavamat ilmutust. Vormitrikk – sarnaselt paljude reisiluuletuste ainega – on jällegi kõigest ettekääne või katterüü:

Eesriie kärises templis.
Kärise, kärise vale.
Ilmuta ennast, tõde,
hingele värisevale.

Siin hilisluuletuses jätab Kaalep eesriiete jumala Apolloni maha, et kuulutada kristlikku rõõmusõnumit, mida mõistatuslik teade Paani surmast oli kunagi juba ette aimanud.

---

^[1] Hando Runnel, Luuletõlked Ain Kaalepi moodi. Looming 1977, nr 9, lk 1575.

^[2] „Tundmatutele inimestele”. Rmt: Ain Kaalep, Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 76.

^[3] Märt Väljataga, Mis on klassik? Vikerkaar 2008, nr 12, lk 36–42.

^[4] Märt Väljataga, Ain Kaalepi seitse luuletust. Looming 2016, nr 6, lk 847–855.

^[5] Ilmar Vene, Maailmatajust. Looming 1987, nr 2, lk 236.

^[6] Anari Koppel, Ain Kaalep ja suured luuletajad. Eesti Päevaleht 2. V 2005.

^[7] Ain Kaalep, Avatusest. Looming 1977, nr 4, lk 689.