Tiit Aleksejev on viinud iseenda ja oma lugejad Esimesse ristisõtta; kirjutamise protsess on veninud pikale ja läinud keerulisemaks nagu ristiretk kunagi. Ajaloosari, kuhu kuuluvad romaanid „Palveränd”, „Kindel linn” ja „Müürideta aed”, on saanud neljanda osa „Taevaminejad”, aga Jeruusalemm ei paista ikka veel taevarannal. Kuid meil on nüüd nelja romaani jagu ühe ristiretkelise köitvat, täiesti usutavat ja paljudes suundades hõngavat ajakujutust.
On muidugi omaette küsimus, miks tänapäeva inimene, eurooplane, eestlane kirjutab ristiretkedest – ajast ja nähtusest, mida võib meie ajas kergesti veidraks pidada ja mida paljud haritud inimesed ikka meenutavad, kui on vaja näidata kiriku paturegistrit ja halba mõju inimkonnale. Samas köidavad meid just seesugused põnevad ajaloosündmused või terved perioodid, mis äratavad imestust või kummastust. Esimene reaktsioon võib olla moraalne pahameel: mispärast ometi? Kuidas nad võisid, kuidas nad suutsid ja veel õigustasid oma tegusid? Arvan, et ristiretkedest on – peale nõiajahtide ja -protsesside – kirjutatud suhteliselt rohkem kui paljudest muudest ajalooperioodidest.
Niisugused perioodid on muidugi väljakutse ja ahvatlus nii akadeemilisele ajaloolasele kui ka ajaloolise romaani kirjutajale. Viimasel on teadlasega võrreldes lisaks kirjaniku vabadus, kujutleja õigus ja loo jutustaja kohustus, võimalus tuua esile ka seesuguseid seletusi, mida teadusmaailmas ei tohi dokumenteerimata esitada.
Romaani kirjutades tuleb mõistagi koguda põhiteadmisi nii ajajärgu vaimsest õhustikust, maailmapildist kui ka igapäevasest elust. Ja siis kasutada kirjaniku võlujõudu, kujutleda ja paigutada sinna kuhugi iseennast. Ja sellest jutustada, seda kujutada.
On palju kriitilisi hääli, mis ütlevad, et ajalooline romaan on ilmtingimata projektsioon meie ajast, meie oletustest ja meie eelarvamustest ja et ehtsat ajaloolist elutunnetust ei ole mitte kuidagi võimalik saavutada. Tõesti, ei olegi võimalik, sest me loeme ka omaaegseid allikaid, nagu keskaja ballaade või Islandi saagasid, tänapäeva silmadega. Mäletan muide ise, kui lugesin noore üliõpilasena esimest korda islandi „Njalli saagat” ingliskeelses tõlkes ja panin imeks saagas aset leidvate veritasude rohkust. Mu esimene reaktsioon oli, et kõik nad on psühhopaadid ja mõrvarid, kuidas see ometi võimalik on. Aga kui tõsiasjad kokku panna, hakkad aimama, et saagade ajastu hõimuühiskond oli inimese ainus ja igakülgne kaitse, kuna ei olnud olemas riiklikke struktuure, politseist rääkimata. Suguvõsa au oli midagi niisugust, mida tuli pidada kallimaks kui oma silmatera. Suguvõsa au kinnitab, et meie oleme korralikud inimesed, meiega tasub lepinguid teha, aga kindlasti ei tasu meile kallale karata. Suguvõsa au oli hõimuühiskonna inimesele see ühiskondlik kaitsevõrk, mida meie peame enesestmõistetavaks, pikemalt sellele mõtlemata. Ja mille nimel võis oma elugi ohtu seada, sest ohverdati end ju oma lähedaste kindlustunde nimel.
Kujutlusvõime ja oskus tõsiasjade toel minevikku sisse elada – Aleksejevil on see olemas ja ta ise on arutlenud mäletamise raskuste ja mälu selektiivsuse üle, seda väga vargsi, peenetundeliselt, suurt numbrit tegemata. Mida me mäletame, kuidas mäletame ja kuidas seda mäletamist veel tõlgitseme ja seletame. Palverännu-sarjas on mäletamisel suur kaal, sest loo peategelane ja jutustaja Dieter on vanast peast Provence’i kloostris kärneriks. Teiste sõnadega, lugeja teab algusest peale, et Dieter jääb ristiretkel ellu, jõuab lõpuks Provence’i ning kogu lugu on Dieteri meenutus ja tõlgendus, niisiis on ka võimalus, et jutustaja ei jutusta päris kõike ja esitab toimunust oma versiooni. Teadmine, et vanast Dieterist saab lõpuks kloostri kärner, toob – vähemalt minu lugemiskogemuse põhjal – jutustusse rahu ja hingamisruumi ning selgitab ka jutustaja mõningaid valikuid.
Ristisõjad olid, nagu öeldud, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloos kummaline aeg. Minu arvates ei ole nende seletamine ühe-kahe lihtsa põhjusega võimalik. Kõigepealt on Palestiina ja seda ümbritsevad alad ristiusu sünnipaik ja kristliku maailma esimesi maid, mille muhamedlased hilisematel sajanditel vallutasid. Meie kõige pühamad maad ja paigad, millest iga kristlane oli vähemasti midagi kuulnud, olid nüüd Teiste valduses. Muhamedlaste valduses, keda nimetati sageli paganateks ja keda ristisõdijate propagandas kujutatakse polüteistidena. Kuigi traditsioonilise teoloogia vaatenurgast on muhamedlased rohkem ketserid kui paganad, võrsub islam sellestsamast Abrahami-kontiinumist, kust ristiusu eri versioonid.
Ametlikuks õigustuseks toodi sageli ida kristlaste kaitsmine islamiohu vastu, kuid ladina rahvad olid aastasadu võõrastanud kreeklasi niihästi igapäevaelu kui ka kultuuri ja usu tasandil. Kreeklasi peeti ebausaldusväärseteks ja ketserlikeks, sest nad ei tunnistanud kogu kristlaskonna juhina Rooma paavsti. Ehk siis Rooma piiskoppi, nagu oleks ütelnud õige kreeklane. Asja tegi muidugi keeruliseks ka see, et oldi varem Bütsantsi keisrile kuulunud maadel ja sõltuti vahel basileuse ehk keisri toest.
Ristisõdade puhul oli küsimus ennekõike võõra ohu tõrjumises, vanade kristlike maade tagasivallutamises. Ja muidugi nähti siin ka võimalusi kaubandussidemete edendamiseks ning üksikud rüütlid arvestasid sellega, et tagasi vallutatud maade valitsemiseks ja kaitsmiseks vajatakse nii rüütleid kui ka sõjamehi. Teiste sõnadega – oli loota kasulikke läänistusi, kui kõik hästi läheb. Tuleb meeles pidada, et vana germaani sõdurieetos oli veel jõus. Euroopas kestis sügav läänistuste ja hõimuühiskonna aeg.
Aleksejev kujutab oma peategelase, endale oma langenud õpetaja nime võtnud Dieteri silmade läbi prantsuskeelsete kirjut jõuku, mille kõige kõvema tuumiku moodustavad frangid ja normannid ehk germaani vallutajate järglased. Igal maakonnal või piirkonnal oli oma patroon, kaitsja. Ristiretked pakkusid rüütlite noorematele poegadele võimaluse rikastuda, vähemasti läänistamise lootusi. Kuid ilma vaimse õhutuseta ei oleks pelk maadevallutus olnud piisavaks innustuseks, et rännata Vahemere idaotsa, enam-vähem maailma teise serva, kui lähtuti kas või Prantsusmaalt. Aleksejev ütleb intervjuus, et on tähele pannud, kuidas Veneetsia ja Genova kaupmeeste kõnepruuk ja ristiretkede motivatsioon oli rõhutatult kristlik. Kaubanduslikku edu tunnistati muidugi suurepäraseks kõrvaltuluks, kuid peapõhjus oli püha maa kristlastele tagasivallutamine ja palverännuteede julgestamine.
Minekuõhin oli puudutanud ka alamaid rahvakihte ja „Taevaminejates” saab Dieterist tafuuride ehk lihtrahva jalaväe juht. Tafuuride vaatevinkel oli natuke isesugune, nad võtsid heameelega kuulda jutlustajaid, kes tulid väljastpoolt kiriku hierarhiat. Nii lahinguväljal kui ka ideoloogia tasandil olid nad sõjaväele kui tervikule hädavajalikuks toeks, aga samas ka ohuks aadlike ja hierarhilise vaimulikkonna ülemvõimule. Mõnes mõttes peegeldab nende kaasasolek kogu keskaegse ühiskonna pingeid. Ka ilma ristiretkedeta puhkes keskajal ridamisi talupoegade mässe ja natuke tagasihoidlikumalt veel uusaja alguseski. „Taevaminejates” antakse mõista, et tafuuride ränd jätkub, kuid kõik ei ole nende kaasasolekust ühtviisi vaimustatud.
Kannupoisi ja kilbikandjana alustanud Dieter areneb ristiretke jooksul vapraks ja otsustavaks juhiks ja taktikuks, mitte ilma põhjuseta ei vali tafuurid teda oma juhiks. Dieter on palju rohkem kui lihtsalt sõdur, ta on kroonik, jutuvestja, aga ta on ka kogeja ja mõtleja. Ta näeb unenägusid ja nägemusi, tulenegu need siis tema vaimsest mõõtmest või tema sünnikoha, Põhja soomaade tunderikkusest. Sest nüüd ei olda ju lihtsalt sõjakäigul või vallutusretkel, see on ristiretk, see on palveränd, rännak pühadesse paikadesse. Tänapäeva ilmalikustunud inimesele on mõte ususõdurist võõras, kuid me võime ju katsuda ennast panna Dieteri olukorda. Vahest on tema hingesugulased tänapäeval vabatahtlikud Ukrainas, kes võitlevad ja seavad end ohtu õigeks peetava asja nimel? Lahingus või muidu eluohtlikus seisukorras olemine on inimesele äärmuslik kogemus, meeled keskenduvad viimseni. See võib olla paljudele traumaatiline, kuid niisama hästi ka ekstaatiline ehk olemasolu tavapiire ületav kogemus, meenutades selles mõttes usulist vaimustust.
Vaimulikud rüütliordud moodustati kahe eesmärgi ja elamisviisi, sõduri ja vaimuliku heitluse ühendamiseks. Nähtus on tuntud ka teistes kultuurides, Jaapani traditsioonis võis vanaks jäänud sõdur pea paljaks ajada ja end mõtisklustele pühendada. Igatahes nõuavad mõlemad rollid suurt loobumust ja enesedistsipliini.
Dieteri elus on ka romantikat: armumine aadlisoost leske Maria de Toulouse’i ja hiljem komplekssem suhe kreeklanna Helenaga. Maria on Dieteri suur armastus. Teda igatseb Dieter surma piiri tahagi. Ka armumist on võrreldud ekstaasi või vähemasti mingisuguse vaimustusega, vaimse joovastuse ja füüsilise ohu kõrval on see kolmas tee ekstaasini. Ka täitumata või kaotatud armastus võib olla usulise igatsuse, taevaigatsuse moodi seisund, mis kirjeldab samuti palveränduri pikka teed lootuste sihtkoha poole, rännakut, kus vanad asjad jäävad samm-sammult seljataha, et midagi uut asemele tuleks, et teekonnal tühjaks saanuna võiks jõuda eesmärgile, kus alistuda pühadusele. Umbes niisugune võiks olla palveränduri kogemus, ka lugeja saab sellest mingi aimuse.
Aleksejevi romaanisari on jõudnud juba neljanda osani ja Jeruusalemma ei paista ikka veel taevarannal. Vahest on palverännul kõige olulisem teeleminek ja teel olemine, eesmärgi poole pürgimine on tähtsam kui päralejõudmine. Igatsuses, püüdluses, pürgimuses on juba olemas püha puudutus.
Selle tundmuse vahendamine koos kogu ajakujutuse ja sündmuste keerdkäikudega on Aleksejevi palverännusarjal meisterlikult õnnestunud.
Soome keelest PIRET SALURI
Tapio Koivukari (snd 1959) on soome kirjanik ja tõlkija, teoloogiamagister ja ajalooliste romaanide autor. Eesti keeles on ilmunud tema romaan „Põletatud mehe tütar” („Poltetun miehen tytär”, tlk Piret Saluri, 2025). Tiit Aleksejevi ajaloosarja romaanid on soome keelde tõlkinud Hannu Oittinen („Pyhiinvaellus”, 2013; „Väkevä kaupunki”, 2015; „Puutarha vailla muureja”, 2023; „Taivastiellä”, 2025).
Lisa kommentaar