PIRET SALURI: Kas on mõni eriline aeg ajaloos või sündmus, mis sunnib kirjutama? Kuidas see sündmus, aine, autori käes ise elama hakkab?

TIIT ALEKSEJEV: Teatud ajastute või sündmuste puhul näib kehtivat äratundmine. Sama võib juhtuda ka ruumis. Oleme võõras paigas, aga tunne on kodune. Omaette küsimus on, millel säärane ruumilis-ajaline äratundmine põhineb. Kellegi lugudel, päritud mälul või varasematel eludel? Teinekord võib autor omaenda loo minevikust üles leida.

Näitena võib tuua Wallace Breemi või Alfred Duggani loomingu. Mõlemad olid sõjas olnud ja näinud Briti impeeriumi kokkuvarisemist. Nad kirjutasid ajaloolisi romaane Rooma impeeriumi murenemisest ja tabasid tooni, sest lood põhinesid läbielatul, ei olnud vaja välja mõelda.

Ismail Kadare ja Vera Mutafčieva kirjutasid lugusid Osmani impeeriumist, ammutades ainest XX sajandi Albaaniast ja Bulgaariast. Kross ja Traat kirjutasid Vene tsaaririigist. Seda kõike võiks kokku võtta nii, et kui autor kirjutab millestki, mis on tema endaga juhtunud, on õnnestumine tõenäolisem kui siis, kui ta loo lihtsalt välja mõtleb. Siis võibki aset leida see ainese elustumine, millele sa küsimuses viitad.

Mina ise ei ole sõdinud, olen ainult sõjapiirkondades viibinud. Aga mu lugudes on inimtüübid, kellega olen oma Lähis-Ida reisidel kokku puutunud. Oriendis muutuvad asjad aeglaselt ja teinekord ei muutu üldse.

P. S.: Kuidas saavutab autor veenvuse? Kas see on vajalik? Ajaloo võib ju ka välja mõelda.

T. A.: Kõike võib välja mõelda, aga olen täheldanud, et kui üritada ajaloolises tõepäras püsida, siis sünnib usutavam lugu. Siin on teatav paradoks, sest minevikku ei ole võimalik lõpuni taastada, selles olen ma veendunud. Aga kui püüda ajastut mõista, sellesse siseneda, siis saab parema tulemuse.

Võib üles korjata kõiksugu detaile, mis vaikselt usutavust ehitavad. Kirjutan praegu lugu, mille tegevus toimub XII sajandi Bütsantsis, ja selles loos on olulisel kohal kaitsemaagia. Mulle tundub, et kui omaaegsed riitused, palved ja kombed välja otsida, selle asemel et neid välja mõelda või mõnest teisest ajastust üle võtta, saab tekst tugevam.

See kõik seostub müüris oleva värava lahtilükkamisega: lükkad lahti ja saad sisse. Kui lähed kergemat teed, siis ei saa. Aga võib-olla leiad midagi muud. Mõnel autoril on õnnestunud end sõna otseses mõttes ajastusse kohale viia, aga võimalik, et sellegi taga on n-ö sisselugemine. Pingutad ja leiad sujuvuse, ja sellest hetkest on kõik loomulik.

P. S.: Sinu ajaloosari eeldab, et lugeja tunneks ristiusu lugu. Eesti koolides seda ei õpetata. Kas üldse peaks mõtlema lugejale – saab ta aru või ei saagi?

T. A.: Ristiusu lugu, eriti lunastuslugu, on üks maailmakirjanduse võimsamaid, kui mitte kõige võimsam. Sellega on võrreldav ainult sõtta läinud valitseja tagasitulek kerjusena ja oma valduste tagasivõitmine. Või see teine käik, kus surelik läheb surmavalda oma armsamat otsima.

Nüüd võib küsida, et kui üks niisugune süžee on nii võimas, siis kas üldse peabki seda õpetama. Igal inimesel tuleb korra põhjas ära käia ja kui õnneks läheb, tulla teistsugusena üles tagasi. See ongi lunastusloo keskne sõnum ja võimalik, et nende teiste lugude sõnum samuti.

Mis lugejasse puutub, siis tuleb tema peale loomulikult mõelda, aga pigem selles võtmes, et kas sul on talle midagi öelda.

P. S.: Kuidas on võimalik kirjutada üsnagi teisest kultuurist? Tapio Koivukari romaani „Põletatud mehe tütar” tõlkides tundsin Islandi maavaimude kätt ja istusin kuristiku serval, kus algab Euroopa. Kas ka see on ajaloolise romaani ülesanne – viia lugeja tagasi sadu, isegi tuhandeid aastaid ja talle ette kirjutada, kuidas ta end seal tunneb?

T. A.: Ma usun, et ajaloolise romaani ülesanne on näidata, et maailm oli kunagi teistsugune, aga mitte ilmtingimata primitiivsem. Selle arusaamaga on tänapäeval üha raskem harjuda, sest alles kolm aastat tagasi oli tehisintellekt algelisem, e-kaubandus aeglasem, ja kui sealt veel pool sajandit tagasi mõelda, siis võib tänapäeva inimestele tunduda, et tol ajal istutigi kuristiku serval ja suheldi maavaimudega.

Mul oli paarkümmend aastat tagasi omapärane äratundmine ühes Lähis-Ida hellenistlikus linnas, mis oli liiva alt välja kaevatud. Vaatasin tänavasillutist ja sain aru, et kalle oli tehtud nii, et vihmavesi ära voolaks. Ja et Tallinna tänaval, kus ma elan, ei ole selle planeerimistasemeni veel jõutud.

Võib-olla ongi ajaloolise romaani autori ülesanne viia lugeja kuhugi kohale, aga mitte talle ette kirjutades, vaid teda vabaks lastes. Nii hästi, kui parajasti välja tuleb. Koivukari „Põletatud mehe tütres” on lugeja kohalejuhatamine suurepäraselt õnnestunud. Tundsin samuti nende Islandi olendite kätt, kellele sa oma küsimuses viitad; et nad on kohal ja et nendega tuleb arvestada.

Mul on sarnast äratundmist esinenud Bekaa orus ja Kreetal, olen tajunud, et vanad jumalad ei ole kuhugi kadunud. Koivukari on Islandil elanud ja tal on olnud aega, et kõiki neid võnkeid tähele panna ja endast läbi lasta. Ainuüksi Islandi kirjelduste pärast tasub „Põletatud mehe tütart” lugeda.

P. S.: Kas ajaloolise romaani autor peab kirjutama tõtt?

T. A.: „Mis on tõde?” küsis prokuraator. Tegelikult me ei tea, mida Pilatus küsis, sest roomlaste kohtuistungid ei olnud avalikud ja kindlasti ei olnud sinna oodatud Galilea kalurid ja maaharijad.

Mis annabki võtme su küsimusele vastamiseks: me ei pruugi teada, mis ühel või teisel ajaloolisel hetkel täpselt aset leidis, aga me oleme võimelised valet ära tundma. Seega me teame, mis see „tõde” on, või oleme sellele teadmisele lähedal.

Me loeme mõnd romaani ja läheme kirjutatuga kaasa või ei lähe, kui tajume, et midagi on valesti. Samas on romaane, kus ajalooline tõde pole üldse oluline – näiteks Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”. Vaevalt, et Leemet ja tema vanaisa selga kinnitatud tiibadega raudmeeste kohal ringi tiirutasid, aga sellest hoolimata on lugu neetult haarav ja mingil juhul ei taha lugemist pooleli jätta.

„Ussisõnad” ei olegi ajalooline romaan, pigem on selles teoses midagi müütilist, müüt eestlaste aja loost, kui nii võib öelda. Ajaloolise romaani autor peaks aga tõde silmas pidama, nii nagu kuhugi teel olles sihti silmas peetakse. Siin on nüüd järgmine vastuolu, sest ajaloolise romaani autor ei saa olla nii naiivne või nii upsakas, et olla kindel oma kirjutatu täielikus tõele vastavuses. Aga ta peab sihti silmas pidama ega tohi teadlikult valetada. Vastasel juhul on tegu fantaasiakirjandusega. Võiks ju öelda, et mis seal siis vahet. Definitsiooni küsimus. Aga ei ole nii. Ajalooline romaan on midagi selgepiirilist.

P. S.: Stiil. Keel. Hääl. Kuidas neid leida?

T. A.: Siin puudutad sa põhiküsimust. Peab olema lugu ja midagi öelda, aga kuidas öeldakse – see võib osutuda neist kahest määravamaks.

Võtame näiteks Aino Kallase ajaloolised novellid, mille mõju eesti ajalooromaanile on olnud määratu. Alates hetkest, mil Kallas leiab oma jutustajahääle, mis on segu arhailisusest ja iidsusest ja tumedusest ja omalaadsest ajalooülesusest ehk sellestsamast müütilisusest, millest Kivirähki puhul jutt oli, on asi paigas. Siis tahadki ainult seda häält kuulda.

Kusjuures see kõik on kunstlik, üheski kroonikas ei ole midagi sarnast, tegu on Kallase enda häälega. Mats Traat kordab hiljem sedasama fenomeni, ta leiab kohtuprotokollidest stiili, mis oleks otsekui nende ürikute stiil, aga ei ole – tegu on Mats Traadi häälega, mis mõjub lugejale usutavalt.

Minu üks lemmikuid, Claude Simon, suudab edasi anda ajalookeerisesse sattunud inimese segadust, ja siis on tunne, et oled ise mõnes sarnases keerises. Mis viib jällegi tõdemuseni, et autorihääl tuleb leida elust, mitte kirjandusest. Tuleb kirjutada sellest, mida oled ise kogenud, mida oled kehaga tajunud.