1

Kui mõtlen tagasi oma elule,
näib mulle,
otsekui oleksin kogu aja hulkunud ringi
kinniseotud silmadega
pilkases pimeduses,
käsikaudu teed otsinud,
kompinud võõraste majade ukselinke
ja trepikäsipuusid,
helistanud võõraste uste taga,
kerjanud,
nutnud alanduse käes
ja vaid korra sattunud heledasti valgustatud saali,
kus kõik prožektorid olid suunatud minule,
ning ma seisin, seljas narrirüü,
ega saanud sõnagi suust,
kui rahvas mu üle naeris.

2

Mõned inimesed on justkui magu –
ahmivad endasse kõike ümbritsevat,
suutmata ära seedida.

Teised meenutavad südant –
valmis põksatama
suvalise stiimuli peale.

Ja leidub neidki, irrimediabilmente inadeguati,^[1]
keda võib võrrelda suguliikmega:
harilikult mossis, krimpsus,
aga kui madinaks läheb,
minetavad mõistuse.

3

Viimane suudlus
nagu viimane hingetõmme –
sama tõtlik,
sama kramplik,
sama poolik.
Viimane suudlus
ei paku naudingut,
üksnes kergendust.
Vaid apostlid võivad mõnu tunda viimasest roast.
Isegi roimar ohkab kergendatult,
kui on tapnud viimase ohvri.
Päike tõuseb ja loojub,
tõuseb ja loojub,
tõuseb ja loojub,
tema suutlikkus taluda rutiini
on suurem kui inimesel.
…………………………………………
Viimase suudluse
saadan teele
selle luuletusega.

---

^[1] Lootusetult ebaadekvaatsed (it).