Nad olid sellest juba kaks aastat rääkinud, kuid jõudsid alati sama tulemuseni: Harri arvates polnud nõudepesumasinat vaja, sest naise ülesanne oli sünnitada lapsi ja kuna Helena niikuinii istus lastega kodus, oli tal ka aega nõusid pesta. „Pealegi, ma võin ka ise nõusid pesta, kui see on sinu jaoks nii ületamatu ülesanne!” paiskas Harri.

Tõepoolest, Harri hakkaski alati nõusid pesema, kui Helena sugulased ja sõbrad neil külas käisid. Külalised imetlesid, kui tähelepanelik ja hooliv mees tal on, peseb isegi nõusid. Sugulased elasid aga kaugel ja ega Helenal pereelu kõrvalt oma sõpradelegi kuigi palju aega jagunud, nii et nõudepesija asendaja sai särada vaid mõned üksikud korrad aastas.

Helena oli sünnitamas nende kolmandat last, karjudes valust, et kurat võtaks, kui see nüüd välja tuleb, ei sünnita ma enam ühtegi last. Harril oli raske uskuda, et Helenal võis tõsi taga olla. Siiski tekitas naise äkiline sihikindlus kerget ärevust mehes, kes oli harjunud, et nende peres otsustab mees. Harrile meeldis otsustada. Ta oli otsustanud, et tal peab olema neli last, nagu tema parimal sõbral Antil. Anti oli võtnud naise ja saanud lapsed Harrist varem. Kuigi teoreetilise filosoofia professor, oskas ta valmistada stiilset puitmööblit, ka pere auto putitamises oli ta Harrist osavam. See ärritas Harrit. Harri seevastu sai viigi sellega, et teenis Antist paremini, ka naisi oli tal olnud rohkem, tõsiasi, mida tal oli purjuspäi kombeks Antile nina peale visata. Anti oli oma perekonna loomisel paljutõotavalt alustanud, peres kasvas neli tütart. Harri ja Helena olid saanud kaksikutest pojad, kes Harri salajastes mõtetes võrdsustusid aga Anti nelja tütrega. Tüdrukutega oli asi kahtlane, kunagi ei teadnud, kas neist on isale kaaslast kapoti alla või höövlipaku kõrvale. Harri oli juba ammu otsustanud, millised huvid või oskused tema lastel pidid olema, kui nad tahtsid oma papsilt juhiloa või õpingute jaoks toetust saada. Harri oli ka otsustanud, et tema otsustatud plaanidesse muudatusi ei tule. Sestap – iseendalegi üllatuseks – küsis ta sünnitustoas valu käes karjuvalt Helenalt:

„Kas ma saan sinu heaks midagi teha?”

„Osta nõudepesumasin!” kõlas Helena vaevaline vastus. Ja samal hetkel nende kolmas poeg sündiski. Kõik kohalviibijad nutsid õnnest, välja arvatud laps, kes nuttis ehmatusest.

Harri oli kindel, et nüüd, kui Helena päevad ja ööd täitusid veelgi rohkem imetamise ja mähkmete vahetamisega, unustab koristamisest ja kroonilisest unepuudusest emotsionaalselt ülesköetud naine nõudepesumasina üldse ära. Aga see veel puudus! Helena oli hakanud serveerima toitu pappnõudelt. Kui Harri viimaks aru sai, kui palju raha nende peale kulus, haaras teda äng. Ühel laupäeval, kui tal oli üsna räige pohmell ja – mis seal salata – ka südametunnistus piinas, kuna oli seksinud möödunud ööl Anti õe Annaga, läks ta kaubanduskeskusesse ning ostis sealt kondoome ja nõudepesumasina.

Helena ei uskunud oma silmi, kui Harri nõudepesumasina punnitades tuppa taris ja selle keset köögipõrandat paiskas. Rõõmust õhku hüpates ja Harrit lapsikult musitades küsis Helena oma mehelt, kas ta kavatseb masina nüüd kohe ka paigaldada. Aga Harri haigutas ja vastas, et nädalavahetusel ei kavatse ta midagi paigaldada, sest teeb seda torumehena teiste kodudes nädala sees niigi piisavalt. Omamoodi öövahetusest väsinud mees vajus diivanile ja hakkas peagi norskama. Helenat aga mehe tõrksus ei morjendanud, seega hakkas ta õhtusöögiks sedamaid valmistama Harri lemmiktoitu, kana ja riisi – olgugi et Helena ise kana ei sallinud. Ta sättis lauale päris taldrikud, klaasid, kahvlid ja noad ning süütas pidulikult paar küünalt suursündmuse tähistamiseks. Nüüd oli ainult aja küsimus, millal ta saaks mustad nõud otse nõudepesumasinasse tõsta ja tüütu švammi ja rasvase veega jändamise asemel lastega mängimisele, aastaid tagasi pooleli jäänud magistritööle või seksile keskenduda.

Möödus nädal, teine, kolmaski, aga Harri ei teinud nõudepesumasina suunas vähimatki liigutust. Helena teadis, kui kergesti mees ärritub, seega püüdis ta varjata oma pettumust ja kannatamatust, tuletades Harrile võimalikult diskreetselt meelde endiselt keset köögipõrandat seisvat nõudepesumasinat. Kaksikud olid juba mitu korda löönud oma pea veriseks, põrgates vastu masina teravaid nurki, rääkimata sellest, et voolikuotsad olid mõnuga ära lutsutatud. Õnneks polnud noorim laps oma jõuga veel liikuma pääsenud. Ükskord oli ka Helena ise komistanud nõudepesumasina vooliku otsa ja kallanud kuuma teed pere pimeda spanjeli peale. Aga iga kord vastas Harri oma naise pärimisele poolt kööki blokeeriva masina kohta ühtmoodi: „Mitte praegu. Mis sa uurid? Küll ma paigaldan, kui on õige hetk.”

Aga õige hetk lükkus üha kapriissemalt kaugemasse tulevikku. Oli möödunud viis aastat sellest, kui nõudepesumasin oli võtnud oma koha köögis, seistes endiselt keset põrandat. Külalised nimetasid seda naljatades kodualtariks, sest sellisena see tõesti paistis; Helena oli kleepinud selle külgedele esimesed lastest tehtud fotod, hiljem laste joonistusi, süüdanud küünlad nõudepesumasina soetamise aastapäeva puhul, suviti kaunistanud masinat värskete lillede, talvel jõulutuledega. Nõudepesumasina räsitud pinnale oli kogunenud kviitungeid, võtmeid, juuksekumme, kondoome, pastakaid, taskurätikuid, rahatähti, katkisi mänguasju, pooleldi näritud nätse ning väike Buddha kuju, kes oma loomusele truult oli ümbritseva kaose suhtes täiesti ükskõikne.

Lõpuks tuli õhtu, kui Helena tõstis mustad nõud laitmatult tühja nõudepesumasinasse, lõi selle ukse pauguga kinni, vajutas moe pärast nuppu ja läks välja. Välja jõudes ei teadnud ta, mida teha. Ta kõndis sihitult mööda puitlinnaosa lumiseid tänavaid, mõeldes, kellele helistada. Kõik tema tuttavatest karjääri- või koduperenaised panid sel kellaajal lapsi magama, lugedes neile unejutuks muinasjutte julgetest printsidest ja habrastest printsessidest või jutustades neile vikerkaareperedest, kliimamuutusest või programmeerimisest. Mida tegid tema lastetud sõbrad? Helena tundis, et on neist võõrandunud. Ta ei mäletanud, millal oli viimati mõne sõbraga kohvikus valjuhäälselt naernud või kirjandusüritusel mõne tuttava kõrvalistujaga ülemeelikult sosistanud.

Vähemalt polnud ta lugemist maha jätnud. Seda sai teha rahus siis, kui lapsed juba magasid ja Harri oli kusagil väljas – aga kus täpsemalt, seda Helena alati ei teadnud. Eriti meeldisid talle lühinovellid. Nelja-viieleheküljelise loo suutis ta ühe hooga läbi lugeda ka kõige kurnavama päeva lõpus, enne kui surmväsinuna unne vajus. Ühel õhtul oli ta lugenud Berlini novelli ja ehmatanud nii, et uni kohe ei tulnudki. Helena taipas, et samasuguse sundmõttega nagu Berlini alkohoolikust koduperenaine, kes võõrutusnähtudest vaevu püsti püsides varahommikuti poodi oma esimese alkodoosi järele tõttab, et laste ärkamise ajaks oma peret jälle laitmatult teenida, suhestus tema nõudepesumasinaga. Mõnikord ajas pilk paigaldamata nõudepesumasinale Helenal südame hommikuse pudrukeetmise ajal juba niivõrd pahaks, et ta pidi pea vastu seina toetama ja korrutama endale nagu Berlini peategelane: „Ära ainult mõtle, ära jumala pärast mõtle sellele, millises seisus sa oled, muidu sa sured, sured häbist, saad rabanduse.” Haldamatu. See oli novelli nimi.

Helena oli jalutades kesklinna jõudnud. Jaani kiriku ja punase kivimaja vahel seisis kolimisauto. Kaks noort inimest toimetasid auto juures naerdes ja nalja visates, pakane aurustas nende hingeõhku ja nende hingused segunesid. Naisel oli kollane barett, tumeda peaga mehe paljad kõrvad punetasid kas külmast või füüsilisest pingutusest või mõlemast. Noorte taga kõrgus suur valge kogu – nõudepesumasin. Helena kiirendas sammu. Ta ei tahtnud näha nende elevust. Ta ei tahtnud meenutada, millal oli ise olnud elevil. Kui Helena paar tundi hiljem koju jõudis, olid mustad nõud mõistagi endiselt masinas, mille voolikud polnud vee puudutust veel kunagi tunda saanud. Lapsed magasid, Buddha ilme polnud muutunud ja Harri lamas diivanil autosaadet vaadates. Midagi öelda ei olnudki.

Kuu aega hiljem kolis Helena koos lastega uude korterisse ja hakkas esimese asjana planeerima köögiremonti. Kui lapsed pärast sissekolimist esimest korda oma isa külastasid, rääkisid nad Helenale elevusega, et nüüd see töötab. „Vabandust, mis asi?” küsis Helena hajameelselt, tõstes pilgu kodumasinakaupluse kodulehelt. „Nõudepesumasin! Tead, ema, see pesebki nõud ise ära!”