Jood jälle üksi õlut, jah? taban end teolt. Tõepoolest, taasjällekord.

Nii et siis järjekordne kriis. Nüüdse põhjustas vististi kohtumine Sylvia Plathi sisekaemusega: „Kõige enam hirmutab mind mõte sellest, et olen kasutu: hea haridusega ja paljutõotav, hääbumas ükskõiksust äratavasse keskikka.” Ta polnud neid ridu kirjutades veel kolmekümnenegi… Tjah, Ally McBeal, kellega hiljuti taaskohtusin – ah! nostalgia! –, kartis ju ka kolmekümneseks saamist. Mis selles numbris siis nii erilist on? Ootused, kus selleks hetkeks olema peaks? Kelle ootused? Teiste? Iseenda? Nojah, olgu, eks ajad olid, nagu nad olid (on praegu teisiti?).

Minul polnud kolmekümnega igal juhul mingit probleemi. Ei numbri enda ega saavutuste koha pealt. Ootusi tegelikult ka polnud.

Ent tundub, et neljakümnega millegipärast on probleem. Samas ei saa põhjus olla ju nii labane, et kardan Suurt Numbrit. Pigemini tabasin Plathi sõnades ära allasurutud mõtted, mida ma pole tahtnud endale tunnistada. Või? Et olen 37, suvalises vanuses suvaline inimene, enam mitte tähelepanuväärselt noorena tähelepanuväärseid tegusid tegev – või vähemalt selle potentsiaaliga, et ühel hetkel olen keegi, olen midagi. Praegu olen lihtsalt üks õigeaegselt tegutsev, tähtaegadest kinnipidav ja usaldusväärne töötaja. Tublitüdruk. Pundar tublitüdrukut (mitte segamini ajada ühe niisama tubli tüdrukuga). Nähtavasti tunnen, et mu praegune olemine on lihtsalt olemine, endale seatud Suured Eesmärgid on saavutatud ja nüüd ma lihtsalt teen midagi, olen kuidagi. Nagu siis, kui Frodo pärast sõrmuse hävitamist tagasi koju jõuab, seal ringi vaatab ja seda rõhuvat vaikust kogeb. Mis viide see on, vähe lamp pole või? Jää vait.

Mingi kümne- või hiljemalt kaheteistaastasena mõtlesin nii: ma teen enne 40. eluaastat Midagi Suurt ära, ja siis… Mis siis? Siis pole enam midagi. Siiski, mitte kuidagi negatiivselt. Nelikümmend polnud mingi lõpp. Ega millegi lõpp. Lihtsalt noorele mulle tundus, et see on paras aeg, et enne seda oleks Midagi Suurt tehtud. Ja siin ma nüüd siis olen, selles mis-nüüd-siis?-ajajärgus. Mis nüüd siis?

See selleks. Igatahes. Plathi mõttekäiku lugesin Rosa Montero raamatust „Oht olla täie mõistuse juures” (Puänt, 2024, tõlkinud Eva-Stina Randoja). See raamat toitis praegust kriisi vist mitmeti, Plathi tsitaat oli vaid see avarii, mis kõik kokku jooksutas. No näiteks mõtiskleb Montero: „Kutsumus ja andekus on kaks ise asja. Sisemine vajadus ei tähenda tingimata ande olemasolu.” Tõepoolest, mulle meeldib kinos töötada, aga kas see on mu kutsumus? Kas kino toob välja selle, milles ma andekas olen?

Kino algusaastatel, kui lindimasin oli meie põhimasin, meeldis mulle filmilinte kokku kleepida ja lahti lõigata – ja seda tehes kaadreid näpata, „The Room’i” kaadreid võtsin kohe mitu tükki. Anything for my princess hahaha! Sedasorti ketramistöös oli midagi hingele. Ise tegid mehaanilist tegevust, mis mõttetööd just ei vajanud. Üritad end vähem igava inimesena näidata? Kelle ees? Iseenda ees? Jää vait. Jää vait.

Nüüd näen oma vana sõpra lõikurit riiulil, anonüümselt tervitamas kinokülalisi, kes teda märkamata joped nakki riputavad ja edasi lähevad. Et siis paari tunni pärast tagasi tulla, joped võtta ja teda märkamata oma ellu tagasi minna. Vahel käin vana sõbrakest oma praegustele sõpradele-tuttavatele näitamas. „Näed, siin on see…” Noogutatakse, jaa, on küll tore masin (täitsa ükskõik sellest).

Lindimasin ise on samuti ametit vahetanud, tervitab temagi nüüd sisekujunduselemendina külalisi. Tänapäeval teen ju arvutis klõps ja klõps ning film mängib. Tõsi, heli läheb mängima teise masina nupust. Ent minus pole enam seda õhinat, millega linti masinale vedasin või kasvõi projektorit üles seadsin, juhtmetesse ühendasin, ja pärast maha võtsin – 5000 luumenit vahel hooletult otse silma, aih! Anne seegi… Või?

Õhinat on vähe, jah. Õhinapõhiste algusaastatega võrrelda ei anna (kumbagi pidi, ei üht, ei teist). Samas, sisemine vajadus kino järele on alles. Vägagi. Ma pean siin olema. Siin on minu koht – isegi kui ja mis siis, et see pole välja toonud seda, milles ma tõeliselt andekas võiksin olla. Mulle lihtsalt meeletult meeldivad masinad. Masinad ja lindid. Olgu filmimasinad või helimasinad või trüki(koja)masinad või, jne. Aga need meeldivad mulle ainult pealiskaudselt. Sest. Mulle meeldib nende keskel olla, aga mind ei ole kunagi eriti huvitanud, mis nende sees on, kuidas masinad töötavad. Nii väga tahtsin olla projektsionist, ent sisemist huvi polnud tehnikat mõista. Pealiskaudne. Jah, ent mõistma teda hakkama pidin siiski.

Millesse süvitsi puurimine mind siis päriselt huvitanuks? Mille sisemine mehhanism või sisemaailm või… miski… mulle tõeliselt huvi pakuks? Mis tekitaks elevust, ajaks õhinale? Vahest oleksin pidanud ülikoolis jätkama? Ent kirjandusteadlast minus ju pole. Raamatuid loen, aga – jällegi – pealiskaudselt. Jah, mõned aastad enne kino, kui rahvusooperi garderoobis mantleid vastu võtsin, olin küll seestunud sellest tegevusest, raamatu lugemisest kui sellisest. Ahmisin teksti sisse. See (vana) raamatu lõhn ja sõnad paberil ja trükitud tekst ja uhh! Nuusutada, nägupidi raamatusse ronida…

Hah, sel ühel semestril, kui õppisin ladina keelt, millest ju ka oi-kui-väga sissevõetud olin – naeruväärne! ma tean, jää vait –, panin oma arvutile parooliks „legere”. Pfffffff, kui sügav, tõepoolest. Algusaegadel oli minu jaoks ju väga oluline ka see, et olin projektsionist – küllap kelkisin omajagu sellegagi, et naisprojektsionist! Pileteid müüa ma ei tahtnud, ei iial! Küll sa oled kõrgem kõigist… Jää vait.

Nojah, näib, et kõigesse olengi suhtunud ja kõigega tegelenud pealiskaudselt. Ehkki: olen seda tehes põhjalik, vahel isegi hullult põhjalik. Põhjalikult pealiskaudne. Ütlesin seda ju… Jää vait?

Mõni aasta tagasi tundus üks raadiotegelane kõikjal olevat. Avasin kultuuriuudised: punased juuksed vaatavad vastu. Telekas: jälle punased juuksed. Sotsiaalmeedia: punased juuksed. Igal pool see raadiotegelane oma punaste juuste ja keelejuttudega. Tegelikult on ta küll teadlane, aga raadiosaate järgi ta mu teadvusse jõudis, seega: raadiotegelane.

Keel, jah. Baka ajal – äärmiselt keskpärase, ent tegusa kirjandustudengina – tuksus mul kuskil kuklamälestustes see, et koolis olid mulle sobinud eesti keele tunnid. Kas keele süvastruktuurid oleksid mind huvitanud rohkem kui masinate südamed? Jaa-jah, koolis meeldib eesti keel ja kohe oled keeleekspert? Jää vait.

Ha-haa, õigus ju! Kümmekond aastat tagasi avastasin oma sotsiaalmeediaprofiililt, et bakatöö kirjutamise ajal panin enda iseloomustuselahtrisse ÕS 2006 lingi, ja see oli aastanumbrid hiljem endiselt seal. Sa oled naeruväärne.

Kirjandusest asja ei saanud, ei. Aga kino, kuidas siia jõudmisega siis oli? Ettemääratus, saatus, nagu Ridge Brooke’ile! Hihii, nali! Tegelikult, kunagi, ühel märtsikuupäeval, otsustasin, et nii, täna ma leian endale Levikast mehe. Diip! Istusin diivanil seina ääres ja jälgisin trepist alla tulevaid optsioone: Ei, see ei sobi… Hmm, too on kena… Tema aga tundub huvitav… Vaatasin edasi, ent minuti-paari pärast tuli Tema ja istus meie seltskonna kõrvale toolile, juttu ei teinud, ei vaadanud meie poolegi. Hiljem suitsul vedas, Tema küsis tuld.

Järgmine kohtumine leidis aset Sõpruses, oli „Chungking Express”. (Spoiler: seda filmi ei suutnud ma päris palju aastaid vaadata. Alles paar aastat tagasi vaatasin uuesti, kuna pidin seda ise näitama. Ja… olin unustanud, et seal on happy end – Happy endings, no, they never bored me, Happy endings, they still don’t bore me –, olin selle filmi enda jaoks kurvaks mäletanud.)

Tema siiski mu filmimaailma esimesena ei muutnud – Kuid ainult sina võid mu maailma muuta… höh! –, sest olin pärast kommertskino kommipoes veedetud suve, mis juhtus olema pool aastat enne Kohtumist, avastanud, et käia tasub ka Sõpruses ja et olemas on Euroopa filmid. Ning seeläbi avastanud, et kogu mu varem elatud elu, Ameerika filmid, on tegelikult the absolute wörst üldse nagu. Kus ma elanud olin! Ja nüüd, nüüd oli mu käeulatuses lausa Tema. Mäherdune õnn!

Ei, õnn see polnud. Kolisin Tartusse, hakkasin kirjandust õppima. (Ema ei lubanud rongimehaanikuks minna.)

Paar kevadet hiljem jooksin Tartu vastavatud väärtfilmikinos kokku tuttavaga, kes seal töötama juhtus. Sain tutvuda projektsiooniruumiga, nägin lindimasinat, seansiõhtu kaost. Tundsin, et see on minu võimalus saavutada kontakt kinoga ja olla seeläbi Temaga kosmilises ühenduses! Sügisel juba vedasingi linti masinale, sättisin kaadrit paika, lõikasin-kerisin, askeldasin. Idüll. Oli või?

Algusaegadel ei tahtnud ma mitte mingil juhul filmi sisse juhatada. Inimesed vaatavad ja kuulavad? Oi ei. Parem akna ja masina taga peidus olla… Kaadritagune projektsionist, naisprojektsionist! Te vaadake vaid! Ainult et palun ärge vaadake, eks?

Enesepilt, enesehinnang, enesekindlus – need on ühed kummalised sellid küll. Hiljuti näitasin filmi Marianne Faithfullist. Isegi tema tundis end elu lõpus vähemana, kui ta oli. Unustas, keda kõike ta oli olnud.

Koos saavutustega olen siiski kasvanud ka mina, mu enesekindlus vähemalt (sest eneseloss, enese-loss, pole sealjuures kuhugi kadunud). Nüüd võin küll filmi kohta paar sõna rääkida, saab kuulajaid pisut naerutadagi. Raadiotegelase saated ja sõnavõtud on ka vahel humoorikad. Teinekord aga liiga pingutatud. Mõnikord ta räägib nii, nagu peaksin ma midagi teadma, et torget mõista, aga ma ju ei tea. Vahel tahaks hoopis teada, kas tema on juba enda jaoks Midagi Suurt ära teinud ja kas tema tunneb end ka sama tühjalt kui Frodo koju naastes? Sai ju räägitud sellest Frodost… Aga ei, välja paistab pigem küll nii, et temal sihti ja sihikut on. Küllap on? Ah, ilmselt ei vaeva ta oma punast pead endale seatud Millegi Suurega. Või vaevab?

Omajagu nõutu olen ju sellepärast – päriselt tunnistad seda? –, et kas mu Midagi Suurt polnud mitte natukene liiga lihtne? Ahah. Tahtsin ühel hetkel olla piisavalt proff ja autoriteetne, et võiksin vastutada filmide näitamise eest lausa PÖFF-il ja Docpointil (filmilintide ja Blu-rayde kohalejõudmine õnneks projektsionisti vastutada polnud. Mõtle, filmilinte kandev lennuk teeb hädamaandumise Ülemiste järve!). Mis see Midagi Suurt siis ära polnud? Natuke (loe: palju) tööd, usaldusväärsust, tublitüdrukut, ja: saavutatud. Kuhu edasi? Filme teha aidata? Neid ise teha? Välismaale kinno tööle? Välismaa festivalidele filme näitama? Cannes’i??? Miks välismaale minna? Siingi ju on vaja kino teha…

Ja üldsegi, nelikümmend olen ka kohe. Ja Frodotki rõhunud vaikus… Misasja, jälle see Frodo, midagi sügavamat polnud võrdluseks tuua või? Ah jää vait.

Praeguses ajajärgus viibides tundub, et ma olen nii kuradi lost nagu Ally McBeal kolmandas hooajas. Proovid humoorikas olla, sest ei suuda tõsist välja kannatada, jah? Jää vait.

Montero raamatu lõpust leitud intervjuus Doris Lessinguga tabas mind veel üks äratundmine: „Oluline on teada, et nii võib juhtuda, et ühel päeval äkitselt, etteaimamatult, variseb su peale kogu see kurbus, ujutades su üle, ning siis pead sa endalt küsima, mis kuhja otsas sa istunud oled ja mida kõike sa endas kõik need aastad vaigistanud oled.” Oot, mitmes õlu see mul on juba? Viies? Kuues? Kümnes küll pole. Aga ei, Plathi sisekaemus pani küsima, tegi mõtlikuks, ent seekord mitte kurvaks. It’s my party, and I’ll cry if I want to, cry if I want to, cry if I want to… No igal juhul mitte nii kurvaks. Isegi natuke kurb pole, nii et pisar pisut voolab ja siis läheb üle. Rääkimata täiesti väljakannatamatust hoost. Keegi nutab silmi peast ja hinge välja, suutmata midagi muud teha ega seda kuidagigi lõpetada. Üks nutab, teine vaatab seda kõrvalt: täiega tahaks ära praegu, midagi muud teha, tulla tagasi, kui too siin on väsinud ja lõpetanud, pisaratepaagi tühjaks ulunud. Hing on krampis, ja vaim tahaks puhata ammu enne seda, kui keha lõpuks ära väsib. Vangis selles depressiivses nutuhookehas. Ei, kena pole siis midagi. Nendel päevadel ma ei taha homset, kus vesi ei mahu silmalaugude sisse ära ja laud tahavad plahvatada. Ei taha vaadata peeglist otsa moondunud näoga endale, kelle silmakotid on jälle laiemaks veninud, sest nutuhooveel pole kuhugi mahtuda. Jälle. Jäle.

Katsu siis sellise punnisnäoga tööle minna, kus on viisakas külalisi tervitada ja nendega hüvasti jätta. Samas tööle minemata ju ei jäta. Ei tahagi, kino armastan rohkem kui kodu. Peale selle, et sisemine tublitüdruk ei laseks ebausaldusväärne olla. Minu peale saab ju loota, ja see peab nii jääma. Olen varakult kohal, teen kindlaks, et kõik toimib, kõik on olemas, kõik on korras. Kiidad ennast, jah? Jää vait.

Jällekord valgustab Montero: „…üksainus eksistents, kuitahes suur ja hea see ka poleks, on alati teatud mõttes vangistus, äralõikamine teistest võimalikest reaalsustest, teistest indiviididest, kelleks võinuksime saada.” Aga kas need teised, kelleks ma saada võinuksin, oleksid olnud olemuselt samasugused minad? Või kui oleksin kuskil mujal keegi teine mina, kas ta (mina?) oleks siis õnnelik? Teaks, mis on tema (minu?) kutsumus, või anne? Oskaks ta (ma?) oma annet kasutada? Ei mõtleks üle? Ei oleks vangis kehas, mis aeg-ajalt nutab silmi peast või ei mäleta, kuidas see unne vajumine nüüd käiski? Või oleks ükskõik millise reaalsuse mina olemuselt alati täpselt samasugune, mõne varieeruva murega? Filosoof tahad olla või? Jää vait.

Teisalt, „I like being a mess, it’s who I am,” kõnetas mind filosoof Ally McBeal. Mullegi meeldib omadega puntras olla – see on see, kes ma olen. Meeldib või? Aga kes ma siis oleks, kui ma see pundar poleks? Ja kes ma siis üldse oleks, kui kõik minus poleks teistelt varastatud? Höh, ja mitte ainult minus, vaid ka mõned minu esemed. Raamaturiiulil jääb silma „Kino on saatan, kes imeb su rinda”, mis on võetud laenuks kunagise sõbrantsi korterikaaslase riiulist, kelle toas ma peo ajal Temale helistasin, et siis Tema jaoks diip olla tahtes raamatu laenasin. Et sellega lihtsalt oma riiulit ehtida. No tere hommikust. Nagu on seal ehteks „Filmiteooria”. Ma pole ka seda avanudki, rääkimata lugemisest. Tjah, Tema mõju oli meeletu. Raamatukois raamatuid nuhkimas käisin ju samuti ainult kujuteldava pilgu pärast, äkki Tema näeb ja mõtleb siis, et… Ükskord nägigi. Vedas.

Minu äärmise sügavuse kuldnäiteks on loomulikult Béla Tarri „Saatana tango” – kui palju kordi olen uhkeldanud, et magasin selle pea kaheksa tunni jooksul ainult pool tundi maha! Tähendab, seda näidati Sõpruses, mina ainult vaatasin (ei jäänud tööd tehes magama! tublitüdruk!). Aga miks ma seda tangot üldse vaatasin? Te juba teate. Kniks!

Olen jah teistelt varastanud. Seda ja teist ja kolmandat. Ei, noh, isiksuse mõttes ikka, mida te minust mõtlete! Raamatud on ju laenatud! Küsitaks, annaksin tagasi! „Poeetika”, „Üldkeeleteadus”, „Kino on saatan…”. Ainult küsige, saate.

Varastamise hea külg on see, et pusle saab ise kokku panna. Ja kui osav mina olen olnud! Kui õigetest kohtadest end kokku varastanud! Kuule…

Igaüks tahab eriline olla, jah, tahab. Tahab? Ühel päeval, millalgi, kunagi, avasin kultuuriuudised ja jälle see raadiotegelane vaatas vastu, mingi loetamatult pika intervjuuga – kellele sellist vaja? kes seda lugeda viitsib! –, aga, ent… tal olid nüüd hoopis blondid juuksed. Kõik punapead värvivad end blondiks! Kui igav! Kate Winslet, Kirsten Dunst, Lindsay Lohan… Miks te seda teete?! Nojah, eks juuksevärv ole üks variant olla keegi ja hoopis teine. Või mis? Kui pinnapealsed mõtted, piinlik ei ole või?

ÖÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!! Lähen parem Barlovasse, mis ma siin üksi endaga jagelen! Õlu on ka otsas. Mitmes õlu see viimane nüüd oligi? Ah, on sel vahet, üks maitseb kindlasti veel.

Teel nämmutan edasi, et mis oleks, kui oleksin oma kino idée fixe’ist õigel ajal, sellest välja kasvades, ikkagi loobunud, valinud näiteks, kasvõi, järgmisedki ülikoolikraadid? Ja siis, näiteks, kasvõi, keele alal tegutsema hakanud? Kas too mina oleks seadnud endale eesmärgiks Midagi Suuremat kui minu Midagi Suurt? Oleks ta olnud seal, kus ta tahtis olla enne Suurt Neljakümnendat? Oleks ta sellest üldse mõelnud? Millest tema mõelnud oleks? Mille üle muretsenud? Rõõmustanud? Oleks ta – kokkuvõttes! või siis just lahtivõttes! – olnudki rõõmsam, rahulolevam, õnnelikum, sihilikum… ja seeläbi autentsem?

Ah, juba ongi baar, astun parem sisse.

Heh, raadiotegelane on siin. Ons tema? On. Aga ons tema eneseküllane? Juuksed paistavad tal nüüd küll värvimata.

„Vabandust, kas… et… tervist!”