Karjäär

I

Mind kutsus Pilleriin. Tema sugulane elas kaugemal linnast väljas, käis teises koolis. Mulle kui linnatüdrukule tundus see põnev: minna teise keskkonda, kus keegi mind ei tea, kõlkuda vaibakloppimiskonstruktsioonide asemel… kus? Mis kohad olid üldse pakkuda? Pilleriini sugulane – ta elas seal majas metsade vahel koos ema ja vennaga, kellest viimane jõlkus rohkem linnas, sest väikses kohas polnud midagi teha. Liikus linnas ühelt pargipingilt teisele, ühest autost teise, ikka peole ja järgmisele ja järgmisele. Mina linlasena tajusin, et ka siin, linnas, polnud midagi teha. Peod tundusid põnevad. Tahtsime ka pidu. Aga neile õigetele meid ei võetud, mistõttu pidime looma enda oma. Kata ema lubaski. Ta oli nagunii pisut eemalolev, mistõttu ei häirinud teda see, kui teismelised maja vallutasid. Oligi lõbusam. Vähem leina. Ma nägin siiski pudeleid. Piilusin paokil ukse vahelt tuppa, seal oli Kata ema. Suurema osa ajast oli ta sulgunud oma tuppa. Teadsime, et ka peo ajal ei anna ta end näole. Meie jaoks oli tavaline kuulata hilisööni muusikat, süüa suures näljas köögilaua taga otse pakist saia. Külmkapis valitses tühjus ja peale saia oli köögist raske midagi muud leida. Kodus oli mul soe toit laual, sõin isuga, aga siin sain korraliku toidu vastu mässata. Olla meelega heleda kõhuga. Ma ei tajunud, mida tähendab päriselt korisev kõht. Seda, kui õõnes võib Katal seest olla, sest välja paistis pigem vastupidi. Ja mina tundsin end sellevõrra paremini: ei tõmmanud kõhtu sisse nagu muidu, nagu linnas kombeks oli. „Tõmba kõht sisse!” ütles vahel vanaema, kui kandsin midagi liibuvat. „Seisa ilusti – selg sirgu!” Sest siis ei ole näha kõhukumerusi. Uskusin, et sobin rohkem maatüdrukute sekka – või tahtsin lihtsalt olla neist parem.

Maal oli inimesi, eeskätt tüdrukuid, nagunii vähem ja seetõttu ma ei sulandunud, paistsin välja. Ebakindlus kummitas mind siiski. Nende teiste tüdrukutega oldi harjutud, mina olin võõras. Ebakindlus käibki vist tüdrukuks olemise juurde. Et isegi tühermaal, mingil suvalisel põllupeenral rukkililli korjates oled kohustatud ennast kellegagi võrdlema ja ihkama olla ilusaim. Mõtlema sellele, kust tuled ja kus oled, mitte sellele, kuhu lähed.

Kata juures olin ma juba paar korda käinud. Nüüd kutsus ta lisaks Pillekale ja mulle sinna ka Viola ja tema venna, kes võttis omakorda kaasa sõbra. Kihelesin elevusest. Varem polnud meie kambas poisse olnud. Mõtlesin, mida vanemad selle peale kostaksid ja kuidas nad pahandaksid. Millest tuli see, et teismelisi tüdrukuid usaldati rohkem kui poisse? Kas nad erinesid siis tõesti nii palju? Tahtsin uskuda, et isegi poisid on kuulnud sõnu: „Ära lohista oma jalgu.” Kuigi minu isa lisas sinna alati: „…nagu poiss.” Oli neile siis rohkem lubatud? Ja üleüldse – kuidas on siis tüdrukul õige neid jalgu lohistada? Mida tähendab „ära lohista oma jalgu nagu tüdruk”?

Kata ema oli see, kes meile poest viina ostis. Panime rahad kokku ja andsime Katale, kes summa omakorda emale poetas. Moosis ja palus. Tahtsime ju ainult kogemust. Nii ta ütleski: „Me tahame ju ainult kogemust. Me ei lähe kuskile, oleme siin.”

Kaua ei läinudki. Auto tagurdas hoovist välja ja kadus alevi poole. Meie valisime seni riideid, värvisime ripsmed ja huuled.

Olin kahvaturoosa. Läikiv nagu mõni jõekalake päikesevalguses helgeldes. Mul oli ainult see üks huulepulk, mida ema enam ei tahtnud. Sobis see värv või mitte, pidin kandma. Tahtsin näidata, et olen elevil. Tavaolukorras huuli ju ei värvita. Minu eesmärk oli alevipoisse võrgutada.

Ma isegi ei teadnud, millised nad välja näevad, aga seda põnevam oli. Kuuldavasti meeldis teine poiss Violale, mis tähendas, et vabaks jäi ainult Viola vend. Mina, Pillekas ja Kata olime konkurendid. Pidime jagama. Nagu mingit mänguasja, nagu Ken-nukku, kes pidi armuma kord ühte, siis teise barbisse. Õigel Ken-nukul peabki olema mitu funktsiooni. Poistel niisamuti. Vastavalt mängu iseloomule tuleb kohaneda. Ma veel ei teadnud, milliseks pidi kujunema meie mäng.

Sisimas kahtlustasin, et tegelikult kõik poisid vihkavad mind.

Sander vihkas mind, seda teadsin. Ta oli ju ise öelnud, seega polnud põhjust selles kahelda. Samal ajal olid tema sõbrad kõrval kössitanud, sest ei osanud oma hiljuti saavutatud pikkusega midagi peale hakata. Olid sellised kiitsakad vetruvad kogud, kelle kondised õlad irvitamisest vappusid, ja ma peaaegu kujutasin ette, kuidas nende kondid klõbisevad. Nad ei osanudki vist teisiti naerda. Mitte nagu tüdrukud, kes lõid käe suu ette ja peaaegu ei liigutanudki. Naer oli kuskil kurgus, imbus ainult kergete sõõmudena üle huulte. Tõtt-öelda tundusid kõik Sanderi sõbrad jõledad. Kuidas nad nügelesid ja peaaegu ulgusid. Minu peas eristus Sander neist selgelt, ent kui selle üle pikemalt juurdlema jäin, sain aru, et ega tegelikult ta nii väga erinegi. Mina olin ka ju oma sõprade moodi. Oli see hea?

„Ma vihkan sind,” keerles mu peas. Tühi filmilint laperdas sõnade taustal, pilti ei olnud, aga hääl kõlas selgelt. „Loll.” Vari oli langenud mu kohale ja ma ei suutnud seda endalt raputada.

Mul olid hinded korras, aga ma olin loll.

Mul olid sõbrad, aga ma olin loll.

Varem meeldisin Sanderile, aga nüüd järsku olin ma loll, sest mingil hetkel oli ta otsustanud, et enam ei ole sünnis sõbralik olla – nüüd tuleb haarata relvad, ja ainsaks relvaks olidki sõnad. Küll talle meeldis nendega tulistada. Ja ma loll ei hüpanud ju eest. Pihtas. Pihtas. Pihtas.

Põhjas.

Me polnud kunagi kuigi lähedased olnud, ometi olime samas lasteaias käinud, isegi samas nurgas mänginud. Ükskord oli ta Reelilt barbi laenanud, seda väänanud ja painutanud nii- ja naapidi, kuni pani selle voodiservale istuma, näoga minu poole. Tõstsin pilgu ja vaatasin Sanderit. Mõtlesin, et ta vist meeldib mulle. Aga siis küsis Reeli barbi tagasi ja kasvataja kamandas meid magama. Narivoodid ägisesid kehade all. Mina ronisin ülemisele narile, Sander lonkis teisele poole ruumi. Ootasin, et ta korraks üle õla vaataks, aga seda ei juhtunud. Matsin mõtte sügavale endasse. Kujutasin ette liivakasti. Kujutasin, et mõte on üllatusmuna, mille jaoks kaevan augu ja matan. Hiljem proovisin seda mõtet leida. Teadsin ju umbkaudu, kuhu olin selle paigutanud, aga leidmine osutus võimatuks. Ületamatuks. Alles siis, kui Sander mulle inetult ütles, tuli see meelde. Laskusin tagasi liivakasti kohale ja seal, ääre juures, turritas midagi. Ainult et miks nüüd? Nüüd, kui ta oli mu lõplikult kõrvale heitnud nagu nartsu.

Loll, mõtlesin ja tulin tulema.

*

Pole midagi meeliülendavamat kui poiss BMX-rattal, kapuuts silmadele tõmmatud, keset maanteed trikke tegemas – oh, seda julgust! Seda enam, et nägu polnud hästi näha – võisin ette kujutada ükskõik milliseid silmi ja nina ja suud. Mängisin võimalustega. Pimedas polnud küll näha, aga punastasin. Sitta see Sander – siin oli teine!

Külas oli kaks tänavalaternat. Kui nende valgusvihku sattusin, olid õhetavad põsed mõnevõrra märgatavad, ent vaevalt et see poiss – Lennart – neid märkas. Tema oli ametis trikitamisega. Ja kuigi ta jättis mulje, et käitubki kogu aeg nii, kumas ta olekust läbi uudishimu minu ja Pilleka suhtes, Kata oli talle juba tuttav. Ta kiikas üle õla, muie huulil – siis ma nägingi vilksamisi ta suud. Neid kergelt ülespidi kaarduvaid huuli. Ent kas tema ka midagi nägi, seda ma ei teadnud: kapuuts oli silmil, nii et maailm oli vaid üks värelev vari.

Natuke tibutas. Viola kurtis, et vihm rikub ta juuksed ära. Poisid hakkasid kohe ilkuma, et kas me suhkrust oleme. „Mulle meeldib vihm,” ütlesin. Ma ei ole nagu teised tüdrukud. See mõte tuli automaatselt ja kuigi see oli tõsi, tähendas see, et kuskil on pjedestaal: keegi on kõrgemal ja teistest parem ja see keegi pean ilmtingimata olema mina.

„Sina ei sulagi ära?” küsis Keit.

„Polnud plaanis,” vastasin.

„Huvitav, mis me siis selle sulanud Violaga teeme,” jätkas ta ja müksas Violat. „Mis su juustega siis vihma käes juhtub? Kiilaks jääd või?”

„Loll,” sisises Viola. „Ise jääd kiilaks.”

„Ära ütle, et sulle kiilakad ei meeldi! Murrad mu südame.”

„Kiiremini võiksime minna küll,” pakkus Pillekas. „Ma ei taha märjaks saada.”

„Ah ei taha või?” irvitasid poisid.

Vastik. Poisid olid nii vastikud. Nad rikkusid kõik ilusa ära. Ettekujutus neist oli rikutud. Kapuutsi all ei varjanud ennast muu kui tavaline teismeline poiss, kes arvas, et rõvedus on meessoole midagi igiomast ja seetõttu peab seda igas vestluses rakendama. Kui sa kaasa ei naernud, olid huumorisooneta olend, kelle tähelepanu pärast polnud mõtet võidelda, ent ometi ei visanud nad relvi nurka, vaid torkisid edasi.

Tean, et mu suu oli kõver, peaaegu naeratuse moodi. Tean, et see jättis neile mulje, et ma naersin. Loll.

*

Kata juures tõmbusime igaüks oma kesta. Toas oli valge. Lamp kiirgas ja pinises.

Tasapisi koorusime.

Olime vastkoorunud tibud, kes katsetasid piire ja põrkusid üksteise vastu. Ootasime abi ja tuge. Siutsusime haledalt.

Otsisime märke sellest, et keegi räägib meiega sama keelt.

*

Ta ei teinud mulle midagi. Ainult suudles. Ainult tõstis särgi üles ja silitas mu kõhtu. Vajutas huuled vastu mu heledat nahka, sealsamas elutoa tolmuse ja ämblikuvõrguse lambi all, mis heitis hämaraid värelevaid kiiri. Või polnudki nii hämar ja asi oli selles, et ma kissitasin silmi, sest laud olid rasked ja vajusid vägisi kinni. Või ei tahtnud ma näha, kuidas mingi poiss on mu piha ümber peaaegu kerra tõmbunud, ega mõista, et kui silmad sulen, ei ole mind olemas. Võib-olla pole ka teda olemas.

Viin vajutas mu kuskile sügavamale, keelel kipitas aga hoopis õunamahla järelmekk. See õunamahl, mille meekarva keha kolmeliitrises purgis loksus ja millest tuli kallamiseks kahe käega kinni hoida, esialgu isegi kolmega. Ikka loksus üle ääre lauale ja vaibata põrandale, mis oli plekke varemgi näinud. Mõned kohad olid ilmselt aastakümneid kleepunud. Naljakas oli. Jube oli. Ma polnud viina varem maitsnud. Kata ütles, et see pole üldse hull, lihtsalt veidi kibe.

„Aga siis jood mahla peale ja läheb kurgust alla küll,” ütles ta.

„Libedalt,” lisas Keit teisel pool lauda irvitades. Ta nägi välja nagu pätt, aga Violale meeldis. Külasilmadega pisisuli. Need silmad, mis nägid sadade meetrite, isegi kilomeetrite kaugusel midagi väärtuslikku ja hakkasid plaani hauduma. Kui väärtuslik oli Viola? Ta ju lausa lehvitas oma südant Keidu silmade ees, ent kas Keit seda nägi?

Vaatasin kõrvale. Keidu aknearmiline nägu tuletas meelde pahalasi filmidest. Selliseid, kellel on valust ükskõik. Kes vehivad relvaga ja nimetavad end bossiks. Kes pühivad rahapatakatelt vere, aga mitte enne, kui on veresegust raha nuusutanud. Seda lõhna innukalt sõõrmeisse tõmmanud. Teadsin, et mu kujutlus sellest külapoisist küündis ulmesfääridesse, aga ratsionaalsus oli mu maha jätnud ja asendunud süüga. Nüüd rääkis süü minu eest. Vanemad ju ei teadnud, et Kata juures olid ka poisid. Nad ei teadnud isegi seda, et Kata ema meil silma peal ei hoidnud, sõitis hoopis tuttava juurde. Jättis lapsed maha – las joovad ja mõistavad ise, mis on hea või halb. Kindlasti rääkisid nad meid taga. Uljad, rumalad noored, kes ihkasid esimesi suudlusi, puudutusi ja alkoholi mälukustutavat mõju. Tegelikult olime kompamisi üht-teist kogenud: minu esimene musi oli olnud juba lasteaias. Ma olin rivis viies tüdruk, kui Ruudi oma peenikesed huuled minu omadele surus. Ent seltskonnas olin mina ainus, kes esimest korda viinaga tutvust sobitas, teised juba teadsid, mida oodata. Lennart ja Keit isegi suitsetasid. Mäletan, sest kui Lennart jälle minu külje alla ronis, lehkas ta tubaka järele ja mina krimpsutasin nina. Ta ei märganud, vaid naeratas laisalt ja pani mulle käe ümber, tõmbas lähemale. Otse suitsulehapahvakusse. Hoidsin köhatust tagasi, sest ei tahtnud nõme olla. Tahtsin talle meeldida – ja samas mitte. Ütlesin: „Otsi Pilleriin üles.”

„Pillekas on õues,” vastas Lennart rahulikult. „Vaatab tähti või midagi. Lamab seal.”

„Otsi ta igaks juhuks üles.”

Ma ei saanudki Lennartist lahti. Ta kasvas selleks õhtuks mu külge nagu liigliha. Kiindus nagu koer, kes on visatud autost teepervele ja suures näljas võtab omaks esimese juhusliku mööduja, kes tema poole vaatab. Ma ei pidanud isegi sõbralik olema. Ei pidanud isegi kõrvatagust sügama.

Ma ei saanud seda pahaks panna. Olin peaaegu samasugune.

Keel oli raske. Nagu liivane. Aga olin liiga jõuetu, et vett juua. Laual oli vaid hapu õunamahla pera. Nii hapu, et kõrvetas. Siis Lennart suudles mind. See oli kohmakas ja laisk suudlus. Ta vajutas keele minu oma vastu. Mõtlesin, et nälkjas. Märg ja vastik. Mõtlesin, et peaks sülitama, aga ei saanud. Miks inimesed suudlesid? Selles polnud mingit võlu. Ei mingit tulevärki ega liblikaid. Lihtsalt mingi libe takjas klammerdumas.

Ma oleksin pidanud ta Pilleriinile jätma.

Lennart ei olnud halb poiss. Hoopis küsis, kas mul on kõik korras, kui õue jooksin ja veranda kõrvale ühe kivi juurde oksendasin. Õunamahl tuli üles. Mahl ja saiapudi. Me polnud ju päeval peaaegu midagi söönud. Isegi komme mitte. Need olid otsas. Kui ma seal nõnda poolkummargil seisin, tundsin, et olen üleni higine. Miks tahtis Lennart üldse mu ligidal olla, kui terve mu keha oli higikirmega kaetud? Higi, mis õues jahtus ja külmavärinaid tekitas.

Pilleriin puhkas verandal maas.

„Nägin vist langevat tähte,” ütles ta.

„Augustis vast langevad,” vastas Lennart. „Vaevalt, et praegu. Võib-olla oli satelliit.”

„Nojah, võib-olla ei näinudki.” Pilleriin ajas end püsti, kiikas üle õla Lennarti poole. Võib-olla sobinuksid nad paremini. „Äkki panin silmad kogemata kinni.”

Lennart naeris. Mina mitte.

Nüüd, kui oli oht, et Lennart mu Pilleriini vastu vahetab, hakkas ta mulle rohkem meeldima. Kobasin õhus, kuni riivasin Lennartit. Polnud palju vaja, juba ta aitas. Tõi mulle tassiga vett ja ootas, kuni kuristasin, sülitasin ja jõin. Siis pakkus ta mulle nätsu. Tumesinist. See küll ei meeldinud, aga võtsin vastu. Siis tegi ta mulle pai. Pai! Ma ei mäletanud, millal viimati nii juhtus. Et keegi oleks päriselt käe tõstnud ja siis peopesaga üle mu juuste tõmmanud. Vanaema ehk. Aga tavaliselt lükkasin ta käe eemale ja tõin kuuldavale inina. Ma ei osanud sellist hellust vastu võtta. Kas Lennart mõtles seda tõsiselt? Või oli käsi riivanud mu juukseid kogemata? Kas ta ei tahtnudki mulle haiget teha, mind ära kasutada, maha jätta? Selle eest polnud keegi mind hoiatanud – et ühel päeval tahab mõni poiss mulle pai teha. Lihtsalt… heast südamest?

Oli tal siis hea süda?

Pidin kontrollima. Asetasin käe tema südame kohale ja kuulatasin. Tuksus. Trummeldas. Oli.

Silma ma Lennartile ei vaadanud, see oleks olnud liiga tõsine.

Lootsin, et ta midagi ütleb või teeb, et lõhkuda hetke. Et lõigata sellest vaikusest läbi ja välja ronida. Peituda. Praegu olin liiga paljastatud. Pealtnäha justkui ei midagi, aga… mu hing? Väreles. Jah. Lennart oli näidanud mulle endast midagi, mis esmapilgul läbi ei paistnud. Mida isegi Pilleriin ei teadnud.

„Kas lähme tuppa tagasi?” küsis ta siis ja ma hingasin kergendatult. Langetasin käe, aga Lennart põimis sõrmed minu omadega. Niimoodi, käest kinni, juhatas ta mu trepist üles ja tuppa, teises käes tühi tass, üksik veetilk põhjas. Olime mõnda aega keset elutuba põrandal ja teesklesime, et vaatame tähti.

„Kui sa silmad kinni paned, siis lendavadki,” ütles ta ja ma naersin. Seekord naersin.

Lennart vist leppis mu kadedusega. Äkki talle isegi meeldis see.

Magama läksime eraldi: mina Pilleriini kõrvale, tema madratsile põrandal. Ronisin täisriides teki alla, sest Pilleriin oli sama teinud. Õhtu oli tsälgitud nagu krepp-paberist kaunistus kusagil lae all. Siit-sealt mäletasin, muu oli must nagu kotipõhi. Nagu oleks mu hing kusagile kadunud ja ainult keha liikunud. Aga nii vist luuaksegi mälestusi? Kõike ei peagi ise mäletama, midagi mäletatakse sinu eest. Fragmentidest saab kokku pildi. Kas just õige, aga pildi. Ja ma elan neis piltides, tahan või ei. Nagu pildialbumit vaadates. Kui keegi esivanematest sõrmega pildile osutab ja ütleb: „Näe, sina.” Titt piltidel on nagu mina, aga mitte täielikult. Tegelikult pigem võõras.

Ikka räägiti lugusid sellest, millest mul aimdus puudus. Esimesed sammud, esimesed sõnad, esimene kukkumine ema kõrgetes kingades, esimene sõrmelõikamine… Ühel pildil istusin kivil, teisel rannas värviliste ämbrite ja kühvlite keskel, poolenisti oli kaadris ka mingi võõras laps. Mis mälestused olen ma veel liiva alla peitnud? Kui paljud neist kunagi pinnale tulevad? Lennart võib olla lihtsalt üks neist. Või mina hoopis tema jaoks. Eks näis, kes kelle esimesena liiva alla kaevab.

Öösel vist sadas vihma. Mõnusalt jahedaks läks, aken oli lahti. Ma ei tea, kas sabistas või kujutasin seda ette. Vahel, kui silmad avasin, heitsin pilgu magavale Lennartile, ent ta oli minu poole alati seljaga. Kas meelega? Ma ei mäletanud ju, võib-olla olin midagi öelnud ja teda sellega ärritanud. Võib-olla oli ta seljaga hoopis seetõttu, et ma polnud ennast kätte andnud. Aga ta polnud ju palunudki. Polnud ühtki sammu selle suunas astunud. Või polnud ma lihtsalt aru saanud? Võib-olla see pai… Keerasin selili ja vaatasin lage. Maailm käis õrnalt ringi nagu karussell. Sulgesin silmad ja proovisin uuesti uinuda.

Hommikul käitusime nagu võõrad. Ärkasime vaikuses. Riietusime vaikuses. Millalgi öösel oli Lennart särgi seljast võtnud ja mina leidsin maast oma pusa. Toad olid jahedad. Õues oli sügis. Ahi vaikis. Teadsin, et kuuri all on puid, aga tuld ei osanud ma teha. Ahi oli vist üldse keldrikorrusel ja sinna ei julgenud ma minna. Tundus nagu koht, mis pole võõrastele mõeldud.

Pilleriin oli juba köögis. Ta näksas noa otsast keeduvorsti. Kui ta meid kuulis, pööras ta korraks ümber ja naeratas. „Noh, unimütsid,” ütles ta. „Kõhud tühjad, pead haiged?”

Noogutasin ja maandusin köögilaua taga.

„Kas meil on midagi süüa?” küsisin.

Lennartit ma igaks juhuks ei vaadanud. Teesklesin, et teda ei ole ruumis. Olin juba arvestanud sellega, et meie vahelt on must – või vähemalt mustavalgelaiguline – kass läbi jooksnud. Et otsuseid oli dikteerinud viin. Et tegelikult poleks ma tohtinud üldse juua, sest nüüd olin nagu klassiõed, kelle kampa ma ei tahtnud kuuluda. Et kui vanemad teada saaksid, siis nad pettuksid. Õpetajad pettuksid ka. Ja Sanderil oleks endiselt sügavalt suva. Mängisin ju täpselt ennast kätte – olingi loll ja rõve.

„Vorsti ja saia,” vastas Pilleriin ja viskas saiapätsi lauale. See maandus põntsuga.

„Kus Kata on?”

„Magab veel.”

Lennart harutas paki lahti ja Pilleriin ulatas talle kõigepealt noa, siis vorstilati. Nuga oli juustune. Tundus must. Natuke räpane. Ma tahtnuks selle ära pesta. Pilleriini keel ja hambad olid sellele äkki vastu läinud. Aga ma ei julgenud öelda, sest siis oleksin eristunud. Siis oleks Lennart – või isegi Pilleriin – mu üle nalja visanud. „Mis – ei kõlba või? Küll sina oled meil pips.” Nii, nagu vanaemal oli kombeks öelda. Nii, nagu ütles isa.

Ootasin, kuni Lennart endale viilu lõikas. Siis oli minu kord. Pidin ebamugavuse alla neelama, et mitte kedagi solvata. Lennart pani noa lauale, tõmbas käe eemale. Alles siis haarasin noa mina. Jälgisime mõlemad, et teineteist ei riivaks. Võtsin seda kui märki, et ta kahetses. Et hommikuvalguses ei vastanud ma ootustele, mis iganes need ka poleks. Lihtsalt et olin mingitviisi vale. Ma võinuks ju sellega harjunud olla. See polnud esimene kord, kui keegi minust nõnda arvas. Aga inimeseks olemise haprus kogus kõik kahtlused ja takjad enda külge. Kobrutas ja piinles selles kestas, mille oleks ju võinud seljast heita, aga hirm selle ees, et ehk olen siis kuidagi vähem, takistas.

Viola ei tahtnud süüa, vaid koju minna. Muust ta ei rääkinudki. Keit jõi veel eilset õunamahla. Korjas tassist väikese kärbse välja, pani otse laua lakitud pinnale, kuhu oli midagi maha läinud – kleepus –, ja kulistas sooja õunamahla. Pöörasin pea ära. Pelgalt vaatamisest tekkis kananahk ihule. See maitse… Kõhus keeras. Meenus õu. Meenus kivi. Polnud ime, et Lennart minust eemale hoidis.

„Alevis võime kokku saada,” lisas Viola ja ristas käed. „Siin pole nagunii midagi teha.”

„Võime kaarte mängida,” pakkusin mina.

Viola turtsus. „Okei, ja kui kauaks?”

Kogemata trehvasin Lennartit piiluma just siis, kui ta pilk oli minul. Vaatasin ruttu kõrvale.

„Kuni Kata ärkab? Ja edasi? Ma tahan duši all käia, riided vahetada. Tulge lihtsalt alevisse.”

Aga alev oli kaugel. Lennartil oli ainsana lihtne – temal oli ratas.

Keit otsis telefoni. See oli diivani vahele vajunud. Lennart astus eest, pidi minu kõrvale tulema. Riivasime. Võpatasime mõlemad, nagu oleks nõgest puutunud. Alles nüüd mõistan, kui kohmakad me mõlemad olime. Asi polnud ainult minus, kes ma kartsin, et pole piisavalt kogenud, vaid ka Lennartis, kes oli samasugune. Samamoodi õnnelik, et keegi talle tähelepanu pööras. Erutav oli ka mõte, et tõenäoliselt ei pidanud ta mind enam kunagi nägema ja mina teda samuti mitte. Võib-olla ainult laadal, aga seal oli rahvast nii palju, et vaevalt…

„Nojah,” sõnas Viola ja haaras tugitoolilt jaki. „Ise teate.”

Pilleriin oli kuidagi vaikne.

*

Lennart kohmitses neist kõige kauem. Viola oli juba õues, kannatamatu. Keit ronis rattale ja tegi hoovis tiire, aga sissesõidutee oli kaldu ja seetõttu vajus Keit iga korraga aina kaugemale, ei viitsinud kallakust üles vändata. Tegelikult oli see Lennarti ratas. Lennart. Kapuutsiga Lennart musta BMX-iga. Ta oli tundunud nii müstiline. Kuidas ta naeris kapuutsi varjus mu naljade peale ja piidles. Varastas silmapilke. Lennart. Madal hääl, külmad käed, sigaretilehk. Ettekujutuses oli ta võluvam, tegelikkus rikkus ta ära. Polnud mõtet kiusata, parem oli ta julmalt lahti lasta. Purustada nii tema kui ka mu enda lootused. Ja kui nad maja juurest kruusasele sõiduteele keerasid, ei hõiganud ma hüvastijätuks midagi. Jätsin Pilleriini trepimademele lehvitama, ise läksin tuppa. Kulistasin vett. Tahtsin sellega ära uhtuda kogu eelmise õhtu.

*

Mängisime Pilleriiniga kaarte seni, kuni Kata magas. Taustaks mängis muusika. Ümisesime ja õõtsusime kaasa. Juhtus nii, et ma muudkui võitsin. Peas kummitasid vanaema sõnad: kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses.

Ehk oleksin pidanud meelega kaotama?

*

Alev oli kõle. Sügisene ilm pöördunud, esmaspäeval tuli kooli minna. Kas teised märkavad mu arengut? Peegelduvad need kogemused kuidagi mu olekus, kõnnakus, meelelaadis? Kas minusse suhtutakse teisiti, mingisuguse austusega?

Poisid hoidsid eemale. Nüüd oli neid rohkem, teadsin ainult Lennartit ja Keiti. Nad vahetasid pilke ja muhelesid. Lubasid silmadele arglikke samme meie suunas, jäädes ise liikumatuks. Aga sellega kõik piirduski.

Meie naersime omakorda: kui Kata müksas mind ribidesse, et näe, seal on su boyfriend; kui Pilleriin lükkas juukseid põskedelt ära ja tõdes, et võtku ma omale, sest talle ikkagi ei meeldi. Ja siis ei meeldinud Lennart enam mulle ka.

„Ta ju suitsetab ja ropendab. Ma imestan, et ta sullegi meeldib,” ütles Pillekas.

„Ma ei tea,” vastasin. Ma ei teadnudki. Päriselt. Ei tea siiani. Sisetunde kohal hõljus ootuste hägustav loor. Olin ka ise selle all ega osanud – ei julgenud – sealt välja tulla. Äkki eksin veel lootusetumalt ära.

„Õh, ta on ju mu vend,” ütles Viola ja judistas keha. „Ärge rääkige temast nii.”

Isegi selle peale naersime.

Meil on piinlik, me naerame.

Me oleme väsinud, me naerame.

Me ei tea, kes me olema peame, naerame.

Teismeliseks tüdrukuks olemine ongi naermine. Et varjata sisemist segadusse ajavat tormi ja tühjust, mis sellele järgneb.

Ja kui pilved väänasid endast uduvihma, naersime jälle ja jooksime bussipeatusesse varju. Poisid sõitsid ratastega minema.

Korjasime pettumuse äärekividelt üles, pistsime taskusse ja käänasime läbi surnuaia ühele metsarajale, mis viis unustusse vajunud külakiigeni. Sääski trotsides tegime hoogu ja unelesime. Kirusime kodutöid ja õpetajaid ja klassikaaslasi. Vanematest me ei rääkinud. Meil kõigil oli midagi, mida nende eest varjata, ja nende juures midagi, mida teiste kuuldes saladuses hoida. Tahtsime olla vanematest eraldi, olla iseseisvad. Tahtsime olla eemal siltidest nagu „küla” ja „alev” ja „linn”. Olime sõbrad hinnetest hoolimata, vanematest hoolimata. Hoogu jõudsime ikka teha. Korraks unustasime isegi poisid.

II

Ja kui me unustame poisid, oleme lihtsalt tüdrukud, kes otsivad kapist vanad riided, laulavad tuttavatele lauludele kaasa ja lähevad siis sääski ja heitlikku ilma trotsides karjääri. Maikuu tantsib tangot kord vihma, kord päiksega.

„Kas sinna tohib?”

„Jah.”

„Aga me peame hiilima.”

„Seega ei tohi?”

„Me oleme varem Pillekaga seal käinud.”

„Ja keegi ei öelnud midagi? Trahvi ei saanud?”

„Kedagi ei huvitanud.”

„Su ema teab ju omanikku.”

„Vist jah.”

„Seal pole piiret ka ees.”

„Ma olen vist omanikuga sugulane.”

„Siis võib.”

„Ju vist.”

„Keelumärke pole?”

„Mitte siinpool, kust meie lähme.”

Seisan karjääri serval. Triin kiigutab end ebalevalt päkkadel edasi-tagasi. Juurdleb. Violast ei tea ma enam midagi. Leidis vist uued sõbrad või on Kataga tülis. Pilleriin sõbrunes koolis jällegi Triinuga. Tuumik on sama: Kata, mina ja Pillekas. Juba heidavadki nad riided seljast, otse heinale. Mina ujukaid ei pannud, mul on päevad. Kõht tõmbub kergelt krampi, aga neelan valu alla. Nii on õpetatud. Isegi tüdrukutega omakeskis on pisut veider. Side vajub viltu, pean aeg-ajalt delikaatselt kohendama. Neid ei häiri. Neil on sügavalt suva. Koolis oleks ehk teisiti, aga kes siin vabas looduses, selles metsikuses viitsib mõelda tunnetest nagu piinlikkus? Jalanõud jäävad meist maha, kui teeme esimesed sammud savisel pinnasel. Varbad vajuvad läbi, kohati lirtsub. Öösel sadas vihma. Terve öö. Lahistas. Trummeldas. Nagu üks suur ühine maakerasüda.

Lennartist ei tea ma midagi. Sander vihkab mind endiselt.

Aga imelik on, kui pole kellegi tähelepanule loota, selle järele januneda. Kardan, et järgmine ettejuhtuv poiss peab kandma seda koormat, mille tahtmatult ta õlule laon – nüüd arvesta, et sa meeldid mulle. Miks? Sest mul on vaja, et keegi meeldiks.

Korjan peotäie savimuda ja viskan Pillekat. Juba tabab mind Triinu vise.

„Mh, ärge visake!” vingub Pillekas, ent hoiab peos savilärakat ja otsib ohvrit.

„Mille jaoks me siis üldse siia tulime!” hõikab Kata.

Vabadus on see, kui keegi ei kutsu korrale ega tee ettekirjutusi. Lohistame jalgu, naerame kõva häälega, saame mustaks, takerdume mudasse, takerdume rõõmu, tunnetesse, ja ropendame. Ropendame kogu südamest! Ent see polegi nii eriline, kui keegi ei kuule.

Vabadust ongi raske mõista.

Me oleme lihtsalt tüdrukud.

*

„Kuidas te karjääri läksite?” küsib Kata ema. Praegu ei ole ta silmades piimjat udukihti. Seal on selgus. Miski, millega ma pole harjunud, kuigi olen mitmendat korda külaline.

„Läbi võsa.”

„Sealt?” imestab ta. „Seal pole ju isegi rada. Minge ikka ringiga. Eksite veel ära.”

„See pole nii sügav. Saime hakkama küll,” ütleb Pillekas.

„Tagasi tulime ringiga,” tunnistan.

„Nii peakski. Siis olete nähtavad.”

„See on tõsi, et seal oli rõve,” tõdeb Pillekas ja surub kahvli kartulisse. Üle pika aja saame midagi korralikku süüa. Kõhud korisesid karjääris üksteise võidu, ent ma teadsin, et toitu pole mõtet jutuks võtta. Kata ju ei teadnud, kas ja millal süüa saab. Ma ei tahtnud, et ta tunneks end halvasti.

„Ma olen üsna kindel, et nägin pori sees mingeid ussikesi,” tunnistab Triin.

Pillekas toob kuuldavale undava häälitsuse. „Rõve! Ära räägi! Me ju sööme praegu.”

„Ise sa hakkasid,” selgitab Triin.

Pillekas pööritab silmi. „Ma ei öelnud nii… Õnneks ei vajunud ma sisse.”

„Natuke ju vajusid,” suskab Kata vahele.

„See oli ainult natuke! Mitte kusagile ussisohu.”

Tean, et kõht on varsti jälle tühi. Aga homme tulevad vanemad mulle järele. Küll ma kodus söön.

Vahel tuleb sõpruse nimel kannatada ka nälga.

*

Sinnaminekuga kiirustame alati. Peame jõudma kohale kohe, vastasel juhul kaob ind. Kaob muretu metsikus, mille endas aeg-ajalt taasavastame, enne kui tunneme vajadust see jälle maha suruda ja olla tublid tüdrukud. Tagasi võime tulla aeglaselt. Karjääris sumbates väsime ära ja muutume taltsaks. Naaseme teed mööda, võsast ei tee juttugi. Päikese käes on soe, võsa all jahe ja rõske.

Nüüd, kui jälle karjääri läheme, jään ma teistest meelega maha. Mind hõigatakse, kuid ma vastan julgustavalt: „Tulen! Minge ees!” Ma tean ju väljapääsu – või vähemalt oskan tuldud teed tagasi minna, kui selleks peaks vajadus tekkima. Vaatan pingsamalt jalge ette. Triinu õudusjutt mudas vingerdavatest ussikestest pole minust lahti lasknud. Praegugi on rõve olla. Sääsed kipuvad ligi. Muud putukad. Olen higine ja seetõttu peaaegu ligane. Tahaks ennast puhtaks pesta, aga seda võimalust ei ole. Karjääris saaks saviga nühkida, ent siis oleks teisiti ebameeldiv.

Kohendan aluspükse ja seelikut. Higi voolab juuksepiirilt mööda selgroogu alla. Kihelen üle keha. Siin on jube ja põnev korraga. Varem olen alati tüdrukutega koos kiirustanud, et ruttu kohale jõuda, ent nüüd võtan aja, et võsaalust imetleda. Mis ta õieti on? Kaski on lihtne tuvastada, pajusid… Aga siin on teisigi puid, mida ma ei tea. Võiks isegi puu otsa ronida. Aga karjuda? Ei, see oleks kuulda. Tüdrukud tunneksid muret, kas midagi on juhtunud. Kui tahan, pean piirduma urisemisega. Korraks hõikan: „Pilleriin!” Vastust ei tule. Ta on piisavalt kaugel, et mitte kuulda. „Kata!” Ei midagi. Triinu nime katsetamiseks ei näe ma põhjust. Me pole nii suured sõbrad.

Kui tihti satun ma kohta, kus ei pea mingitviisi olema? Kus ei pea võitlema sõpruse nimel ega tõestama, et väärin kellegi seltskonda?

Kus saan mina oma ängi ja viha ohutult välja elada? Poistele lubatakse kaklusi. „Ah, nad on ju lihtsalt poisid. Peavadki end välja elama.” Aga mina? Küüned kästakse lühikeseks lõigata, kui neid enda kaitseks kasutan. Tüdrukud ei ropenda. Tüdrukud ei löö, ei näpista, ei küünista. Tüdrukud kasutavad sõnu, aga mitte igasuguseid. On valik. Ainult nende hulgast võid võtta – aga pärast pane tagasi. Tüdrukud nutavad patja, et teised ei näeks ega kuuleks. Ole tasakesi, rahulikult, vaikselt. Ära häiri teisi. Arvesta, et sul on naabrid. Arvesta, et keegi näeb. Mis sa tühja töinad! Ise nii tark ja nüüd nutab.

Siin. Siin saan ennast välja elada. Selles võsas. Kedagi teist siin ei ole. Juhuslikud pealtnägijad puuduvad. Kata, Pillekas ja Triin on kindlasti juba kohal. Ma olen alati pisut aeglane olnud. Pea pilvedes, nagu eesti keele õpetaja ütles. „Tule nüüd sealt pilvedest alla,” ütles ta. „Kirjuta midagi sellist, millest lugeja ka aru saab.”

Kui kauemaks jään, ei tee see ka vahet. Võib-olla nad ei tunnegi minust puudust.

Seal on üks lahtise koorega puu. Lähen ajan küüned taha ja kakun. Löön jalaga. Pudistan puu eralduvat rüüd võsapinnasele. Haaran oksast, astun keerduvale tüvele ja küünitan kõrgemale. Jalad ei puuduta maad.

„Mis sa teed seal?” kuulen häält. Vaatan ümberringi. Siin ei tohiks ju kedagi teist olla. Valisin täpselt sellise koha ja aja, et saan üksi olla. Ometi… Märkan eemal midagi värvilist vilksatamas. Pajutihniku tagant ilmub nähtavale Sander. Sander! Hõõrun silmi, ent ta ei kao. Igaks juhuks vaatan korraks eemale, siis tagasi – ta on seal. Nagu päris.

„Mis see sinu asi on, mis ma teen,” vastan.

„Ise kutsusid mu siia.”

„Kuidas? Telefon on Kata juures. Mul pole su numbritki.”

„Kutsuda saab ka teistmoodi.”

„Kuidas siis?”

„Sa peaksid ju teadma.”

Vaatan teda. Särk, mida mäletan. Need tuttavad teksapüksid. Jalanõud. Kõik vastab mu ettekujutusele temast.

„Ma ei kutsunud.”

„Kutsusid ju. Muidu ma poleks tulnud.”

„Mine siis ära.”

„Ma ei saa.”

„Miks?”

„Ma ei oska.”

„Hakka lihtsalt ühes suunas minema.”

Sander raputab pead: „See pole nii lihtne.”

Ronin puu otsast alla. Maandun põntsuga. Silun seelikut. „Mis ma siis tegema pean?”

Sander kehitab õlgu. „Sina peaksid seda ju paremini teadma. Ise kutsusid mu.”

Pööritan silmi. Ma ju ei kutsunud. Tahtsin lihtsalt oma viha välja elada. Tahtsin rahulikult, segamatult, häirimatult võsa varjus ennast välja elada, ilma et keegi hukka mõistaks. Tahtsin olla üksi! Tahtsin… Ja siis loksub asi paika.

Viha. Mul on palju viha. Nii palju viha, et ma ei oska enam sellega toime tulla, seda endas hoida. Sander on siin ja kuigi ta ei tea mu vihast palju, jätkub seda temalegi.

Viipan kutsuvalt käega. „Mulle meenus,” ütlen talle. „Tule lähemale.”

Sander kõhkleb, kuid teeb, nagu palutud.

*

„Kuhu sa jäid?” küsivad teised.

„Ma vajusin sisse ja ei saanud välja.”

„Sellepärast sa nii mudane oledki,” ütleb Pillekas. „Isegi su nägu on must. Kas sa oled nutnud?”

Raputan pead. Pühin otsmikult higi, jätan järele rasvase mudase pleki. Ööga tekkinud lombid on ainus vesi. Proovin ennast puhtamaks saada. Selline käitumine pole tüdrukutele lubatud. Tüdrukud on alati hoolitsetud ja kasitud. Tüdrukud on eeskujulikud ja vagad. Ent kõik tüdrukud hoiavad endas kaht poolt. Minulgi on need olemas. Ühe neist pean igaveseks võsasse jätma. Ma ei saa teda kaasa võtta. Ma ei saa teda usaldada.

Heidan pilgu tuldud suunas. Näen enda varju puude vahel liikumas. „Lähme tagasi teist teed,” palun.

„Nii nagu alati,” noogutab Kata.

„Muidu peame su mingist mülkast välja tõmbama,” teeb Pillekas nalja.

„Mina küll ei taha,” ütleb Triin.

Sina loomulikult, mõtlen. Sind ma ei laseks enda ligigi. Muidu võib veel midagi juhtuda. Ma ei suudaks nende tagajärgedega silmitsi seista.

*

Siis olen tagasi kodus. Krae pitsitab. Torkan sõrme krae vahele ja sikutan eemale. Pori ja savi on maha pestud. Siis istun kirikus ja vaatan, kuidas võõras mees suudleb võõrast naist. Need on ema sõbrad, keda ma pole varem näinud. Võib-olla lapsepõlves, aga seda ma ei mäleta.

Libistan pilgu üle inimeste. Üle nende teiste, võõraste nägude. Siin pole ühtegi minuvanust poissi. Mõttetu. Kõik mu lootused purunevad, otse keset vahekäiku. Ja pruutpaar kõnnib neist kildudest lihtsalt üle.

*

Valetan Pillekale, et seal siiski oli keegi. Keegi, kes pööras mulle tähelepanu ja kutsus tantsima. Tahan teda kadedaks teha. Tahan, et ta küsiks ja uuriks, nii nagu mina küsisin ja uurisin, kui ta ütles, et Kata juurde tuleb ka Triin. Ma olen tüdrukute sõprusest õppinud, et vahel tulebki valetada.

Vahele jääd ainult siis, kui silm pilgub. Ära siis pilguta.

„Hoidsime käest kinni,” ütlen. „Aga numbreid vahetada läks meelest.”

„Ta on su sugulane?”

„Ei! Loll oled või? Ma ju ütlesin, et need olid ema sõbrad.”

Pillekas tahab omakorda peale jääda, aga seekord olen mina temast üle. Lennartiga oli ju sama: olukorras, kus valikuid oli mitu, tahtsin mina võita. Aga võistelda tuleb kaalutletult. Kui ma oleks karjunud: „Mina olen ka oluline!”, oleksid nad pidanud mind hulluks. Nemad. Kõik.

Seega Lennart oli nagu puuduolev pusletükk. Ta oli oluline vaid suure plaani jaoks, ent tema kadumine ei sega tervikut. Varemgi olen kokku pannud selliseid puslesid, millel tükk puudu. Rõõm sellest ei vähene. Puuduvat tükki saab alati ette kujutada, kujutlusvõime täidab tühimikud. Tulevad uued poisid, kelle tähelepanu otsida. Kes teevad haiget ja naeravad. Kes leevendavad hirmu, kui arvan, et olen millegi poolest vähem kui teised tüdrukud. Ükski neist pole selline, keda mäletada, kuigi tean, et kunagi nagunii meenutan ja tunnen midagi. Olen näinud vanaema ja vanatädi pealt, et isegi kõige tühisemad mälestused, kõige tühisemad poisid muutuvad vanusega oluliseks. Iga tükk on kild noorust. „See oli minu Poola poiss, ja see teine oli hoopis sakslane. Ilusate lokkis juustega.” Lennart oli minu alevipoiss, Sander minu vihavaenlane, aga lõpuks ilmub välja ka keegi kolmas, neljas…

III

Kata juurde sattusin mõned korrad veel. Jalutasime maanteel alevisse, käisime poes, ostsime juua või jäätist ja läksime siis kiigele. Alev oli väike, ent Lennartit – ega ka Violat – ma enam ei näinud. Tegime kiigel vaheldumisi hoogu, kuulasime telefonist muusikat. Kõlarid kähisesid. Meenutasime pidu ja rääkisime maailma taga. Õhtu saabudes jalutasime tagasi. Vahel mõtlesin, mis võiks saada, kui läheksime uuesti karjääri, aga seda ei juhtunud. See osa meie elust oli läbi.

Tõuklesime ja lollitasime, siis jäime pidama, kõhud kõveras. Mööda sõitvad autod ei häirinud. Ja ma ütlesin: „Ärge ajage naerma, ma teen kohe püksi!”

„Mine käi metsa all ära,” ütles Pillekas.

„Ma ei saa, seal on puugid ju.”

Naersime veel kõvemini. Siis surusin õlakoti vastu kõhtu ja jooksin. Iga sammuga vaibus naer. Astusin räämas majja – Kata koju. Tõsinesin. Ta ema magas elutoas diivanil. Midagi polnud muutunud. Läksin vaikselt vetsu. Mõtlesin, et kodus on parem. Isegi kui isa õllepurke avas ja autoga ära sõitis ja mina olin see, kes pidi temaga rääkima, sest emaga polnud ta nõus. Vähemalt oli meil soe, külmkapis söök ja mul oma tuba, olgugi väike, ja kui ma seal muusikat kuulasin ja kõvasti kaasa laulsin, tuli alati keegi kontrollima, kas kõik on korras. „Vaatasin, et mingi loom ulub.” Tuli korrale kutsuma, et naabrid ju kuulevad, ehmuvad veel ära, et keegi niimoodi kräunub. „Sa pole siin ju üksi.”

Katal oli teisiti. Põhiliselt oligi ta üksi. Sõpradega kohtumiseks pidi ta külast alevisse kõndima. Oma viis kilomeetrit. Õnneks olime tal meie. Vähemalt mõnda aega. Enne kui kasvasime lahku. Kuidagi aeglaselt ja järsku.

Ühel õhtul tunnistas Pillekas, et oli Kata juures käinud. Seal olid uued poisid. Mu esimene mõte oli – miks te mind ei kutsunud? Aga mul polnud sellist ühist minevikku nagu Katal ja Pillekal. „Ja me sattusime kuidagi nii, et teised läksid magama, aga meie olime veel üleval,” rääkis Pillekas. „Istusime heinapallidele – ta aitas mu sinna, siis ronis ise ka. Vaatasime päikesetõusu. Toetas käe nii, et see oli peaaegu minu ümber. Ja siis ma vaatasin ta poole ja ta suudles mind.”

Sundisin end naeratama. „Ja oligi su esimene suudlus?”

Pillekas noogutas. „Noh, mitte päris esimene. Esimene oli Lennart.”

„Lennart?”

„Nojah,” vastas Pillekas. „Siis kui me peol olime. Olime ju õues ja ta pakkus suitsu. Ma võtsin vastu ja siis kuidagi…” Pillekas kehitas õlgu. „Juhtus nii, et… Ah, ma ei tea. See ei lähe arvesse, ma isegi ei mäletanud.”

Teadsin, et ta ei valeta.

Teadsin, et Lennart oli valetanud. Oma vaikse, tagasihoidliku olemisega oli ta lõpuks mu ikkagi lolliks teinud.

Nüüd oli Pillekas päris kindlasti minust ees.

*

Siis hakkas Pillekas minust eemale hoidma ja ilma temata polnud ka Katat. Kas see tähendas, et olin tüdrukuea mudast ja võsast välja saanud? Oli meist keegi? Või vajus jalg endiselt?

Sobitasin sõprust teistega – nendega, kellega poleks varem rääkidagi tahtnud –, aga isegi kambas olin Sanderi jaoks ebameeldiv üleliigne liige. Kui ma naersin, käsi suu ees, küsis ta: „Miks sa nii imelikult naerad?”

Surusin huuled kokku. Hambad ka. Nii väga tahtsin Sanderile midagi vastu öelda. Tundsin end samamoodi nagu lapsepõlves, kui vanaisa suitsulehasena kallistama tuli ja mina ei tohtinud embust vältida, vaid pidin teesklema, et olen rahul. Muidu saanuks kuidagi karistada. Pidin teesklema ka praegu, et olen rahul. Aga karistada sain ju ikkagi. Sander ei jätnud iialgi võimalust kasutamata.

Olla maailmas, mis sind ei karista. Võtta see maailm ja teha enda omaks, isegi kui see pole päris. Isegi kui see on vaid kujutluses. Kui ilus unistus…

Lubasin endale, et kunagi olen Sanderist võimsam. Et kunagi on tema see, kes tõmbub mu pilgu all kokku ja tahab kaduda. Nii, nagu ta oli teinud seda tookord seal tihnikus, kaskede, leppade ja pajude all. Oli vajunud põlvili mu ette ja vaadanud alandlikult üles. Ent talle meeldis see. Ta võttis mul käest ja surus huuled vastu mu rannet. „Tee mulle veel haiget,” ütles ta. „Ma väärin seda.”

Neelatasin. Nõustusin. Tundsin õhuvooludes ta kipitava põse tukslemist. Oleksin võinud teda uuesti lüüa, rusikaga või lahtise käega või jalaga. Sirutasin sõrmed välja ja silmitsesin veriseid nukke. Ma polnud kunagi kedagi niimoodi löönud. Ma polnud kindel, kas see tuli mul hästi välja või mitte. Sanderit ei saanud ju usaldada, ta oleks ainult valetanud.

„Aitab rusikatest,” ütlesin. „Need pole ainsad, mis haiget teevad.”

Selle asemel põlvitasin tema eeskujul. „Kas sa lükkad mu eemale?” küsisin.

Sander vaatas mind kõhklevalt. „Ei lükka.”

Mulle meeldis see vastus. Libistasin käe ta kaelale. Teise käe ka. Võib-olla lootis ta, et haaran kõrist ja pigistan. Pigistan seni, kuni ta silmad pahupidi lähevad ja ta teadvusetult mu õlale vajub. „Vahet ei ole, kuhu sa mu matad,” sosistas Sander.

„Ole vait. Sa oled nii tühine inimene, et ei tohiks praegu midagi öelda. Sellepärast sa siin oledki – sest keegi ei taha sind. Jooksid sellesse võsasse peitu, et end tähtsaks teha. Tulid anuma mu tähelepanu, ja mina olin nii lahke, et andsin selle sulle. Ütle aitäh.” Ootasin hetke. „Ma tegin sulle teene, sa peaksid olema tänulik.”

„Aitäh,” ütles ta, kui mõistis, et võib rääkida.

„Ütle, et sa oled kõige tühisem inimene üldse. Ütle, et sa väärid ainult halba. Ütle, et sind ei peaks keegi armastama. Ütle, et keegi isegi ei tohiks sind armastada! Ütle!”

Ja ta ütles kõike seda. Kordas, nagu kõnelema õppiv laps.

Mul oli kananahk ihul. Liikusin lähemale, nii et olime peaaegu ninad vastakuti, lükkasin juuksed ta laubalt, lugesin kokku muhud ja värsked marrastused ja puudutasin siis oma huultega tema omi. Kas see ei tee mitte rohkem haiget? Võib-olla mitte temale, aga mulle. Et vihkamise taga on peidus ihkamine. Ma oleks teinud kõik, et saada Sander oma poolele. Aga ta ei küsinud. Polnud kordagi küsinud ega teadnud mu salasoovi.

Kas ma kasvan oma vihast välja? Kas tema? Võib-olla mitte. Maailm me ümber muutub, aga võib-olla jäämegi sellisteks: mina kuulama tema sõnu, tema neid ütlema. Jäängi lolliks, kes loodab, et ühel päeval ütleb ta mulle midagi ilusat ja mõtleb seda päriselt.

Lükkasin Sanderi pikali ja ronisin kaksiratsi ta peale. „Siin kehtivad teised reeglid,” ütlesin. Ta jälgis mind suuril silmil, kohkunud nagu metsloom. „Siin on maailm pahupidi.”

„Räägi mulle sellest maailmast.”

„Siin maailmas jooksed sina minu järel. Teed minu järgi. Ma olen nagu õhk, mida hingad. Kui mind pole, siis sa lämbud.”

Sander noogutas kaasa.

Ta oleks võinud minuga sama teha. Lüüa. Solvata. Juustest tirida. Sülitada. Ja ma oleks ikkagi andestanud. Oleks matnud kõik ebameeldivad sõnad sinnasamasse porri. Oleks mätsinud mudaga kokku, võtmata neid endaga kaasa. Vähemalt pööras ta mulle tähelepanu. Küll mitte sel kujul, nagu soovisin, aga see oli parem kui mitte midagi.

„Sa oled rõve!” Olgu. Las ma siis olen. Vähemalt sa räägid minuga. „Ma ei taha sind kunagi näha!” Ja ometi otsid sa teiste seast alati mu pilku, et silmsideme saatel avada suu ja mind solvata. „Mul oleks parem elu, kui sind ei oleks!” Ja kelle sa siis ohvriks valiksid? Ole tänulik, et sul olen mina.

Ütlesin seda ka talle: „Ole tänulik, et sul olen mina.” Teadmata, mida selle all mõtlen.

Mul oli nii palju võimu, et ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Maailm polnud kunagi kuulunud sel kombel mulle, oli mind alati tõrjunud, tahtnud voolida pehmemaks, väiksemaks. Aga lõppude lõpuks ei tahtnud ma ju midagi hävitada, vaid hoopis kasvatada. Tahtsin Sanderi usaldust. Tahtsin teda vastu usaldada. Tahtsin maailma, mis mulle haiget ei teeks. Maailma, mis mind armastaks.

Tõmbusin eemale.

Sander ajas end küünarnukkidele. Ta otsis mu pilku, mille peitsin juuste varju.

„Mis viga?” küsis Sander.

„Sa pole ju päris,” tunnistasin vastumeelselt.

„Selles maailmas olen.”

„See pole ka päris.”

„Miks? Kui sa sellesse usud, siis on.”

„Keegi ei usuks mind.”

„Keegi ei peagi sind uskuma. See jääb minu ja sinu vahele. See jääb siia.”

„See koht ei kuulu mulle.”

„Võta see siis endale!” julgustas Sander. „Tee see enda omaks!”

Ta võtab mul kätest. Hoiab mu käed enda südame vastas – seal on vaikus. Ta rinnus ei tuksu süda. Ei tuksu midagi. Kuulda on ainult minu enese südame närvilist trummeldamist. Minu hingetõmbeid.

Vajun Sanderi embusesse. Ta hoiab mind ja mu rappuvaid õlgu, ent ei lohuta. Hoiab, kuni rahunen. Hoiab, kuni pisarad enam ei voola. Kuni mõistan, et ma ei saa sinna kauemaks jääda, vaid pean kõndima valguse kätte.

Osa minust jääb maha. See osa, mida ei sobi näidata.