1

Kirjandusantoloogia mõte on tihti anda ülevaade mingist olemasolevast ja kirjanduses üldiselt teada tekstikorpusest, aga sedasorti antoloogia võib muutuda ka ise kirjandusloo aktiivseks osaliseks, mingi suuna või põlvkondliku kirjandusvoolu sünnitajaks, defineerijaks. Kui nende ridade autor sajandi alguses pani kokku tellisemõõtu tekstivaliku „Eesti ulme antoloogia” (2002), mille sissejuhatus ja kaanetekstid selgelt sõnastasid, et hoolimata pealkirjast on tegu eesti moodsa žanriulme sünniperioodi (1985–2000) kaardistava jutuvalimikuga, mitte taotlusega anda ülevaade kogu eesti fantastilisest kirjandustraditsioonist, hakkas kriitika raamatule ometi ette heitma ühe seltskonna enese eksponeerimist.^[1]

Möödunud suvel ilmunud Tormi Ariva koostatud antoloogia „Kuumad allikad” (2025) sisaldab 14 ulmelugu eesti omamaise fantastika algusajast XX sajandi esimesel neljal kümnendil (tekstid aastaist 1903–1941) ning see erakordselt kurioosne tekstivalik ongi käesoleva mõtiskluse sütitaja ning lähtematerjal. „Kuumad allikad” (ja selle koostaja) ilmselgelt väidab eesti vanema ulmekirjanduse kohta asju, mida seni pole väidetud, kirjutab justkui ulme esiajalugu mõnevõrra ümber. Vähemasti selline on raamatu ambitsioon.

Ajaloolist ülevaadet eesmärgiks seadva antoloogia jaoks erinevaid tekste kokku korjates võib teinekord tekkida tervik ja uus kvaliteet, mida tööd alustades ei osanud oodatagi. Tuntud kirjandustraditsiooni ümberdefineerimine või pea peale pööramine võib olla tahtmatult ja koostajagi jaoks üllatav töötulem. Selliseid asju juhtub.

Ariva antoloogia tahab olla maadeavastaja rollis. Raamat taotleb eesti ulme sünniperioodi konkreetset ümbermääratlemist, tuues päevavalguse kätte seni täiesti tundmatuid tekste, enamasti sõdadevahelise perioodi ajalehtede joonealustena ilmunud lühiproosa hulgast.

2

Senine käsitlus eesti ulmekirjanduse juurtest ja sünniajast on viimased kolmkümmend aastat püsinud üsna muutumatuna. Aga tõsi on ka, et varasema aja kodumaine fantastika oli kuni Tormi Ariva uurimistööni detailsemalt läbi töötamata ja ettekujutus sellest baseeruski tuntud nimede jadal: Kreutzwald – Liiv – Eisen – Tuglas – Gailit – Tammsaare – Luts – Jaik – Ristikivi – Viiding. Kui piirduda Teise maailmasõja eelse perioodiga. Oli üsna selge arusaam, et eesti ulmekirjanduse alguspunkt on Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” (1866) juures. Ja et kui soovida tingimata leida eesti teadusfantastika (science fiction) alguspunkti, siis on selleks Matthias Johann Eiseni tulevikuvisioon „Tallinnas aastal 2000” (1903). Ka see on juba 2002. aastal ära fikseeritud.^[2]

Oma antoloogia järelsõnas vaidleb Tormi Ariva vastu Indrek Hargla ja siinkirjutaja juba sajandi algusest juurutatud eesti ulmekirjanduse sünnimomendile – Kreutzwald 1866. Ariva käsitleb „Eesti rahva ennemuistseid jutte” selgelt rahvaluulelise traditsiooni osana, mitte kirjaniku originaalloominguna ning esitab üllatuslikult eestikeelse fantastika algushetke kandidaadiks hoopis tõlketeksti – 1875. aastal ilmunud 30-leheküljelise anonüümse vihiku „Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat versta vee alt läbi. Reisimised maailma meredes”, mida loetakse Jules Verne’i tuntud romaani „20 000 ljööd vee all” tõlkeks, muganduseks või lühikokkuvõtteks ja mille autoriks oli Jaan Nebokat (1844–1908).^[3]

Ariva seda tegelikult tõlkeks ei nimetagi, küll aga nimetab seda teksti tõlkeks meie bibliograafiline traditsioon kirjandusmuuseumi kogust kuni ESTER-i andmebaasini, mis on muidugi tõsine eksitus. Selle teose autorireal on neis andmekogudes antud Jules Verne’i nimi, kuigi õige oleks ikkagi Jaan Nebokat. Sest 430-leheküljelist romaani ei saa kuidagi 30-leheküljeliseks vihikuks tõlkida, vaid tegu on selgelt ümberjutustuse, sisukokkuvõttega, mille ongi – ilmselt Verne’i teose venekeelse tõlke järgi, nagu Ariva välja pakub – kokku kirjutanud Nebokat.

Säärast vahet tasub kindlasti teha, sest ärkamisajal eksisteerisid kõrvuti mõlemad – nii mujal maailmas populaarsete teoste enam-vähem täismahus tõlked kui ka sedasorti tihti teiste tõlkekeelte vahendusel tehtud „referaadid”. Polnud nii, et üks tõlketraditsioon järgnes loogilise arenguna teisele, vaid samal ajal, XIX sajandi lõpuveerandil levisid mõlemad, olgu siis tegu sellesama Verne’i, J. Fenimore Cooperi, Alexandre Dumas’ või arvukate nüüdseks unustatud omaaegsete menukirjanike teostega.

Meie bibliograafiline traditsioon aga jätkab ekslike kirjetega ka uuemal ajal. Pean silmas kirjastuse Ersen väljaandel aastail 1999–2002 ilmunud tõlkesarja „Illustreeritud klassikavaramu”, mis sisaldas 57 üldjuhul 120 lehekülje pikkust klassikateose sisu ümberjutustust. Oluline ongi rõhutada, et need tekstid ei olnud lühendatud tõlked Dumas’, Dickensi, Scotti või Cooperi enamasti palju mahukamatest romaanidest, vaid teiste autorite kirjutatud ümberjutustused neist teostest. Originaalteose autori stiilist ja lausest ei andnud ükski neist adaptatsioonidest vähimatki aimu. Ümberjutustajate nimed olid Erseni sarja raamatute tiitli pöördel kenasti ära toodud, aga ESTER-is on nad ikkagi kirjas Dickensi ja Cooperi nimede all, kuigi ammu surnud klassikud neist ridagi kirjutanud pole. Need on ikka ja ainult mugandajate loodud referatiivsed teosed. Nii et see ammune tõlgete ja muganduste-ümberjutustuste segiajamise traditsioon elab edasi veel ka meie päevil.

Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” autorsuse määra juurde tulles saab viidata August Annisti põhjalikule monograafiale,^[4] mille läbilugemise järel ei tohiks kelleski säilida kahtluse varjugi, et ennemuistsete juttude fantastilisema süžeega pikemad palad ei ole folkloorse süžee üleskirjutused, vaid peamiselt saksa analoogide mõjul sündinud tugeva ulmelise komponendiga originaallooming. Annist on nende tekstide folkloorse ainese ja omaloomingu määra lugude kaupa protsentuaalse täpsusega välja toonud ja tõestanud, et kõnealused tekstid on Kreutzwaldi (enam-vähem) originaalne omalooming.

Nii et kindlasti võib Nebokati ümberjutustust Verne’i teose tõlkest pidada esimeseks eestikeelseks teadusfantastika pääsukeseks, aga laiemat fantastilist kirjanduskorpust arvestades jään selle juurde, et Kreutzwaldi 1866. aasta jutukogumik sobib paremini žanri sünnimomendi tähistamiseks, eriti kui silmas pidada, et ulmekirjandus ei tähenda vaid teadusfantastikat, vaid ka fantaasiakirjandust ning õuduslugusid. Nende mõlema juured ja alguspunkt on aga Eesti puhul just mainitud Kreutzwaldi teoses, nagu Indrek Hargla oma antoloogiaga „Õudne Eesti”^[5] ja siinkirjutaja antoloogiaga „Põhja konn”^[6] on demonstreerinud.

Tormi Ariva antoloogia järelsõna huvitavaim avastus on vaieldamatult seotud Ado Grenzsteini ja ajalehega Olevik ning ilmus õieti juba möödunud aasta kevadel omaette artiklina Loomingu veergudel.^[7] Kuigi Ariva seda tagasihoidlikkusest otsesõnu ei sedasta, siis tegelikult lükkab ta ümber siinkirjutaja aastakümnetetaguse väite, nagu olnuks Johannes Aavik meie esimene teadaolev ulmefänn. Ariva leiud Grenzsteini Jules Verne’i lembusest ning Oleviku toimetaja populaarteaduslik artiklisari astronoomiast ja meie tähistaevast (25 osa, 1885–1887) lubavad väita, et esimene eesti ulmefänn oli hoopis Grenzstein ja juba 1880. aastatel.

Et selle üheks väljenduseks oli jällegi Jules Verne’i romaani „Reis maakera südamesse” Eesti oludesse toodud plagiaat-versioon „Tori pörgust maa pöhja!” (1888–1890), on piinlikuvõitu kurioosum, mis ei muuda samas kuidagi väite enda kaalukust.

Teisalt aga pole nende ridade autor kuigi veendunud, et sellistest kentsakatest pooltõlkelistest plagiaat-versioonidest ja lühikestest ümberjutustustest, mida meil tänapäevani üldlevinud teadmisena ekslikult tõlgeteks peetakse, tasub otsida eestikeelse ulmekultuuri uusi, seni avastamata juuri. Mis ei vähenda nende leidude tähelepanuväärsust. Eks tolleaegne ajaviitekirjanduse mugandamise kultuur vääriks omaette põhjalikumat uurimist, kuid ainese kergekaalulisust ja teema teatavat obskuursust silmas pidades pole tõenäoline, et keegi tänapäeva noortest õpetlastest seda ette võtta sooviks.

3

Kui suur osa Ariva antoloogia järelsõnast tegeleb eesti ulmelise kirjanduse juurte otsimisega XIX sajandi viimase veerandi ajalehtede joonealustest, siis lõviosa raamatu novellidest on ilmunud sõdadevahelise Eesti perioodikas ning needki on omal kombel problemaatilised. Raamatu autorkond on kirju ning nende valik venitab eesti ulme piire üsnagi meelevaldselt. Mõistagi on siin Tuglas ja Gailit ning Juhan Jaik ja Paul Viiding – need on selle perioodi n-ö kohustuslikud nimed. Nagu ka ennist mainitud Eisen.

Siis on aga seltskonnas ka Ivan Narodny (Jaan Sibul), kelle „Tehismees” (1912) on kirjutatud-avaldatud Ameerikas ning tõlgitud inglise keelest. Kuigi teose tegevus algab tsaariaegses Jurjevi Keiserlikus Ülikoolis, on seda teksti nagu üldse Narodnyt raske pidada osaks eesti ulme nimelisest tekstikorpusest.

Niisamuti on siin baltisaksa-vene taustaga Karl Hoerschelmann, kelle „Teine karp” (1934) on tõlgitud vene keelest. Kuigi kirjanik tegutses sõdadevahelisel ajal Eestis ning tekst ilmus ühes Tallinna venekeelses almanahhis, saab sedagi pala eesti ulme osana võtta vaid väga-väga suurte mööndustega. Või noh, tegelikult ikka ei saagi. Eesti ulme on keelepõhine kultuurifenomen ja nii nagu Mihhail Velleri looming pole osa eesti ulmest, vaid ikka vene ulmest, pole ka Hoerschelmannil puutumust eesti ulmega. Või siis võiks eesti ulme osaks lugeda ka Purdi mõisast pärit parun Alexander von Ungern-Sternbergi Saksamaal kirjutatud ja avaldatud saksakeelseid õudusnovelle? Või Kolga krahvi Stanislaus Eric Stenbocki Inglismaal inglise keeles kirjutatud dekadentlikke õuduslugusid?

Sellisest meelevaldsest piiride venitamisest aimub paratamatult koostaja pisut meeleheitlikku soovi võõraste sulgedega tekstivalikule värvi lisada. Narodny ja Hoerschelmanni tekstid pole eesti ulme, kuna need pole loodud eesti keelt kasutades ega lähtu ka tollasest eesti kultuurikontekstist. Ning kui Hoerschelmanni novell on vähemasti modernistlik päriskirjandus, siis Narodny pala on banaalne nii oma ideelt kui teostuselt. Selle väärtus peitub vaid tema kurioossuses.

Ükskõik millisesse sarnasesse tekstivalikusse Tuglase ja Gailiti teoste lülitamine töötab mõnes mõttes kahe teraga mõõgana, kuna tegu on stiilimeistritega, kelle kõrval kahvatub enamik nende kaasaegseid proosakirjanikke, saati siis marginaalsed amatöörautorid. Paraku võtavad viimaste tekstid enda alla tublisti üle poole antoloogia mahust.

Stiilitunnetuse ja väljendusoskuse poolest suudavad Tuklale ja Gailitile konkurentsi pakkuda vaid Arnold Kõiv^[8] ja Marie Heiberg. Kõivu õudusjutt „Kabelis” (1920) mõjub nii oma ebasurnute ainevaldkonna kasutamise kui ka filmiliku stiili poolest üpris erakordsena. Arvestades ka seda, et angloameerika ulmekirjanduses ja Hollywoodiski puudus sel ajal veel zombi- ja voodoo-temaatika. Küll võib inspiratsiooniallikaks pidada kodumaist folkloorset ainest.

Teistpidi hakkab raamat tänu neile Ariva leitud marginaalsetele kurioosumitele just tööle, kuna tekivad paralleelid muu maailma ulme trendidega. Eksisteeris ju samalaadne nähtus ka ameerika ja briti ajaviitekirjanduses kahe maailmasõja vahel: alles tekkiva moodsa ulmekirjanduse vanem, n-ö esimene autorite põlvkond kadus suuresti kirjandusest, kui alates 1939. aastast kerkis esile generatsioon, kuhu kuulusid Isaac Asimov, Ray Bradbury, Arthur C. Clarke, Lester del Rey, Robert A. Heinlein, Henry Kuttner, A. E. van Vogt jmt andekad loojad, kes kujunesid hiljem kõik menukateks kirjanikeks. Suurem osa 1920.–1930. aastate põlvkonna ulmeautoreid ei suutnud nendega konkureerida. Nad olid palju primitiivsemate stilistiliste ja tehniliste võimetega kirjamehed kui see pealetulnud põlvkond ja kadusid peaaegu in corpore kirjandusloo pildilt.

On ju tüüpiline 1920.–1930. aastate briti või ameerika pulp-ulme jutt näiteks ajakirjast Amazing Stories enamasti üsna triviaalselt kirja pandud fantastilise idee ekstrapoleering, mingist stiilimeisterlikkusest, tasemel faabula arendamisest, küpsetest karakteritest ega täiskasvanulikest dialoogidest ei maksa nende puhul kõnelda. Natuke sama probleemi käes vaevlevad ka kõnesoleva valimiku kurioossed autorid (Olaf Rood, Woldemar Mettus, August Gregor). Pärast nende lugudega tutvumist mõistame, miks keegi neist hiljem ilukirjanikuna karjääri ei teinud – neil polnud selleks lihtsalt eeldusi. Süžeede konstrueerimine on puudulik ja nurgeline, sageli lootusetult ebaloogiline; dialoog ja autoritekstki puine, kohati tüütult vatrav. Need tekstid mõjuvad paraku amatöörlikult.

4

Ulmesõbrad jagunevad mitmesse gruppi: osa neist eelistab tekstis ulmelisi uudseid ideid, teised seikluslikku süžeed, kolmandad jälle peavoolukirjandusele iseloomulikke keerukaid karaktereid ja nende omavahelist interaktsiooni. Sageli on kahjuks ka väljastpoolt levinud vaade ulmežanrile kui mingile imelikule nähtusele, mille peamine eesmärk on pakkuda ühiskonnale tulevikuprognooside teenust ning esitada seninägemata ulmelisi ideid. Ning muid heale kirjandusele esitatavaid nõudmisi ühelt ulmeloolt tavaliselt ei oodatagi. See nagu õieti polegi päris kirjandusliik, kuna peab tegelema mingite ideede, ebarealistlike maailmade ja võimalikult täpsete tulevikuprognoosidega.

Ulmeliste ideede paradoks seisneb aga selles, et neil pole iseseisvat väärtust. Kõik need põnevad mõttekonstruktsioonid, mida loeme Isaac Asimovi või Arthur C. Clarke’i juttudest ja romaanidest, pole tegelikult nende välja mõeldud. Neid ideid on enne kasutanud see eelmainitud üpris puiselt kirjutanud ulmeautorite põlvkond ja enamasti enne neid veel mingid hoopis tundmatud sajandivahetuse prantsuse või saksa autorid ja enne neid… Ühesõnaga, ideedel pole iseseisvat väärtust. Ideed maksavad 5 kopikat pangetäis, nagu ulmesõbrad tavatsevad ütelda.

Loeb teostus. Me seostame teatud konkreetseid ideid Asimovi või Clarke’i loominguga seepärast, et nemad olid esimesed piisavalt andekad meistrid neid ideid briljantselt välja arendama ja professionaalselt teostama. See mõttekäik kehtib üldiselt ka enam-vähem kogu XX sajandi alguse eri rahvaste ulmekirjanduse kohta.

Aleksandr Beljajev ei mõtelnud esimesena välja ulmeideed kehast eraldi funktsioneerivast peast („Professor Dowelli pea”) ega haigete kopsudega inimlapsele hai lõpuste siirdamisest („Amfiibinimene”). Samuti ei tulnud Mihhail Bulgakov esimesena selle peale, et kirurgiliselt koerast inimest teha („Koera süda”). Kõik need ideed olid nüüdseks täielikult unustatud ja täna vägagi amatöörlikena mõjuvates ulmetekstides varem juba esitatud ning Beljajev ja Bulgakov lihtsalt arendasid neid märksa elegantsema tulemuseni. Raudreegel on, et tekst, milles lugeja kohtub esmakordselt mõne uudse ulmelise idee ja teaduslik-tehnilise lahendusega, ei ole kindlasti selle idee esmakordne esitus, aga parimate teostuste mõjul omistatakse ühe või teise idee väljamõtlemine ekslikult ikka näiteks kas Asimovile, Beljajevile või Clarke’ile.

Ka „Kuumade allikate” kurioossete ja tundmatute autorite tekstides leiduvad ulmeideed asetuvad samasugusesse konteksti. On tore, et ka eesti amatöörautorid on neid maailmas laialt levinud ideid oma rakursi alt käsitlenud, aga need pole kuidagi esmakordsed ega ka ülearu õnnestunud teemaarendused. Lisaks on neis lugudes väga sarnaselt samal ajal Ameerikas ja Inglismaal viljeldud pulp-ulmega puudu inimene. Kui tekstis laiutab kesksel kohal idee ja selle arendus, kuid puudub täielikult inimene, karakter, kes suhestuks teiste karakteritega, on tulemuseks igavlev lugeja. Kirjandus – ka ulmekirjandus – peaks eelkõige siiski rääkima inimestest. Ja kui inimesi pole, on ainult jaburavõitu ja senikogemata idee, siis hakkab lugeja üsna kiiresti lehekülgi edasi lappama.

5

Ilukirjandusel on teadupärast nukker komme vananeda ja aeguda. Seejuures ajaviitelisem kirjandus aegub ja kaotab lugeja silmis aktuaalsuse kiiremini kui tõsisem kirjandus. XX sajandi alguse pulp-kriminaalromaane ei tea täna enam keegi, XIX sajandi kirjandusklassikat siiski veel loetakse – muidu ei annaks Penguin ja Oxford oma maailmaklassika sarju ju enam välja.

Nii pole siinkirjutaja ka ülearu veendunud, et eesti ulmekirjanduse juurte otsingud eelkõige vaid ulmeideedele (või populaarteaduslikele ülevaadetele) keskenduvate ajalehe joonealuste järjejuttude seast on kõige viljakam moodus vanemat fantastikat tänapäeva lugejale tutvustada.

Praegusel moel on „Kuumad allikad” kindlasti punk ja rokenroll ja Ed Woodi filmid ühekorraga, aga oleks oodanud pisut enam üldkirjanduslikku taset ja esteetilist lugemisnaudingut. Probleem, mida koostajal päriselt lahendada ei õnnestunudki, on ju endiselt meie oma järjepideva ja selgepiirilise ulmetraditsiooni puudumine sõjaeelses Eestis. See üdini eklektiline valik tekste, mis nende kaante vahele on koondatud, pakub üpriski pöörase kaleidoskoobipildi vabariigiaegsest eesti ulmest, aga ei veena lugejat selles, et need tekstid ja autorid omas ajas mingi teadliku ja seostatud ulmetraditsiooni moodustasid.

Kuna lood ilmusid äärmiselt eriilmelistes väljaannetes, alates üleriigilistest päevalehtedest ja kultuuriajakirjadest kuni väiksetiraažiliste autorikogude ja maakonnalehtedeni, ei olnud ulmehuvilisel lugejal ilmselt kuigi kerge kõigel sellel silma peal hoida. Sama ilmne on, et ega ka autorid ise üksteise tegemistest ülearu teadlikud olnud. Ja ülepea ei olnud veel ühtse ja piiritletud žanri sünni ja väljakujunemise tunnetust. Olid lihtsalt küsitava tasemega fantastilised lood lehesabades, mis tutvustasid eriskummalisi ideid. Ja siis olid üksikud meistriteosed, mille kirjutasid Tuglas ja Gailit. Või Tammsaare. Aga needki inkorporeeriti ulmetraditsiooni võib-olla alles palju hiljem.

---

^[1] Teet Kallas, Sõpruskonna kogupauk. Postimees. Arter 9. III 2002.

^[2] Raul Sulbi, Eessõna. Rmt: Eesti ulme antoloogia. Koost. Raul Sulbi. Tallinn: Varrak, 2002, lk 6.

^[3] Tormi Ariva, Eesti ulme kuumad allikad. Rmt: Kuumad allikad. Ulmeantoloogia. Koost. Tormi Ariva. Lümanda: Gururaamat, 2025, lk 415 (vt ka joonealust märkust 3 samal leheküljel).

^[4] August Annist, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Tallinn: Eesti Raamat, 1966.

^[5] Õudne Eesti. Valimik eesti õudusjutte. Koost. Indrek Hargla. Tallinn: Varrak, 2005.

^[6] Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia. Koost. Raul Sulbi. Tartu: Viiking, 2024.

^[7] Tormi Ariva, Minevik, Olevik ja tulevik. Eesti ulmekirjanduse algus. Looming 2025, nr 4, lk 503–510.

^[8] Arnold Kõivu ja tema loomingu tõi novelliga „Kuradijärv” tänaste ulmesõprade teadvusse Indrek Hargla antoloogia „Õudne Eesti” 2005. aastal. Küll korrigeerib Ariva uurimistöö mitmeid olulisi faktivigu kirjaniku toona esitatud eluloos.