Ülikooliaastad olid minu jaoks eriline aeg. See oli nooruse tippaeg, vabadus enne argipäeva kohustusteringi astumist. Aeg, mil tahtsid veel kõigest teada saada ja uskusid, et see on ka võimalik. Kui võisid hingepõhjani vaimustuda mõnest luuletusest, pildist või laulust ega hoolinud poriloigust katkisel kõnniteel.

Eesti jaoks oli kuuekümnendate keskpaik aeg, mil Nõukogude võim oli siinmail kestnud sama pikalt, kui tal aastaid veel ees oli – kuigi seda viimast muidugi keegi tookord ei teadnud. Minu põlvkond oli jõudnud selles ajas sündida ja üles kasvada. See oli ainuke aeg, mida me olime isiklikult kogenud.

Tagantjärele on mu noorusajale antud nii- ja teistsuguseid hinnanguid, sageli ka nende poolt, kes seda oma ea tõttu ise näha ei saanud. Mulle endale tundub, et ühe ajastu mõistmiseks on objektiivsete uurimuste kõrval oluline teada sedagi, kuidas tajusid seda subjektiivselt tollal elanud inimesed. Minu puhul siis üks tavaline XX sajandi kuuekümnendate aastate Tartu ülikooli tudeng.

Tean küll, et mu meenutusi on mõjutanud nooruse kuldne kuma ja kindlasti on neid, kel on samast ajast hoopis teistsuguseid mälestusi. Ma ei arvagi, et minu omad oleksid ainuõiged ja ammendavad. Nad ei saagi olla, kuuskümmend aastat on mööda läinud ja väga palju on ununenud. Aga sellel, miks mõned asjad on meelde jäänud ja teised mitte, peab olema põhjus. Ma ei tea siiani päriselt, mis see on, aga samahästi võib küsida, mis põhjus on armastusel.

Tartusse! Ülikooli algus

Kauneim linn on Eestis Tartu,
Emajõe kalda peal.
(Laulusalmist)

Tartusse! Tartusse! Tartusse!

Kuhu siis veel? Minu jaoks polnudki tegelikult muud valikut. Kuhu mujale ühel humanitaarsete huvidega noorel inimesel 1965. aasta kevadel pärast keskkooli edasi õppima minna oli, kui mitte Tartu ülikooli, ainsasse päris ülikooli tolleaegses Eestis. Välismaal õppimine ei tulnud tookord isegi mõttemänguna pähe, Venemaale (loe: mujale NSV Liitu) ma minna ei tahtnud. ERKI oleks ehk olnud üks võimalus, aga olin kindel, et ma ei saaks sisse, lisaks tundus kunstiinstituut mulle rohkem praktiliste oskuste kui teadmiste omandamise paigana. Mina aga janunesin ennekõike teadmiste järele, kunstirahva boheemlik eluviis mind ei ahvatlenud. Vähetähtis polnud ka soov pääseda välja kitsaks jäänud kodust, teise linna, iseseisvasse ellu.

Nii sõitsimegi keskkooliaegse sõbra ja pinginaabri Annega ühel 1965. aasta ilusal varasuvisel päeval autostopiga Tartusse ning andsime oma avaldused ja muud vajalikud paberid Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda sisse. Tõsi, erinevatele erialadele. Mina vanast armastusest ajalukku, Anne aga, kes oli pikalt sama mõtet kaalunud, langetas lõpuks otsuse siiski keele ja kirjanduse kasuks.

Kuna olin lõpetanud keskkooli hõbemedaliga, tuli mul sel aastal ülikoolis kehtivate sisseastumisnõuete järgi teha ainult erialaeksam ja kui see sai edukalt sooritatud, olingi täieõiguslik üliõpilane ning võisin 1965. aasta esimesel septembril peahoone sammaste vahelt läbi aulasse avaaktusele sammuda. Ladinakeelne „Gaudeamus” ja matrikli kättesaamine tekitasid hinges korraks üleva tunde, aga rektor Fjodor Klementi tervituskõnest on mul meelde jäänud vaid üksainus lause: „Suudelda suitsetavat neiut on sama, mis lakkuda tuhatoosi!” – ju siis olid ülejäänud laused tavapärased ja voolasid kõrvust mööda kui vulisev vesi. Väike pettumus oli ka aktusele järgnenud kokkusaamine oma kursusekaaslastega ühes keemiahoone auditooriumis. Ma ei tea, mida olin oodanud – võib-olla ruumitäit silmatorkavalt säravaid ja põnevaid isiksusi, aga need mees- ja naissoost tudengihakatised, kes natuke kohmetult laudade taga istusid, paistsid esimesel pilgul täiesti tavalised, mu enese sarnased.

Oma ühikatoa olin juba eelmisel päeval ära näinud. Ühiselamukohti Tartus nappis, seepärast mahutati osa esimese kursuse üliõpilasi linnast välja Kvissentali, Elva ja Peedule, mis oleks tähendanud igapäevast bussi- ja rongisõitu. Mul vedas, sest sain koha Tiigi 14 asuvasse suhteliselt uude ühiselamusse, mida kutsuti Uueks Tiigiks, eristamaks seda ajahambast räsitud ja kirju minevikuga Vanast Tiigist, mis asus samal tänaval paar maja edasi. Olin kuulnud, et Uues Tiigis on suhteliselt viisakad kolme-nelja inimese toad, aga kui kohale jõudsin, selgus, et mingi luksuselamine see siiski pole, esmakursuslastele määratud ruum asus keldris, kus oli kokku neliteist voodit, nii et magada tuli kõrvuti nagu sprotid karbis, asemeid eraldamas vaid öökapikesed. Mingit privaatsuse võimalust polnud, riideid hoidsin lihtsalt kohvris voodi all. See nõudis harjumist, aga ise ma ju olin tiibu lehvitanud, et kodupesast välja lennata.

Järgmisel aastal kolisin ümber Vanasse Tiiki, kus tuba oli küll veidi väiksem ja asus maapealsel korrusel, duširuumid aga räpased, mõnel polnud ustki ees ning tualettruumid olid tõelised peldikud. Õnneks oli kõrvalmajas linna saun, kus sai häda korral pesemas käia. Kolmandal aastal naeratas mulle ja kolmele kursusekaaslasele õnn saada kamba peale neljane tuba Pälsoni 14 intris, kust meestudengid olid äsja Leningradi maanteel valminud uude ühiselamusse kolinud. Seal oli kõik peaaegu hästi, välja arvatud lutikad, kelle hammustustest olid käsivarred hommikuti punasetäpilised ja kellest, hoolimata tõrjest, päriselt lahti saada ei õnnestunudki. Muidu oli elu Pälsonis huvitav, lõbusad seltskonnad veinipudelite ja lauluga liikusid ühest toast teise, seda sageli ka öösiti. Õnneks olin siis juba aru saanud, et intrituba pole mõeldudki õppimiskohaks, selle tarvis on raamatukogu või veel parem erakas, mille ma ülikooli lõpuaastatel vanemate toel üürisingi.

Ega me ka sel esimesel aastal oma keldris millegi üle kaevelnud, selleks ei jäänud lihtsalt aega. Tuttavaid ja võõraid vooris kogu aeg läbi, igav ei hakanud. Ühel oli vaja ühte, teisel teist, info liikus. Toa teises otsas pesitseva inglise filoloogi Vaike Seppeli voodiäärel istus mõnikord tema vanem õde Ly, kelle 1964. aasta noorte kassetis ilmunud luulevihiku olin juba kooliajal läbi lugenud. Piidlesin aupaklikult, kuidas õekesed omavahel rääkisid, pead koos ja poolsosinal, nii et keegi ei kuulnud, millest. Naabervoodites pesitsevaid eesti filolooge Mall Jõge (Kaevatsit) ja Inna Tšubitsit (Pihlakut) külastas tihtipeale kursavend Andrus Saar, keda hüüti miskipärast mummuliseks, ja nende lõbus kamp ei püüdnudki oma lärmakaid jutte varjata – igaüks, kes soovis, võis sekkuda ja kaasa naerda. Eesti fillid tundusid üldse olevat nutikas ja hakkaja seltskond, nad olid teinud oma kursuse jaoks juba tutvumisankeedi, millele kõik pidid kirjalikult vastama. Üks küsimus selles oli: kas sa mõtled vahel surmast? Oleksin tahtnud, et keegi oleks ka minult seda küsinud, siis oleksin saanud vastata: kogu aeg! Aga muidugi poleks see olnud tõde.

Tõeliseks üliõpilaseks saamiseks oli vaja täita veel mõned rituaalid, kõige tähtsam neist tudengiks löömine. Eks see üks esmakursuslaste rituaalne narritamine vanemate olijate poolt oli, mäletan, et pidin jooma mingit soga, vastama imelikele küsimustele ja jooksma ümber peahoone, et lugeda kokku kõik selle aknad. Ja siis jäi veel vastselt kätte saadud helesinine tekkel ära retsida, mis tähendas, et pigistada ja venitada seda nii, et see vana ja kantud välja näeks. Seepeale olimegi täieõiguslikud Tartu ülikooli tudengid ja võisime rahumeeli stuudiumiga alustada.

Peahoone põleb

Alumiiniumtagapõhjal
põleb ülikool.
(Paul-Eerik Rummo)

Ülikooli sisseelamise juurde käis ka tutvumine selle hoonetega. Peahoone oli muidugi põhiline. Eesti fillidel olid seal nii kateeder kui ka loenguruumid, ajaloolased pidid leppima keemiahoonega. Aga meiegi vaatasime üle peahoone vasakus tiivas asuva klassikalise muinasteaduse muuseumi antiikskulptuuride kipskoopiad ning õppisime ära väljendi, mida järgnevatel aastatel tihti vaja läks: „Saame kokku peahoone kella all!” Muljetavaldavalt kaunist läbi kahe korruse ulatuvat aulat selle kahekümne kaheksa valge sambaga olime näinud juba avaaktusel.

Ühel päeval tehti meile ekskursioon ülikooli kartseritesse. Need olid pisikesed kambrikesed peahoone pööningul, kuhu XIX sajandil saadeti ülikooli kohtu otsusega karistust kandma linna peal pahandust teinud tudengid. Kartserid olid ilmselt üsnagi populaarsed, giidi jutu järgi olla ülikooli taasavamisest aastal 1802. kuni aastani 1882 seal aega veetnud 6600 patustajat! Kõik toad olid sisustatud hädavajaliku mööbliga, lisaks võis süüdimõistetu kodust kaasa võtta isiklikke raamatuid ja riideid. Ilmselt ka kunstitarbeid, sest ruumikeste seinad, uksed ja mõnel pool isegi laed olid tihedalt täidetud kunagiste elanike kirjutiste ja joonistustega, millest paljud olid üsna vaimukad ja pitoresksed. Heitsime neile kunstitöödele huvitatud pilgu, aga kui oleksime teadnud, et oleme viimased, kelle silmad seda eksklusiivset näitust näha saavad, oleksime kindlasti hoopis tähelepanelikumalt vaadanud.

Veidi aega pärast kartseri külastust, 21. detsembril 1965, kui hommikuhämaras oma Tiigi tänava ühiselamust ülikooli poole rühkisime, tuli meile Vallikraavi tänava alguses vastu kamp vanemate kursuste üliõpilasi, kes hõikasid: „Täna pole mõtet loengule minna, ülikool põleb!” No ega me nii lihtsa nõksuga ennast ka lollitada lasknud! Aga praegusele Baeri tänavale pöörates hakkas taevas paistma punane kuma ja ninna lõi suitsulõhn. Veel veidi maad ja siis me nägime. Ülikooli peahoone põleski!

Sellest päevast on palju mälestusi, nii tudengitelt, õppejõududelt kui muudelt asjaosalistelt. Jaan Kaplinski, kes elas tollal 21. Juuni ja Mitšurini tänava nurgal Tartu kõige vanemas majas, rääkis hiljem, et temani oli tulekahjuteade jõudnud juba varahommikul, ta kihutanud kohale nii kiiresti, kui jõudis, ning hakanud koos teistega kolmandal korrusel asuva Seminarka raamatukogu raamatuid päästma. Raamatud anti inimketis käest kätte ja viidi tagatrepi kaudu algul keldrisse ning sealt hiljem edasi kõrvalasuvatesse hoonetesse.

Selleks ajaks, kui mina pärale jõudsin, olid peahoone katus ja aula lagi juba sisse langenud, leegid lõid fassaadiakendest välja ning sammasteesine plats oli tuletõrjemasinaid täis. Ma tean, et hoone sees püüdsid professorid Paul Ariste ja Arnold Kask päästa oma kateedrite arhiividest, mis veel päästa andis, ning sadakond tuletõrjujat üritasid ennastsalgavalt tulele piiri panna, aga mu enda põhiline mälupilt sellest hommikust on kummaliselt staatiline ja hääletu: vaikiv inimmass seismas hommikuhämaras peahoonet ümbritsevatel tänavatel ning jälgimas, klomp kurgus, vapustatult ja uskumatult meie silme ees toimuvat. See tundus kui leinaseisak ja mingis mõttes oligi. Sest see, mis seal sel hetkel põles, polnud mitte ülikool, vaid eesti kultuuri süda.

Seekord tajuti juhtunu tähendust ka kõrgemates sfäärides. Kuigi miilits keelas tulekahju pildistada ja võttis fotoaparaate ära neilt, kes seda tegid, ning ajakirjandus vaikis põlengust mitu päeva ja hiljem avaldatud lühikestes teadetes üritas sündmust pisendada, saabusid juba samal pealelõunal Tallinnast sündmuskohale tähtsad partei- ja valitsustegelased eesotsas EKP esimese sekretäri Johannes Käbiniga ning Ministrite Nõukogu aseesimehe Edgar Tõnuristiga. Põleng oli selleks ajaks õnnestunud kustutada, ent aulast, kuhu rektor Klement tulijad viis, olid seintest alles vaid söestunud jäänused ning lae asemel kummus pea kohal hall talvetaevas.

Hiljem räägiti, et taastamistöödeks pakkunud abi ka Soome president Urho Kaleva Kekkonen, kes alles eelmisel aastal Eestit külastades oli pidanud ülikooli aulas oma kuulsa eestikeelse kõne – selgi puhul oli peahooneesine olnud rahvast tulvil. Soomlaste abist küll loobuti, kuid ülikooli peahoone taastamine kuulutati vabariigi kõige tähtsamaks ehitusobjektiks. Selleks leiti raha, vahendid ja parimad spetsialistid ning töid teostati tolle aja kohta erakordselt kiiresti ja kvaliteetselt. Autentsuse saavutamiseks kasutati nii vanu fotosid, mõõtmisandmeid, arhitekt Krause jooniseid kui ka omaaegseid ehitusnippe – nii näiteks valmistati aula suurepärase akustika taasloomiseks kuuse- ja männipuust rõdusambad seest õõnsatena ning kinnitati puunaeltega, nagu olid olnud originaalid.

1. septembril 1966 võttis renoveeritud peahoone vastu juba uusi tudengeid. Aula restaureerimise ja sisustamisega läks veel aega, see avati Neeme Järvi juhatatud ja „Gaudeamusega” alanud piduliku kontserdiga 1967. aasta aprilli lõpul. Aula taastamistöödel, põhiliselt söestunud puumaterjali koristamisel lõi kaasa ka meie kursus.

Tol tulekahjupäeva pealelõunal jätkus kõrvalasuvas keemiahoones aga tavapärane õppetöö. Kokkusattumuse tõttu oli meil inglise keele tunniks olnud vaja ette valmistada tekst „My university”. Kui õppejõud Malle Laar tundi alustades ütles: „Meie ülikool… põles täna”, tulid tal pisarad silma. Ja mina teadsin, et mulle jääb elu lõpuni meelde, et astusin Tartu ülikooli selle peahoone põlengu aastal.

Katkine linn ja õnneusk

Oh, ma vaene Tarto liin!
(Käsu Hansu nutulaul aastast 1708)

Põlenud peahoone seisis varemetes ja tellingutes terve mu esimese ülikoolitalve. See oli trööstitu vaatepilt, aga mingi hall trööstituse vine hõljus kogu tolleaegse Tartu kohal. Too uhkelt Emajõe Ateenaks kutsutud linn oli justnagu katki ja mõjus kuidagi ebaloogilisena. Vähemasti mulle, Tallinnast tulnud tüdrukule tundus see nii (vabandust, Tartu, mida ma praegu nii väga armastan!). Olin harjunud Tallinna kompaktse kesklinnaga, kus nii vanalinna kitsaid tänavaid kui ka linnasüdamest väljaspool asuvaid laiemaid magistraale palistasid tihedad majade read. Tartu südalinnas laiusid aga mõttetult suured tühjad platsid, mõnele oli istutatud puid, mõned päris lagedad. Siin-seal seisid üksikud majad või juhuslikud majakobarad, mis ei moodustanud tervikut. Umbes samamoodi nägi välja ka Tiigi tänava kant, kus asus mu ühiselamu. Sealgi vaheldusid eluhooned tühikutega, meenutades hammastest hõredaks jäänud lõualuud. Niisugune polnud ainult minu mulje, mäletan Mati Unti rääkimas, et tal kulunud tublisti vaeva veenmaks oma esimest korda külla tulnud tüdruksõpra, et Tartu on ka midagi enamat kui vaid see suur auk, mis bussijaamast tulles paistab.

Tegelikult oligi see linn katki. Kui uskuda Jaak Jusket, sai Teise maailmasõja nelja aasta jooksul Tartu 5217 hoonest kannatada või hävis päriselt 3419 ning 1960-ndate keskpaigaks oli neist haavadest taastatud või asendatud vaid osa. Päriselt olid kadunud sellised Tartu maamärgid nagu Kivisild, Kaubahoov ja Vanemuise teatrihoone, varemetes seisid Jaani kirik, Maarja kirik, Pauluse kirik. XX sajandi alguse Tartut kujutavatelt vanadelt fotodelt vaatasid vastu võõrad majad ja tänavad, mida mina polnud kunagi näinud. Sõjaeelne Tartu oli hävinud, nagu oli juhtunud juba nii mitmel varasemal korral selle linna pika ajaloo vältel. Uus ehitati tasapisi jälle üles, aga see oli alati üks natuke teine linn.

Tänavanimedki olid uued. Raekoja eest Kaarsillani laius trapetsikujuline Nõukogude väljak (kuigi keegi seda iial nii ei nimetanud!). Mööda jõekallast kulges Oktoobri puiestee, praeguse Rüütli tänava asemel oli 21. Juuni tänav, Laia tänava asemel Mitšurini tänav, ülikooli tagant viis üles Tähtvere mäele Viktor Kingissepa tänav. Punaste revolutsionääride ja vene teadlaste nimedega tänavasilte oli linnas silmatorkavalt palju, kuid oli ka eesti kultuurilooliste isikute nimelisi tänavaid, nagu Koidula, Jakobsoni, Kreutzwaldi ja Anna Haava tänav Tähtveres.

Nõukogulikud jalajäljed Tartus ei piirdunud siiski ainult muudetud tänavanimedega ja Lenini kujuga EPA peahoone (praeguse Kaitseväe Akadeemia) ees. Võidu sillast algas Leningradi maantee, mis jõudis peagi Raadil asuva Ida-Euroopa ühe suurema sõjaväelennuväljani, kust tõusid regulaarselt õhku kaugpommitajad, mille ähvardav mürin saatis aastakümnete vältel linnaelanike rahumeelseid igapäevaaskeldusi. Selle lennuvälja tõttu, mis kuulus ka USA sõjaväe tuumarünnaku sihtmärkide nimekirja, oli Tartu kogu Nõukogude perioodi jooksul suletud linn, kuhu välismaalasi ei lubatud. Kui lisada sellele veel trööstitult hall argiolme, mis riivas silma nii siseruumides kui ka majade ja tänavate väljanägemises (mitte et see mujal ENSV-s sel ajal parem oleks olnud!), siis oli mõnikord tõepoolest raske mõista, millega Tartu oli varasematel aegadel nii paljude südameid võitnud.

Mina ja teised vastsed tudengid polnud tulnud Tartusse muidugi mitte linna, vaid ikka ülikooli pärast. See vana ja auväärt õppeasutus, mis oli asunud siin juba rohkem kui kolmsada aastat (kuigi mõni üritas teda tollal poole nooremaks teha), oli näinud oma pika elu jooksul igasuguseid aegu ning rääkinud erinevaid keeli. Nüüd oli ta eestikeelne ja seeläbi päriselt meie endi oma, hoolimata sellest, milline võim valitses väljaspool auditooriumiseinu.

Kui keegi oleks meilt toona küsinud, miks me tahtsime ülikooli astuda, oleks vastus olnud ilmselt üsna triviaalne: selleks, et õppida ja teadmisi omandada. Kindlaid plaane, mida nende teadmistega hiljem peale hakata, oli vaid vähestel. Soovisime lihtsalt saada haridust ja elada tudengielu ega murdnud eriti pead selle üle, mida tulevik tuua võib. Millise töökoha me leiame või kui palju me teenima hakkame. Selles seisneb vast kõige suurem erinevus minu põlvkonna ja tänaste noorte vahel. Praegu ei minda enam uisapäisa õppima ala, mis esmapilgul huvitav tundub, vaid kaalutakse enne hoolikalt palganumbreid, karjäärivõimalusi ja elustiili, mida see tulevikus pakkuda võib. Meie niisuguste asjade pärast eriti ei muretsenud. Oli tunne, et eks siis näe, kui see aeg ükskord käes on, küll kuidagi ja midagi ikka saab. Ega meil ausalt öeldes praegusega võrreldes teab mis ahvatlevaid valikuid polnudki.

Samas ei tundnud me end seepärast ka õnnetuna. Ei olnud nii, et olime pidevas masenduses ja mõtlesime: oh kui viletsal ajal ja viletsas riigis me elame ja millest me kõik ilma peame jääma! Me olime sellesse aega ja riiki sündinud ja pidime siin hakkama saama. Olime pärit tavalistest eesti peredest, kel kõigil olid omad valutavad haavad või patud. Neid oli vaja teada ja meeles pidada, aga need ei pidanud jätkuma meis endis. Meie olime me ise. Siin ja praegu. Noored, teadmisjanused, eluhimulised. Kõigist ümbritsevatest jamadest ja takistustest hoolimata kavatsesime me saada õnnelikuks ja elada mõttekat elu. Eks seda looda ju iga noor inimene, kuigi vähestel õnnestub see päriselt. Aga ikkagi!

Mis oli aastal 1965 Tartu ülikoolis teisiti kui praegu

Armsas Tartus vana ülikool,
ülikooli saada kõigil soov.
Õnnelikud need, kes sisse said.
Aga kas nad õnnelikuks jäid?
(Bioloogide ansambli Rajacas laulutekst)

Eelmise sajandi kuuekümnendate aastate teise poole Tartu ülikoolis oli tudengitel vähem valikuvabadust ning rohkem kohustuslikkust ja kontrolli kui praegu. Kõik üliõpilased pidid erialaainete kõrval õppima ka nn punaaineid ehk kompartei ajalugu, dialektilist materialismi, ajaloolist materialismi, poliitökonoomiat, teaduslikku ateismi ja teaduslikku kommunismi, mis jaotusid kogu stuudiumiaja peale – see oli lõiv, mis tuli tookord kõrghariduse saamiseks maksta. Õppimine ise oli tasuta ja normaalõppeaja pikkuseks praeguse kolme aasta asemel viis, mistõttu toonane diplom on tagantjärele võrdsustatud tänase magistri omaga. Kursused olid veel midagi kindlat, umbes nagu klassid koolis – kellega ühel ajal ülikooli astusid, nendega koos ka lõpetasid. Kohustuslik erialaprogramm oli kõigile ühesugune, kolmandal kursusel sai juurde valida lisaeriala, mille materjal ja eksamid lisandusid muudele ainetele.

Kuna ülikool andis lõpetajatele ka õpetajakutse, õpiti ajaloo osakonnas veel ka pedagoogikat, loogikat ja psühholoogiat, mis olid iseendast huvitavad ja üldharivad, ning viimasel kursusel lisaks ka filosoofia ajalugu, mille materjal oli eriti mahukas. Keeltest olid kohustuslikud vene, inglise ja ladina, ülejäänuid sai soovi korral tudeerida erikursustel või ülikooli keeltekabinetis. Oli ka arusaamatuid aineid, nagu näiteks töökaitse ja koolitervishoid, mida loeti tervele ajaloo-keelele ühekorraga keemia ringauditooriumis ja millest mu mällu on ainsana jäänud juhis, kuidas käituda aatomirünnaku puhul: võta valge lina ümber ja heida kõhuli, nii et pea jääks plahvatuse epitsentrist kaugemale!

Loengud algasid tavaliselt kell kaheksa hommikul ja toimusid kuuel päeval nädalas. Kursusevanema ülesandeks oli märkida päevikusse, kes olid kohal, kes puudusid. Eks ta märkis kohalolijateks ka mõned öisest pidutsemisest väljamagajad ja muude tähtsate asjadega tegelejad, aga kõiki puudumisi varjata polnud võimalik. Suuremad patused kutsuti aeg-ajalt dekanaati „kohvile”, kus neil tuli süüdlaslik ilme ette manada ja ära kuulata kursusejuhendaja noomitused ja hoiatused. Sellegipoolest olid laupäevased loengud enamasti üsna hõredad, sest tallinlased, kes moodustasid silmatorkava osa tudengkonnast, tavatsesid sõita reede õhtuti puupüsti täis Tšaika rongiga nädalavahetuseks koju ehk „linna”, nagu nad ise Tallinna kutsusid.

Õppetöö põhivormiks oli õppejõu suuline loeng, mida üliõpilased käsitsi konspekteerisid, ühiskonnateadustes lisandusid ka seminarid. Põhjalikud ja selge käekirjaga konspektid muutusid eriti loengult puudunute seas hinnatuks enne sessi, neid üritati vastuteenete eest laenata ja anti käest kätte. Eksamite korralik sooritamine oli elutähtis, sest vastasel juhul võis stipist ilma jääda. Tavaline kuustipp, mida sai suurem osa üliõpilastest, oli 35 rubla (keskmine palk oli tollal 100 rubla ümber). Need, kes tegid kõik eksamid viitele, said 43 rubla 50 kopika suurust kõrgendatud stippi (hiljem stipendiumid tasapisi tõusid). Ühiskondliku aktiivsusega silma paistnud üliõpilastele olid ka üksikud 80-rublased nn Lenini stipendiumid, mis teaduskondade vahel ära jaotati.

Stipirahast siiski päriselt ära ei elanud, enamus sai kodust veel üht-teist juurde. Õnneks oli ühika üür odav, paar-kolm rubla terve kuu eest, kuid aeg-ajalt oli vaja osta ka raamatuid (mis olid küll samuti suhteliselt odavad) ning veini, mille pudel maksis olenevalt margist ja pudeli suurusest ühest rublast kuni kolme rublani. Noormeeste seas populaarne Žiguli õlu maksis 33 kopikat, millest 12 kopikat sai pärast tühja pudeli eest tagasi, odav lõunasöök ülikooli kohviku allkorrusel asuvas tudengisööklas 30–40 kopikat. Õppimise kõrvalt tööl käijaid tollal samahästi kui polnud, mõni andekam leidis ehk erandlikult rakendust kateedris ning Vana Tiigi poisid käisid vahel lisaraha teenimiseks lähedal asuvas raudteejaamas laadimistöid tegemas. Stipipäeva eel olid paljudel siiski näpud põhjas. Ülikooli sööklas oli laudadel alati tasuta vesi, leib ja toorsalat, kui odava supi või 13 kopikat maksva südamekastme keedukartulitega juurde võtsid, sai stipieelne nädal nende abil üle elatud.

Erialase hariduse andmise kõrval valmistas tolleaegne ülikool ette ka Nõukogude kodumaa kaitsjaid. Sel eesmärgil oli noormeestel ühel päeval nädalas sõjaline õpetus, mille boonusena ei pidanud nad – vähemasti mitte kohe – Vene sõjaväkke minema. Naistudengitel oli sõjalise asemel meditsiinikursus. Sel ajal, kui poisid õppisid kalašnikovi lahti võtma ja kokku panema, tuupisime meie luude-lihaste nimetusi, heitsime pilgu Toomemäe keldrites formaliinilahuses hulpivatele laipadele, vaatasime vanas anatoomikumis pealt nende lahkamist ning Maarjamõisa kliinikus ettevalmistusi patsiendi jalaveresoonte operatsiooniks (elevust tekitas, et ükskord juhtus patsiendiks olema ooperilaulja Margarita Voites). Kui meditsiiniaine arvestusel üksteist süstida ja oma kaaslastele erinevaid sidemeid teha üritasime, said meid õpetanud noored meesarstid millegipärast peatäie naerda. Sellest hoolimata anti mulle koos ülikoolidiplomiga kõvade tumesiniste kaantega Svidetelstvo, mis kinnitas, et ma olen meditsinskaja sestra zapasa ning punasekaaneline NSV Liidu vapiga ja minu fotoga Vojennõi bilet, kus auastme kohal oli märge: rjadavaja. Lisaks sain eestikeelse kunstnik-dekoraatori ühiskondliku eriala tunnistuse, aga selle olin viis aastat Kaljo Põllu kunstikabinetis tegutsemisega igati välja teeninud.

Kõige omapärasem ülikooliajal omandatud lisaoskus, mille kohta ma küll mingit paberit ei saanud, oli ilmselt haukumine. Tol ajal saadeti nooremad kursused septembrikuuks maale kolhoosnikele appi kartuleid võtma. Teisel kolhoosisügisel selgus kohale jõudes, et kartulinoppijate kõrval oli hädasti vaja ka karjust. Võtsimegi kursusekaaslase Tiinaga väljakutse vastu ja veetsime terve kuu kaunis sügislooduses kolhoosi lehmakarja kantseldades, vihma kaitseks seljas pikad mustad kummimantlid. Kari oli suur ja kuna koeri abiks polnud, siis pidime olude sunnil õppima ise haukuma – juhuks kui oli tarvis kaugemale eksinud lehma karja juurde tagasi ajada või kogu karja mingis kindlas suunas liikuma panna. Viimasel juhul haukusin mina ühelt ja Tiina teiselt poolt ning lehmad jooksid hirmunult keskel. Haukumine on mul siiani käpas, olen seda aeg-ajalt oma lastelaste lõbuks demonstreerinud ja mõnikord proovinud ka mõne koera peal, aga kuna nood on seepeale alati erutatult midagi arusaamatut omas keeles vastanud, siis olen nende kõnetamisest loobunud. Kõige suurema tunnustuse sain ükskord aastaid hiljem, kui zooloog Aleksei Turovski mu haukumise heaks kiitis ja ütles, et nüüdsest peab ta pargis koera häält kuuldes alati mõtlema, et ega viimaks proua Toomet seal põõsa taga ei haugu.

Julius Madisson

Vivat Academia,
vivant Professores!
(Tudengihümnist „Gaudeamus”)

Eelnevaga ei taha ma väita, nagu poleks toonane ülikooliharidus kõigi aega raiskavate ja eriskummaliste kõrvaltegevuste tõttu midagi väärt olnud. Oli ikka! Selle eest hoolitsesid õppejõud. Kui ma keskkooli ajal olin tundnud puudust tarkadest ja karismaatilistest õpetajatest, siis ülikoolis jagus neid piisavalt.

Üks värvikamaid selles auväärses seltskonnas oli ajaloo osakonna kõige vanem õppejõud, 1898. aastal sündinud dotsent Julius Madisson, kes oli saanud hariduse veel Eesti-aegses Tartu ülikoolis. Lühikese kasvu ja kõhna kehaehituse tõttu sarnanes ta välimuselt natuke poisikesega, kellel on millegipärast kortsuline nägu. Tegelikult oli Madisson minu kõrgkooli jõudmise ajaks juba üsna väsinud. Pika elu jooksul oli ta töötanud ajalooõpetajana, tegelenud ajaloo oskussõnade eestindamisega ja kõikvõimalike muude ajalooga seotud probleemidega ning oli 1944. aastast alates Tartu ülikooli üldajaloo kateedri õppejõud. Meile luges ta keskaega. Julius Madissoni peeti tõeliseks erudiidiks. Tema vabalt peast räägitud loengud olid täis värvikaid fakte ja detaile, mida ei leidunud üheski õpikus, nii et isegi meiesugused ninatargad lõuapoolikud said teda kuulates aru, et ta puistab pärleid sigade ette. Kuna ma Madissoni loengute sisu niikuinii edasi anda ei suuda – neid oli vaja ise kuulata! –, meenutan hoopis paari loenguvälist mälupilti.

Esimene pärineb proseminari tööde kaitsmiselt, mis toimus ühel kenal kevadpäeval keemiahoone ülakorruse Toomemäe-poolses õpperuumis. Madissoni laud seisis avatud akna all, tema vastas istus ja kõneles parajasti oma uurimistööst meie kursuse priimus Jüri Kivimäe, kelle särav ajaloolasetulevik oli juba tollal aimatav, kui Madissoni silmad korraga kinni vajusid ja ta pea rinnale langes. Jüri üritas alguses edasi rääkida, jäi siis aga delikaatselt vait. See hetk on mul siiani silme ees, selles oli midagi ajatult ilusat ja sümboolset: noor innukas mees oma teadlasetee alguses ning vana väsinud õpetaja enda oma lõpul, taustaks akna taga õitsev vahtrapuu ja väljast umbsesse ruumi sisse voogav värske kevadõhk. Mõne minuti pärast Madisson ärkas, naeratas sõbralikult Jürile ja ütles pead noogutades: „Väga hea!”

Kõige omapärasem mälestus Julius Madissonist on mul sellest korrast, kui me kursusekaaslaste Tiina Kivika ja Mari Pilliga tema juures kodus eksamit ette tegemas käisime. Miks ette? Sest siis ei pidanud me terveks sessiajaks Tartusse jääma, vaid saime varem koju sõita, Tiina ja mina Tallinna ning Mari Viljandimaale. Ma ei tea, kust me võtsime nahaalsuse lugupeetud õppejõu koju trügida, aga Madisson oli lahkelt nõus meid vastu võtma ja nii me end tema teisel korrusel asunud raamatuid täis toast ühel pimedal talveõhtul leidsimegi. Ma ei mäleta eksami konkreetset teemat, aga see pidi olema seotud Hispaania ja selle valitsejatega, kelle nimed ja järjekorranumbrid olen samuti õnnelikult unustanud. Mäletan vaid, et pärast Tiina pikka ja innustavat tiraadi ühe Hispaania kuninga vägitegudest, noogutas Madisson nõusolevalt pead ning kinnitas: „Jah, väga õige, just nii see oligi. Ainult et need lood, millest te praegu nii elavalt jutustasite, juhtusid tegelikult ühe hoopis teise kuningaga ja hoopis teisel ajal.” Ning lisas siis leebelt naeratades lause, mille üle olen hiljem palju mõtisklenud: „Aga muidugi ei ole sel asjaolul mitte mingisugust tähtsust!” Lahkusime natuke hämmeldunult, heade hinnetega matriklites.

Dotsent Madisson suri 1969. aasta suvel, pidasin tema ärasaatmisel üliõpilaste poolt lühikese kõne. Püüdsin öelda talle kaasa mõned head sõnad, uskumata küll, et ta ise neid kuuleb, ning väljendada tänulikkust mitte ainult temalt saadud ajalooõpetuse, vaid ka eluõpetuse eest. Kardan, et ma ei suutnud tookord oma tundmusi piisavalt adekvaatselt sõnastada, aga sulatõsi on see, et ka nüüd, palju aastakümneid hiljem, kui ma ise olen juba vanem, kui Julius Madisson kunagi olema sai, mõtlen ma tema peale endiselt soojusega.

Sulev Vahtre

Adramaad ja Sulev Vahtre,
Sulev Vahtre, adramaad!
(Ajalootudengite laulust)

Sulev Vahtre oli tudengipõlves olnud Julius Madissoni õpilane. Kui ma peaksin valima oma ülikooliaja lemmikõppejõu, oleks see tõenäoselt just Vahtre. Ja seda mitte ainult ta erialaste teadmiste tõttu, vaid ka kõigi ta muude tegemiste ja kogu ta isiksuse pärast, mis mõjutas otseselt või kaudselt neid, kel oli õnn tema õpilane olla. Sümpaatse välimuse ja rahuliku olekuga Vahtrest õhkus mingit absoluutset ausust ja kindlust, mis äratas tema vastu usalduse esimesest silmapilgust. Ta meenutas mulle natuke mu enda isa, õieti sellist isa, kes mul ehk oleks võinud olla, kui tal oleks jätkunud jõudu murda välja oludest, kus ta kasvas, ja järgida oma tõelisi huvisid, mitte leppida rutiinse ametnikueluga.

Põhja-Tartumaa kultuurilembesest ja kristlike väärtustega taluperest pärit Sulev Vahtre, kelle kaks vanemat venda olid sõjas langenud, astus Tartu ülikooli 1947. aastal (minu sünniaastal), mil ideoloogiline võitlus Eestis oli haripunktis. Seetõttu, aga ka omaenda huvidest lähtuvalt, keskendus ta Eesti vanemale ajaloole ja agraarajaloole, milles oli vähem politiseeritust kui lähiperioodide käsitlustes.

Meile andis Vahtre Eesti keskaega ja allikaõpetust. Õpetamisse suhtus ta väga tõsiselt, rõhutas alati algmaterjalidega tutvumise olulisust ning nende kriitilist käsitlemist. Tema rääkimisviis võis mõjuda mõnikord ehk liigagi rahulikult ja asjalikult, kuid ikka veenvalt ja põhjendatult, ja kui miski teda päriselt puudutas, lõid Vahtre silmad särama ning ta oskas olla vaimukas ja iroonilinegi. Seda sära kiirgas auditooriumisse nii muistse vabadusvõitluse (nüüd Liivimaa ristisõdadeks ümber nimetatud) perioodi kui ka Jüriöö ülestõusu loengute ajal – mõlema teema kohta avaldas Vahtre hiljem ka raamatu.

Sulev Vahtre rahvuslikus meelsuses polnud mingit kahtlust. Seda tajusid üliõpilased ja sellest pidid paratamatult aru saama ka ülikooli parteibossid. Koos teise noorema põlvkonna õppejõu Helmut Piirimäega juhendas Vahtre üliõpilaste ajalooringi, ühiselt korraldasid nad ka kuulsaid ajalootudengite ekskursioone. Mõlemad ettevõtmised olid poolkahtlased. Ajalooringis käsitleti ideoloogiliselt õrnu teemasid üsnagi vabameelselt ning ringsõitudel külastati muu hulgas paiku ning meenutati inimesi ja sündmusi, millest ametlik õppeprogramm vaikis.

Kahtlaselt kõlasid ka ühislaulud, olgu ekskursioonibussis või osakonna pidudel, millest Vahtre ja Piirimäe samuti sageli osa võtsid. Kohustuslikku repertuaari kuulusid tudengite loodud ajaloolaste laul, kus iga õppejõu nime juurde käis teda iseloomustav sõna ning lorilaul hotentotist, mille refrääni – „aitummai-tummairassa!” – Vahtre lustakalt ja valjuhäälselt esitada armastas. Aga mitte ainult. „Saa vabaks Eesti meri, / saa vabaks Eesti pind!” (just nimelt „saa”, mitte „jää” nagu originaalis) üürgas tudengite ühendkoor. Või unistas igatsevalt: „Ma tahaksin kodus olla, / kui Päts on president / ja Laidoner juhatab väge / ja maksab eesti sent.” Hoopis temperamentsemalt kõlas: „Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled, / me metsavennad oleme. / Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled, / me metsavennad eestlased!” Viimasest mäletan nüüdseks küll ainult refrääni, aga ülikoolis ma need laulud igatahes selgeks sain. Vahtre ja Piirimäe juuresolekul me laulda ei kartnud, teadsime, et nemad on „omad” ja et Vahtrega võis omavahel olles rääkida peaaegu kõigest. Samas teadsime ka, et ei tohi liiale minna, et talle mitte pahandusi kaela tõmmata.

Tagantjärele imestan ma, kuidas Sulev Vahtre taolisel selgelt eestimeelsel õppejõul Nõukogude Eesti ülikoolis üldse õpetada lasti, saati veel ajalugu, mis oli ju ikkagi suuresti ideoloogiline aine. Ei tema ega Helmut Piirimäe olnud parteis, nagu ei olnud seda ka mõni aasta noorem Märt Tänava, kes luges meile vanaaega, ning vanemast generatsioonist pärit kunstiajaloo professor Voldemar Vaga. Kahtlustan, et asi võis olla rektor Klementis, kes eelistas oma ala häid spetsialiste ideoloogilistele tühikargajatele. Tollal kestis veel mingil määral Nikita Hruštšovi sulaaja mõju, hiljem, juba rektor Koobi ajal oli Vahtrel pahandusi küllaga, nii oma poja kui ka teiste ajalootudengite pärast. Kuuekümnendate keskpaigas oli ilmselt võimalik veel kuidagi laveerida nii, et tal lasti olla ja õpetada. Ja Sulev Vahtre õpetaski ning kasvatas aastate jooksul üles terve isamaaliselt meelestatud noorte ajaloolaste põlvkonna, kellest mitmetest said hiljem laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise ajal aktiivsed ühiskonnategelased ja poliitikud.

Helmut Piirimäe

Piirimäe ja kaunid naised,
kaunid naised, Piirimäe!
(Ajalootudengite laulust)

Helmut Piirimäe ja Sulev Vahtre moodustasid mingis mõttes paari: mõlemad samast põlvkonnast, mõlemad omal alal hinnatud asjatundjad ja vaadetelt eestimeelsed. Kui Vahtre tegeleski Eesti teemadega, siis Piirimäe luges üldajaloo kateedri valdkonda jäävat kahe semestri pikkust uusaja kursust. Tema kitsam eriala oli Rootsi ajalugu, millest tõusis hiljem kasu sidemete sõlmimisel Läänemere teisel kaldal asuvate ülikoolide ja teadusasutustega.

Lühikest kasvu, heledapäine ja paksude prilliklaasidega Helmut Piirimäe oli nagu Vahtregi maapoiss, pärit Põltsamaa kandist. Talle oli sünni poolest ette määratud hakata oma kolme õe kõrvalt taluperemeheks, aga kuna ajad muutusid ja uus võim talu ära võttis, sai teadmishimulisest noormehest hoopis Tartu ülikooli ajaloo üliõpilane ja hiljem ka õppejõud, professor ning Uppsala ülikooli audoktor.

Piirimäe ise jutustas kunagi, kuidas ta emal olnud komme pisike Helmut töötegemise ajaks jalust ära suurde toobrisse tõsta ning kui vaimustavalt põnevaks muutus maailm, kui poiss nii suureks kasvas, et ta silmad üle toobriääre ümbrust vaatama ulatusid. Seda põnevat maailma asus Helmut Piirimäe täiskasvanuna uurima ning oma loengute kaudu ka tudengitele edasi andma. Erinevalt asjalikult teema ümber arutlevast Vahtrest oli Piirimäe särav loengupidaja. Tema kõlava häälega esitatud faktirohket juttu vürtsitasid elavad, vaimukad ja tihtipeale pikantsed kõrvalepõiked ning pildikesed omaaegsetest isikutest, oludest ja sündmustest. Ja siis muidugi need kaunid daamid! Neist ei saanud üle ega ümber, sest Piirimäe järgi olid just nemad kaelteks, mis kuulsate ajalootegelaste päid pöörasid ning seeläbi ajaloo tegeliku käigu määrasid. Pole siis ime, et palju aastaid hiljem, kui Helmut Piirimäe ülikoolis oma viimast loengut pidas, üks taoline kaunis naisolevus Lossi tänava õppehoone neljandal korrusel asuva auditooriumi aknast ka sisse hõljus (tegelikult tundengite poolt akna taha organiseeritud tuletõrjeauto tõstuki päästekorvist välja astus) ja austatud professorit isiklikult tervitas.

Omaenda kauni daami leidis Piirimäe meie kursuselt. Olime temaga ekskursioonil Kaliningradis, endises Königsbergis, kust mäletan sõja ajal õhitud Pregeli jõesilla kummituslikke jäänuseid ning ilusate vanade Saksa majade seintele suurelt kirjutatud vene nimesid, millega olid oma peremeheõigused ära märkinud linna vallutanud Nõukogude sõjamehed. Külastasime ka purukspommitatud katedraalis imekombel terveks jäänud Immanuel Kanti hauda ning kohalikku ajaloomuuseumi, mille külalisraamatusse Piirimäe kirjutas raevuka süüdistuse Königsbergi lossi varemete hiljutise õhkulaskmise pärast, nimetades selle teo toimepanijaid barbariteks.

Selsamal reisil panime tähele, et meie lugupeetud õppejõud satub grupiga linna peal jalutades kahtlase järjekindlusega kunstiajalugu õppiva Krista Hiiemetsa kõrvale, asjaolu, mis õhutas kursuse ülejäänud naisolevusi Krista kallal ettevaatlikult hambaid teritama. Piirimäed ennast me esialgu aasida ei julgenud. Mõni aeg hiljem toimunud suusalaagris Vellaveres oli meiega kaasas taas Helmut Piirimäe, kes sealses vabamas õhkkonnas oma loengukursust jätkas. Nende sõprus Kristaga arenes edasi, nii suusarajal kui õhtustel koosviibimistel. Nüüd söandasime delikaatselt narrida juba mõlemat, kord lukustasime nad isegi „kogemata” paariks tunniks ühte tuppa. Nemad ei lasknud aga ennast segada, vaid mõne aja pärast hoopis abiellusid. Seetõttu lakkas olemast Hiiemets, kuid Piirimäe ajaloomaastikul kõrguv mastaapne mäeküngas muutus järgnevate aastate jooksul selle ümber kerkinud uute künkakeste tõttu veelgi silmatorkavamaks.

Märt Tänava

Tänava ja Hammurapi,
Hammurapi, Tänava!
(Ajalootudengite laulust)

Vahtrest ja Piirimäest mõni aasta noorem Märt Tänava oli hakanud ülikoolis loenguid pidama kohe pärast õpingute lõpetamist 1958. aastal. Oma suure kasvu, paksude heledate juuste ning rahuliku rääkimisviisi poolest meenutas ta mulle natuke Muinas-Eesti vanemat (mitte et ma mõnd sellist kunagi kohanud oleksin!), tema nimeks oleks mu meelest hästi sobinud Lembit. Paraku oli Tänava erialaks hoopis vanaaeg ehk Vana-Egiptuse, Mesopotaamia ning Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ajalugu, mis jäi Muinas-Eestist tuhandete kilomeetrite ja aastate kaugusele.

Kui mõne aja eest Tartu ülikoolis emeriitdotsent Märt Tänava 90. sünnipäeva tähistati, saatsin talle oma Kreeka arhailise perioodi religioonist doktoritööd kirjutava tütrega tervitusi ning Tänava olla tunnistanud, et mäletab mind küll. Ja seda kuuekümne aasta tagant! Tõeline ajaloolase mälu. Mina ise mäletan, et kirjutasin esimese kursuse lõpul Märt Tänavale kursusetöö pealkirjaga „Vastuoludest Aleksander Suure sõjakaaslaste hulgas”, aga ei mäleta, miks ma tookord just sellise teema valisin, sest sõjad ja kõik nendega seonduv on mulle hilisemas elus alati ebahuvitav ja vastumeelt olnud. Ega ma ausalt öelda ka tööst endast peale mõnede nimede ja sündmuste üldise käigu praegu enam suuremat mäleta, küll on mul aga meeles selle kirjutamine.

Kursusetöö jaoks oli vaja läbi lugeda mõned Tänava soovitatud targad (põhiliselt venekeelsed) teosed ja neist välja nopitud faktid koos omaenda kobavate mõtteidudega paberile panna. Tegin seda ülikooli teadusraamatukogus, mille lugemissaal asus tookord Toomkiriku varemete XIX sajandi alguses ümber ehitatud kooriosas. Üldiselt eelistasin õppimiseks peahoone kolmandal korrusel asuvat ajaloo-keeleteaduskonna raamatukogu ehk seminarkat, kuid see oli hiljutise tulekahju tõttu suletud.

Nii istusingi ma 1966. aasta kevadsemestril pikki tunde praeguse ülikooli ajaloomuuseumi valge saali rõdul raamatuvirnu täis laua taga, peas keerlemas rohkem kui kahe aastatuhande tagused intriigid ning silmad jälgimas lummatult, kuidas teispool aknaklaasi liikusid tuules Toomemäel kasvavate vanade puude oksad. Mulle tundus, nagu tantsiksid nad mingit müstilist, vaid neile endile arusaadavat alguse ja lõputa tantsu. Ruumi sees valitses akadeemiline vaikus, õhk kunagiste katedraaliseinte vahel oli paks mu selja taga peituva tohutu raamatuvaramu erinevatel aegadel ja erinevates keeltes kirja pandud sõnadest ja mõtetest, tajusin lausa füüsiliselt nende raskust. Ma ei suutnud aru saada, kummale poole klaasi kuulun mina – mulle tundus, et mõlemale.

See mälupilt tuleb mulle ikka ja jälle meelde, kui ülikooliajale mõtlen, ning seostub alati Märt Tänavaga, kuigi teda ennast ma seal raamatukogus kunagi isiklikult ei kohanud.

Voldemar Vaga

Üks teinegi õppejõud on mu mälus kindla kohaga seotud. See on professor Voldemar Vaga, kes näitas muinasteaduse muuseumi (praeguse ülikooli kunstimuuseumi) kõige tagumises, Pompei stiilis seinamaalingutega ruumis ühel ammusel varahommikul diapositiive Prantsusmaa keskaegsetest kirikutest.

Olin terve öö pidutsenud kursaõdede pool Peedul seinale riputatud rõõmsa loosungi „Õppima hakkame homme!” all. Nüüd oligi homme käes, olin tulnud vapralt esimese rongiga Tartusse ja võitlesin hämaras auditooriumis unega. Vahelduvad mustvalged pildid seinal ja professor Vaga kiretu hääl, mis fotodel leiduvatele, tema sõnade järgi erakordselt huvitavatele detailidele tähelepanu juhtis, ei aidanud mu uimast pead põrmugi selgemaks muuta, pigem vastupidi. Eksamiks tuli kogu materjal niikuinii tema paksu „Üldise kunstiajaloo” ja muu kohustusliku kirjanduse põhjal ise endale selgeks teha ning detailid õigesse paika sobitada. Vagale halvasti vastamist ei võinud ma endale lubada. Ma imetlesin teda ja samaaegselt imestasin ta üle. Juba noorpõlvefotodest peale muutumatult ühesugune: pikk ja kõhn, kiilaspäine ja prillidega, pealtnäha eatu ja emotsioonitu ning alati korrektses ülikonnas Voldemar Vaga näis olevat kui ühest teisest maailmast kogemata Nõukogude tegelikkusse sattunud ja eks ta mingis mõttes oligi. Õieti polnud ta sellest eelmisest maailmast vist kunagi päriselt lahkunud. Võtsin kui privileegi, et sain põgusalt ta õpilane olla ning tema loenguid kuulata, isegi kui need mõnikord une peale ajasid.

Voldemar Vagaga on mul seotud ka üks teine mälestus, mis vaid süvendas tunnet, et ajatuuled temasse ei puutu. Kolmanda kursuse suvel olime temaga Tallinnas keskaja arhitektuuri praktikal. Meie kursuselt olid seal peale minu veel Mari Pill, Tiina Olep, Krista Hiiemets ja Sirje Mänd (kellest kolm viimast vahetasid oma perenimed naljaka kokkusattumusena peagi Pikamäe, Piirimäe ja Kivimäe vastu). Tol päeval jalutasime Vaga juhendamisel Toompeal ja all-linnas, uurisime kirikuid, keskaegseid elumaju ja linnamüüri ehitusetappe, kuid me mõtted olid totaalselt mujal. Oli 21. august 1968. Nõukogude tankid olid hommikul Prahasse tunginud. Meil oli väike taskuraadio kaasas, jäime Mari ja Sirjega aeg-ajalt teistest maha ja kuulasime kõige värskemaid uudiseid, mida siis ülejäänutega jagasime. Vaga kuulas samuti, aga ei kommenteerinud kuuldut sõnagagi, vaid jätkas häirimatult oma asjatundlikke (ja oh, kui elukaugeid! – nagu mulle tol hetkel tundus) selgitusi. Pärast ringkäigu lõppu läksime ühe tallinlasest kaaslase koju jalgu puhkama ja teed jooma ning Vaga rääkis taas kunstist ja väärtustest, mis kestavad üle aja, aga ärevust ja halba eelaimdust samal hetkel Tšehhis toimuva pärast see mu hingest ei kaotanud.

Üleajalised väärtused meenutavad mulle veel üht Vagaga seotud legendi, mis küll ilmselt päris sellisel kujul aset ei leidnud. Nimelt tavatseti Nõukogude Eestis pärast sõda paljud kultuuriväärtuslikud varemed taastamise asemel lihtsalt õhku lasta. Nii kadus maa pealt terve Narva barokne vanalinn, aga ka Tartu Vanemuise teatrihoone, Kivisild ning mitmed muud olulised ehitised. Sama saatus oli ette nähtud ka Tartu Jaani kirikule. Rahvasuus levinud legendi järgi olla professor Vaga läinud varemete vahele ja esitanud ultimaatumi: te õhite selle kiriku ainult koos minuga! Tegelikkus oli ehk natuke vähem dramaatiline, aga igatahes on arhitektuuriloolane ja muinsuskaitsetegelane Jaan Tamm kinnitanud: selle eest, et Tartu Jaani kirik alles jäi, oleme tänu võlgu eeskätt Vagale, kellel õnnestus Moskva muinsuskaitseametnikke kaasates nullida toonaste Tartu linnavõimude taotlus kirikuvaremete hävitamiseks.

Jaak Kangilaski ja Uku Masing

Jaak Kangilaski ja tema naine Mirka olid hilisemas elus meie peresõbrad, aga ülikooliajast seostub Kangilaski mulle eeskätt moodsa kunsti loengutega keemia ringis, nagu seda keemiahoones asuvat ülespoole tõusvate kaarekujuliste istmeridadega ja kõrge laega avarat ruumi tookord kutsuti. Tegelikult luges Kangilaski hommikuti samas ruumis ajaloo-keele üliõpilastele ka ajaloolist materialismi (ja täitsa huvitavalt), kuid sellest pole mu mällu kahjuks eriti palju alles jäänud. Küll on mul erinevaid mälestusi keemia ringist endast.

Esimene neist on süngevarjuline. 1966. aasta sügisel toimus samas ruumis ENSV Ülemkohtu väljasõiduistung TRÜ teise kursuse matemaatikaüliõpilase üle, kes oli purjuspäi jõhkralt tapnud Pälsoni 23 asuva tüdrukute ühiselamu valvuri, kui see teda öösel majja sisse ei lasknud. See oli sündmus, mis vapustas toona kogu ülikooli ja oli seda mõistusevastasem, et tegemist oli andeka ning heast perekonnast pärit noormehega, kelle ema oli ülikooli õppejõud ja isa kunstnik. Kohtuistungit võisid jälgima tulla ka tudengid, selleks pidi olema vaid komsomolikomitee lubatäht ning kuidagiviisi me selle koos paari kursusekaaslasega endale ka hankisime. Keemia ring oli tookord puupüsti rahvast täis, küsitleti asjaosalisi, anti tunnistusi, peeti süüdistus- ja kaitsekõnesid (advokaat Simon Levin) ning loeti lõpuks ette ka kohtuotsus: 15 aastat vangistust. Alternatiiv oleks olnud surmanuhtlus.

Hoopis hilisem, seekord igati positiivne mälestus pilgeni täis keemia ringauditooriumist pärineb mul eelmise sajandi lõpukümnendist, kui samas ruumis korraldati mitmel aastal järjestikku orientalistikapäevi, kuhu Linnart Mälli arvukad jüngrid tunglesid samamoodi nagu meie 1960. aastate teisel poolel Kangilaski loengutele. Kangilaskile oli oma õhtuse fakultatiivkursuse jaoks määratud algul väiksem ruum, aga kuna juba esimesel korral sai selgeks, et kõik soovijad sinna ära ei mahu, viidi ta loengud üle keemia ringi, ja veel sealgi tuli mõnel hilinejal vahel trepi peal istuda.

Jaak Kangilaski oli sündinud lektor. Pikk, silmatorkavalt hea väljanägemisega ja laia silmaringiga noor haritlane, kes nautis publikule rääkimist ning tegi seda kuulajate rõõmuks teemal, millest minu põlvkond oli kooliõpetuses ilma jäänud – Euroopa avangardistlik kunst XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel poolel. Tegelikult hõlmas loengusari küll veidi pikemat perioodi ehk aastaid 1870–1960, aga põhirõhk oli ikkagi sel murrangul, mis sajandivahetuse eel ja järel kunstimaailmas toimus. Kangilaski loengute võlu seisnes selles, et ta ei rääkinud mitte ainult kujutavast kunstist, vaid ka kõigest muust ajastuomasest: tolleaegsest kirjandusest, luulest, esteetikast, filosoofiast, elustiilist, ajaloosündmustest. Saateks suurel ekraanil vahelduvad värvilised diapositiivid. Pole ime, et teda tulid kuulama mitte ainult humanitaarüliõpilased, vaid ka teiste erialade tudengid. Jaak Kangilaski varjatud tegemisi ehk tema spioonielu ei osanud meist siis veel keegi aimata, sellest pihtis ta alles pärast oma surma avaldatud elulooraamatus.

Väärt lektoreid oli ülikoolis muidugi rohkem. Paraku polnud teiste osakondade loengute külastamine lihtne, sest need kattusid enamasti ajaloo erialatundidega. Siiski õnnestus mul aastate jooksul kuulata pisteliselt ka Arthur Robert Hone’i, Valmar Adamsit, Villem Alttoad ja Juri Lotmanit – vähemasti niipalju, et saada aimu igaühe esinemisstiilist. Ja erilise vedamisena ka Uku Masingu loenguid teemal „Keel, rahvus, kultuur”, mida ta pidas 1968. aasta veebruaris Vanemuise teatri õppestuudios. Vedamisena seepärast, et Masing oli sel ajal avalikust elust täielikult kõrvale tõrjutud, seda nii ülikooli kui ka konsistooriumi poolt. Tema Vanemuisesse rääkima kutsumine oli suur erand, mis sai teoks ilmselt tänu Kaarel Irdi isepäisusele, kes julges trotsida ametlikke suuniseid.

Igatahes levis info Masingu loengute kohta välkkiirelt ka ülikoolis ja Vanemuisesse tõttasid needki, kel polnud mingit plaani näitlejaametit õppida. Läksin minagi. Kuna Masingu jutt oli erakordselt tihe ja huvitav ning sisult suuresti üle mu pea, püüdsin teda konspekteerida nii täpselt, kui võimalik. See konspekt on mul siiani alles ja ahvatleb lugema, aga käekiri on kiirustamise tõttu kohutav, selle dešifreerimine paneb silmad ja pea valutama. Esimene lause on veel selgelt loetav: „Eesti keel on indogermaanistatud ca 1870”, edasi järgneb aga kribukirjas tekst keelest kui kommunikatsioonivahendist, selle võimalustest ja võimatustest, keele ja mõtlemise seostest, indogermaani, soome-ugri ja semiidi keelte erinevustest ning sellest tulenevast erinevast maailmatajust – läbisegi kõikvõimalikest vanadest ja uutest keeltest ja kultuuridest pärit näidete tulevärgiga, kusjuures iga natukese aja tagant saavad indogermaanlased järjekordse nätaka. Oh! Mõtlen nüüd, et võib-olla tuleks katsuda siiski oma käekirjast läbi närida ja konspekt arvutisse ümber lüüa – saaksin ehk veel vanas easki targemaks.

(Järgneb.)