Lehekuu edimidsel pääväl kuuskümmend kuus aastat tagasi annõti mullõ heng. Andjass oll´ siuhkõ nuur naanõ, kelle valgõ tsäbrä keväjädse tuulõ käen vallatulõ lindli. Tel oll´ sällän tsirgusilmiga siidikleit, mille pääl hellesinine kuht, ja jalan kreemikadsõ kängä. Tiä ümbre oll´ esimuudu hell heletüss. Naanõ silits´ pehme peoga mu põhjapoolist saina, miä oll´ katõt musta kahrõ tõrvapapiga. Tuulsamal silmäpilgul ma tunnigi henge hindä seen.
Noorõst valgõ pääga naasõst sai mu pernanõ viiekümne katsass aastass. Es mõista tiä mi edimidsel trehvämisel arvada, et nii kavvass kokku jäämi. Päiv tagasi oll´ tiä poolõldõ vastamiilt paari lännü mu perremehega, kel hiussõ joba hõpõtsõ. Nuur naanõ taht´ mehele minemisega päsedä latsõga tütrigu nimest.
Päält abielu registriirmist oll´ tiä vanõmbide kotun üü otsa ikkunu ja mõtõlnu uma tsillukõsõ tütre esä pääle. Hummugu mõsk´ värski abielunaanõ aga silmä piskmist puhtass ja tull´ koon kaasaga mu’ka tutvass saama.
Ma olli ka nuur. Mul oll´ kinä lastukatuss pääl, nii et vihma sisse es sata, aga sainu es olõ perremiis viil seest ega välläst jõudunu voodõrda. Kolmõst kambrist õnnõ ütel oll´ põrmand valmiss. Sinnä tõi mu noorõ pernasõ esä sovhoosist lainadu hobõsõga tütre kasina vara. Asju siän löüdü armsa elläv heng – lakju lehtiga illuss Hiina ruus.
Abielu edimidsel aastal tekki pernanõ ja perremiis mu man kõvastõ tüüd: ma sai ekkä kambrilõ ja küüki põrmandu nink sisesainu pääle vuudri. Mu keskele ehitedi illuss potikivest ahu, varstinõ lämmi sõber.
Perrerahva tõnõ kevväi tõi mullõ pall´u rõõmu: aida mu ümbre istutadi noorõ uibu. Näil olli helisevä nime: „Valgõ klaar”, „Süküssjoonik”, „Kuldrenett”, „Tartu ruus”. Uibist tsipa kavvõmbalõ panti kasuma kartli ja kaali, peedi ja põrkna, ua ja herne.
Uibide vahjõlõ tekk´ pernanõ hulga lillipindrid. Tiä tõi noidõ pääle noorõiäkotust lumõ- ja märdsikelli, nartsisse ja tulpe, pujenge ja keisrikruunõ, kängälille ja tokkruusõ. Keväjäst sügüseni mu lähkün kõikaig midägi häitsi ja hõngass´. Ma tunni hinnäst paradiisin ollõv.
Keväjä- ja suvõlilli olli täüs lusti ja rõõmu, sügüselille üle tekkü kurbusõvari. Ma kai jürjenid, astrid, lõvilõugõ ja märdiruusõ nink murõdi uma perrerahva pümmess muutunu elu peräst. Perremiis oll´ väega närviline, tõrõl´ pernasõga, et tuu kulut´ pall´u rahha rõivide ostmisess.
Ma pedi pernasõ kõrval armsass ka perremiist. Mõisti, et tiä suuv rahha kokku hoita mu valmissehitämisess. Ma tahtsõ väega kinäss saia. Tõrvapapp mu välläsainu ümbre paistu jälle. Aga ma tunni hinnäst pahanduisi peräst ülearutsõna, mõtli, et vaest es olõss perremiis ülepää pedänü minnu ehitämä nakkama. Nii valluss oll´ kuulda perremehe kurja hellü ja nätä pernasõ piskmid.
Ma näi, et huulmada pahanduisist perremiis õks armast´ umma ilusat nuurt tõistpuult. Ku pernanõ oll´ kostki kavvõmbalt kodu tulõman, astõ miis uulidsapuulsõ aknõ man edesi-tagasi, et nätä, kuiss naanõ kõnd´ kerge sammuga mu tsihin. Mehel oll´ süükki naasõ jaoss pliidi pääl lämmän.
Pernanõ ja perremiis olli väega tõnõ tõist muudu. Pernanõ oll´ unistaja, armast´ raamatid lukõ, kinun ja tiatrin kävvü, mõtsu müüdä hulku. Tiä kirut´egä õdak pääväraamatut. Pernasõlõ olli väega tähtsä ilusa rõiva.
Perremiis oll´ praktilidse meelega kõva kihälidse tüü tegijä. Vaimliidsi asju jaoss jakku tel vähä aigu. Umast vällänägemisest tiä suurõmbat es hooli. Perremiis es näütä vällä tundõlidsust, es kõnõlõ ilusid sõnnu nigu pernasõ inneskine kallikõnõ.
Tuust oll´ hää, et perremiis es olõ kahtlustaja. Tiä kiit´ hüvä meelega süvvä ja tegi aiatüüd nink tel es olõ viinavika nigu pall´udel ütentüütäjil. Mullõ umbõlõ miildü, ku perremiis visass´ mooskat nall´a ja vilist´ rahvaperäliidsi laulõ.
Elu mu seen muutu mitmenäolidsembäss, ku maia tulli kats vahtsõt elänikku: mu pernasõ kõhnakõnõ roheliidsi silmiga tütär ja üdsimust kassipoig. Tütärlats oll´ seeni elänü vanavanõmbide man mõtsu kesken, aga alust´ nüüd liinan imä kotun koolitiid. Kassipoja tõi üts õdak perremiis sugulaisi puult.
Ma loodi, et rõõm tulõ mu sisse, aga essü. Tütärlats nakass´ küll õkva lustilidselt laulma, aga imä kamand´ tiä kõrrapäält vakka. Imä es lupa tütrel kambriid müüdä juuskõ ega seldsiliisi küllä kutsu. Pernanõ pelläss, et küläliisi larm vihastass perremiist, nii et tuu aja tiä koon tütrega kotust vällä. Pernanõ elli kõikaig nigu kuuman udsun, arvass´, et elun um tiä osass õnnõ silmävesi.
Kuiki tütärlats hoit perremehest silmäga nätä kõrvalõ, kai tuu tedä häätahtlige silmiga. Õnnõ üte kõrra kuuli ma perremiist võõrasstütre poolõ kurja helüga püürdüvät. Tütärläts juhtu sõss küüki minemä pioneerirätiga ja perremiis kärät´ telle, et võtku verrev kalts kaalast.
Tähtsä hengeline mu seen oll´ üdsimust kass. Noorõkõsõna tormass´ tiä vallatulõ ütest kambrist tõistõ, ronisi kardinid müüdä nink sei mõnõ potililli är. Kassikõnõ hoit´ esierälidselt kõvastõ perremiist. Tiä kõndse ilmast ilma perremehel perän ja silits´ helläste mehe jalgu. Perremehele miildü päält tüüst tulõkit sängün tsipakõnõ pikuta. Kass lesät´ sõss õndsalõ tiä kõrval, käpä tiä rinna pääl.
Ku perremiis ehitüsstüül hääd palka saama nakass´, võisõ pernanõ hindä jaoss rahha kuluta ilma tüllü pelgämädä. Miis kinkse telle esiki vahtsõ rõivakapi. Aga nii pernanõ ku tiä tütär olli harinu perremehest kõrvalõ hoitma. Niä käve katõkõistõ kinun ja jalutaman. Nädälivaihtusõl lätsi är pernasõ vanõmbide poolõ ja miis jäi ütsindä kodu.
Ütess aastavaihtusõss tõi perremiis väiku näärikuusõ, aga ei naanõ ega võõrasstütär tuu tuud kambrilõ ega säe ehtid pääle. Niä rutassi pernasõ imä-esä manu pühhi pedämä. Mul oll´ sõss perremehest väega kahju. Tiä paistu ütsildäne ja kurvaline.
Mu kambri tetti aastide joosul kinäss, aga välläsainu katvast tõrvapapist ma perremehe elu aigu vallalõ es päseki. Perremehel valuti sakõstõ rahu ja tel es jakku kihä- ega hengejõudu mu valmissehitämisess. Peräkõrd viidi tiä pikäss aoss suurõ liina haigõmaia, kost tagasi tuudi kirstus seen.
Nii pernanõ ku tiä tütär iksõ koolu perremehe man hallõldõ. Niä olli küll mehest müüdä elänü, ummõtõgi oll´ tuu näile umass inemisess saanu.
Mehe matusside aigu tekkü pernasõl ettetundmine hindä piatsõst surmast. Es või tiä sõss teedä, et jõud viil ellä üle nelläkümne kuvvõ aasta. Mulgi oll´ tummõ tundmuss: ma kahtli, kas ma ülepää saa kunagi viil säändse perremehe, kiä mu valmiss ehitäss.
Poolõtõsõ aasta peräst astõ üle mu läve kikstu musta pääga meesterahvass. Tiä oll´ pernasõga tutvust tennü raamadupoodin, kon pernanõ tüüt´. Varsti alusti niä mu katussõ all paariellu. Pernasõlõ miis väega miildü ja tähtsä oll´ ka ilmarahvalõ näüdädä, et tel um vahtsõlõ kaasa.
Musta pääga miis oll´ pernasõga üteiäline. Tiä kand´ kinäsid ülikundõ ja käve pernasõga kinun ja kontsõrditarõn ja tiatrin nink hoit´ tel armsalõ käest kinni. Pernanõ es olõ edimidse mehe kõrval kunagi nii rõõmsa ollu. Tedä ümbrits´ jälleki hell heletüss nigu kunagi ammu.
Pernanõ otse nüüd kapisuhvlist vällä tütre esä kirjä ja visass´ pliidi ala. Tel oll´ alanu vahtsõnõ suur arm ja tiä es taha inämb inneskist huulmada kallikõist mäletä. Keväjä häitsi uibu ja lilliki aian pernasõ vahtsõ suurõ armu avvuss uhkõmbalõ ku varrampa.
Musta pääga mehel olli taitsa käe ja tiä tegi minnu aigumüüdä kinämbäss. Ma sai tõrvapapist vallalõ ja miis voodõrd´ mu välläsaina paksõ plaatõga. Ma musta pääga miist sõsski hindä perremehess es piä. Tiä es kae minnu sõbrasilmiga. Mu koolu perremehe must kass ka tedä seldsilidsess es vali, kõndse nüüd pernasõ takan.
Pernanõ hoit´ musta pääga miist meeletüle, aga mu henge valitsi kahtlusõ. Mul oll´ tunnõ, et tuu häbeligu olõkiga miis um sala. Ma es essü. Näide koonelu tõsõl keväjäl jäi miis ütess üüss pernasõ tudõngist tütrega ütsindä kodu. Ilda õdagu kutsõ tiä tütärlast uma sängü veere pääle raamatut ette lugõma. Tütrik es lähä. Sõss küsse miis, miä saa, ku tiä esi tütrigu manu tulõ. Nuur inemine käänd´ kambriussõ lukku ja ütel´ habisõva helüga, et ei tohe tulla.
Pernanõ ja musta pääga miis hamatsi koonelu kolmandal aastapääväl ammõtlidselt abiellu astu. Aga ku tähtsä sündmüseni oll´ jäänü kuu aigu, sai miis ajurabandusõ ja kuuli mõnõ tunni peräst. Surmapäävä hummugu jõi miis köögilavva veeren istõn viina ja kõnõl´ naasõ tütrele, kuiss oll´ üüse unõn timäga maganu. Tütrik virut´ mehele kõva kõrvakiilu. Ku miis õdagu kokku sattõ, haard´ tütrikku hirm, et tiä kõrvahuup võisõ olla põhjusõss. Imäle tiä juhtunust es kõnõlõ. Ma õnnõ näi, kuiss nuur inemine süämevaiva käen kannat´.
Pernanõ iksõ umma tõist miist pall´u valusambalõ takan ku mu perremiist. Tiä oll´ aga viil kinä keskiän inemine ja tiä seen püssü õks tahtmine ilmarahvalõ hinnäst mehenaasõna näüdädä. Läts niimuudu, et tedä nakass´ jälleki kaema kikstu meesterahvass, pikk ja lakju olgõga, ilusa lauluhelüga. Miis kasvat´ ütsindä kattõ varsaiän poiga ja pernanõ arvass´ tuust teedä saiõn tiä õkva suureperälidsess inemisess.
Ilusa lauluhelüga miis tull´ koon poigõga mu katussõ ala aastavaihtust müüdä saatma. Oll´ armsa õdak. Kuusõl hiilassi elävä küündlätulõ. Kullõldi muusikat. Valõti tinaga õnnõ. Pernanõ ja timä tütär tunni hinnäst küläliisiga häste. Ma’ki arvassi tõtõstõ, et pilvitä õnn um tullu mi muru pääle. Hääd tunnõt võtt´ vähämbäss mu kaonu perremehe musta kassi surm vahtsõaastahummukul.
Pernasõ ja ilusa lauluhelüga mehe arm püssü periss mitu aastat. Hää oll´ kaia, kuiss niä hoitsõ sohva pääl istõn tõnõtõsõ ümbert kinni ja musuti helläste ja miis ai mesist juttu. Jälleki laotu pernasõ ümbre esimuudu hell heletüss. Miis aga es rutta mu pernasõ manu kolima, käve õnnõ sakõstõ tiä man üüd müüdä saatman.
Pernanõ kai vahtsõst armust siiva saanuna mu pääle suurõmba tähelepandmisega. Tiä taht´ minnu innekõkõ peigmehe jaoss kinämbäss praavita ja lask´ tutval tüümehel kambriilõ vahtsõ sainapaprõ panda nink ussõ, aknõraami ja põrmandu üle värvi. Mu heng helisi tuu pääle.
Ku mehe mõlõmba poja kavvõlõ kuuli lätsi, tull´ tiä peräkõrd mu katussõ ala elämä. Pernasõkõnõ es tiiä seeni hengestki, et kallikõnõ um viinahaigõ. Ku kodu olli erälde, sutsõ miis tõpõ häste varjada. Ütitsen elun pursass´ käkitü säsü kipõstõ nättäväle. Mehest sai pia perädü präühkelejä, kiä kõrrald´ õdagist pikki jandalid.
Purjun pääga visass´ tiä söögi põrmandulõ, sõimass´ pernaist ja lubasi tedä koguniste är tappa. Tormass´ jäletüle müüdä minnu, plaadse uissi, lei ruskidõga sainu vasta. Ma pellässi, et vao tiä plaadsmisest kokku.
Ku jandali olli kestünü joba mitu kuud, käsk´ pernanõ larmajal mu seest är minnä. Tuu pääle nakass´ miis üle kihä kõvastõ värisemä. Es saa kõnõldagi: hamba plagisi. Pernanõ hiitü, tegi kullakõsõlõ tsukrõvett ja and´ paldrijaanitsilku. Miis pallõl´ päält tasatumist kõgõ iist andiss ja tõot´ juumise maaha jättä. Hää süämega pernanõ lubasigi tel mu katussõ all edesi ellä.
Ma larmaja muutumist es usu. Lätski nii, et tiä es pia lubaust ja püürdü hiilen viina manu tagasi. Miis käkse uma tähtsä pudeli kuuri tulõpuiõ riida sisse ja käve säält salguisi mekmän. Jälleki plaadse tiä mu uissi, nii et hinge nakassi lokõrdama, ja pesse minnu valusalõ. Mõnikõrd juusk´ larmaja edesi-tagasi, jämme köüds käen, ja lubasi hinnäst üless puvva.
Pernanõ õks käsk´ aig-aolt mehel är minnä, aga es nakka tuu inämb hiitümisest värisemä. Tiä oll´ arru saanu, et naanõ taht kõgõst huulmada timäga kokku jäiä.
Pernasõ meele tegi pääle pahandusi haigõss tuugi, et larmajalõ tekkü salanaasõ, kellega tuu käve käkmädä sehverdämän. Mehel oll´ meeledü igätsüss kuuma armu perrä, määnest pernanõ telle inämb es paku.
Larmaja peräst iksõ pernanõ hoobiss rohkõmb ku mu ammudsõ perremehe kõrval. Tuukõrd tiä tund´ hinnäst mehe iin mõtlõmada rahakulutamise peräst süüdläsena. Nüüdse kaasa halvalõ ülevän pedämisele es lövvä tiä umin mõttin määnestki kaidsõt.
Armõtuist päivist, nädälist ja kuiõst saiõ armõtu aasta nink peräkõrd aastakümne. Mu sainapaprõ lätsi vanass, aknõraami ja põrmandu kaoti värvi. Pernanõ küll silit´ minnu sakõstõ pehme käega, aga tel es jakku mu praavitamisess rahha: vaia oll´ miist üllen petä.
Viletsängi elun lövvüss õks veidükene hääd. Mehe poja istuti mu lähküle kõo ja kastani, lehtkuusõ ja vahtrõpuu. Uibu ja lilli häitsi ja tsirgu lauli egäl aastal huulmada jandalidest nink pernasõ tütre tuudu kirrev pinikene juusk´ rõõmsalõ müüdä aida.
Nii kinä ku halva ao saava ütskõrd otsa. Jõuluõdakul läts larmaja kerikulõ pattõ andiss pallõma, aga mu pernasõ manu tagasi inämb es jõvva: surm haard´ tiä kodutii pääl hindä hõlma.
Mullõ tulli nüüd rahuligu päävä: ma es piä inämb pelgämä uissi ja sainu peräst, kiäki es röögi mu kambriin nink viinahais häösi mu seest. Pernanõ aga iksõ larmajatki hulga aigu takan, kuiki tuu oll´ timä elu perätüss tennü. Mul oll´ pernasõst väega hallõ ja ummamuudu oll´ mul hallõ ka mehest. Tiä oll´ hinnäst ülevän pedänü niimuudu, nigu es olnuki viil täüsiälidsess saanu.
Pernanõ oll´ terve senidse elu aig-aolt tundunu hindä surma lähkün olõkut. Kolmandagi kaasa hauda sängütämisel mõtõl´ tiä, et varsti um telgi minek. Pernanõ es tiiä, et um alanu timä ku vana ütsigu naasõ elu, miä lüü vasta viil säidsetõistkümmend aastat. Es tiiä ka tuud, et viimäte häöss timä olõmisest kuum udsu, miä nuurusõst saani oll´ tel takistanu maailma selgele kaia.
Ma igädsi, et pernanõ praavitasi minnu ilusass, ja tütär olõss telle tuu jaoss rahha andunu, aga pernanõ oll´ viimätsest paarielust nii väsünü, et pelläss tüümiihiga tegemist tetä. Tiä lask´ är paranda mu kõgõ hullõmba kotussõ ja ütel´, et um esi vana ja las olla timä tarõgi vana. Ma lepse tiä arvamisega. Mullõ oll´ hindä ilusast vällänägemisest tähtsämb pernasõ tasalik olõmine. Sõsski mõtli kurvalt, et umgi lännü täüde mu ammunõ ettetundmine: ma es saa kunagi hindäle perremiist, kiä olõss mu periselt valmiss ehitänü.
Aia iist jõud´ pernanõ larmaja võimu alt päsenünä rohkõmb huult petä ja aid and´ vasta hulganistõ häitsmeillu, hüvvi marju, puu- ja köögivilju. Esierälist hellet rõõmu tunni ma kõllatsist kürvitsist, miä kasvi suuriss ja veerütäti inne sügüsest külmä pernasõ sängü kõrvalõ lavva ala. Seeni ku kürvitsäkese ütstõsõ perrä söögiss keedeti, saiõ niä mu seen kinäste pikuta.
Pernasõ aid nägi välla armsalõ mõtsik. Tiä lask´ ämmälehil, võiuninnel, püdselehil, valgil ja verevil imänõgõssil nink tõisil põlõtuil kasvukõisil rahuliste egän aianukan häitsedä. Tsirgukõisilõ miildü sääne aid pesätämisess väega. Kuldnoka ja musta- ja laulurästä ja aidpuhmatsirgu lauli suurõ hõisuga.
Päält vanass jäänü kireva pinikese surma kinkse suguladsõ pernasõlõ noorõ musta kutsiga. Mullõ miildü väega, et tiäst kasvi pini, kiä saiõ aian elävide siilega sündsäle läbi, es kilguta näide ümbre närvilidsenä nigu kirrev krants umal aol. Ütskõrd näi, kuiss pini ja siil istõ tükk aigu rahuliste kõrvuisi mu trepi iin.
Must pinikene oll´ pernasõ truvviss sõbrass kümme aastat. Sõss tiä uutmada kuuli. Päält pini surma nakass´ pernanõ mu peräst hirmu tundma. Tiä es julgu inämb kodukotussõst kavvõmbalõ sõita. Pelläss, et ka mu’ka juhtuss midägi halva, ku tedä lähkün ei olõ. Viimätsil eluaastil läts pernanõ harva värtestki vällä. Istõ kurvalidsena tsirelipuhma veeren pingi pääl või kõndse aia ütest nukast tõistõ. Mõnikõrd silits´ pernanõ värisevä käega pikält mu sainu ja piskmõ joosi tiä silmist.
Vilul põimukuu pääväl lahess´ pernasõ pään veresuun ja tiä oll´ hulga aigu kambripõrmandu pääl pikäle, inne ku piirimiis tiä löüd´ ja kipõabi kutsõ. Tuu päiv oll´ mu elun hirmsa. Ma näi, kuiss pernanõ rabõl´, et põrmandu päält üless tulla, aga kihä es kullõ sõnna. Mu süä kisksõ valust kokku, aga ma es saa pernaist kuikimuudu avita.
Ku tedä kandõraamiga värtest vällä viidi, kai tiä mu poolõ ja liigut´ kätt. Pernanõ olõss nigu tahtunu mullõ hüvästejätüss lehvütä, aga käen es olõ tarvilist jõudu. Ma suuvsõ telle kipõt paranõmist, aga kas tiä mu hellü kuuldsõ, jäi tiidmädä.
Kuu ao peräst pernanõ kuuli. Inne matussõpäivä tuudi tiä üüsess tuhaurni seen mu varju. Ma tulõdi urnikõist kaiõn miilde, kuiss pernanõ tull´ ammutsõl aol edimist kõrda mu manu, tsirgusilmiga kleidikene sällän, valgõ hiussõ keväjädse tuulõ käen lindlõman, esimuudu hell heletüss ümbre pää nink peo pehme. Ma tulõdi miilde tervet pernasõ ellu: kuiss tiä luutust täüs kõndse vasta armastusõlõ, kuiss helgässi tiä lühükese rõõmupäävä nink määntse näkki vällä tiä pikä kannatusõaasta.
Päält pernasõ matussid jäie timä tütär ja tütremiis katõss pääväss mu manu. Miis tegi ahju helle tulõ ja mu leinäline heng läts´ lämmäss. Lämmüst anni ka mehe silmä, miä minnu halõstusõga kaiõ. Ma igädsi miist hindäle perremehess. Tiä paistu nägevät mu henge.
Aga saatusõl olli mu’ka tõsõ plaani. Pernasõ tütär es taha mu umaniguss naada ja nii es olõ mul võimalik timä miist hindäle perremehess saia. Tõstamendi perrä oll´ mu vahtsõnõ umanik hoobis pernasõ tütretütär. Tel oll´ uma elu, kohe ma es mahu. Tütrik es tiiä ka midägi hengest, mille tiä vanaimä mullõ oll´ andunu.
Ma jäi mitmõss aastass inemiisist tühäss. Es kütä kiäki ahju ega pliiti, es jõvva mu sisse värskit õhku. Mu sisepuul oll´ külm ja koppõhaisunõ. Ma pellässi, et nakka otsast mädänemä.
Aga mu lähkün püssü alalõ hää sõbra: uibu, marjapuhma, tsireli, kastanikõnõ ja kõiv, lehtkuus ja vahtrõpuu. Keväjä laul´ hainatsõn aian pall´u tsirkõ nigu pernasõ eluaolgi. Sõpru üle rõõmustõn oll´ mul tunnõ, nigu olõss pernanõ kaonukõnõgi mõnõ marjapuhma varjun istman.
Ku mu elupõlidsõ pernasõ kuulmisõst sai müüdä neli aastat, möi nuur umanik mu maaha ütele keskiän mehele. Vahtsõnõ umanik mullõ miildü, aga tiä tõistpuult ma pellässi: naanõ es kannata aian kasuvid puid.
Mu kambri küteti lämmäss, miis tegi ekkä kambrilõ vahtsõ põrmandu, värvse köögisaina ilusass. Õnnõ tuu kurvast´ minnu, et müübli viidi vanakraamipuuti ja asõmõlõ tuudi moodulidsemb. Mul oll´ vanust asjust kahju, ma olli näidega aastakümnid koon ollu.
Aigumüüdä harisi ma nii umanigu ku tiä vingudsõ naasõga. Kolmveerand aasta peräst juhtu aga õnnõtuss: miis hiit´ õdagu halva tervüsega sängü ja hummugu inämb üless es nõsõ, oll´ üüse naasõ kõrvalõ är koolu.
Mehe matusside aigu küsse suguladsõ läsä käest mu saatusõ kotsilõ. Naanõ vastass´, et tiä sääd elämise nüüd uma käe perrä. Ma loodi, et naistõrahvass taht illu hindä ümbre ja praavitass mu välläsainu nink pand mullõ vahtsõ katussõ. Sainu seen umma jälle lahkõ tuust aost, ku uulits mu kõrval liina vahtsõ viivärgi jaoss suurõ jõvvuga üless kaivõti.
Matussist läts müüdä kuu, ku läsk nakass´ki tävve huuga kamandama. Aida sõit´ massin, miä kipõstõ lõigass´ kõik puu ja puhma maaha. Tull´ viil tõnõgi massin. Tuu kaksõ kannu vällä ja mu sõpru inneskine kasumisskotuss muutu muavälläss.
Sõpru valuoigid oll´ hirmsa kullõlda. Ma tennässi näid tuu iist, et niä olli aastakümnid minnu ja pernaist rõõmustanu. Massinide kõva larmi peräst sõbrakõsõ või-olla es kuulõki mu hüvästejättü.
Oll´ urbõkuu ja häitsi pall´u lumõkelli. Nuu väikukõsõ saiõ massinide all kõik hukka. Aian es olõ päält tapatüüd inämb midägi elävät. Ma pellässi, et pernasõkõsõ heng hällüss räüstädü kodukotussõ kotsil ja ikk hallõldõ.
Ei saa sukugi arru, mille läsk kulut´ hulga rahha puiõ ja puhmõ häötämisess. Tuu rahaga olõss saanu minnu kinämbäss kobista. Aga või-olla umma lagunu maja prõllatsõl aol muudu minemän. Ei tiiä vahtsõmbid pruuke.
Läsk, kedä ma pernasõss pitä ei suta, eläss mu seen halli ellu. Kuiki tiä kütt nii ahju ku pliiti, um mul õks kõikaig külm. Tiä kraam kõrraligult kambriid, aga ma ei tunnõ puhtusõhõngu.
Üttegi vahtsõt puud ega puhma läsk istutanu ei olõ ja kasuva haina rääbitsess tiä murutsagajaga juurõni är. Aia keskele sääd´ naanõ plasttooli ja -lavva nink moodulidse liha kõrvõtamise ahu. Tsirkõ ma hindä lähkün ei kuulõ. Tuu iist vaivass mu kõrvu ketipini tihtsä mauramine.
Heng, mille ma kuuskümmend kuus aastat tagasi sai, um prõlla pästmädä viganõ. Minnu valitsõss kõrrast kõvõmbalõ tunnõ, et mu olõmanolu um suur essütüss. Pall´u kõrdu olõ ma hinnäst pernasõ iin süüdläsenä tundunu, kuiki ma ei tiiä, midä olõssi ma saanu timä hääss tetä pääle päävarju andmise.
Õnnõ uni sutt minnu trüüsti. Ildaaigu paistu unõnäon suvinõ kuum päiv. Mu lõunõpoolidsõ saina kõrval kasvi korgõ ütsämehevägi, üleni kõllatsid häitsmid täüs. Valgide tsäprega pernanõ, priiss päsenü murõmõttist, nõat´ helläste minnu vasta ja kai mõtligult, kuiss kimalanõ tsiirut´ uhkõ kasvu kotsil.
Lisa kommentaar