2026. aasta jaanuaris saanuks Jaan Kaplinski 85-aastaseks. Jaan Kaplinski Selts korraldas sel puhul ettekandepäeva „Maailmakodanik Jaan Kaplinski”. Kirjanikku meenutasid tema tõlkijad Soomes ja Inglismaal, Kaplinski bibliograafia koostanud Anneli Sepp kirjeldas, kui lai on olnud Kaplinski teoste levik üle maailma. Avaettekande tegijana jäin ma mõtlema, et omal kombel olen ma olnud selle maailmamineku alguse tunnistajaks ja osalenud ka tema ühel viimastest avalikest esinemistest välismaal.
Olin nimelt 1991. aasta 12.–13. märtsil Tartu Ülikooli raamatukogus, kus peeti esimene rahvusvaheline kollokvium Jaan Kaplinski loomingu teemadel. Sellest kirjutas lühikese ja täpse ülevaate Joel Sang, millest veel edaspidi.
2016. aastal olin ma eesti kultuuri ja kirjanduse lektor Helsingi ülikoolis. Minu tollane ülemus, soome-ugri keelte osakonna juhataja professor Riho Grünthal on Helsingis tegutseva eksklusiivse meesteklubi liige. Riho rääkis kevadel, kui semester oli juba lõppemas, et klubi on kutsunud Jaan Kaplinski sinna esinema ja külalisele korraldatava programmi osaks võiks olla ka tema loeng eesti kirjandust õppivatele tudengitele. Loengut Kaplinski enam ei pidanud, see oli lihtsalt vastamine kuulajate küsimustele, vastajateks nii tema kui ka Tiia Toomet. 29. aprilli keskpäeval oli meil tunniplaanis eesti kirjanduse loeng, me ei teinud mingit erilist reklaami, kuid auditoorium sai inimesi täis. Oli muidugi ka tudengeid, aga rohkem oli ülikooli õppejõude, kes tulid Soomes pikka aega tuntud intellektuaali ja luuletajaga kohtuma. Jaan Kaplinskit ja Tiia Toometit saatis nende tõlkija Juhani Salokannel ja see kohtumine kulges nagu niisugused kohtumised ikka. Jaan rääkis vähe, rohkem kõneleski Tiia. Olime tudengitega Eesti lähiajaloo kursusel lugenud „Isamaa suve” ja kõik läks hästi. Jaan esines veel ka Eesti majas Tuglase Seltsi üritusel ja kohtus Helsingi ülikooli rektoriga. Küllap tal oli hiljem mõni esinemine veel, aga neid ei saanud olla enam palju, sest ta hakkas väsima ja haigus võttis võimust.
Siinne käsitlus keskendub ajale, mil Jaan Kaplinskit hakati laiemalt tõlkima. Sel ajal oli Eestis üleminekuaeg: perestroika, laulev revolutsioon ja lõpuks iseseisvuse taastamine. Just siis, 1991. aastal sai Kaplinski 50, oli kodumaal juba tunnustatud luuletaja, kellele maailm hakkas avanema. Mööda olid saanud aastad, mil ta oli olnud dissident vastu tahtmist. Oli olnud Neljakümne kiri, oli olnud menu luuletajana, kaheksakümnendatel ka esimesed tõlked välismaal, eelkõige Soomes, ja oli olnud raske nõukogude argipäev väikeste lastega Tartus Aruküla teel. Olid repressioonid, keelud välismaale sõita. See pidi olema 1986. või 1987. aastal, kui Tartu kirjandusringkondades räägiti, kuidas Balti Instituut Stockholmis oli kutsunud esinema Ain Kaalepi ja Jaan Kaplinski, aga selle kutsega sõitsid Rootsi hoopis Jaak Kangilaski ja Toivo Kuldsepp. Nõndamoodi käisid Eesti NSV-s EKP Keskkomitee kureeritud välissuhted. Nn stagnatsiooni-aastatel, kui vaimne ahistatus juba väga ajudele käis, kaalus Kaplinski võimalust emigreeruda. Ameerikas oli inimesi, ennekõike väliseestlasi, kes olid veendunud, et Kaplinski on parem luuletaja kui seal tuntust võitnud Jevgeni Jevtušenko või äsja sinna jõudnud Joseph Brodsky. Aga eestlasest luuletajal poleks olnud Ameerikas eriti võimalusi, arvas Jaan. Pealegi algas siis Nõukogude Liidus juba perestroika ja järgnes kõik muu.
Me mäletame neid aastaid väga erinevalt, olen ma aru saanud. Nüüdseks on peale kasvanud põlvkond, kes ei mäleta neid üldse. Mina – sel ajal nooremas keskeas vaba inimene – mäletan vaimustust ja imelist avanemise tunnet. Tiia on selle tunde jäädvustanud koos väga isikliku murega oma „Isamaa suves”. On neid, kes mäletavad hoopis suurt vaesust, ja on ka neid, kes mäletavad suurt vabadust, suurt segadust ja suurt kuritegevust. Ja veel meenusid mulle need usuinimesed, kes meile Ameerikast ja kust veel äkki peale lendasid – Vahitorni jagajad, krišnaiidid, Jehoova tunnistajad – kes iganes. See oli aeg, kus kõik muutus väga kiiresti, inimesed ootasid uudiseid ja jälgisid neid… Välismaa avanes nende jaoks, kellel raha oli. Laev viis Soome, sealt võis lennata kaugemale. Bussiga sõideti läbi Poola Euroopasse ja sealt edasi.
1987. aasta lõpus on Kaplinski kirjutanud Hellar Grabbile: „[—] lapsed läksid algkooli (Lemmit & Elo-Mall) ning ise käisin Skandinaavias (Oslo, Stockholm, Helsingi jne). See on minu isiklik perestroika.” Ja veel samas kirjas: „Praegu oleme osa perega Tallinnas. Eile, s.o. 12. XII asutati Eesti Muinsuskaitse Selts. Oli palju elevust, ihus ärkamisaja vaim.”[1] Nõnda hakkas Kaplinski osalema ühiskondlikus elus. Ta valiti Eesti Kongressi liikmeks (millest ta küll avalikult eriti ei kirjuta) ja 1992. aastal ka Riigikogusse. Temast sai paariks aastaks väga aktiivne poliitkolumnist, kelle artikleid avaldati meelsasti ka Soomes ja Rootsis. Valik neist on kogutud raamatutesse „Poliitika ja antipoliitka” (1992) ning „Kajakas võltsmunal” (2000). Allpool vaatlen ma peamiselt seda, kuidas Kaplinski ise on neid aastaid siis ja hiljem hinnanud, maailma enda jaoks avastanud ja kirjeldanud, ise seal maailmas liikunud ning Eestist ja Euroopast rääkinud. Näiteks augustis 1991 on ta ühes artiklis kirjutanud:
„Vaadates tagasi möödunud paarile aastale, on vähe kahtlust, et need olid ühed Eesti ajaloo raskemad aastad. Meid lõhuti kuuma ja külma, lootuse ja ahastuse pideva vaheldumisega. Nii murenevad kividki, mis siis inimestest rääkida. Me nägime ja teadsime, mis teha, olime aga kammitsas, ei saanud edasi. Selline olukord on talumatu, see teeb kärsituks ja tigedaks.”[2]
1991. aasta märtsis peeti Tartu Ülikooli raamatukogus Kaplinski 50. juubelisünnipäeva puhul rahvusvaheline kollokvium, millest tegi Loomingus ülevaate Joel Sang. Sang selgitab: „Väikerahva tundmatu kirjaniku introdutseerimine on alati seotud paraja riskiga. Eriti suur on kriitikute umbusk N. Liidu suhtes. Kui autor saab ennast totalitaarses süsteemis avaldada, on ta järelikult võimude sabarakk. Aus võib olla ainult põrandaalune kirjandus. [—] Reaktsioonid Kaplinski kogudele olid sümptomaatilised. Esimesele raamatule järgnesid mõned heatahtlikud, kuid tühisõnalised arvustused peamiselt väliseestlaste sulest. Suured päevalehed vaikisid. 1987 oli olukord muutunud, huvi Baltikumi vastu tõusnud. Nüüd ilmus juba paar sisukamat lugu. Põllu pildid hõlbustasid teksti tõlgendamist: Kaplinskis nähti šamaani, kes räägib Ajaloo nimel.”[3]
Kollokviumil esinesid peamiselt skandinaavlased, just soomlased, kuid oli kohal ka härra Christoph Neidhart Šveitsist, kes „tunnistas kohe, et teab Kaplinskist õige vähe, ja asus heietama selle üle, kas on olemas mingi Homo Estonicus või oleme meiegi siin kõik Homo Soveticus’ed. [—] Kokkuvõte oli lepitav: kuigi eestlased on rohkem sovetiseerunud, kui nad ise oskavad arvata, paistab Kaplinski olevat täisväärtuslik Kesk-Euroopa intellektuaal.”[4]
Niisugune oli kaine pilk olukorrale siis, kui Kaplinski oli juba tegelikult astunud maailma. 1980. aastatel olid ilmunud essee- ja luuleraamat Soomes; Turid Farbgred oli korraldanud Norras väljaande, kus Kaljo Põllu piltidele olid lisatud Jaan Kaplinski luuletused. Luulekogusid olid avaldanud ka väikesed kirjastused Rootsis ja Ameerikas. Aga see oli alles algus, ja nagu kirjutas Joel Sang, suured ajalehed vaikisid. Varsti enam mitte.
Mina tegelikult väga täpselt ei tea, mida ja millal need suured ajalehed kirjutama hakkasid, mina vaatan nüüd Eesti poolt ja kasutan autori enda kirjutisi selle kohta, kuidas ta ise seda vabasse maailma minemist nägi ja kirjeldas. See on väga huvitav. Me teame, et Jaan Kaplinski on alati olnud sõltumatu mõtleja, kes enamasti mõtleb teisiti, kui generalnaja linija ette näeb. Siiski on huvitav jälgida, kuidas tema vaated maailmale muutuvad.
Ütlen kohe ette – mõned asjad jäävad muutumatuks, kui ka üsna palju muutub. Ökoloogia ja eheda, päris looduse, nagu ka päris keele kaitse, see kõigepealt. Usk sellesse, et nii keelt kui ka ümbritsevat maastikku ei tohi liiga palju siluda ja kontrollida. Teisiti on poliitikaga. Kaplinski on üleminekuaastatel sellega järjest tihedamalt seotud ja avaldab oma arvamisi otse. Bolševismi, Nõukogude diktatuuri jääb ta põlastama lõpuni, mida muud ta venelastest ja ameeriklastest ka ei mõtle. Ameeriklasi umbusaldab ta algusest peale. Venelastega on keerulisem.
Kaks iseloomulikku seika nendest aastatest.
1988. aastal pääses Jaan Kaplinski Kanadasse, Calgarisse, kus peeti taliolümpiamänge. Mängude juurde kuulus ka kultuuriprogramm ja korraldajate hulgas oli keegi, kes leidis, et „peale Jevgeni Jevtušenko on Nõukogude Liidus ehk teisigi kirjanikke, keda võiks kutsuda”,[5] ning kutsuti Kaplinski. Aga Kanada julgeolekuasutused olid ettevaatlikud, kardeti komplikatsioone suhetes Moskvaga ja nii ei saanud Kaplinski esialgu pärast nõusolekut mingit kirja, ei Kanadast ega ka Nõukogude saatkonnast Ottawas. Neil aegadel aitas, kui kirjutati otse Gorbatšovile, ja nii tegi ka Kaplinski kutsuja Trevor Carolan. Selle kirja järel lubati Kaplinskil Kanadasse sõita. Võib arvata, et niisugune asi tegi mõtleva inimese ettevaatlikuks ka edaspidi.
Kaplinski kui kirjaniku tutvustamisel kirjandusmaailmale on oluline veel üks episood: Ivar Ivask, kes toimetas Oklahomas sel ajal olulist rahvusvahelist väljaannet World Literature Today, oli organiseerinud kohaliku töösturi rahadega Neustadti kirjandusauhinna. See oli omal ajal väga mõjukas auhind, mille laureaadid said sageli hiljem Nobeli, seda pandi tähele. Ivask kutsus iga kahe aasta tagant Oklahomasse 7-8 olulist kirjanikku üle maailma, kes moodustasid žürii, kus igal liikmel oli oma kandidaat ja kus siis mitu päeva hääletati keerulise süsteemi järgi, kuni võitja selgus. 1986. aastal oli Ivask žüriisse kutsunud Jaan Krossi, kes Oklahomasse ei sõitnud. 1990. aastal kutsus Ivask žüriisse Kaplinski. Kaplinski kandidaat oli rootsi luuletaja Tomas Tranströmer ja ta saavutas selle, et auhind anti Tranströmerile, kes sai tõesti 2011. aastal ka Nobeli kirjandusauhinna. Kaplinski on iseloomustanud oma valitud autorit niimoodi: „Ta on nii modernist kui ka traditsionalist [—]. Ta on kindlasti maailmakodanik, kuid juurdub samas tugevasti kodusesse Rootsi mulda. Ta on religioosne inimene, kes on distantseerunud igasugusest formaliseerunud usundist. [—] Ta on kokku sulatanud sürrealismi ja autobiograafilise realismi.”[6] Niimoodi võiks ju kõrgel üldistusastmel iseloomustada ka Kaplinski enda luuletusi. See on luule, mida Kaplinski hindas ja tõlkis. 1989. aastal ilmunud Tomas Tranströmeri „Luulet” Jaan Kaplinski tõlkes jäi lihtsalt poliitiliste tormituulte varju, aga väärib lugemist.
Nii algavad suhted läänega. Ida pool oli ta noorena juba käinud, seljakotiga Siberis, Burjaatias. Läände oli ta tahtnud – kõik ju tahtsid –, kuid sõidud kapitalistlikesse maadesse olid karmilt reglementeeritud ja talle oli ära üteldud.
Üleminekuaegadel ei olnud lääs ka ühemõtteliselt väikeste rahvaste iseseisvumise toetaja. Gorbatšovi paati ei tohtinud kõigutada. Rahvas oma iseseisvusjoovastuses seda siis uskuda ei tahtnud, seepärast oli Kaplinski skeptilist sõna vaja, kuigi me seda üsna valuliselt vastu võtsime.
Kaplinski põhjalik süvenemine poliitika keerdkäikudesse polegi nii ootamatu, kui mõelda, et ta kasvas vanaisa kõrval, kes oli olnud enne sõda üks jõukamaid mehi Tartus ja kes pärast sõda ühiskorteris arutles oma väheste järelejäänud vanade sõpradega pidevalt poliitika üle. Lisaks kuulas Kaplinski noorest peale iga päev tunnikese uudiseid BBC-st, sealt olevat pärit ta hea ja rikas inglise keel.
Üleminekuajal, kui Kaplinski kirjutas palju nii Eesti kui ka Soome lehtedes, on siinses kontekstis tähtsad järgmised asjad.
Kõigepealt veendumus, et bolševism oli kuritegelik režiim. Nõukogude süsteemi eesmärk oli „utoopia realiseerimine ja selle ebaõnnestumise varjamine propaganda ja salatsemise abil”.[7] Kirjades Johannes Salmisele 1989. aastal kirjutab ta, kui mahajäänud oli Nõukogude Liit, kuidas kitsarinnaline ja sallimatu ideoloogia jättis rahva vaesusesse ja pimedusse, kultuurilisse mahajäämusesse: „Meie maitse, meie arusaamad ja ideaalid on enam-vähem needsamad, mis valitsesid Euroopas meie sajandi alguses. Vene luule, vene riigimõistmine, kuid samamoodi ka eesti rahvuslik meelsus on teatud mõttes sajandi algusest jäänud reliktid, mis normaalsemas ühiskonnas oleksid kadunud olematusse juba kaua aega tagasi – ainult Nõukogude Liidus valitsev ideoloogiline situatsioon hoidis need alles.”[8]
Kaplinski rõhutab, et Eesti laulev revolutsioon oli rahvaliikumine. Ta kordab ikka, et „kommunism on rumal, antikommunism aga veel rumalam”.[9] Ta rõhutab, et Kremlil oli Eestimaal väga vähe toetajaid. Ta ei ole nõus rahvusradikaalidega, ta ei arva, et Eesti riigi taastamise aegu oleks vaja tagasi nõuda Ivangorodi või Petserimaad, ta toetab sel ajal rahvarinnet ja Edgar Savisaart, rõhutades, et tuleb olla pragmaatiline.
1991. aasta veebruaris, kui sinimustvalge oli juba kaks aastat Toompea tornis olnud, kuigi rahvusradikaalid selle vastu protestisid, ja kui lõputult vaieldi, mismoodi tuleks Eesti Vabariik taastada, on Kaplinski kirjutanud: „Riik ei ole kunagi ideaalne, ei ole Jumalariik, vaid pigem vältimatu õnnetus. Demokraatlik riik on võimalikkudest kõige väiksem õnnetus. Selline saab olema ka Eesti riik, kui ta tuleb. Ja kui ta tuleb, siis poliitika kaudu. Ja Eesti poliitika, liikumine oma riigi poole on samamoodi tõenäolikult kõige väiksem neist õnnetustest, mis meie rahvast ootavad.”[10]
Edasi, kahel järgneval kümnendil, saab kirjanik ja mõtleja Kaplinski sõita mööda maailma. Need on reisid kirjanikuna, esinemised ja kohtumised lugejatega Ameerika ülikoolides, Iirimaal, Venemaal, Pariisis, Lissabonis, Roomas, Berliinis ja raamatumessidel Göteborgist Frankfurdini. On ka mõned reisid poliitikuna, Riigikogu liikmena, aga neist kirjutab ta vähem. Ja päris viimastel aastatel on need sõidud koos Tiiaga Vahemeremaadesse – Kreekasse, Itaaliasse, Portugali, Madeirale ja ikka Kreeka saartele. Neist reisidest ma ei räägi.
Kui vaadata sajandivahetuse tekste, märkab, kui väga on need seotud vahetu olukorraga Eestis ja eriti maailmas. Kui järjest lugeda Kaplinski päevakohaseid kirjutisi ja esseesid, näeb väga selgelt, et murrangulistel aegadel on ta väga teadlik maailmas toimuvast. Ja sel murrangulisel ajal hoiatab ta pidevalt läheneva võimaliku ökokatastroofi eest – meie maailm võib iga hetk põrgata kokku jäämäega nagu Titanic. Oma essees „Jää ja kanarbik” (sümptomaatilise pealkirjaga „Migrandi märkmed”) 1988 kirjutab Kaplinski Jerevani maavärisemisest. Raamatus „Jää ja Titanic” 1995 Bosnia sõjast ja Sarajevo piiramisest ning kirjades Salmisele 1989 massitapmisest Pekingis Tiananmeni väljakul.
„Eesti on üks Euroopa agulitest,” kirjutab ta 2003. aastal, kui tunneb piinlikkust orjaliku järeleandmise pärast Ameerikale Iraagi sõja alguses. Teisalt samas: „Eesti on tolerantne maa, inimesel on siin võimalus omaette olla. Eestlased ei moodusta kogu aeg kollektiivi nagu venelased või itaallased. Nii ei ole meil ka erilist vajadust minna kõrbesse või kloostrisse; kui tahame, eemaldume oma rühmast, oleme üksi, omaette. Nii on Eestis palju vabadust, aga see vabadus on individuaalne, on vabadus olla teistest lahus, sõltumatult. [—] Kui aga meie, eestlased oleme kollektiivis, avalikkuses, on meil vabadust vähe, vähem kui mõnel muul maal. Meie avalik arvamus, kollektiivsed suhtumised on küllalt jäigad, neis on kollektivistlikku survet.”[11] See segab Kaplinskit – teda ahistab, et Eestis peab olema ühesugune arusaam, missugune on keel, ajalugu ja riik. Ta kirjutab palju Eesti ajaloost, minevikust ja mentaliteedist raamatus „Isale” ja kirjades Johannes Salmisele.
Ühes oma viimases raamatus, 2018. aastal ilmunud mälestuslikus tellimustöös „Söödist Econi” on Kaplinski leebe väga paljusid inimesi meenutades, samas kui lääne suhtes tal seda leebust ei jätku. Tsiteerin: „Olen viimasel ajal mõelnud, et meie jäägitul Lääne-orientatsioonil on kultuuri (ja mitte ainult kultuuri) vallas tõsiseid varjukülgi. Lääne jaoks oleme me Ida, oleme matsid, barbarid, kellelt pole suurt midagi õppida, keda on vaja õpetada, tsiviliseerida, europeiseerida. [—] Lääne jaoks pole meie kultuuril, meie luulel, meie kirjandusel olulist tähtsust. [—] Vene impeeriumis, ka N. Liidus oli asi mõnevõrra teisiti. Meie looming oli sääl oluline moskvalaste, leningradlaste ning teiste jaoks. Krossi, Vetemaa, Valtoni teostel oli tähendus. Minu luuletustel, olgu nad eesti keelest tõlgitud või otse vene keeles kirjutatud, on minu üllatuseks isegi praegu Venemaal, vene kirjanduselus tähendus. See on üks põhjus vene keeles kirjutada. Ja aru saada, et lahti öeldes sidemetest Venemaaga, kaotame mõndagi.”[12]
See on kirjutatud enne täiemahulise sõja algust Ukrainas. Tänasel Venemaal on ilmselt kehtestatud režiim, mis sarnaneb Stalini ajaga, mida Kaplinski ju üheselt hukka mõistis. Nüüd mõtleks ta ehk teisiti, sest brutaalset tapmist pole ta kunagi heaks kiitnud.
Ma ei saa oma juttu siin lõpetada, ilma et kinnitaksin: intellektuaal Kaplinski oli kõigepealt väga hea luuletaja. Veel üsna hiljuti nentis Helsingin Sanomates kriitik Harri Nordell, et „on võimatu mitte armastada tema luuletusi”. Juba viidatud ülevaates kinnitab Joel Sang, et Kaplinski luule on tema esseistika jätk ega valmista tõlkijaile suuremaid raskusi. Nii on Kaplinski luuletusi võimalik lugeda rohkem kui kahekümnes keeles. Ta on olnud Euroopas laialt tuntud. 1995. aastal kutsuti Kaplinski väga valitud seltskonda, Üleilmse Kultuuride Akadeemia liikmeks, ja ta kuulus ka Euroopa kirjanduslikku parlamenti. Ta sai tuttavaks Czesław Miłosziga, kes hiljem – Nobeli laureaadina oli tal see õigus – esitas Kaplinskit korduvalt Nobeli auhinnale.
Maailm muutus neil kümnenditel ja on muutunud üha. Politoloog Sergei Medvedev, lahkunud Venemaalt 2022, on hiljuti kirjutanud: „[—] 2025. aastat võib pidada 1989.–1991. aastate peegelduseks: siis ajajärk avanes, praegu sulgub. Tookord varisesid kokku müürid ja närbunud diktatuurid, nende rusudel sündisid rahvusvahelised institutsioonid, hävitati arsenale ja utiliseeriti tuumarakette ning sündis naiivne liberaalne utoopia „ajaloo lõpust” – kaasaegne versioon Kanti unistusest „igavesest rahust”. 35 aastat hiljem on kõik täpselt vastupidi: kerkivad uued müürid ja kaubandustõkked, demokraatlike süsteemide varemetel õitsevad populism ja autoritarism ning maailma naaseb lõplikult ajalugu ühes natsionalismi, šovinismi, egoismi ning agressiivse mälu- ja identiteedipoliitikaga.”[13]
Jaan seda enam nägemas ei ole. Oma paljudele reisidele on ta tagasi vaadanud raamatus „Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni”, mis ilmus 2020. aastal. Iseloomulikult on see reisiraamat, milles meenutatakse maid, kus käidud, keeli, mida õpitud ja kasutatud, paljusid Euroopa rahvaid ja nende kombeid. Seal tunnistab ta, et tegelikult talle reisida ei meeldi, tegelikult tahab ta olla ikka vaid oma Mutiku maakodu vaikuses ja rahus.
[1] Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2013, lk 294.
[2] Jaan Kaplinski, Poliitika ja antipoliitika. Tallinn: Olion, 1992, lk 158.
[3] Joel Sang, Kummardus dissidendile. Looming 1991, nr 4 , lk 572.
[4] Sealsamas.
[5] Jaan Kaplinski, Poliitika ja antipoliitika, lk 105.
[6] Jaan Kaplinski, Tomas Tranströmer ja Machi printsiip. Rmt: Jaan Kaplinski, Kõik on ime. Tartu: Ilmama, 2004, lk 525.
[7] Jaan Kaplinski, Poliitika ja antipoliitika, lk 115.
[8] Jaan Kaplinski, Johannes Salminen, Vieläkö Tartossa laulaa satakieli. Helsingi: Tammi, 1990, lk 129.
[9] Jaan Kaplinski, Poliitika ja antipoliitika, lk 91.
[10] Sealsamas, lk 129.
[11] Jaan Kaplinski, Isale. Tallinn: Varrak, 2003, lk 200.
[12] Jaan Kaplinski, Söödist Econi. Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 80–81.
[13] Sergei Medvedev: Vana maailm jäägu väärikaks ja ärgu kartku. Postimees 23. I 2026.
Lisa kommentaar