Eluloostik

Eluloostik

Otsustasin otsida otseteed otsatusse,
põigata põgusalt põlvitama põhjatusse,
pisutki piiluda piiritusse,
hiirena hiilida hiilgusesse.

Üritasin üürida üüratut.
Tõotasin tohterdada tohutut,
hoida ja hooldada hoomamatut,
mõtteid mõlgutada mõõtmatusest.

Tõtt tõttasin tõbiselt tõrjuma, 
hävimatut hälbisin hädiselt häbistama,
ääretut ärritunult ärastama,
kõiksust kõrgina kõheldes kõigutama.

Hüljatuna hüüdsin ülimat,
kõrbes kõnetasin kõrgeimat.
Näljaselt näitasin näpuga nähtamatule.
Kurvana kuulutasin kuulsust kulumatule kuuldamatule.

Innukalt hingasin hindamatut,
survestades suletud suuga suurimast suuremat surematut.
Jumestatud juhmina julgesin jutlustada jumalikkust,
püsitult püherdades pühalikus.

Igavikus idandasin igihalli igavust.
Taevalikku tassisin tavalist.
Tungisin tuhinaga tundmatusse.
Tormasin torisedes toredusse.

Valduseid valisin valgusest.
Vaimustudes vaidlesin vaikuses.
Iidset igavikku igatsesin igati.
Olles olevikus olesklesin ometi.

Ohootasin odavate oodide ootuses.
Lootsikusse loopisin loobunute lootoseõied lootuses.
Hardunult, arglikult arvustasin argipäevast armistunud armastust.
Õunapuu õõnsusest õngitsesin õndlaga õnnistust.

Lõhestunud lõpustega lõhena lõimusin lõpmatuses.